Kaua see kestab? Miks see nii kaua kestab? Ma tahaks oma pead tagasi, seda mis ei olnud vatti täis. Ma tahaks oma silmi tagasi, neid mis vaadates ei valutanud. Ja oma nina, mis polnud küll täiuslik, kuid vähemalt ei ehtinud selle mõlemat külge ohatised. Iga hommik tõused ja hakkad ootama õhtut, et tuleks uus hommik ja äkki siis ma olen endiseks saanud. Ja siiani krt ei ole. Null energiat, null jõudu. Pluss mitu kilo, sest jäätis ju lohutab. Ma tunnen jälle, et see on karistus mulle  mu ülbuse eest.

Tegelikult on maailma parim asi, see, et lapsed ei jäänud haigeks, kumbki. See on lausa suurepärane.

Ma olen igakord nii pettunud kui see juhtub, ei väsi imestamast. Ma olen ju tugev. Kuidas see võimalik on. Istud siin jopega köögilaua taga, tuttmüts peas ja pidzhaama püksid jalas. Ja tõded, et jah, ei saa vist eitada. Lihased valutavad kuigi trenni pole juba mitu päeva saanud ja ega ei saa täna ka. Kogemata võtsin enne ühe ibuka, enne selle mõju jõudsin tõdemusele, et ikka sitt on sitt olla. Enam ei ole. Nüüd on dilemma, kas võta mõne ajapärast veel, ignoreerida ja lasta tableti peal liugu, sest issand-jummel-kui hea on olla kui ei ole sitt. Läheks isegi õue ja vaataks seda päikest.

Ma loodan, et olen teine ja ühtlasi viimane, lapsed peaved veel vastu, abikaasa on juba selle suremise läbi teinud, hirmus oli vaadata. Mul on mõte, et ma see kord teengi teisiti, põrgusse kõik see looduslik ja keha-ise-võitleb kräpp. Tablett aitab.  Ma ei viitsi haige olla, ma ei viitsi istuda jopega siin laua taga ja tahta üle kõige põrandale kummuli kukkuda ja hästi vaikselt kerra tõmbunult väriseda.

Ah lugesin küüditatute mälestusi. Hakkas enda pärast häbi. Et asjata virisen. Elu on ilus. Isegi kui pea natuke valutab.

Head isu väikemees!

No sellist asja pole enne nähtud, et mina seda jama nüüd teha tahan. Vanadus vist hiilib ligi. Või kevad. Vist ikka kevad. Eks ma olen enne ka endale maja ette herneid ja tilli külvanud, lõpeb ikka kõik ühtemoodi. Pikas rohus.
 Pealt näha tundub ju lihtne. Muld potti, seeme sisse, törts vett peale ja jääme põnevusega ootama. Aga  tuleb välja, et seda saab nii palju erinevaid viise valesti teha ja ma vist katsetasin neid kõike. Liiga vähe vett, liiga palju vett, vesi absoluutselt valel ajal, vesi absoluutselt valesse kohta, vesi absoluutselt valel viisil, liiga kiiresti, liiga palju seda, liiga vähe toda...Siiski ma jään enda juurde, et taevas ei kuku maa peale kui teha pott-muld-seeme-vesi. Vbl seeme ei lähe kasvama, aga taevas jääb vähemalt ülesse, eks näis :)

Mul on tahtmine inimesi sõimata. Või mis sõimaja ma ikka olen, tahaks lihtsalt natuke kõrgendatud toonil oma ärritust väljendada. Aga õnneks ei saa. Pole numbrit ja nii ärritunud ma veel ei ole, et seda otsima hakkaks. Pealegi, kõige lihtsam viis vihavaenlast leida on öelda halvasti kellegi lapse või lemmiku kohta, see on kindel. Kuigi siin majas on  tihti kuulda mainimist, et oleks ainult see õhupüss...Ei tea kuidas pipar kellegi lemmiku kannis edaspidistele suhetele mõjuks. Ühesõnaga inimesed võiks oma  peninässud kodus hoida. Ma topiks heameelega Suusile ka soki suhu, aga ta on kodus. Ta ulub, aga ta on kodus. Ja öösel on nad mul kinni, ei käi teiste majade ees haukumas. Mul on õigust niipalju, et ajab üle ääre, võin teistelegi jagada. Aga noh, nädal veel ja siis on jälle mitu kuud rahu. Matab püssi ja vaenu mõtted maha ja elu läheb rõõmsalt edasi. Niikaua hoiab silmad-kõrvad pea ees ja taga ning kannatab ära.

