esmaspäev, september 11, 2017

Plaanisime laupäeval sauna teha. Sest reedel ei jõudnud. Aga liiga soe oli. Nii soe oli, et ei tahtnud, aga ega ei jõudnud ka. Sest vaja oli lasta kätel käia, kuigi ei viitsinud. Ja väiksed käed käisid ka nii, et pärast maksime palka ja andsime kommi ja ei jõudnud ära kiita. Et neli paari kätt jõuab ikka palju rohkem kui kaks.

Pühapäev, plaan oli aga välja kukkus isegi paremini. Sest tühja sellest, et asjalikku ei saanud. Poisid paadis ja tüdrukud sadulas.




kolmapäev, september 06, 2017

Läks üle see bluus, elu läheb ikka edasi, läheb ülesmäge ja aina paremaks. Ometigi pole veel november.

Esimene päev nuttis, teine päev hoidis kramplikult veel käest, kolmandal päeval tõusis 6.45 ja teatas, et läheb issiga ja musta autoga.  Et mitte minna minu ja rattaga. Vaba valik.

Oleks vaja esilaternat, fliisiga retuuse, kindaid.  Päikselisi päevi. Neetud ikaldus.

Rütm on sees, power on sees. Ja äkki ongi hea, et ei saa ennast kurnata.


pühapäev, september 03, 2017

Sügisbluus

See sügis lajatas ikka kohe konkreetselt rusikaga näkku.  Päevapealt. On tunda ja see pole üldse hea. Läks külmaks ja pimedaks, vesi on karge ja lehed kolletuvad, batuut on tühi ja rattasõidu jaoks on lastele  liiga tuuline. Ja telekas käib.  Kella ei taha vaadata, samme pole ollagi.

Ja võiks ju rõõmu tunda, et varsti saab küünlaid põletada ja õunamoosi ja kõrvitsasuppi ja lauamänge ja....aga.

Kassu nutab oma voodis. See ei ole selline jonni ja kiusu  nutt. See on selline kurb ja kaeblik.  Ta ütles, et ise ka ei tea mis viga on. Mina tean küll. Ta ei taha lihtsalt minna. Ma ka ei taha. Aga vist peab. Ma ka ei tea miks, aga peab. Sest kõik teised....ja sest nii on ette nähtud ja töö ja elu ja tegelikult on ju tore ja vahva aga...Süütunne närib.

reede, september 01, 2017

Puhkuse viimane päev

Mäletan, et eelmine aasta oli sama tunne. Täna hommikul ma tundsin jälle. Seda, et vahepea peab kohustustest loobuma. Mitte et ma ülearu palju tööd teeks, üldse mitte, pigem teen liiga vähe ja see piinabki mind. Et tegema peaks ja tahaks  rohkem, aga ma ei teagi miks ei jõua. Laks õhtu käes ja päev läinud. Siis hakkadki igat veerand tundi planeerima ja kui jookseb kokku....siis jookseb kokku. Aga nii hea on olla, kui närv ei ole must ja süütunne ei näri. Mõtlesin, et peaks teinekordki vaba päeva võtma.  Äkki selleks nädalavahetused ongi ette nähtud. Mitte, et ma kuskil diivanil külili tahaks olla, vastupidi. Aga lihtsalt oma peas vaba päev. Et korrastad kappe ja korrastad mõtteid.

Huvitav, et ma ennast nii ummikusse suudan ajada oma paari pooliku töökoha ja paari tubli lapsega.  Ma olen niigi tagasi tõmmanud igasuguse tõmblemisega. Ei hoidista (eriti), ei kasvata lilli(eriti). Põllupeal käin ka ainult saagi järel. Mida need täiskohaga ja probleemsete lastega inimesed veel tegema peavad.

kolmapäev, august 30, 2017





Mul on nii hea meel, et tal on nii hea meel. Sest  kogu sebimise ja töö ja elu kõrval peab inimene  saama midagi, mis teeb hingele rõõmu.

Käisime eile proovisõidul. Mul oli 20 minutiga kopp nii ees, et vähe polnud.  

