Tegelikult ei muutu ju midagi, ainult kuupäev, ainult number. Aga tunne on ikka. Jõulutunnet ei olnud, aga see tunne on.  Et peaks nagu alustama uuesti, mõtlema ja tegema mõne muutuse, endas.

Ma ei teagi, mul ongi kõik hästi ja võimalus ainult minna edasi, paremaks. Mõelda positiivselt ja minna vooluga kaasa ja kõik on viimse peal. Aga hoopis hirm on nahavahel. Et tegelikult ei ole sellest mõtlemisest kasu ja vahel ikka ju kukutakse läbi ja kõik ei lähe ainult üles ja otse. Et ehk ongi juba liiga hilja ja kui ikka ei ole seda särtsu siis seda ei tule ka. Mängisin üle ja ei kandnud välja. Kahju ja piinlik lugu.

Lugesin  mingit artiklit, stamp, klishee ja muud jutud. Asjad, mida jätta vanasse aastasse. Lugesin kõva häälega. Tundus nagu oleks ise kirjutanud, iseendast. Ja mitte ainult mulle. Oleks siis ainult nii, et mõtled ja kohe ongi kõik nii nagu peab. Oleks oleks.

jõulupost

Natuke naljakas oli. Kuusk oli naljakas ja kuusetoomine oli naljakas ja jõuluvana oli naljakas. See kuidas Kassu neljandal katsel silmad maas peaaegu luuletust luges, see oli ka naljakas. See kuidas Karolin sai aru, et see jõuluvana siiski pole päris võõras mees, sest hääl ja nina on tuttavad, aga seda lüli kokku ei pannud, et kus need kingitused tulid. Need lihtsalt leiti ukse tagant. Täiesti siiralt. Ei mingit loogikat. Mis siis, et mõne kingituse paber oli sama, mis ümber ta enda aabitsa. Tähtsusetu detail. No natukene veel seda jõulumuinasjuttu. Naljakas oli, kuidas me Karoliniga lugesime 5 inimest rohkem. Kuidas me viimasel hetkel tõime juurde veel ühe laua ja laenuks natukene kahvleid ja siis kui kõik olid lauäärde sätitud ning üks laud tühjaks jäi. Matemaatika. Järelikult mahuks veel, alati mahub  viis veel. Naljakas oli, kuidas Kassu iga pakki avades "ossssaaaa, vaaaata " hüüdis ja kuidas Karolin lätikeelt veeris.

Ja hea oli. Söök oli hea ja üsna parajalt. Ja ma sõin. Ikka hoolega. Ja et  keegi ei torisenud.  Eriti. Et midagi on puudu või tool on kõva või mida iganes. Ja mul oli nii hea meel. Et me siin lauaääres istusime ja kohal olime. Mulle tundub see ikka natukene uskumatu. Et ma ei ole ehk parim võõrustaja või inimene üldse aga sellest hoolimata. On laud pikk ja rahvast täis. Ja see on nii hea.

Natuke palju sai ka. Nii üht kui teist.  Aga nii see lihtsalt on, sest sellised me siin oleme ja isegi jõuluhärdus ei muuda seda.

Ja vähe sai ka, und näiteks. Aga see on selle kõige paljuga seotud.  Ja killud toovad õnne äkki. Kui need talla alt kätte saab.

Ilmast vaatasin mööda. See on ja oli kohutav. Aga täiesti paratamatu. Ja mida ei saa muuta, selle pärast pole vaja muretseda. Teooria.

Pilte sai ka. Natuke läheb aega.

Panen natukeseks pea liivaalla. Et äkki lihtsalt sellepärast on nii ja mitte üldse minupärast. Ma küll arvan, aga siiski. Ehk. Loota ju võib, ega see midagi ei muuda. Ainult, et kuidas ise reageerid ja tunned.

Enne kui jõul ja härdus peale tulevad. Vanad asjad eest ära.

Laatsaret oli korralik, tõbi niitis väikseid.  Ja jälle vana tõde, et ei ole midagi paremat kui terved lapsed.  Siis kui nad diivanilt tõusevad ja köhimise vahepeal suu kinni ka panevad. Täielik õnn. Päriselt.

Käisin pealinnas, jälle.  Täitsa niisama. Elu ja inimesi vaatamas ja kohvikus istumas.  Kuigi ma arvasin, et mul ei ole ju aega ja mul on ju kiire ja tead sa ka mis kütus maksab ja on ju detsember. Ja joosta on vaja. Ja ma ikka vist pole seda välja teeninud.  Aga nii tore oli. Et kuigi aeg läheb ja kiirelt läheb,  eluolud muutuvad, siis mõningad asjad jäävad ikka samaks.  Tuli kohe selline soe ja hea tunne.  Et isegi mul on sõpru.  Nii tore ju.

Eelmine nädal käsime ka pealinnas, kontserdil. Karvaste. Tõdesin, et see aeg on nüüd vist küll mööda läinud. Iseenesest on väga hea bänd, laulud mulle meeldivad, kontsert oli täis energiat, frontman suurepärane ja positiivne(midagi üllatavat), lai naeratus näol (niipalju kui karvade vahelt paistis) ja puha....aga ...no ei ole enam see. Või õigemini mina ei ole enam see.

