pühapäev, mai 28, 2017

 Kurat küll, mai on ju mu lemmik kuu. Ja mul on tegelikult kopp ees. Täiesti ees, sellest hädisest ja rõõmuta olekust, sellest depressiooni äärel kõikumisest,  hirmust ja enda häbenemisest ja mööda seina äärt hiilimisest ja vabandamistest ja tige ja närviline olemast ja padja märjaks tihkumisest... teistel vist ka.

Aga nüüd on juba kuidagi parem. Kuidagi vabam, et tühja sest ja prioriteedid ja päriselt olulised asjad tundusid olulisemad, kohe päriselt. Mitte, nii, et ma tean, et peaksid olema, aga päriselt ei tunne. Seekord vist pääsesin siis.

Isegi tahaks natuke midagi teha. Et istutasin mõne lille ja puu ja põõsa ja taime. Ja ei olnud ajast kahju.  Ja jooksmiseks panin mussi.  Ja polnudki nii hull.

esmaspäev, mai 22, 2017

Pole ammu kirjutanud. Pole olnud aega ega tahtmist. Eelkõige seda viimast. Sest kaua võib eksole, ümber ühe asja keerutada.  Kui jooksmise ajaks ei taha enam klappegi kõrva panna, siis on päris halb ju. Et kuulad oma hingeldamist ja ei taha kaasa laulda, ei taha biiti tunda, hingest hõisata ja peaaegu nagu lendu tõusta. Ei taha.

Õnneks lapsed on kodeeritud loodusepoolt, armastama tingimusteta. Aga see ei kesta igavesti. Ühelt maalt ei ole enam nii, et vabandad ja kõik on korras. Tegelikult pole praegugi nii. See jutt sellest poisist, kes vihahoos lõi naelu aia sisse ja pärast vabandamist kookis neid sealt jälle välja. Naelu pärast enam plangus ei olnud, aga auk jäi alles.  Et pea tuleb korda saada, enne kui see aed on nii auguline, et kokku kukub.

Ma nägin ennast kõrvalt ja sain natuke aru, miks nad nii arvavad. Päris hirmus on jah. Aga, ma ei tea, nii lihtsalt on.

Aga lülita välja, vaata välja, keskendu, tegutse, ära mõtle. Õhtu tuleb ja hommik tuleb. Ela hetkes, jää endaks. Suu kinni ja silmad lahti.


pühapäev, aprill 23, 2017

neljapäev, aprill 20, 2017

Ma olen viimasel ajal saanud targemaks. Kui ma olen väsinud, siis ma ei mõtle, autopiloot peale ja õhtuni välja, ei mingit mõtlemist, ei tulevikule, ei minevikule ei olevikule. Veel vähem selle kirjapanemist kusagile. Sest see hetkeline silmavaade ei ole siis üldse mitte adekvaatne. Selline tarkus saab tulla ainult aastatega ja ainult siis kui vahepeal on neid päevi, kus on täitsa hea olla ja ei ole väsinud ja ei ole kogu see maailma raskus minu laiadel* õlgadel.

No ei ole rokipisikut. Või on suutmatus lahti lasta - järgmisest hommikust, tagasi sõidust, raisus päevast. Korraks, hetkeks tundus, et see on "see vana lugu", aga pole ikka päris see. Kahju hakkas. Sest ma mäletan seda tunnet, see kuidas mulle see muusika meeldis, kuidas ma elasin ja laulsin kaasa, niiet kõrvus kumises, hääl oli pärast kähe ja kael valutas. Näha neid lavaeest ja lava taga, süda põksus ja adrenaliin voolas. Seda emotsiooni enam ei ole. Nüüd paneb vere käima ainult see, kui seon tossupaela ja 1,2,3 ...GO.

Ma natuke tunnen seda, kuidas igast ebaeffektiivsest tunnist hakkab kahju. Et mis oleks jõudnud teha. Aga ma ei lange sellesse lõksu enam. Mkmm. Läksime eile Kassuga mänguväljakule, sest ta ei tahtnud kodus õues olla. Ja ei ole sellest midagi. Et oleks jõudnud.


*Naised trennist tihtipeale kurdavad, et õlad on läinud laiaks, et riided on õlast kitsad ja suurusnumber ei vasta, st muidu paras, aga no need õlad. Ma ei näe olles näoga saali-seljaga peegli poole ühtegi laiaõlgset naisterahvast. Teistpidi, ehk, võib-olla, aga riidepraktika seda õnneks või kahjuks ei kinnita. Ja siis ma kuulen veel sadat asja, mille üle kurdetakse, aga ma ei näe seda. Naised. Ongi sellised.  


esmaspäev, aprill 17, 2017

kõigest korraga ja ei millestki erilisest. Lihtsalt elu oma marinaadis

Hirmsasti tahaks  mingit postitust teha, aga sulg kuidagi ei jookse. Ei tea täpselt mida kirja panna ka. Kas on mõtet tühiste asjade kallal vinguda, urgitseda ja leiutada probleeme? Leida see tõrvatilk ikka üles, viriseda, et aega ei ole, ja ei ise ole päris selline nagu peaks  ja efektiivsus on madal ja...EI..

Päris lahe nädal oli tegelikult.  Kolmas poolik töökoht pakkus rakendust tavapärasest natukene rohkem. Ma ei julge seda öelda, aga see meeldib mulle hirmsat moodi.  Ei julge, sest äkki.... Teisel poolikul töökohal oleks võinud panustada natukene rohkem, aga peata kana olek ja ilmastik veel ei soosi ja eks ole elu õpetanud juba ka, et sa võid küll tahta ja rapsida, aga pärast ei ole sellel tulemust, kannatad ainult kahju. Kui ilma ei ole ja asju ei saa ette teha. Esimesel poolikul töökohal läks vist ootuspäraselt. Mul on viimasel ajal ootused madalad. Kunstlikult, sest muidu ma koguaeg pettun kui vähe ma jõuan ja see teeb mind närviliseks ja siis ei ole mõnus olla, ei mul ega kellegil teisel. Seega sellega on praegu nii nagu on.

Rääkimata sellest, et saun kõrvetavalt kuum, jõgi kõrvetavalt külm ja maja rahvast täis. Lausa mitmele korrusele jätkub. Nõudepesu on väga väike hind selle eest.

Munad tulid ka ilusad. Pildi pealt paistab kõik ideaalne. Pildi peal ei ole näha seda - kurja-küll-hoidke-eemale-need-kuumad-munad-ja-keev-värviline-vesi-jakuradi-kleepumatud--poola-jänese-ja-tibu-pildid. Ei, pildi peale on ideaalsed munad.

Ma pean ennast natukene jälle sundima. Võtma vabalt ja tundma rõõmu.  Magan järgi ja võtan ennast kokku. Leian ehk üles selle rokipisiku, kas see veel on kuskil minu sees alles. Või tuleb üks suur kannatamine nagu viimastel kordadel elu on näidanud :D

Ja kes enne teisi tõuseb jõuab jooksmas ära käia. Ja saab pärast koos teistega olla. Uni on ülehinnatud.

Aga tänase päeva pilt on hoopis selline. Poisid ja tüdrukud on erinevad. Võib olla võrdsus ja ühtsus aga on erinevus. Suur erinevus. Ja peabki olema.




teisipäev, aprill 11, 2017

Käisin arenguvestlusel. Ma olen käinud ainult Karolini omadel ja igakord on üks ja seesama. Mitte, et ma kurdaks, aga igavavõitu on. Ka seekord.  Ülivõrded,  tubli ja tark. Võrreldes teistega peajagu üle ja keegi ei vihja kasvule. Tasakaalukas, kaalutletud, aruka jutuga, hea analüüsivõimega, laia silmaringiga, näha, et lapsega tegeletakse(ausalt, peale Kassu tulemist sihipärane tegelemine on täiesti miinimumi peal, kahjuks, aga noh elu ja aeg). Hästi kasvatatud. Heatahtlik. Tühistest tülidest hoiab eemale, ei kraakle ja kiskle, käitub hästi. Kõike teab ja oskab, usin. Kõik aineõpetajad laovad kiituseid, null märkust, null etteheidet (kui siis ainult käekiri, aga pärilikkuse vastu ei saagi. Minul selles suhtes ootused täielikult puuduvad).  Ma kuulan, endal lai naeratus näol. Olen uhke, iga sõna on absoluutselt tõsi ja paitab kõrva, paisutab uhkusest rinda, aga tunnen, et mina pole seda üldse mitte ära teeninud.

 Aga pooled korrad kui mina teen suu lahti, et Karolinile midagi öelda, tuleb sealt, midagi stiilis - Pane telefon nüüd ära. Mida sa näpid seda telefoni jälle. Äkki puhkaks silma korraks. Äkki aitab juba. Pane see telefon ära. PANE ÄRA! Pane riided kappi. Paneks äkki riided kappi? Kuule, pane riided kappi. Teed kapi ukse lahti, mingi hunnik vajub põrandale. Mis asi SEE on? Pane telekas nüüd kinni. Äkki paneks nüüd teleka kinni. Pane oma asjad laua pealt ära. Vii oma nõud ära. Pane oma asjad kapi pealt ära. Kammi pea ära. Kammi pea ära. Kammi pea ära - päriselt kammi ära.  Vaata, mis sul toas põrandal on. 2 nädalat on sokid laua all. Pane riided kappi, pane riided kappi, pane riided kappi.....Ja see silmade pööritamine. Ilmselt on tegemist vaese piinatud geeniusega :D Valikuline kuulmine.

Rõhutan veelkord, et ma tean, et ta on  mul väga tubli ja ma saan aru küll kuidas meil on vedanud. Prillikivi. Elu ebaõiglus see ju on, mida tublim oled, seda rohkem sinult oodatakse. Ei saa enam kiita selle eest, et piss tuli potti või panid ise mütsi pähe.