Aga mida ikka piriseda, päev ei lõpe enam kell 5 ära ja viimastel päevadel päike sillerdab nii, et paneb silmi kissitama. Rattalt on tolm pühitud. Üldiselt tugevad jooksevad, nõrgad sõidavad. Ma tegelikult peaks tugevaks hakkama, suur tähtis võistlus ju ukse ees. Aga kui keha on väsinud, siis palja tahtejõuga pole ka mõtet ennast lõhkuda. Tarkus tuleb aastatega. Pealegi, kaevamine pole ka kerge.

Kassuke näitab iseloomu. Karolinikesel seda looma ikka nii palju ei olnud.  Kui Kassu tahab, siis Kassu näeb vaeva. Murrab läbi, kriiskab, nutab, röögib, vehib peaga. Tahab. Aga ega ma kah papist pole. Mina veel enamasti võidan, sest kehtib ju tugevama õigus. Aga noh, nunnu on  see tatinina ikka ja enamasti on meil nalja nabani. Tatinina ei ole halvustavalt mõeldud, ta praegu ongi tatinina, sõna otseses mõttes. 2 tudisevat sammu on kirjas.

Kas nad panevad sina juustu mingit narkootilist ainet sisse? Kuidas saab olla nii, et mõistus ütleb ei või noh, et aitab küll, aga lihtsalt käed ja suu ei kuula. See ei ole normaalne, kuhu pöörduda, kust leida abi? Juustuvõõrutuskliinikust?

Ja Kassu sai 10. Ma kutsun teda igal võimalikul juhul beebiks, sest varsti enam ju ei saa.  Päevad (ja ööd) on täis nuttu ja naeru, aga kõik on suurepärane. Lihtsalt suurepärane, sest see beebi on suurepärane. Ma ei hakka mainima, et ta hammustab mind, ei lase mul midagi teha, ei lase mul öösel magada, ei lase mul kuskile minna, aga ta on lihtsalt suurepärane ja ma tahaks, et aeg peatuks ja kõik jääkski nii. No tulevad uued rõõmud, ma tean, aga kunagi pole ta enam nii pisikene kui täna.

Laud on uus. Ilus.

Kook oli paleo. Polnud halb. Otsa sai kiirelt. Aga peab veel harjutama. Pannukad on suuremad hitid olnud. Eriti mulle meeldib, kui ma teen midagi, mis on üdini tervislik ja plikatirts sööb, kiidab ja küsib juurde. Täielik võit.

Õhus on kevadet. Kui uudiseid ei loe, tõmbab rinna rõõmsaks. Aga ma ikka loen ja kuulen, kahjuks. Aga endiselt üritan ignoreerida.  Ühtlasi on juba tohutu mure, kas keegi lisaks ööpäeva tunde juurde? Ma jõuan praegugi ainult vaevu-vaevu kõigega valmis, kuhu pressida nüüd veel see õues olemise aeg, õues puhkamise aeg, õues töötamise aeg?

Mul on lõuatõmbe challange...aga mul ei ole aega selleks. Sest kui mul ei ole just trennipäev, siis on trennijärgne päev(siis peaks taastuma) või siis on puu lõhkumise päev, järgne päev ja siis on jälle trennipäev, mida tegelikult on ainult 2x nädalas, aga kuidagi on jälle see päev käes. Või siis on päev, kus ma öösel magasin...no ütleme, et väga väga vähe ja see ei ole ka lõuatõmbe päev.

Väljas saab rattaga sõita. Natuke veel ja ma saan juba Kassukese kah tooli pista ja ringi vurada. Ja kust see aeg siis võetakse?