"Võrdsus pole see, et kõigil üks ja sama, võrdsus on see, et iga ühel oma..."  J.M.K.E

teisipäev, august 29, 2017

25.08.2017

Pärast niikuinii ei mäleta, pole aega, ei viitsi ja kõik muud asjad. Õnneks olen vangis, istun kaubamaja parklas ja poiss pani just silmad ja suu kinni. Mehed läksid omadele kaasa elama ja teised sõõõma/shoppama

Tuleb nüüd täpselt selline käisime, tegime, nägime postitus. Neljap. pikk sõit, käänuline kitsas tee, nonstop 5h, siis veel 2h ja kohal, otse vanalinna. Nagu päriselt vanalinnas, kuldsete väravate kõrval, katuse sviit, voodeid natuke vähe, aga me mahume(algselt oli bronnitud suurem korter ja mitte vsnalinnas, aga gaasiavarii tõttu pakuti meile seda. ) Eriti noobel pööbel. Jäätised maksavad samapalju kui kodus ainult valuuta on teine st 4x soodsam, st poolemeetrise pehme jäätise saab euroga. Kas ma juba ütlesin, et me oleme vanalinnas, peatänaval? Igatahes oleme. Eile oli ranna ja sadamalinna päev. Tasuta sai palle ja tasuta sai vees liugu lasta ja tasuta sai jalkad taguda ja ma sain kaubapeale tasuta varbaluumurru. Pole kõige hullem tervisehäda kah, mõnel siin otsad ei pea, kellel üks ja kellel teine. Tagurpidi maja, see pani maailma täitsa põörlema. Põhihitt on 'kohe saab' Kohe saab süüa, kohe saab peatust, kohe saab...1,2,3,4,5,6h pärast tavaliselt. Kell 5 tahab nälg tappa ja kell 8 leiame koha.  Kassu on eriti näljane koguaeg, mul pidi hommikul naerust pisar silma tulema kui olles sõõnud 2 muna ja koerte müslit piimaga (nii kassu tõlgendas hommikuhelbeid ehk krõbinaid), nõudis ta süüa. Kaspar tahab midagi süüa, kasparil on kõht hirmsasti tühi....ja nii koguaeg. Ma käin ringi kott jogurtit, müslibatoone ja küpsiseid täis. Üks teine siin vaatab sellepeale küll mossis näoga, aga kassu teeb vist seda 5 kõhuhäda päeva tasa lihtsalt. No ei ole normaalne väga see praegu
Eestlasi on rohkem kui poolakaid, iga nurga peal. Sport on populaarne. See on teine põhi nali.
Eile hommikul käisin jooksmas, täna ainult lonkasin ja tegin ühejala kükke. Täitsa kurb kohe, nii ei saa ju 25k sammu ja mis puhkus see selline on ma küsin, oleks sangpommgi kaasas....lihtsalt minu isiklik kiiks.

Täna oligi rahulik hommik, vaatame jooksvalt. Jooksime kiriku tippu, 409 astet, 800 sammu ja pomm ka veel süles. Kompenseerib ju küll. Vaade on pealekauba. Karolin pani küünla ka,  et saaks oma patud andeks. Küsisin, mis patud sul siis on. See telefoni asi närib teda siiani, uskumatu. Ühest küljest hea, teisest küljest naljakas, kolmandast küljest kurb, et see teda piinab. Eelkõige on naljakas, ma tegin pilti ja lubasin, et kunagi ta naerab ka selle peale. Praegu ainult tõmbas suu viltu ja silmad pöörlema.

Väike mänguasjamuuseum. Siis Sopot, hullult palju inimesi, ilus rand, palju millimallikaid. Üalju inimesi, palju eestlasi. Proovisime kohalikku toitu, mida eile taga ajasime kuid leidsime endid lõpuks 2x itaalia restost ja mul hommikul korraks tekkis täitsa lühis sellepeale, et kus me täpselt oleme. Õnneks grillitud juust ja hapukapsad lihaga(bigos) ajasid sotid paika. Aa, ja shotid, sinised shotid peale näljapiina.

