teisipäev, jaanuar 28, 2014

   Ma võiks ka praegu öelda, et see tolmuimeja on ju raske ja seda peab ju vahepeal tõstma, niiet mina seda värki nüüd  mõnda aega ei tee. Tehke ise. Ja ei virise. Ja läheks ise hoopis metsa puid lõhkuma.

Mul  selg valutab, koguaeg. Eile kõndimise ajal ei valutanud, päris hea oli.  Aga see ei huvita mind. Ignoreerimistaktika.

Vahest on tunne, et kui keegi sul selja taga naerab, siis raudselt see käib sinu pihta. Või kui sul on kole müts peas, siis sa tunned kuidas nad kõik vaatavad....Aga ma eelmine nädal nägin päriselt kuidas kõik mind vaatasid, kui ma endale kettaid ette kuhjasin. No need, kes enne näinud polnud. Ma ei tea kust neid järsku niipalju tuli, aga näha oli, et vaatasid. Mul ükskõik kas hukkamõistvalt,  imestades või täiesti ükskõikselt, sest lihtsalt midagi muud hetkel ruumis ei liikunud. Kui saaks ma kuhjaks rohkem.
Nädala kokkuvõte 3x bodypump ja 3xkepikõnd. Krt üks päev jäi vist vahele. Ujumas ei käi praegu, ma ei jõua niigi ära köhida. Metsas kõndimas käies tahaks koguaeg pildistada, seda sädelust, neid härmas puid ja mustikavarsi, päikeseloojangut, Suskat....aga käsi külmub otsast ära kui ma hakkan vahepeal telefoniga susserdama. Ja noh, see on ikkagi telefon, mitte fotoaparaat ja nett on ilusaid pilte täis, mis on tehtud fotoaparaadiga. Ja nagu keegi enne poleks näinud sädelust, neid härmas puid ja mustikavarsi, päikeseloojangut, Suskat. See on  ju iga aasta nii. Ja iga aasta on issand-jummel-kui-ilus.

Ja ma olen kade, ausalt. Nii kade, et krt hinge ei taha ära mahtuda. Ajab üle ääre. Keegi ei keelaks mul sama teha, teha seda veel paremini, unistamise asemel tegutseda, mõne aja pärast vähemalt. Kui ma olen jälle quuen of my castle. Aga mul ei ole seda noh, ma ei teagi mis see on  - absoluutne enesekriitika puudumine, absoluutne enesekindlus, absoluutne usk positiivsetesse tulemustesse (ilma mingi nähtava progressita), absoluutne ükskõiksus. Viisipidamatu muusikaõpetaja - tõesti, miks mitte.  Ma üritan olla alati tolerantne, vältida eelarvamusi, pealiskaudsust, olla empaatiline. Aga aega-ajalt ma siiski kukun selles haledalt läbi.  Sest ma olen kade. Väga kade.


Me ostsime pesumasina. Vana oli...must vist. See on see uusrikaste anekdoot. Aga kui ma pühapäeval ukse avasin ja JÄLLE läbiläppunud voodipesu välja koukisin, kanalisatsiooni hais üle pea, siis mulle aitas. Mind ei huvita, mis filter või asi seal must või umbes on ja kuidas seda parandada. Ma olen seda juba niikaua kannatanud. Muidu ma olen väga vastutustundlik ja töötavaid asju minema ei viska. Isegi aukudega saapaid mitte. Sest noh, kuiva ilmaga kannatab ju käia ka.


26+3. 14 nädalat veel. Kui veab, nagu eelmine kord, siis 12. Tegelikult olekski viimane aeg oma seisust ära kasutama hakata. Laseks end kätel kanda. Aga kes seda enam jõuab. Sellist võimlaust ei pruugi kunagi tulla ja ma loll lihtsalt ei kasuta seda. Nagu eelmine kordki. Ma loodan, et ma titepuhkust vähemalt oskan kasutada mõistlikult, ei ole vaja kohe igalepoole nagu kooli ja tööle ronida. Ah, keda ma siin petan....

neljapäev, jaanuar 23, 2014

Üks kana suri ära. Tal oli juba ammu midagi viga, istus nagu hunnik õnnetust. Eile siis istus nagu hunnik õnnetust veeämbri kõrval loigus. Tõstsin ta hellalt kuivadele heintele ahju äärde aga ta suri ikka ära. Kuigi ausalt mitte just ülearu hellalt - kõigepealt otsisin mingit kaltsu või asja, sest ma oma kindaid ei tahtnud haige kanaga kokku teha ja siis võtsin pool tundi hoogu ja kui ta mul juba käes oli, siis ei saanud ma ust ka lahti ja ta kukkus mul vahepeal tolksti maha. Aga vavevalt see ta olukorda kuidagi muutis - mis läind see läind. Positiivne on see, et vana kari ei oleks lasknud tal niisama maha surra, ikka veriseks oleks enne toksinud. Et uued on ikka jätkuvalt normaalsed. No ja nüüd on neil jälle ruumi rohkem seal.

Tegelikult mul on ausalt neist kopp ees praegu. Praegu on kõige hullem aeg muidugi ka.  Eile läks mul sealt talitamisele terve tund. Osalt muidugi sellepärast, et ma ei saanud ahju tuld esimese hooga alla ja ega nad igapäev kah ei sure, aga no ikkagi. Ma kujutasin sama stsenaariumi ette aasta pärast....no ei ma vist ei taha endale seda lisa risti kaela. Või üldse mingeid ebaolulisi lisariste.  Ma mäletan kuidas iga 15minutit oli arvel ja on asju, mida mulle meeldiks selle 15minutiga rohkem teha - näiteks kükke.  Olen jah pirtsper*e ja ei kavatse sellepärast vabandada

esmaspäev, jaanuar 20, 2014




-15c ja vastu hommikusele päikesele

esmaspäev, jaanuar 13, 2014

Mul pole enam põhjust halada, et ma joosta ei saa. Sest kõndimine on ka raske töö. Eriti kui seda teha maastikul, üsna kiiresti (no enda jaoks) ja vehkida samas kätega. No täitsa päris. Mage lugu muidugi. Ma olen ju maratoonar. Ma tegelikult sellepärast selle läbi jooksingi, et ma saaks edaspidi seda öelda. Vahet ei ole, kui saamatu ma parajasti või tulevikus ja ükskõik mis alal olen, seda fakti ei saa keegi muuta.

esmaspäev, jaanuar 06, 2014

Looderdamisel on nüüd lõpp, ei mingit lõunani magamist, niisama molutamist ega metsas ringi tuiamist. Okei, metsas võib tegelikult tuiata, sest loom tahab ju joosta. Ja kui looma oled kord võtnud, tuleb tema heaolu eest hoolitseda. Minu sisemine loom tahab ka joosta, aga lepib ka kõndimisega. Uue aasta lubadused? Noh nagu ikka - võta kaalust alla :) Kavatsen võtta - kunagi. Tee rohkem, vingu vähem, ole rõõmsam.

Ennast ei ole ilus kiita, väga ei ole põhjust ka. Aga lapsi ju ikka võib. Laps on tubli. Tark ja mõistlik, heasüdamlik pealekauba. Isegi liiga vist.
Ja meest võib ka kiita


Koera võib ka kiita. Hea on temaga käia, ootab paksukest järgi ilusti. Kui kutsud, siis tuleb. Rohkem ma temalt ei tahagi. Teist koera võib ka kiita. Ta ei ulu vähemalt.