Ma olen tihti kirjutan midagi ja siis selle jätnud drafti. Sest see, mis ma olen kirjutanud ei ole ilus. See on olnud hala ja ving. Ja peale vaadates ei ole ju nagu millegi üle mul viriseda. Ja kas ma tahan lugeda aasta pärast, et mul oli paha tuju? Milleks?

No eile näiteks mul oligi tuju paha. Ma ei saa aru, kas ma olen väsinud või olen ma laisk. Või on kaamos. Või on asi selles, et päev läbi istudes vajud lõpuks kössi ja ei tahagi enam midagi muud kui ainult pikali heita. Ja telekat vaadata. Ja süüa. Ja üldse on koguaeg paha, sest kõht on kas väga väga tühi või väga väga täis ja ma reaalselt tunnen kuidas see kõhunahk venib kui ma söön. Ja liiga palju söön. No ja siis on rutiin. Tahtsin teha ühe rutiinivaba päeva ja jätsin K lasteaiast koju. Siis selgus nagu ikka, et need asjad, mis ma arvasin korras olevat seda teps mitte polnud ja ma terve päeva jooksul tõusin umbes 3x arvuti tagant. Et panna talle järgmine multikas. Aasta ema. Me ei jõudnudki teha midagi toredat terve päeva jooksul. Kui siis ainult mannavahtu. Mis jälle venitas seda kõhunahka. Ma isegi trennist ega ujumisest pole see nädal rõõmu tundnud. Ei taha ei viitsi, ei näe mõtet. Raske on selline hädapätakas olla.  Ja siis asjad, mis ei ole küll minu asjad, aga ometi teevad tigedaks.  No näiteks, et mehed on isekad mölakad. Nii pehmelt öeldes. Et mitte öelda midagi muud, sest sellel pole ka mingit mõtet. Ning siis on veel see hirm. Ma isegi ei tea mille ees. Selle ees, et koer ulub ja titt ei saa magada. Ja siis titt ei maga ja mina lähen hulluks.  Ja sellepärast on ju ometigi vaja juba praegu muretseda.

Õnneks ma lugesin eile mitut artiklit, mis mu silmad avasid. Et selline negatiivne mõttelaad on mu enese tekitatud ja ma saan selle vastupidiseks muuta kui ma tahan. Ja et ema rasedusaegsed tujud mõjutavad tulevase beebi käitumist. Tsitaat:
Uuringu käigus selgus, et emakasisese keskkonna muutustele - näiteks suurenenud kokkupuutele ema kortisooli hulkadega - järgnevad loote kohandumused geenide avaldumise regulatsioonis võivad viia probleemideni lapse närvisüsteemi arengus.

Holy grap -  kui ma ei taha endale mingit närvihaiget ärevushäire käes piinlevat last, siis tuleb ennast kokku võtta ja mitte olla ise selline hädapätakas. Eriti kuna reaalset põhjust ju ei ole. Vähe sellest, on tehtud uuringuid, et vanavanemate toitumine mõjutab tulevaste lastelaste geene ja hiirte peal on kindlaks tehtud, et kui selline hädine isahiir, kes teiste käest koguaeg kottida sai(st oli stressis) pojad valmis meisterdas, siis need pojad olid ka kerge hälbega võrreldes nende isahiirte poegadega, kelle isasid(kes olid sama hädised) ei kotitud (st ei olnud stressis). Vot selline vastutus. Ja ma siin nüüd mõtlen endale veel ise hädasid juurde. Rikun enda, laste ja lastelaste elud ära. Või tegi seda juba minu vanaema?

Eile me k-ga igatahes meisterdasime lumememmi ja elu tundus täitsa lill. Mütse ma ainult ei suutnud millestki neile välja võluda.

Ma kirjutasin vahepeal pika postituse sellest, mis ma arvan sellest uuest suurepärasest plaanist tõsta lastetoetusi alates esimesest lapsest. Et mul on halb  vaadata, kuidas inimesed, kes tegelikult saavad ise päris adekvaatselt hakkama, sarjavad riiki, et too neid mõnitab oma 19 euroga. Kogutakse mingeid sheere, laike ja allkirju. Kusjuures üleskutse kirjapilt viitab tihti koostaja arengutasemele.  Et kuidas ikka on Soomes ja mujal ja kuidas meil siin kõik nii halvasti on. Jah, meil on palju asju halvasti - lasteaia õpetajate, päästetöötajate jne palgad on madalad, puuetega inimeste ja nende hooldajate toetused on madalad, elu kaob väljaspool pealinna jne. Äkki keskenduks nendele. Ei tasu ka unustada, et Soome riigil on eelarve ka tiba suurem, millest toetust maksta ( Ja riigi eelarve tuleb kust....? Ja ei hakka enne suurenema kui....?). Ja neil on need eelpool nimetatud asjad korras. Nemad võivad lahmida kõigile toetust. Meil lahmitakse 9 eurose vajaduspõhise toetusega ja see ei ole mõnitamine,  selle tõstmiseks ei kogu keegi allkirju. Sest see ei puuduta enamuse rahakotti. Ja selle eest ei saa nii palju hääli valimistel.Ah rääkimata sellest, et Soome ei ole ainus riik maailmas.  Aga jah, ma juba korra kustutasin selle jura ära ja nüüd hakkasin jälle pihta. Ilmaasjata ärritan ennast, sest minu arvamus ei huvita mitte kedagi.Ja teisalt tuli välja, et ma pole ainus, kes nii arvab. Mõni põhjendas isegi paremini oma seisukohti kui vahtvihaga.  Hakkas kohe kergem. Ma loen internetist niipalju lollusi vahest, et hirmus hakkab.