Muide, Kassu täna pani. Niikaua kui mina ennast sättisin jõudis tema panna ennast ise riidesse. Sõrmikud pani ka ise. Kolm korda läks närvi aga näpuotsa ta need lõpuks sai. Mul oli nii hea meel, et peaaegu oleks silma märjaks võtnud. On ju ebaõiglane.


esmaspäev, aprill 10, 2017

Ma käisin eile külas. Ma olengi täpselt nii antisotsiaalne, et kui midagi sellist juhtub, siis ma pean sellest kirjutama.

Mul oli nii hea meel. Paljude asjade üle. Näha inimesi, suuri ja väikeseid, need pisikesed käed, hambutud naeratused ja piimalõhnalised juukseudemed. Ennast ka üllatas, et heldimus langes peale.  Kõige parem oli see, et ma sain aru kui kerge mu elu on. Et minu väiksed kannavad kaela ja kasutavad potti. Ja ma saan panna kohvitassi lauale. Ja vannivette saab vahtu panna. Ja titevankrit lükates ei pea tassima ühte suuremat titte veel süles. Või ei, sellest on mul natuke kahju. Puhas trenn ju. Lisaks trepid ka! Või oota, mul on sangpommid ju, ikka ei taha seda käru enam lükata.

laupäev, aprill 08, 2017

Issand kuidas ma sind igatsen.





Aeg on suhteline mõiste, nädal läheb lennates. Aga mitte siis kui nõudepesumasin on remondis. Siis on see terve igavik. Igavik täis nõudepesu ja vett täis ladistatud kööki ja kõik kohad on neid kuivavaid nõusid täis.  Tüütu.  No eks asi saaks hullem olla, näiteks kui pesumasin oleks ka katki.  No ja eks oleks veel umbes miljon viisi kuidas asi saaks hullem olla. Aga praegu on ka päris hull

reede, aprill 07, 2017

Karolini praemuna

Iseseisvumine ja kasvamine.

Karolin mingitel erinevatel kummalistel põhjustel pole nädalajagu koolis pikapäeva rühmas söönud või noh üldse käinud.   Sellest on kahju, sest seal söömineteeb minu elu lihtsamaks (kuigi mulle ei meeldi üldse see mida nad seal söövad, aga eks seda mida selle raha eest hästi kiirelt saab, antakse. Aga see selleks).

 Igal juhul tahab Karolin nüüd  ise endale süüa võtta ja mingil määral teha. On siin kaks päeva üritanud muna praadida.  Esimene kord lõi muna pannist mööda, otse pliidile. Eks nii ka saab. Teine päev õnnestus pealtnäha asi paremini. Aga seest poolt vaadates mitte. Natike liiga toores, kollane võib vedel olla, aga kui valge ka on, siis see ikka väga kurgust alla ei lähe. Ja kui nüüd meenutada, siis nädalavahetusel tahtis ta endale muna ise pannilt tõsta, aga kuidagi jõudis see ikka otsapidi põrandale.

On veel tegelikult võimalusi seda asja untsu keerata, erinevad kõrbemisastmed on kõik veel proovimata.

Kallis, maailm on karm ja elu õpetab. Aga kui sa usud endasse, kui sa väga tahad, siis ükskord saad sa seda muna ka süüa. Taldrikult.

kolmapäev, aprill 05, 2017

Kassu naljanina



Kassu:"Kes see kõdistab mind?"
Mina:"Ma ei tea, kes siis"
Kassu:"Kes see on?"
Mina:"Kust ta sind kõdistab?"
Kassu:"Nina seest keegi kõdistab"
Mina:"Kassu, see on nohu, aevasta välja".

Kassu on viisakas poiss. Kanalsse minnes ütleb: "Tee hommikut kanad, kuidas magasite?" Matsu käest küsib: "Tere Mahno, kuidas läheb?"

"Mis see on" "Asi see on" "Mis tegi seda" "Kus lääme meie" "Asi see on" "Asi see on" "Asi see on" "Asi see on".....

täieneb

teisipäev, aprill 04, 2017

Lihtsalt hommik



Siis kui keegi veel ei ole tõusnud, isegi mitte päike. Ainult hunt ja mina. 


pühapäev, aprill 02, 2017

aprill ja nali (piimazhelatiin, issand ma olin endaga nii rahul. Päris hea kild oli :))



kevad õues ja pões ja rattad alla

ja see...!!













Ühteaegu on vabastav, teisalt on hirmutav. Et üks siin iseseisvub. Läheb ja tuleb üksi. Eile bussiga linna, täna bussiga alevikust koju. Põllepaeltest lahti, mis võib kõik juhtuda kui neist kõvasti kinni ei hoia? Aga keskendume ikka heale. Päev otsa õues ratastel vs tahvel. Põsed punased ja tuju hea.  Ja milline ajakokkuhoid "taksojuhtidele".

Ja ta ujumistrennis ujub 20 ringi. Mitte otsa, ringi. Seda on palju. Mina olen uhke.


pidin olema täna kuskil mujal. Pidin saama targemaks, sillutama teed ja tegema algust. Jätkama ja saama paremaks. Aga ma ei läinud. Arvasin, et mul on kiire, liiga palju on teha ja ma ei jõua ja ma ei saa seda endale lubada. Ma ei teinud midagi erilist ja oleks jõudnud ja oleks saanud, aga ma ei läinud. Teist korda juba. Kahetsen jah, aga ignoreerin.

Anna endale aega. Nii mulle öeldi. Ja õigus ju oli. Kui on juba saba taga, siis ei saa olla nii halb. Ei julge öelda, et on hästi. Ja kahest saab kolm. Mis siis, et ajutiselt. Kolm! Ja mõni nädal on viis.

Kassule sai kevadet vist liiga palju. Otsaesine kuum ja silmad hägused. Mul oli nädal nii hästi planeeritud. Võtsin kohe pühapäeva vabaks. Kuigi näris ja kripeldas. Mõtlesin, et aega küll ju. Viimased korrad lasteaeda minnakse juba rõõmuga, ei nuttu ei "ei"-d.

Pidin tegema talvel mingeid asju. Siis kui oli aega. Mõelda ja planeerida jne. Ei teinud.

teisipäev, märts 28, 2017

Ma iga aasta ootan seda hetke. Seda, kui tunned, et me oleme päästetud. Et pimedus on läbi,  on sopp,  külm tuul, aga on  valgus ja kui veab siis ka päike ja natukene aega veab, et töö veel ei tapa.  Õhtul kell 8 õue minna ja tunda, et veel pole öö, jah see on kevad.

Vaim tuleb valmis panna. Lühikesed ööd, pikad päevad. Hilja voodi, vara üles, rikkust ei tule aga igav ei ole. Vähem aega mõtlemiseks. Nõmedate mõtete.

Lugesin eile ühte artiklit.  Ei midagi uut. Miks ma ei muutu, see on sellepärast, et ma ise ei ole piisav motivaator, endale. Sest vahet ju pole. Aga ma ei ole üksi ja ma ei peagi olema normaalne enda pärast. Ei ole nii, et armasta kõigepealt ennast ise ja siis teised bla bla. Tegelikult on nii, et  kõigepealt on need teised väiksemad ja sellepärast, kasvõi teeseldes, pead igal hommikul endale kordama seda klisheelikku mantrat. Fake til you make it.  Artikkel oli "How to raise a confident girl". Ja kui sellest ei piisa, siis kuskil on inimesed päris probleemidega. Et võiks olla piinlik. Printsess herneteral.

Kui ma vaatan kõrvalt inimesi, neid kes mulle tundub, et saavad hakkama ja on enesekindlad, siis ükskõik millised nad on,  see polegi oluline, kas enesekindlus on põhjendatud või seisab kanajalgadel, aga neil kõigil on pea püsti. Ja seljad sirged. Kui nad astuvad sisse, siis  nad ei vaata maha. Nad vaatavad otsa ja silma.  Sellest alustuseks piisab.

pühapäev, märts 26, 2017

Päris hea meel on kodus olla.  Päike, meri, hea söök, hea jook, rõõmsad lapsed? Jah, kindlasti.  Oleks võinud minna hullemini. Muidugi oleks võinud minna paremini, õigel ajal õiges kohas, ahel ja juhus ja kõik see kokku.

Lendamine on tüütu. Kõik see lennujaama majandus on tüütu. Õnneks Kassu magas siis kui vaja, näe, jälle läks tegelikult hästi. Igavus ja tüütus on väike probleem. 45 minutit lennuvahelist aega STN-i suuruses lennujaamas koos erinevate jamadega, see on suur probleem. Pagasi ootamine lindilt kui sul peaks olema  ainult käsipagas, on probleem. Id kaardi kaotamine sprintides püksid rebadel,  on suur probleem. Väravanai jõudmine 10 minutit hiljem märgitud sulgemise aega, on suur probleem. Kohvri unustamine turvakontrolli on suur probleem. Sama lennu väljumise hilinemine 20 minutit, see on suur vedamine. Kohvri tagasi saamine, on suur vedamine.  Lennule saamine juhilubadega, see on suur vedamine. Ainult ühe id kaardi väljakukkumine taskust, kus on neid mitu, on suur vedamine.   2h Riia lennujaamas ukse avanemise ootamist ja trahvi saamist võib tunduda suur probleem, aga siiski kell 3 öösel kodus olla, on suur rõõm.

Ütleme jälle nii, et elu õpetab. Iga kord. Huvitav on see, et need eelmised õppetunnid on risti vastupidised. Üks eelnev õppetund käskis planeerida, broneerida, teha kodutööd. Tegime, planeerisime, broneerisime. Ja see oli kõik üks suur kannatamine.  Ma ei teagi, mis järgmine kord. Kui ta kunagi tuleb. Minul.Potitäis mett ja tilk tõrva.Sest mul on ikka kahju ka. Et see lühis peas koju ei jäänud ja ikka kaasa ronis. Kuidas seda lämmatada enne kui see mind lämmatab. Maniakaal-depressiiv. Et kui midagi ei ole, siis tuleb see välja mõelda. Tuttav käitumismuster või mis.


