Tunne on nagu oleks peol käinud, palju joonud, teinud asju mida ei taha mäletada ja kell 6 voodisse taarunud ja ärganud poolest lõunast. Ainult et ei ole, ainult et  mingit pidu pole olnud ja ei tule ka mujal kui ainult eneses. Ei taha ka. Tahaks magada hoopis, no näiteks kaks tundi järjest ja nii isegi mitu korda. See juba oleks midagi. Nii et keegi ei ripuks mu küljes, ei taoks mind jalgadega kõhtu, ei peksaks mind kätega näkku ja ei hädaldaks mu kõrva ääres. Kui ma öösel kella vaatan ja ühel imepäraselt kaunil ööl avastan, et viimati vaatasin ma neid helendavaid numbreid no näiteks 4 tundi tagasi, siis ma hakkan vist õnnest nutma. Seni üritan kõigest väest mitte nutta, sest kõik läheb ju mööda.