Aga millest ma tahtsin kirjutada? Sellest, milline rõõm on avastada, et kanad on õppinud kõik korvi munema ja ei potsata enam mune õrrelt sita sisse. Ma esimene kord hakkasin suurest õnnest lausa kõva häälega naerma. Ei mingit sitaste munade pesemist enam.

igaühel oma kiiks

Mul on tark laps. Teoreetiliselt on mul muidugi juba kaks väga andekat last, aga ma räägin praegu sellest esimesest.
 Küsib väga sügavmõttelisi küsimusi, et kuidas maakera tekkis ja kust inimesed tulid ja kuidas elekter juhtme sisse saab jne. No lisaks tunneb tähti, veerib sõnu ilusti kokku ja oskab väikese etteütlemise järgi kirjutada.Luuletused ja laulud jäävad pähe nagu naksti  Mäletab asju kahe aasta tagant, mida ma isegi enam ei tea. Loeb numbreid nii eesti kui inglise keeles, saab põhimõtteliselt aru, kuidas numbrid kahekümnest edasi käivad. Teab, et kui on kausis kolm õuna ja üks ära süüa jääb alles kaks õuna. Või kui juurde panna saab neid seal kokku 4. Oskab kirjutada ja tunneb ära numbrid 1 ja 2 ja...siis algab tühi maa.
Mängisime linnade põletamist tund aega jutti. Mitte korda ka ta ei tundnud ühtegi numbrit ära. Iga kord luges ärtud või rombid kokku. No näiteks, tulevad kaks kaarti 7 ja 8. Loendab kokku ühe ja teise, ütleb kellel on suurem ja kes portsu endale saab. Kordame üle näe sellised numbrid, kaheksa on kaks palli üksteise peal, noh peaaegu nagu lumememm, jääb meelde, tore. Nii järgmised kaardid 8 ja 9. Ta vannub, et ta ei ole elu sees kumbagi numbrit näinud. Ta teab, et üks on poti ja teine risti, aga neid numbreid ta ei tea. See ei ole nii ka, et me alles eile oleks avaldanud talle suure saladuse, et tead, maailmas on kasutusel numbrid ka lisaks tähtedele.  Ta teab millised on x ja y, aga number 6 pole mitte kuidagi moodi tuttav tegelane. Päris naljakas, kuidas tal üks uks nii kinni on. Ma ei ole harjunud, et ta millestki kohe üldse aru ei saa.  Või ta teeb meiega sellist peenet nalja ja õhtul üksinda itsitab teki all, et ta teab küll kuidas sada kirjutatatkse, aga vot ei näita :)

Ahhaa, ma eile võtsin julguse kokku ja kaalusin ennast ära. Mitme erineva kaaluga, sest mulle tunuds, et mu kodu oma irvitab minu üle. Täiesti uskumatu, ma olen paksuks ainult näiliselt läinud. Või kuidagi õhuliselt. Kaal näitab hädavaevu 2kg suuremat numbrit. Mul enesetunde järgi on kogunenud seda 3x suurem number. No sellepeale ma hakkasin eile õhtul küll kommi ja võileibu vitsutama, hull naine ikka küll, jätab lapse nälga ka veel niimoodi :D

Mul on kodus lepatriinu. Üleni täpiline ja puha. Vist on tuulerõuged. Ma olen alati arvanud, et tuulerõuged on haigus, aga see täpiline  küll haige ei ole. Lihtsalt täpiline.   Istu siis sellisega kodus. Hullem jama võib tulla aga  2 nädala pärast. Sest me oleme nii vanad, et keegi ei mäleta enam, kas me oleme selle läbi teinud või mitte.

Kapis on isadepäeva võileivatorti järgi ja ma võin saia süüa kui ma tahan ja ma magasin täna kaua. Päris hästi ju.  Ning lepatriinu kujutab ette, et on latiinostaar. Tantsib. Trikooga. Päris hirmutav tegelikult. Sest ta on neljane. Entel-tentlit kellegile? Kuigi hea seegi, et wiid meil ei ole vaja, iga pühapäev tuleb tasuta uus mäng, mille järgi saab kepselda.

Koer ainult ulub palju. Tal on sügismasendus. Teda ei saa kaissu ka võtta. Sest ta on põdrapabulatega koos.

Mulle meeldivad pildiga blogipostitused. See siin on ilmselt parem ilma punnilise lapse, äkase koera või pooliku võileivatordita. Ma võiks ühe endast teha. Ma olen juba päris paks. Tegelikult mind isegi üllatab, et ma veel paksem ei ole. Arvestades seda, mida ma söön ja kuidas ma (peale trenni muidugi) eriti liigutada ei viitsi jõua.

Ja neidsamuseid on nüüd järgi 13 või 12. Keegi ei tea ja kedagi ei huvita.  Pole aimu ka kuhu nad läksid.