 Aga see mesi.....Nädal ilma internetita. See oli super. Kuigi natukene kirju oleks võinud vaadata, oleks leidnud kasulikku infot - no nende planeeringute ja broneeringute kohta, oleks olnud vähem stressi. Aga  avasin täna hommikul arvuti. Või õigemini vist oli lõuna, sest eilne jäi ajavahele jalgu ja lühikesele ööle järgnes  veel veidike lühem päev.   Ja ma ei tahtnudki midagi vaadata. Ma ei mäletagi, mida ma koguaeg pidin enne vaatama. Millestki ei ole vist ilma jäänud. Ma mängisin Karoliniga lennukis laevade pommitamist. Meil ei ole kunagi selleks aega. Ma kavatsen seda joont hoida. Aega paremate asjade vaatamiseks.

Mulle meeldis meie korter. Ma siinkohal ei viitsi vinguda nende asjade kallal, mis ei meeldinud. Sest bassein oli otse ukse all ja treppe oli palju. Oi kui palju. Ja mulle trepid meeldivad. Ja bassein oli külm ja mulle see meeldis. See oli täiuslik päeva algus mulle.

Veepark - nii lahe, nii külm. Aga kui on külm, siis on järjekorrad väikesed. Niiet külm on hea. Ja see oli lahe. Mulle meeldis, et Karolinile meeldis ja meile koos meeldis. Aga noh, külm. Ja see külm mulle lõpuks ei meelidnud.

Ma ootasin bussireisi. Ma arvasin, et see on huvitav, et näeb ja kuuleb midagi muud kui rannapromenaad. Ei olnud huvitav. Igav ja õudne ja palju kotte vedelikke pidavaid kotte. Kuidas on võimalik sellel miniatuursel saarel nonstop 3h bussis loksutada. Tegelikult suur puu oli natukene lahe. Aga  seda oli ikka natukene vähe.

Eks see paadisõit oli ka natukene rohkem kannatamine kui lummav vaalavaatlus.  Ka kalastajate näod ei peegeldanud seda vaimustust, mida oleks soovinud.

Rõõmu leiab väikestest asjadest. Näiteks merisigadest. Väikesed ja nunnud ja näljased.  Või heast söögist. Natukene liiga heast. Odavast veinist. Natukene liiga odavast. Vaagnatäis mereelukaid. Jäätis. Snickersi jäätis. Oliivid. Ja lained. Mis siis, et on külm ja riideid ei ole, aga kui  lained on kõrged, siis tuleb nendesse heita. 26 tuhat sammu. Ja ninad on põlenud. Loterii-allegrii, vaateratas-okseratas, suveniir-ninn-nänn. Alati ühesugused, alati hitid. Pidurid maas ja pidurid peal. Peaks olema ikka peal.  Valge vaht peksmas vastu musti kive. Tuledemeri. Teekond mäkke, mäest alla. Puhtad kivisillutised ja ei grammigi soppa. Jah, rõõmsad lapsed  ja lõpuks väsinud. Ma tahtsin hirmsasti kokku hoida. Jälle suhtumise küsimus.  Mitu eurot on üks tuju, üks emotsioon väärt? Mitu 10 inimese oma? 10 toreda inimese oma? Vist ei tasu?

Õiged ja head pildid on teistes aparaatides.



















pühapäev, märts 19, 2017

Pakitud, valmis, 5.30 üles, läks. Kas keegi magas, kas oli aega? 50/50 nagu ikka.

Kus autohambapasta on? Kaasas, checked.

neljapäev, märts 16, 2017

Ma olin eile haige, vist. No ikka täitsa s**** olla, püsti ei seisnud ja olla ei jaksanud. Täiesti lampi. Kui see oleks keegi teine, siis ma ütleks sama, mis teised, aga ei saa ju olla.  Sest nii mõnus oli, tõusta ja minna, selline power ja energia. Sõltuvus. Kui ma juba varjan, tahan,  et keegi ei näeks, keegi ei teaks, kas siis on juba probleem?

Aga täna - päike ja linnud ja kevad, maja on küll must aga elu on jälle ilus. Kõik on tegemata, aga küll ma jõuan. Selline positiivsus, kuidas see tuli ja kuidas seda kinni hoida. Sest see on päris tore.

kolmapäev, märts 15, 2017

Reis lõunamaale. Lapsed on ärevil. Ootamine on ka tore. Selline natukene kõditav tunne. Kohvritega rullitakse mööda tuba ringi. Kassu vaatab lennukeid ja patrab koguaeg.  Meie ka, reis lõunamaale.


Aga mina, ma natukene pean sundima ennast elevile ja seda ootama. Manama ette selle maski. Ma tean, et ma tahan minna ja on soe ja on seltskond ja on tore. Aga mina ja mu kiiksud. Minu rutiin ja minu asjad. Segi ja segamini ja ma ei saa nii eriti. Planeerimine, mõtlemine, asjaajamine segab.  Ja päriselt ei karda minekut vaid pigem seda, mis siia jääb. Et järg kaob käest. On see võimalik.


esmaspäev, märts 06, 2017

Mällu, seinale, otsaette.

reede, märts 03, 2017

Express post, ilma filtrita, otse torust nii nagu tuleb. Sest tegelikult ei ole selleks aega. Sest tegema peab midagi muud. Õnneks.

Siit lugedes võibki jääda mulje, et ongi suur D ja on tulnud, et jääda.  Õnneks ei ole. Öeldakse, et inimene on nii laisk kui tal olla lastakse. Mina ei ole laisk. mkmm, vastupidi. Diivanil istumine on mu kõige hullem õudusunenägu. Kui mul tekib 20minutiline auk päeva, sisi ma lähen närviliseks, sest ma oleks võinud selle ajaga ju midagi teha. Mitte et ma hirmus produktiivne oleks, seda nüüd ka mitte. Enamasti mitte. See on veel kõige hullem, et teed, aga kasu midagi....oh kurja, ei tahtnud sinna jõuda. Mitte täna.

 Aga ma vist olen nii masenduses kui mul olla lastakse. Kui ei lasta, siis ei ole. Kui kellelgil teisel on paha, siis mul ei saa enam olla. Siis ma ei saa enam paukuda ja haletseda ennast, siis ma pean kokku võtma ja lohutama ja peale puhuma, sest sellel teisel on äkki päriselt midagi viga. Ja eeskuju ja värk ju ka. Kas ma olen midagi maha maganud ja teismeiga on VEEL ette poole lükatud? Kahju ja õudne on korraga. Kergesti ärrituv, solvuv,  tige. Ära päri, ära käsuta.  Aga siis ma saan oldud. Inimesemoodi. Sest on vaja. Sest kõigil ei saa korraga paha olla.

*****

Kassu hakkas täna jälle nutma. Ta nutab ja jonnib palju, aga see kui ta lasteaias klammerdub nii kõvasti oma pisikeste kätega ümber mu kaela ja vaikselt nuuksub ei ja ei, ning siis kui ma ikkagi pean ära minema, sest noh, peab ja kasvatuslikust aspektist oleks kõige hullem sellel hetkel murduda ja ta kaasa rabada (ja koju teleka ette naelutada ja "tööd" tegema hakata - ma olen sellele mõelnud, iga kord aga ma tean,et see ei tööta).  See ahastav nutt, sest ta ei saa midagi teha, sest suured inimesed hoiavad teda kinni ja tema on väike ja peab leppima sellega. Peksa või rabele oma väikeste peenikeste jalgade ja kätega, midagi ei aita.  Mis sellest sai, et iga päev positiivsust, kirjuta ja mäleta head?
No tegelikult on lasteaias tore ja kõik käivad (ja käivad kauem ja rohkem kui 3x 9-15.30 nädalas), aga täna oli see lihtsalt nii kurb. Ja neetud küll, seal ei ole mitte mingeid mänguasju, isegi neid, mida ise sinna viisime, isegi neid ei ole. Ja ma ei saa talle järgi minna kell 4. Sest living that dream ja puha.
Sellega on ka nii, et tahaks, et mõte töötaks kiiremini. Miks ma ei suuda olla selline nagu ma ette kujutan, kui ma harjutan ja mõtlen. Miks see ikaldus tuleb? Kui ma ei ütle, siis on igav ja kui ma ütlen, siis issand jumal kui nõme ja lame see kõik on. Õudne. Kumb on hullem?
Aga ei anna alla, vastupidi. Rohkem ja paremini.

See nädal ongi rohkem. Kõike on rohkem. Magan rohkem, trennin rohkem ja võta näpust kaalun ka rohkem. Sest see on nüüd uus probleem. Pidavat olema.

Laupäev -

Mitte et see iseenesest oleks nii suur asi või üldse mingis plaanis oluline, aga ma kardan, et ma jään sellest tundest ilma. Just sellest täna hommikusest. Et oled rahul ja kõik on hästi. Selline loll ja natukene totakas, arusaamatu aga ikkagi väga mõnus.

Et siis on elu nagu kergem. Kerge on rõõmu tunda lihtsatest asjadest ja kerge on olla rahulik kui jonnijuurikas tuurid üles võtab ja kui preilil suu viltu kisub. Siis ma parandan nad kohe ära. Sest ma olen ise korras.


esmaspäev, veebruar 27, 2017

Issand, nii häbi on. Sellepärast, mis ma eile kirjuatsin. Mis asi see on, oli? Miks see tuleb ja on selline? Mingi depressiivne häire, käib lainetena. Täna ei saa jälle aru, et mis mõttes või milleks. Mõtlesin, et kustutan ära, aga ma olen alati selle poolt, et on nagu on. Julgesid teha, julge tunnistada. Ja las ta siis olla.