Kassul on oma firmakas. Kõrge palavik. Kuum, loid, külili ja üdini õnnetu.

Väiksed mured, suured mured

Mul tõotab tulla huvitav nädal. Loodan, et ei lähe nii nagu tavaliselt nende asjadega, mis ma arvan, et on põnevad ja kohale jõudes on jamad. Sest nad lihtsalt on jamad või mina ise teen nad jamaks. Enamasti viimane. Mati võiks ka tulla vahelduseks, ma nii ootan ja mul on teda nii vaja.  Unemati täpsustuseks.

Mind ootab ees 5 päeva jooksul 5x. Hell yeah, bring it on! Seda on täpselt nii palju, et ma võiksin vahelduseks teha seda tööd mitte endale. Äkki see ongi lahendus?

Rahateema jätkuks - dejavuu eelmise aasta lõpuga. Kõik järjest. Algas samuti. Et see andis jälle otsad, aga ühelt maalt on parandamine kallim kui uus. Me oleme maksnud juba parandamise eest rohkem kui uue. Seega rohkem ei. Loodame, et muster ei jätku.

Aga, asi ei ole üldse selles. Asi on hoopis selles.

Pikka aega oli mu kõige suurem probleem enda kaalu jälgimine. Et ma tahtsin süüa ja ei võinud. Või sõin aga vihkasin tagajärge. Sest iseloom oli nõrk ja isu oli hea ja see oli kõige suurem karistus. Nii mulle tundus. Peab paika, et alati saab hullem olla. Oleksin võinud seda toonna uskuda. Just nüüd kui hakkan selle teemaga enda jaoks rahu /tasakaalu leidma.
Meil on vannitoas kaal. Umbes korra kuus, sauna vahel, käime koos sealt läbi. Sügisest saadik on plika oma läinud tõusvas joones. Iga kord on üks number juures. Igakord ta vaatab mulle küsivalt otsa ja küsib, et kas on palju. Mõttepaus. Ei ole palju. Väga. Veel. Eile oli jälle. Ma natuke ehmatasin, sest pole väga suuri sööminguid see nädal olnud.  Ma tean, et KMI ei ole mingi absoluutne näitaja ja individuaalsus jne aga kui ma panen tema andmed sisse, siis on vastus must-valge "ülekaal"  Ka siis, kui panen -2kg, alles -4kg annab normaalkaalu. Kas nüüd on see koht, kui ma pean ütlema, et "jah, on küll palju".
 Alati ma olen öelnud, et ei, aga võib minna paljuks, peame natuke tagasi tõmbama - magusaga, selle "hea" sooja söögiga (viiner, kotlett, spagett), veidi rohkem....ma ei teagi mida. 2x ujuistrenni+2xtantsutrenni+kehaline. On ju piisav. Õues on külm ja pime, oleks veel lumigi ja me anname endast parima. Aga tõesti, külm ja pime on.  Ma ei taha sundida teda sööma seda mida ta ei taha. Mis nägu tehakse kõrvitsasupile? Lillkapsale? Kikerherne-shokolaadi koogile (üdini tervislik, üdini maitsev).  Iga hommik ta küsib kas ta võib müslit? Kolmel kahest pean ütlema, et teeme ikka omletti. Ja ma tunnen ennast halvasti. Et ma pean ütlema ei. Ei ma ei otsi kapis kommi. Ei ära palun söö seda teist kohupiima otsa. Ei me ei tee täna piparkooke. Ei me ei tee täna kooki. Ei me ei söö täna küüslauguleibu, EI me ei võta jäätist juurde. Ei, ei, ei. Palun ära vihka mind, sest ma armastan sind piisavalt ja ma pean ütlema ei. Ma tahaks öelda jaa, ma tahaks, et sul ei tekiks seda tunnet, et sa tahad, aga  ei või. Aga riided on kitsad. Ja jõulud tulevad. Ja see neetud päkapikk ka veel. Ja paksu elu on raske. Ma teen ju õigesti? Ma üritan olla nii diplomaatiline kui ma suudan, sest ma ise olen õrna hingega. Aga tema on vist tugevam. Ehk. Sest üks teine meil siin ka diplomaatiaga ei hiilga. Otsekohesus pole küll alati halb, aga enamasti teeb haiget. Ja ma ei taha, et ta haiget saab.

Lumi kurat tule maha.

 Iga päevaga  targemaks, kogenumaks, rahulikumaks.  Ma isegi tunnen seda. Nüüd veel pealt kolmekümmend pean sellistest elementaarsetest asjadest aru saama. Nad ju ei valetagi, need motivatsioonitsitaadid ja asjad. Et kogemus õpetab ja puha.

Isegi pole juhtunud seda, mis alati juhtub kui päike kell 4 looja läheb ning õues ulub kõle tuul ja kõik kohad on piparkoogi lõhna täis.