Aga noh, ilus ja mõnus on elu jälle. Maniakaal-dpressiivne psühhoos.

pühapäev, veebruar 26, 2017

Pool päeva on tühi leht ees. Mitu päeva. Ja ei ei oska. Vaataks mööda ja ignoreeriks, olen sellises ooteseisundis. Raske on rõõmu tunda, ükskõik millest. Isegi joosta on raske. Sest ma olen seda nii palju kordi rõõmuga teinud, no nii et jalad vaevu puudutavad maad ja hing hõiskab ja tahaks kõva häälega laulda. Pettumus on selline kole asi. Must ja kole koll. Röövib kogu rõõmu, kõigest.

Ilus aastapäev oli. Ilm oli ilus, natuke ettearvamatu ja muutlik. Päike, lumetuisk, külm ja soe korraga.  Ja kõik sujus nii hästi. Lumesõda, sest see peaks olema lõbus. Sest see on tore, sunnid end tegema palli, olema lapselik, et äkki siis naeraks ka, päriselt.  Süüa sai silmadega, lõhnas hästi, maitses hästi. Tuba rahvast täis.  Ja järgnev päev oli...mõnus. Ja uni oli hea.  Ei juhtunud midagi halba. Ainult head. Kõik sujus ja oli graafikus ja oleks võinud ju olla lõõgastav, rahulik, kosutav.  Lumine jalutus-kelgutamis retk. Nii vähe? Istusin saunas ja tundsin, kuidas ma olen täiesti pinges. Sest ma istun siin niisama, ja see pole päris õige saungi, sest ei ole piisavalt kuum ja mis kasu sellest siis üldse on. Mitte mingit kasu.  Mida ma istun siin, üksi ja võõrastega, soojas ja niiskes ruumis. Milleks? Ja juba oli õhtu ja natukene jälle kahju. Et ei oska olla selles hetkes kui see hetk on, enne kui see argipäev peale lajatab. Või tunda rõõmu sellest argipäevastki. Sest need päevad on ju tegelikult nii mõnusad. Muretud. Päriselt muretud. Ainult pseudo. Ja nii kahju on, et ei oska olla inimene.

Mul oli tühi leht ees ja ma tahtsin kirjutada midagi head. Et tore nädalavahetus sööbiks mällu. Et mõtle positiivselt ja siis head asjad juhtuvad ja oled oma mõtete tulemus....

kolmapäev, veebruar 22, 2017



 Ma ei oska öelda kuidas läheb. Seal koolis. Kas ülemõtlemine võtab jälle maad? Äkki esimeses klassis ei peagi eriti midagi tegema. Ei pea raamtuid lugema ja võivadki koguaeg tunnid ära jääda. Minu laps on tubli, ma tean. Aga 4 aastat poolel potetsiaanil lasta....Äkki peaks midagi ette võtma, käima uste taga kraapimas ja susserdama. Või on asjatu hirm? Raadiost kuulen, enamus Eestil on hoopis vastupidine probleem. Äkki on kõik hoopis väga õige.
Ja tal on sõbrad ja see on nii tore. Popp tüdruk. Minu tüdruk. Kus see veel tuli? Aga see igal juhul on väga palju väärt. Ega muidu ju ei tea kui pole teisel pool olnud.

Lasteaias läheb ka kuidagi. Käib üle päeva. Nii on hea. Lehvitatakse küll alati kurvalt. Endal on ka kurb. Vahel ei taha. Juba kodus ei taha, riidesse ei taha, autosse ei taha, parklas ei taha. Aga mul on alati taskus kommi. Ja koju tullakse rõõmsalt, alati oli tore. Tegevusi on palju, mänguasjadega ei priisata. Aga äkki polegi vaja. Sadat ja ühte autot. Neid on kodus ju ka. Haigustega on nagu on. Ikka on.  Püüab panna ise riidesse. Alati läheb närvi. Seda ma näen küll kust see tulnud on. Räägib ikka nii, et tõlki on ka vaja. Aga see on nii otre. Mul oli nii kahju kui ta ütles esimest korda "prügiauto" või "Karolin". Ei saa muidugi lõpmatuseni jääda korrutama "ti taato päh päh" ja "Kaali". Aga kahju on ikka. Peaks üles kirjutama tema sõnu ja lauseid, sest see on naljakas. Minu depressiivne hala ei ole üldse. Miks selle jaoks alati aega on?







Jälle üks egotsentriline heietus. Kuidas lastel koolis ja lasteaias läheb?

Mulle ei meeldi üldse välimusest või kehakujust või millestki sellisest välja teha. Ma ei taha sellel teemal arutleda, sest on nagu on ja loodus on andnud nii nagu  on ja mis sellest siis ikka. Jääb üle leppida. Kommenteerida või arutleda. Nagu olulisemaid asju vähe oleks.  Mustmiljon ja peale ka veel.

Aga ikka. Nädal aega juba ketran. Publish või draft.  Päris naljakas on. Alguses olin lihtsalt üllatunud, siis vihane, tigenigu herilane, turtsusin nigu siil mudas, siis natukene kurb ja palju õnnetu. Et mismõttes. "Ilusad" kurvid ju - vasak biitseps ja parem biitseps.Ei? Aga need on ka kõik. Kui ma kandsin turjal +10 või +20, siis polnud ju neidki, ainult voldid. Nüüd on juba savi, aga vist mitte päris nii savi, et välja ei tahaks elada.

Ma tean, et ma olen vähe üle tõmmanud ja kergelt on ajudele hakanud. Igapäev teen "trenni", aga see on paratamatus. Kui on väsimus, siis ainult jooksen. Ma ei jookseks, kui ma saaks perega kvaliteetaega veeta näiteks jalutades. Aga pere ei tule.  Ma ei taha õhtu läbi teleka ees aeleda, sest terve päeva ma ju istun arvuti taga.  Alati on keegi haige, ilm on kehv või lihtsalt ei viitsi või pole ikka see päev. Ja siis ma lähen üksi. Ja jooksen. Olenemata ilmast ja haigusest. Kuniks kevad.

Mul on küll mingid asjad mida ma ei söö. Mul on mingid asjad, mida ma söön palju. Väga palju. Mul hakkab halb kui keegi räägib mingist 1500-kcal-st. Kes see elab sellise kaloraazhiga? Rahu ajal vabas maailmas?

Ma olen tegelikult natukene solvunud ka takkotsa. Sest ma olen ju tugev ja vastupidav (noh nagu hobune, et mitte öelda härg). Söön nagu loom (noh nagu hobune, et mitte öelda siga), niiet endalgi on piinlik. Aga elan üle.

Ja tuntakse muret. "Muret". Äkki on midagi viga. No on küll jah,  mul on kindlasti midagi viga.  Aga see viga ei ole väheses söögis.  

  Esimest korda teadliku elu jooksul ja seda veel koos lapsepõlvega mul ei ole kaaluprobleemi. Päriselt, ei mingit probleemi.  Ometigi.  P.....se! Anoreksia! Pähh!






teisipäev, veebruar 14, 2017

No räägime selle nüüd ruttu ära, enne kui isekus ja enesekesksus ja muu säärane jälle kõik ära varjutab. Kuulda juba on. Ja ega ta tulemata ei jää. Või päike ja meri ja palmid ja....

Aga plika sai 8. Tegelikult läks hästi, ideaalselt mitte, aga sellist asja vist polegi olemas, mina ju. Palju mõtlemist, ümbermõtlemist, planeerimist, ümberplaneerimist, poes otsimist ja veelkord otsimist, tellimist, tühistamist.... kas ma tegin piisavalt, kas on piisavalt, äkki on aega liiga palju, lapsi liiga palju...oh, ma arvasin, et see on küll viimane kord. Aga välja tuli enam vähem hästi. Oli vist tore. Õues ja toas. Sest päike ja lumi. Ja süüa sai. Ja isegi üle jäi. Jah, läks hästi. Võib nii öelda küll.  Terve päev, hommikust õhtuni. See oli minu ja meie kingitus. Lisaks kinkisime meigikohvri. See läks küll täppi, oleks ainult lõputu laupäev ja saaks mäkerdada. Kasulikke asju sai ka. Vaiba, mida ma ise ei olnud raatsinud/suutnud juba pool aastat talle osta, tüdrukute nänni ja kohta kus seda hoida ja raamatu ja raha mida kulutada just nii nagu 8a ise tahab ja pauku ka. Palju pilte mälestuseks. Ja äkki natukene seda tunnet ka. Et oli hea päev. Kui kunagi meenutada. Õigel päeval käisime natuke kelgutamas ja natuke shoppamas(ta ostis endale jope, hea valik!)  ja proovisime bowlingut ja  pannkooki jäätisega. Ja Kaspar hakkas alles tagasi tulles toidupoes korralikult jonnima. Hea seegi. 


esmaspäev, veebruar 06, 2017

Mul ei ole tegelikult midagi hingel. Eriti. Ja väheke kiire on ka. Sest noh, elu ja värk. Töö ja trenn ja kodu ja K sünnipäev ja reis ja kahjuritõrje ja kõik võtab aega.  Ja kui kõik on hästi, siis ei olegi midagi välja elada. Samas ideaalne pole ju kunagi (hämmastav, kuidas ma suudan sellesse postitusse, mille kogu mõte on selles, et öelda kõva häälega välja "kõik on hästi", ikka põimida selle tõrvatilga - et kõik on peaaegu hästi, aga MINA pole ikka RAHUL, tundke mulle ikka natuke kaasa minu raske elu pärast)

Niikaua kui kõik on terved on graafik lausa suurepärane. Kõike jõuab. Viimasel ajal ma jään magama ja ärkan alles hommikul. Nii see sai ka kõva häälega välja öeldud. Ma ei tea millest see täpselt on,  aiman ehk, aga igatahes tahaks seda joont hoida.

Aga hoopis võiks ju praegu. Praegu kirjutada. Eilsest päevast. Üleeilsest. Ehk eelmisest neljapäevastki. Laadida mõne pildigi. Aga ma ei viitsi. Sest mul on muudki teha. Sest suht hea on olla.

Kuniks hädaorg jälle peale tuleb :D Siis saab jälle kaustiku täis

reede, jaanuar 27, 2017

Kurat  "äkki see on ikka kõik või vähemalt natukene mu ettekujutus". Jälle. Noh, see õpitud enesehaletsuse muster. Samas, ma olen väga veendunud, et ma olen alati objektiivne.  Sest ma ju tean. Samas ma olen paljudes lihtsates asjades ka päris kindel olnud, faktid aga on näidanud hiljem vastupidist. Ometi, ma olin nii kindel.

Deprekas on vist üks hirmus asi. Vist õnneks, sest ega ma ei tea, vist. Kolm päeva oli käega katsuda, täitsa kohe nii, et süda füüsiliselt valutas ja padi oli märg. Õnneks läks üle. Noh, tõusis nagu natukene tuhast või nii. Sellepärast ma selle pildi tegingi. Õnneks või nii.


Viiruste möll ka ehk selleks korraks vaibunud. Et kui vahepaeal on halvem, siis tavaline on juba päris hea.

Ma ei julge rõõmustada. Aga pean. Jah, on hästi.

pühapäev, jaanuar 22, 2017

Sitt lugu on. Nii sitt, et isegi halada ei taha. Ei taha analüüsida, mõelda. Üldse ei taha. Asi ei ole üldse selles faktis või kas see on oluline või mitte. Lihtsalt natuke mõru pill on olla selline.

Kassu oli/on paduhaige jälle. Eile oli päris haige, täna juba rõõmsam. Ööd on muidugi toredad. Niipalju aega mõelda. Hommikul magas(ime) õnneks kaua.  Ma ei jõudnud ära oodata millal ta ärkab. Et ma ei peaks enam üksi olema, oma mõtetega. Ta tahab ja nõuab just niipalju, et kui ta juures on, siis polegi aega. Ja hea ongi.


Teisalt pidin ju keskenduma ainult heale. Ja ma isegi leidsin eile ka seda head. Ilm oli nii ilus, tundus nagu tuleks juba kevad. Ma sain tunnikese seda nuusutada ja sisse hingata. Kuigi kevad hirmutab.  Ma olin täpselt nii väsinud, et ei tundnud isegi süüd ega kahetsust toas istumise ja palava käe hoidmise ja tatise nina pühkimise pärast. Tegingi ainult hädapärast ja rohkem polnudki vaja. Keegi ei eeldanudki rohkem. Sest kedagi polnud, peale minu ja Kassu. Ja teistel oli tore ja parem ja nii oligi hea. Seda juhtub juba liiga tihti kuidagi. Et ma luban endale, et täna ma lasen sellel minna. Ja tänasest saabhomne ja ülehomne ....ja köis ikka lohiseb. Ja kodus ei olnud eriti midagi head süüa. Oleks olnud, siis praeguseks seda enam poleks niikuinii. Laste komme veel ei pannud kinni. Niipalju kontrolli on. Oleks võinud ju halvemini minna. Alati võib natukene halvemini minna. Vist.

reede, jaanuar 13, 2017

Uusaasta lubadus, panna kirja head asjad. Igav eluolu, tegin seda käisin seal postitus. Mõtlesin osta märkmikku ja kirjutada sinna. Aga käsitsi kirjutamine on liiga raske, selleks tuleb arvuti tagant lahkuda.

Issand kuidas tahaks halada. Panna kirja kõik, mid ama valesti tegin ja mis kõik rappa läks. Nutta ja vinguda.

Aga reedel mõtlesin eelmise päeva peale -

Neljapäev: Mul oli hea tuju. Hommik - meil oli Kassuga aega, sest smuutikann oli nõudepesumasinas ja ei saanud hommikusööki teha. Ja enne seda ei saa ka midagi tegema hakata.  10 minutit võimlesime. Tegin lennukit ja silda ja hobust ja viskasin teda õhku. Tema naeris ja mul oli hea meel.  Jõudsin veidi koristada. Jõudsime õue, kraavile uisutama, palli taguma, kanu söötma, sallid üle näo ja põsed punased. Oi tuul. Tuppa. Ilma jonnita, ilma jaurungita. Küsis suppi. Jah, mul on suppi. Head ja tervislikku, ise tegin.  Sõi, kiitis. Tuli "naama". Kellel mäng, kellel töö. Lõuna. Tuttu. Peaaegu ilma jaurungita. Suhteliselt valutult, ja ta jäi. Päriselt tuttu. Üles, bussile. Kassule meeldib bussiga sõita. Mulle ka, sest siis saab kuskil äkki natuke kõndida.  Ilm oli paremaks läinud. Kõndida on nii mõnus, isegi 15kg pamp süles. Mõnus. Lastevahetus. Läksin külla. Issand mul on sõpru. Natuke jutustamist,  kuidas kõik on suhteline ja mis on kellegil mureks ja rõõmuks. Trenni. Pool täis või pool tühi? Ja sai jälle natukene kõndida. Mul on sellest nii suur puudus. Koguaeg tahaks kõndida, aga pole kuskile minna. Kõnniga. Ja siis sai süüa. Nii kaua kuni uni tuli. Magus uni. Oli ju tore päev.

Täna, ma tunnen tuleb nõme päev. Sest ma tean, mis on ja miks see on ja ah...tuju pole ja ei tule. Ja homme, jälle see vaikne vaikus.

Ma pean täna ekstra pingutama, et hoida seda positiivsust. Kuidagi. Või vist mitte. Äkki ma täna ikka natukene ulun ja lasen sellel olla nii nagu on.

esmaspäev, jaanuar 09, 2017

Ma olen ilmselgelt liiga diip. Või aravan seda ja eeldan, et elu ja olemine peaks seda ka olema. Sest keegi ei küsi miks või mida see sümboliseerib. Esimene päev, ma saan aru kerge pettumus, et ma olla salatseja ja valetaja. Eks ma mõistan, veidi. Aga keegi ju ei küsinud ka. Et kuhu ja milleks. Ma tahtsin ise, ilma mingi mõjutuseta, sest ma olen väga mõjutatatv, otsustada. Lihtsalt ise. Ilma arutamata ja läbirääkimata. Lihtsalt, sest ma tahan. Natukene see röövis seda rõõmu ja elevust.  Ok kui keegi ei küsi, siis äkki ma pressin end peale ja räägin ise, aga elu ja olu segab. Lähenesin siis teiselt poolt. Üritasin rääkida, et mis on lootus ja miks ma pean seda hoidma ja nii edasi. Võib-olla mitte kõige selgem ja ladusam 7-aastasele. Vastus oli midagi sellist:"tead, ühel juutuuberil on siit terve käsi ja siin rinna ees ka....". Ah, päriselt. Tegin üksi ja elan selle teadmisega siis ka üksi edasi. Sümbol omaette seegi.

Ma olen maganud siiani terve jaanuari.  Väga huvitav. Kuigi mõtteid ju oleks. Küllaga. Pühitud kõik.

Selle kuu märksõna. Häshtääg kirves nagu üks siin korrutab.  Raske on, aga hea. Vahelduseks, et ei pea tühja jooksma. Et selg on märg, aga riit kerkib. Ja pärast on hea tunne, et midagi on tehtud. Midagi reaalset. Ja selle eest ehk on ju uni välja teenitud.


Ma igapäev loodan, et ma prioritiseerin veidi ringi. Et kõik ei pea väsitama, põletama ja teenima - medalit ja raha. Et ma ei hauguks ja hammustaks. Vaid kallistaks. Vähemalt ostsime ühesugused teksad. See oli päris tore :) Pidin ostma märkmiku ja kirjutama iga päeva kohta. Lihtsalt midagi head, hoolimata sellest, kas peamine emotsioon on selline. Ma tunnengi, et ma tahan koguaeg kurta, et kurdan ja hakkab kergem. Äkki kui ma ei kurdkas vaid kiidaks siis ei hakkaks ainult kergem vaid hakkask hoopis parem? No on ju diip. 

kolmapäev, jaanuar 04, 2017

Ma andsin küll lubadusi. Suure suuga kohe. Endale. Midagi teha rohkem ja midagi vähem. Palju asju.

Käisin 1.jaanuar jooksmas. Ja oligi selline uuestisünni tunne. Et pole seda vana taaka kaelas ja kõik on värske ja ma saan kõigega hakkama ja reaalselt suu oli kõrvuni terve see aeg. Õhtuks juba oli muidugi selge, et üleöö ma ikka ei muutu. Järgmiseks hommikuks oli selge, et asjaolud ei muutu ikka kohe üldse. Aga ma veel ei anna alla, sest sellega ei võida ka midagi.

Reaalne elu on hetkel see, et Kassu käib ja öögib ja teised panevad panuseid suurele küsimusele, kes on järgmine?

Aga hoolimata sellest, et ma vist feilin selles mida ma nii väga tahtsin (või äkki siis ikka ei tahtnud, äkki ma lihtsalt arvasin, et ma tahan? Ah, loll lohutus. Issand saa juba üle ja lase minna nii nagu läheb) Et elu ja aasta tõotab tulla põnev. Äkki peakski panustama rohkem kuskile mujale, äkki sealt kuskilt mujalt tuleb rohkem tagasi. Rahulolu ja rikkust.