Isegi kui uni ei tule, siis ma jään ellu. Homme ka.

Naeratada tuleb. Issand kuidas ma selle unustasin. Päriselt unustasingi ära. Jah mul on aega ja ei ma ei jää sellest ilma.


Aga alateadvus on vist veidi hirmul. Et äkki siiski.


Ja tegelikult on raha ikka ka, täiesti niipalju kui vaja. Sest ma unustasin paar väikest asjaolu täiesti ära. Mäluprobleemid jah või jah? :)

Ja lihtsalt niisama pilt. Mis pole millegagi seotud. Lihtsalt on, elu selline.

Tegelikult olen sisuliselt loobunud sea- ja loomalihast, umbes täpselt suvest saadik. Va metslooma aeg-ajalt. Too kont hundi hambus on vist kah põdra oma. Ma isegi ei tea miks täpselt, eetilised põhjused vist.  Nüüd on juba natuke nagu....vastik ka, süüa sealiha. Samal põhjusel võiks lasta ka kanadel olla. Aga kahjuks on nad liiga odavad  ja valku on vaja. Hädasti. Ainult kohupiima peal ju ei sõida kaugele.  Uusaasta lubadus? Midagi ju peab, traditsioone ei murta.  

Ausalt

Kuhu raha kaob?

Ootasin palgapäeva. Näppupidi olin juba säästuhunniku kallal. Sest noh vältimatud kulutused. Ja pühadepakkumised moodstates kaltsupoodides (tegelikult kassu oli suhteliselt paljas, ok, ta oleks jäänud ilmselt ellu ilma selle jopeta, aga nüüd on tal oluliselt soojem. Ja silmale ilusam ka). Ja ma hoidsin ju sada euri niikuinii kokku. Võtsin kapist oma 7 aastat vana jope, mida lubasin enam mitte kunagi selga panna, ja panin selga. 100 euri maast leitud. Sest poes olevad joped olid niikuinii ka koledad ja siis ma võin juba vana koleda jopega edasi käia. Eriti kuna ma niikuinii kuskil väga ei käi. Trennis, selveris ja lasteaias. Kõik. Ja siis Kassul võib olla ilus ja uus jope.  Aga tagasi selle palgapäeva juurde. Ootasin, tuli, rõõmustasin täpselt 20 sekundit. Arvestasin maha laenumakse, selle kuu säästuosa, selle säästuosa, millel ma näppupidi juba kallal olin,  elektri(60euri!), kommunikatsiooni kulud(see kuu uus digiboks ja ruuter lisaks +50eur, sest keegi, nimesid nimetamata, aga mina see ei ole, tahab vaadata seda ühte neetud kanalit, mida vabalevis ei näidata. Sest ainult sellelt kanalilt näidatakse kuidas 20+ miljonäri ühte palli taga ajavad), lasteaiatasu, mõningad asjad, mida ma juba olin krediitkaardiga tellinud(kokku nii u 60euri, kõik ka väga vajalikud), koerad tahavad ka vist süüa (isegi Suusi sööb nagu loom viimasel ajal, ilmastik vist selline,  palju odavam oli kui ta korra kolme päeva tagant sõi). ... ja ma näen, et järgi jääb vähem kui mul tavaliselt toidupoes kuus kulub. Ja on detsember.  Ja ma tahan autoga sõita. Sest väljas on mingi krdi tatt ja pime ja mul ei ole siin teed ja rattaga võib surma saada.  Ma olen proovinud. Ja ratta kumm läks ka katki viimane kord. Ja mitu korda veel tahan pealinna sõita. Ise söön ja joon ka liiga palju. Neid kalleid asju järelikult.  Vett ja tangu!

Õnneks see hala siin on selline pseudokas, nö esimese maailma  mure. Sest reaalselt on ju mõnus ja soe ja süüa on ka ülearu. Ja seljatagune ju tegelikult on. Ja nii see järgmine kuu kui üle-üle järgmine kuu ähvardavad väljasõidud küll finantsiliselt teevad vaesemaks, aga üldises plaanis....kogemus on ju parem kui uus jope.  On ju? Issand mul pole ujukaid. Ja ma pole siin mingi üksikema ja ongi hea, sest abikaasal see konto tühjeneb aeglasemini, sest ta ei viitsi poes käia, ta ei oska poest midagi osta ja arveid maksan ka mina, sest ta ei viitsi. See on meie pere säästunipp number 1.

Aga natuke nukker hakkas ikka.  Et ei saa laristada. Eriti kuna on detsember. Ja ma tahtsin....

Aga see on ju minu valik. Ma ei saa öelda, et ma ei saa, sest maailm ei lase ja hoiab mind kinni. Vastupidi, pakutakse ju. Võimalused on. Aga ma olen selle valinud. Tasakaalu ja elu ja aja ja elamuse ja terve mõistuse ja keha (ahaa, mis naerukoht).  Et ma ei ole edukas, sest ma ei panusta edule. Aega ja pühendumust. Mul on need asjad, millele ma pühendun. Kõike korraga ei saa. Või?