Ma olen ammu, alates juba eelmisest ja see oli ammu, tahtnud uut pilti. Aga pole seda õiget. Paar aastat on olnud kaks kavandit. Üks tähistab neid uneprobleeme, mille küüsis ma oma mõtete tõttu olen, seda üksiku hundi tunnet, mis pole otseselt halb vaid pigem lihtsalt nii on, et ma olengi see eraldunud hunt metsas ja seda pidevat rahulolematuse tunnet. Et see pilt sümboliseerib seda, et ma aktsepteerin seda ja nii on ja sellest pole midagi. Teine on natuke naiivne. Tõuse tuhast ja võida. Nagu seda poleks piisavalt proovitud, nagu see ei lõpeks alati ühte moodi. Saatsin kunstnikule ära esimese, sest see olen mina ja nii on. Ja kohe tundsin, et see on vale. Et ma päriselt ei taha selles lõksus igavesti olla. Tahaks ikka tõusta, mis siis kui see ka on tsükkel. Et vajud jälle tuhka tagasi.Fall down seven, get up eight. Or thousand and thousand and one. Või midagi sellist. Ma tegin siis selle teise.


laupäev, detsember 31, 2016

Tegelikult ei muutu ju midagi, ainult kuupäev, ainult number. Aga tunne on ikka. Jõulutunnet ei olnud, aga see tunne on.  Et peaks nagu alustama uuesti, mõtlema ja tegema mõne muutuse, endas.

Ma ei teagi, mul ongi kõik hästi ja võimalus ainult minna edasi, paremaks. Mõelda positiivselt ja minna vooluga kaasa ja kõik on viimse peal. Aga hoopis hirm on nahavahel. Et tegelikult ei ole sellest mõtlemisest kasu ja vahel ikka ju kukutakse läbi ja kõik ei lähe ainult üles ja otse. Et ehk ongi juba liiga hilja ja kui ikka ei ole seda särtsu siis seda ei tule ka. Mängisin üle ja ei kandnud välja. Kahju ja piinlik lugu.

Lugesin  mingit artiklit, stamp, klishee ja muud jutud. Asjad, mida jätta vanasse aastasse. Lugesin kõva häälega. Tundus nagu oleks ise kirjutanud, iseendast. Ja mitte ainult mulle. Oleks siis ainult nii, et mõtled ja kohe ongi kõik nii nagu peab. Oleks oleks.

teisipäev, detsember 27, 2016

jõulupost

Natuke naljakas oli. Kuusk oli naljakas ja kuusetoomine oli naljakas ja jõuluvana oli naljakas. See kuidas Kassu neljandal katsel silmad maas peaaegu luuletust luges, see oli ka naljakas. See kuidas Karolin sai aru, et see jõuluvana siiski pole päris võõras mees, sest hääl ja nina on tuttavad, aga seda lüli kokku ei pannud, et kus need kingitused tulid. Need lihtsalt leiti ukse tagant. Täiesti siiralt. Ei mingit loogikat. Mis siis, et mõne kingituse paber oli sama, mis ümber ta enda aabitsa. Tähtsusetu detail. No natukene veel seda jõulumuinasjuttu. Naljakas oli, kuidas me Karoliniga lugesime 5 inimest rohkem. Kuidas me viimasel hetkel tõime juurde veel ühe laua ja laenuks natukene kahvleid ja siis kui kõik olid lauäärde sätitud ning üks laud tühjaks jäi. Matemaatika. Järelikult mahuks veel, alati mahub  viis veel. Naljakas oli, kuidas Kassu iga pakki avades "ossssaaaa, vaaaata " hüüdis ja kuidas Karolin lätikeelt veeris.

Ja hea oli. Söök oli hea ja üsna parajalt. Ja ma sõin. Ikka hoolega. Ja et  keegi ei torisenud.  Eriti. Et midagi on puudu või tool on kõva või mida iganes. Ja mul oli nii hea meel. Et me siin lauaääres istusime ja kohal olime. Mulle tundub see ikka natukene uskumatu. Et ma ei ole ehk parim võõrustaja või inimene üldse aga sellest hoolimata. On laud pikk ja rahvast täis. Ja see on nii hea.

Natuke palju sai ka. Nii üht kui teist.  Aga nii see lihtsalt on, sest sellised me siin oleme ja isegi jõuluhärdus ei muuda seda.

Ja vähe sai ka, und näiteks. Aga see on selle kõige paljuga seotud.  Ja killud toovad õnne äkki. Kui need talla alt kätte saab.

Ilmast vaatasin mööda. See on ja oli kohutav. Aga täiesti paratamatu. Ja mida ei saa muuta, selle pärast pole vaja muretseda. Teooria.

Pilte sai ka. Natuke läheb aega.

kolmapäev, detsember 21, 2016

Panen natukeseks pea liivaalla. Et äkki lihtsalt sellepärast on nii ja mitte üldse minupärast. Ma küll arvan, aga siiski. Ehk. Loota ju võib, ega see midagi ei muuda. Ainult, et kuidas ise reageerid ja tunned.

teisipäev, detsember 20, 2016

Enne kui jõul ja härdus peale tulevad. Vanad asjad eest ära.

Laatsaret oli korralik, tõbi niitis väikseid.  Ja jälle vana tõde, et ei ole midagi paremat kui terved lapsed.  Siis kui nad diivanilt tõusevad ja köhimise vahepeal suu kinni ka panevad. Täielik õnn. Päriselt.

Käisin pealinnas, jälle.  Täitsa niisama. Elu ja inimesi vaatamas ja kohvikus istumas.  Kuigi ma arvasin, et mul ei ole ju aega ja mul on ju kiire ja tead sa ka mis kütus maksab ja on ju detsember. Ja joosta on vaja. Ja ma ikka vist pole seda välja teeninud.  Aga nii tore oli. Et kuigi aeg läheb ja kiirelt läheb,  eluolud muutuvad, siis mõningad asjad jäävad ikka samaks.  Tuli kohe selline soe ja hea tunne.  Et isegi mul on sõpru.  Nii tore ju.

Eelmine nädal käsime ka pealinnas, kontserdil. Karvaste. Tõdesin, et see aeg on nüüd vist küll mööda läinud. Iseenesest on väga hea bänd, laulud mulle meeldivad, kontsert oli täis energiat, frontman suurepärane ja positiivne(midagi üllatavat), lai naeratus näol (niipalju kui karvade vahelt paistis) ja puha....aga ...no ei ole enam see. Või õigemini mina ei ole enam see.


kolmapäev, detsember 14, 2016

Kassul on oma firmakas. Kõrge palavik. Kuum, loid, külili ja üdini õnnetu.

esmaspäev, detsember 12, 2016

Väiksed mured, suured mured

Mul tõotab tulla huvitav nädal. Loodan, et ei lähe nii nagu tavaliselt nende asjadega, mis ma arvan, et on põnevad ja kohale jõudes on jamad. Sest nad lihtsalt on jamad või mina ise teen nad jamaks. Enamasti viimane. Mati võiks ka tulla vahelduseks, ma nii ootan ja mul on teda nii vaja.  Unemati täpsustuseks.

Mind ootab ees 5 päeva jooksul 5x. Hell yeah, bring it on! Seda on täpselt nii palju, et ma võiksin vahelduseks teha seda tööd mitte endale. Äkki see ongi lahendus?

Rahateema jätkuks - dejavuu eelmise aasta lõpuga. Kõik järjest. Algas samuti. Et see andis jälle otsad, aga ühelt maalt on parandamine kallim kui uus. Me oleme maksnud juba parandamise eest rohkem kui uue. Seega rohkem ei. Loodame, et muster ei jätku.

Aga, asi ei ole üldse selles. Asi on hoopis selles.

Pikka aega oli mu kõige suurem probleem enda kaalu jälgimine. Et ma tahtsin süüa ja ei võinud. Või sõin aga vihkasin tagajärge. Sest iseloom oli nõrk ja isu oli hea ja see oli kõige suurem karistus. Nii mulle tundus. Peab paika, et alati saab hullem olla. Oleksin võinud seda toonna uskuda. Just nüüd kui hakkan selle teemaga enda jaoks rahu /tasakaalu leidma.
Meil on vannitoas kaal. Umbes korra kuus, sauna vahel, käime koos sealt läbi. Sügisest saadik on plika oma läinud tõusvas joones. Iga kord on üks number juures. Igakord ta vaatab mulle küsivalt otsa ja küsib, et kas on palju. Mõttepaus. Ei ole palju. Väga. Veel. Eile oli jälle. Ma natuke ehmatasin, sest pole väga suuri sööminguid see nädal olnud.  Ma tean, et KMI ei ole mingi absoluutne näitaja ja individuaalsus jne aga kui ma panen tema andmed sisse, siis on vastus must-valge "ülekaal"  Ka siis, kui panen -2kg, alles -4kg annab normaalkaalu. Kas nüüd on see koht, kui ma pean ütlema, et "jah, on küll palju".
 Alati ma olen öelnud, et ei, aga võib minna paljuks, peame natuke tagasi tõmbama - magusaga, selle "hea" sooja söögiga (viiner, kotlett, spagett), veidi rohkem....ma ei teagi mida. 2x ujuistrenni+2xtantsutrenni+kehaline. On ju piisav. Õues on külm ja pime, oleks veel lumigi ja me anname endast parima. Aga tõesti, külm ja pime on.  Ma ei taha sundida teda sööma seda mida ta ei taha. Mis nägu tehakse kõrvitsasupile? Lillkapsale? Kikerherne-shokolaadi koogile (üdini tervislik, üdini maitsev).  Iga hommik ta küsib kas ta võib müslit? Kolmel kahest pean ütlema, et teeme ikka omletti. Ja ma tunnen ennast halvasti. Et ma pean ütlema ei. Ei ma ei otsi kapis kommi. Ei ära palun söö seda teist kohupiima otsa. Ei me ei tee täna piparkooke. Ei me ei tee täna kooki. Ei me ei söö täna küüslauguleibu, EI me ei võta jäätist juurde. Ei, ei, ei. Palun ära vihka mind, sest ma armastan sind piisavalt ja ma pean ütlema ei. Ma tahaks öelda jaa, ma tahaks, et sul ei tekiks seda tunnet, et sa tahad, aga  ei või. Aga riided on kitsad. Ja jõulud tulevad. Ja see neetud päkapikk ka veel. Ja paksu elu on raske. Ma teen ju õigesti? Ma üritan olla nii diplomaatiline kui ma suudan, sest ma ise olen õrna hingega. Aga tema on vist tugevam. Ehk. Sest üks teine meil siin ka diplomaatiaga ei hiilga. Otsekohesus pole küll alati halb, aga enamasti teeb haiget. Ja ma ei taha, et ta haiget saab.

Lumi kurat tule maha.




reede, detsember 09, 2016

 Iga päevaga  targemaks, kogenumaks, rahulikumaks.  Ma isegi tunnen seda. Nüüd veel pealt kolmekümmend pean sellistest elementaarsetest asjadest aru saama. Nad ju ei valetagi, need motivatsioonitsitaadid ja asjad. Et kogemus õpetab ja puha.

Isegi pole juhtunud seda, mis alati juhtub kui päike kell 4 looja läheb ning õues ulub kõle tuul ja kõik kohad on piparkoogi lõhna täis.

Isegi kui uni ei tule, siis ma jään ellu. Homme ka.

Naeratada tuleb. Issand kuidas ma selle unustasin. Päriselt unustasingi ära. Jah mul on aega ja ei ma ei jää sellest ilma.


Aga alateadvus on vist veidi hirmul. Et äkki siiski.


Ja tegelikult on raha ikka ka, täiesti niipalju kui vaja. Sest ma unustasin paar väikest asjaolu täiesti ära. Mäluprobleemid jah või jah? :)

Ja lihtsalt niisama pilt. Mis pole millegagi seotud. Lihtsalt on, elu selline.



Tegelikult olen sisuliselt loobunud sea- ja loomalihast, umbes täpselt suvest saadik. Va metslooma aeg-ajalt. Too kont hundi hambus on vist kah põdra oma. Ma isegi ei tea miks täpselt, eetilised põhjused vist.  Nüüd on juba natuke nagu....vastik ka, süüa sealiha. Samal põhjusel võiks lasta ka kanadel olla. Aga kahjuks on nad liiga odavad  ja valku on vaja. Hädasti. Ainult kohupiima peal ju ei sõida kaugele.  Uusaasta lubadus? Midagi ju peab, traditsioone ei murta.  



esmaspäev, detsember 05, 2016

Ausalt

Kuhu raha kaob?

Ootasin palgapäeva. Näppupidi olin juba säästuhunniku kallal. Sest noh vältimatud kulutused. Ja pühadepakkumised moodstates kaltsupoodides (tegelikult kassu oli suhteliselt paljas, ok, ta oleks jäänud ilmselt ellu ilma selle jopeta, aga nüüd on tal oluliselt soojem. Ja silmale ilusam ka). Ja ma hoidsin ju sada euri niikuinii kokku. Võtsin kapist oma 7 aastat vana jope, mida lubasin enam mitte kunagi selga panna, ja panin selga. 100 euri maast leitud. Sest poes olevad joped olid niikuinii ka koledad ja siis ma võin juba vana koleda jopega edasi käia. Eriti kuna ma niikuinii kuskil väga ei käi. Trennis, selveris ja lasteaias. Kõik. Ja siis Kassul võib olla ilus ja uus jope.  Aga tagasi selle palgapäeva juurde. Ootasin, tuli, rõõmustasin täpselt 20 sekundit. Arvestasin maha laenumakse, selle kuu säästuosa, selle säästuosa, millel ma näppupidi juba kallal olin,  elektri(60euri!), kommunikatsiooni kulud(see kuu uus digiboks ja ruuter lisaks +50eur, sest keegi, nimesid nimetamata, aga mina see ei ole, tahab vaadata seda ühte neetud kanalit, mida vabalevis ei näidata. Sest ainult sellelt kanalilt näidatakse kuidas 20+ miljonäri ühte palli taga ajavad), lasteaiatasu, mõningad asjad, mida ma juba olin krediitkaardiga tellinud(kokku nii u 60euri, kõik ka väga vajalikud), koerad tahavad ka vist süüa (isegi Suusi sööb nagu loom viimasel ajal, ilmastik vist selline,  palju odavam oli kui ta korra kolme päeva tagant sõi). ... ja ma näen, et järgi jääb vähem kui mul tavaliselt toidupoes kuus kulub. Ja on detsember.  Ja ma tahan autoga sõita. Sest väljas on mingi krdi tatt ja pime ja mul ei ole siin teed ja rattaga võib surma saada.  Ma olen proovinud. Ja ratta kumm läks ka katki viimane kord. Ja mitu korda veel tahan pealinna sõita. Ise söön ja joon ka liiga palju. Neid kalleid asju järelikult.  Vett ja tangu!

Õnneks see hala siin on selline pseudokas, nö esimese maailma  mure. Sest reaalselt on ju mõnus ja soe ja süüa on ka ülearu. Ja seljatagune ju tegelikult on. Ja nii see järgmine kuu kui üle-üle järgmine kuu ähvardavad väljasõidud küll finantsiliselt teevad vaesemaks, aga üldises plaanis....kogemus on ju parem kui uus jope.  On ju? Issand mul pole ujukaid. Ja ma pole siin mingi üksikema ja ongi hea, sest abikaasal see konto tühjeneb aeglasemini, sest ta ei viitsi poes käia, ta ei oska poest midagi osta ja arveid maksan ka mina, sest ta ei viitsi. See on meie pere säästunipp number 1.

Aga natuke nukker hakkas ikka.  Et ei saa laristada. Eriti kuna on detsember. Ja ma tahtsin....

Aga see on ju minu valik. Ma ei saa öelda, et ma ei saa, sest maailm ei lase ja hoiab mind kinni. Vastupidi, pakutakse ju. Võimalused on. Aga ma olen selle valinud. Tasakaalu ja elu ja aja ja elamuse ja terve mõistuse ja keha (ahaa, mis naerukoht).  Et ma ei ole edukas, sest ma ei panusta edule. Aega ja pühendumust. Mul on need asjad, millele ma pühendun. Kõike korraga ei saa. Või?


esmaspäev, november 28, 2016

Noh? Ammu pole halanud jah?

Aega pole kah. Valida tuleb, millele kulutada.

Tegime küünlaid ja piparkooke ja kaarte ja kooki ja kolisime jõulutavaari välja. Idülliline.Nii ta tundus jah, et võiks ju olla. Ilma, et see miski näriks.

Lugesin unejuttu. Ühele. See teine tahab ainult autopilte vaadata. Avariisid, treilereid, koppasid ja buldoosereid. Juttu ei taha kuulata. Aga tagasi teemasse. See, et õigesti lugesin. Nii nagu teadlesed heaks kiidavad ja ime, ma tegin seda juba enne. See käib nii, et vahepeal paned raamatu kinni ja küsid : "Mis sina arvad mis....." Jutt oli selline, et tüdruk läks vanaema juurde ja vanaemal oli võlusõrmus ja igapäev sai soovida ühe soovi, mis kestis kuni päikeseloojanguni. Tüdruk soovis, et mänguasjad ärkaksid ellu. Minu tüdruk soovis, et masuurikas ei kiusaks teda ühe õhtu. Tundub, et ma pole ainus, kes vaikust ja rahu tahab :D.  Ma soovisin midagi sarnast. Et ma oleks terve päeva rõõmus. No nii, et naeraks ja naerataks ja üldse ei ohiks. Aga kas selleks ikka on toda paganama võlusõrmust vaja?




reede, november 11, 2016

On mis on. Igatahes on hästi, vahelduseks. Et saab minna ainult üles.

Eneseanalüüs, enesekontroll, päriselt mõtlemine "läks kõigest hoolimata hästi ju", kujutlus koletisest, 5htp, magneesium, lusikatäis mett, magus uni, mõru vein, intensiivne sport ja tulemusrikas töö. Mitte ilmtingimata selles järjekorras. Sunnin tegema endale pai, selle asemel....mis vahepeal oli. Sest see ei viinud mitte kuhugi. Ainult sohu.

 Kas see on see, et lumi on maas ja üks töökoht on vähem. Äkki oligi liiga palju. Või hoopis see, et üks päris töökoht  on juures? Või pean tunnistama, kuigi ei taha, et see on see, et 3x3h nädalas vaikus on majas. Et nüüd paar viimast korda ta küll hoiab kõvasti mu kaela ümbert ja surub oma nina mulle vastu põske, aga ei hakka nutma. Hoopis lehvitab aknalt. Ehk järgmine nädal teeme 3x4h.

 Arusaamine, et kõike ei saa korraga teha. Ükshaaval. Või kakshaaval. Kõiki asju ei jõua ühel päeval teha. Kui oled võtnud otsuse vastu kulutada oma aeg ühele, siis ei ole mõtet terve see aeg kahetseda, et sa ei kulutanud seda aega millegile muule. Mul võib maja olla segamini, aga selle eest elu on korras.

Vabanemine sellest süütundest.

Krt ilma siis ei saanud aru, ikka oli vaja nurgas haavalena väriseda. Aga nüüd on selle teemaga tõesti kõik. Kriips peal ja joon all. Tagasi normaalseks!







laupäev, november 05, 2016

Elu on 10% see mis juhtub ja 90% see kuidas sa sellele reageerid.

Vaata ja näed, otsi ja leiad, usu ja suudad.

Mingid tulukesed on põlema löönud ehk  valgustavad nüüd mõnda aega seda teed.

Ilm on imeline.  Täiesti suurepärane laupäev.  Kelgutatud, joostud. Pisiasjadest vaatame mööda. Hingame kolm korda sügavalt sisse ja välja.

Väike häbi varjutab ainult seda roosamannat. Aga kõik saab korda.

esmaspäev, oktoober 31, 2016

Mälestusi reaalsest maailmast. Abikaasa 35. Mitu päeva, nagu ikka. Patt oleks vinguda, külalisi olgu alati pigem rohkem kui vähem. Kui oleks vähe, siis oleks nukker. Ühesõnaga oli täitsa tore. Lõpuks sai toa juttu ja lärmi ka täis. Ja ajusid ragistada. Tavaliselt ju ei saa. Hea kui ikka on aktiivseid ka. Palju häid mõtteid igatahes.  Laud oli ehk natukene liiga pikk. Me ei tee enam kunagi pikka lauda. Väljaarvatud jõulu ajal. Ega seda hapukapsast ikka papptaldrikult ei nosi, pärast on pohlamoos kõik süles ja....



Minu jaoks oli väga raske. Lasta see laupäev, see ilus laupäev kasulikkuse mõttes luhta. Nii palju oleks jõudnud teha. Seda on täiesti mõttetu siia kirja panna, sest sellel ei ole mingit tähtsust. Aga ma lihtsalt tahan. Õnneks olid jalad liiga haiged, et isegi kui ma oleks tahtnud, ma poleks suutnud.

pühapäev, oktoober 30, 2016

Mul oleks nii palju kirja panna....aga saun on soe ja väga ei viitsi. Analüüsida. Ma vist olengi üleanalüüsinud, ülemõelnud ja ületõmmanud. Natukene hullumeelne.  Kohe päriselt. Ja ausalt. Ise ka ei tea miks. Et äkki tahaks olla parem. Aga on nagu on.  Samas pole ju üldse paha. Vähemalt mitte nii paha, et peaks silmad pärani kinni öö läbi ootama....See lihtsalt ei lülitu välja.

Ma annan alla. Ja on nii nagu on. Ma ei tee selle jaoks enam mitte midagi. Ignoreerin, sest seda ei olegi päriselt olemas. Probleemi. Ma nii kaua lihtsalt teesklen kuni ma hakkan seda tõesti uskuma. See lihtsalt läheb ise üle. Kui ma teda enam ei toida, siis ta läheb ära. Sest kellegile ei meeldi näljas olla.






laupäev, oktoober 22, 2016

Kui müts on peas ja kirme kalda ääres, kas siis  juba võib öelda, et  talisuplus?


neljapäev, oktoober 20, 2016

Lasteaia teema jätkuks. Jälle emotsiooni pealt. Kuskile peab ju selle emotsiooni välja elama. Ma saan aru, et on koolkondi, kes peavad õigeks, et esimesel eluaastal pole lapsele muud vaja kui ühte kolmnurkset valget rätikut, et sellega saab igavesti põnevaid mänge mängida. Ja lapsi ei pea asjade küllusega ära rikkuma ja plastmass...aaarrghh, see hävitab meie tervise ja planeedi ja lapsel pole vaja niivõrd majatäit mänguasju kui seda, et keegi istuks temaga koos ja näitaks mida millestki teha saab ja ajaks juttu ja värki....no Kassu suudab võileivast ka auto välja võluda ning kõige paremad mänguasjad on liiv ja vesi ja....aga kui ma lähen hommikul lasteaeda ja räägin talle, et nii tore on (ignodes täielikult nurgas haledalt nutvat ja emmet hüüdvat tüdrukut, märgade silmadega poisse ja üldse seda köhimist ja tatistamist), ikka räägin, et jääd nüüd siia mängima ja emme peab veits tööd tegema ja sina muudkui MÄNGI siin ja kõik on nii tore. Ise paaniliselt silmadega ringi vaadates, et leida mõnda mänguasja. Noh mingit, millel on rattad all või midagi. Aga ei midagi. Sisuliselt panin ta maha istuma ja ütlesin, et hakka mängima. Ja seal ei ole mitte midagi millega mängida. Ja sellised veel ei mängi omavahel. Täitsa loll tunne oli. Kahe aastane sai ka aru, et suht loll seis on. Kasvataja laiutas ka käsi. Lihtsalt istu sinna kisa sisse maha ja ma ei tea....ole niisama. Oleks pidanud äkki mingi kolmnurkse räti kodust kaasa  pakkima. Palusin tuua tagumisest toast auto (seal on neid nii umbes 3, poisse on rühmas...ma ei tea kolmsada vähemalt). Siis Kassu võttis selle auto ja ei osanud seda piisavalt kõvasti hoida. Arusaadav ka, eks teised lapsed tahavad ka selle autoga mängida. Sest midagi MUUD ju ei ole.. Ega see Kassu ei ole ka mingi saksa poeg, et tema üksi peab saama selle ühe ainsa autoga mängida. Mis need teised lapsed halvemad on? Tüdrukud ka. Tüdrukutel polnud ka midagi muud teha, mitte midagi muud ei olnud neil vaestel lastel seal teha kui  ümber selle ühe auto olla.  Mis sa siis ikka teed kui nutad. Laste tähelepanu peaks olema võimalik mingil määral mujale juhtida mingi  ma ei tea MÄNGUASJAGA näiteks. Aga noh, ma ei ole spetsialist.

Mis elu see on? Sellises asjade külluses, ma ise viskan mänguasju minema, kõigil on kodud mänguasju täis ja lasteaias ei ole mitte midagi. Nii vaene värk on. Kuhu selle plakatiga peab vehkima minema???


teisipäev, oktoober 11, 2016

Ma tean, et enamus on seda teinud. Kõndinud minema sirge seljaga, endal kibe maitse suus ja jätnud nutva lapse maha. Sest nii peab. Harjutama ja nii see käib.

Puhtalt emotsiooni pealt ja (loodetavasti) üledramatiseeritud.....aga ikka on tunne, et nüüd ma rikkusin kõik päriselt ära. Usalduse, armastuse. Et minu peale ei saa kindel olla. Et ma ikkagi lähen ära ja jätan ta maha. Ta võib ju jonnida ja nutta kui ta ei saa, mida ta parajasti tahab, aga vähemalt ei jäetud teda kunagi üksi. Sinna, kus on ebameeldiv, lärmakas ja paha ning kõik on tegelikult võõrad.  Ja see tunne jääb talle alatiseks sisse. Et ta ei saa olla kunagi kindel minu peale.


..aga ma ostsin talle pärast poest treilerauto ja ma arvan, et kõik on jälle korras.

reede, oktoober 07, 2016

Õnn ja õnnetus käsikäes.

See oli nädala parim asi, et Kassu haigeks jäi. Sest siis mul oli vabandus ja vabadus.  Muud asjad ootavad. Sest ta on haige.  Ja ma pean temaga raamatuid vaatama ja klotsigaraazhis autosid remontima. Ja ma ei tohi temaga pragada. Sest ta on haige. Ja see oli nii tore.

Ja kui terveks saab on ka tore.

Ja olgu mis on, ükskõik kas mis ja kas see kuhugi jõuab. Aga mul on nüüd ametlikult linnuke kirjas.  Ja aasta tagasi polnud veel....midagi peale kibeduse. Mu kunagine kehalise õpetaja imestaks ilmselt on kulmud kukla taha selle peale. Aeroobikatreener. Ise tegelikult ka.

klishee jah, tõsi, absoluutselt!


Ja kui see millekski muuks hea pole, siis eneseusk on ka midagi väärt. Ja see rakendub ju mujale ka. Ja kui ma täna (või homme) hakkan veel millegagi pihta, millegi sootuks muuga ... Kas siis on kokkuvõttes rohkem või on veel vähem?

No mida sa hõiskad. See on see, mis minumeelest töötab. Alati.Kõik muu valmistab ainult pettumust lõpuks.

Siin ta nüüd siis on 38 ja siruli diivanil.

Ma suures eneseanalüüsis jõudsin järeldusele, et on ikka käbid ja kännud. Ma ei tea miks mind see üllatab, aga Kassu on ju täitsa oma laps. Et kui mingi asi on peas välja mõeldud ja see peab nii olema, siis kohe üldse ei lepi, kui tekib mingi nihe. Sest plaanis oli ju teisiti. Silmaklapid peas, tropid kõrvas.

pühapäev, oktoober 02, 2016

See "mõtle ja oled", "mõtle ja saad" kehtib ainult enda kohta. Sest seda sa saadki mõjutada. Kuidagi. Vist. Sest tundub, et mul on lootust. Ma küll reaalselt kardan, et mitte, aga otsustasin vähemalt nautida seda lootuse tunnet. Sest see on hea tunne.  Sest vahet ju pole, peamine on emotsioon.

Endast sõltumatute asjade puhul eelda alati halvimat. Nii võib tegelikkus hoopis üllatada.

3 päeva. Ja veel ei ole haige. Ja veel ei ole nutnud ei mitte hirmust ega valust. Kui siis natukene pettumusest. Et kellapealt pannakse asjad kokku ja tuleb uus põnev tegevus. Ela ja õpi. Kuigi olemine seal on pehmelt öeldes masendav, kohutav, see kisa ja need vesised silmad ja tatised ninad ...ja isegi mänguautosid ei jätku kõigile. Kui ühe kätte saad, siis pead võitlema. Ja 2-aastane ju ei peaks. Võitlema veel.

Aga  ma näen natukene positiivseid külgi ka. Kuidas 3h hiljem on ta veel 3x armsam. Ja natuke on plaani rohkem täidetud. Ja siis on natuke rohkem aega. Vaadata koos raamatut ja hüpata batuudil ja kallistada ja mustida. Leiaks plikale ka valemi. Aga plaan, see täieneb....ja vajab täitmist.

Aga




Ja õunad on purgis. Kastis, kotis, müüdud ja purgis. Peaaegu. Ja see on hea.


teisipäev, september 27, 2016

Ma jäin eile rattaga auto alla. Ime, et alles nüüd. Ise süüdi loomulikult. Sest kiire oli. Kell ju jookseb.

Väheke põrunud on olla, igati mõistlikult käitudes ei teinud ja ei läinud täna trenni. Aga kuidas ikka närib.  Joosta ju ikka oleks äkki saanud....nii pehmelt natukene. Krt see on, et inimene ei saa rahulikult auto alla ka jääda. Häire või mis.

Mul on isegi natuke hea meel. Et tegelikult oli ehk väärt õppetund. Nii minimaalsete kahjudega. Kui ma ainult õpiks.

Prioriteedid ka jälle laksti pooleks päevaks paigas. Vahet pole kas siis sellest või kurdi naisvõitlejate dokist.