Täna on soe ka, iga päev ma olen ikka külma saanud, kuigi ilm on selline mõnus Eesti suvi. Kummitab: 'külm ja nälg ja kusehäda....' üks neist on alati tõsi, kui mitte mitu.
Homme pakime oma asjad ja keerame otsa ringi. Loss ja hotell

See on meie maja, siin ma elan, siin ma veedan aja...


Patukahetsus. Kassul on jälle "kõht hirmsasti tühi"


Tahaks midagi süüa, äkki nüüd on haalmis. Ma ei jõua oodata. Äkki nüüd on haamis(valmis). Tahaks midagi süüüüaaaa

esmaspäev, august 28, 2017

28.08.2017

Jõudsime natuke hilja hotelli, aga mitte lootusetult. Ühtegi meetrit poleks enam jaksanud sõita. Õnneks selgus kohapeal, et saun on hinna sees. See oli küll hea une saladus. Õnneks selgus ka, et jõusaal oli hinna sees, see oli minu hea päeva saladus. Mõnel oli selleks söetablett, aga igale ühele oma.  Minumeelest võrratu hommokusöök - juustud, erinevad,  muna, lõhe ja latte. Ühesõnaga sai peaaegu kogu raha eest. Mina vähemalt.

Siis pidime minema korraks toidupoodi ...ja olime 2h spordipoes. See oli see õnn, mida me suurlinna suurimast kaubamajast ei leidnud.  Sealt sain ainult aastase varu  chia seemneid. Asi seegi.
Siis, et mitte traditsioone murda, üks kardisõit ja nüüd käsil üks kohutavalt pikk autosõit.  Rekordihõnguline 7h, ainult pissi ja tankla peatused. Säärekramp ja kopp.

Kassu õnneks väsis ja pani silmad kinni. Ja suu. See on nii naljakas, mis sealt tuleb, aga vahepeal pole midagi paremat kui see kinni on. Karolin on otsaga raamatusõltlane. Kilekotte kulub autos ainult palju nii.

10 rattakummi kitsast....ja elame jälle....valet voolab suust ja ninast. Autos on ainult üks plaat, mida kõik on nõus kuulama. 2000 km ja seisval maal ka veel. Kassu paneb oma sõnadega. Puhas kuld.

pühapäev, august 27, 2017

27.08.2017

Hommikul olin lõksus, tõusin kell 7 aga minna ei saaanud kuhugile. Padu ja äike. Teised magasid ja kolistada ka ei saanud. Tundus peaaegu nagu probleem. Istuda vetsus ja netis ja olla lõksus. Lõks on suhteline mõiste
Kerime edasi, malborki loss. Täitsa suur ja ilus. Väljast. Sest piletisaba oli ka suur ja ilus ja meil aega vähe ja kannatus väike.
Kerime edasi. Rõvedad kitsad käänulised Poola kolka teed... ja keegi oli teinud oma viimase sõidu. Ümbersõit mitte aga ajavõit. Väike valepõõre, vale arvestus ja maoli kinni poola soos. Õnneks mitte mõlemad. Õnneks tuli suur ja turske italiano ala päästingel Miguel. Õnneks ei pööranud ringi, ei läinud ära.  Pani käed külge ja ilma temata me olekski sinna jäänud.  Toores jõud ei vedanud lõpuni, vedas täiesti savvi. Tunkrauaga auto üles ja väikesed käed tegid väikese munakivi tee alla. Ja siis jälle toores peale. Italiano  tõi pärast lastele mahlapaki ja pudeli vett savi maha pesemiseks, näitas oma 6 lapse pilti.  Kust sellised tulevad? Kas nad on seal kõik sellised? Täiesti uskumatu, täiesti võõras ja täielik vedamine.  Mulle jättis täiesti kustumatu mulje, vähemalt oli see selleks hea, et meenutada endale, et kõik tuleb ringiga tagasi. Oleks ma üksi olnud, siis see oleks avanss olnud. 2h mudas püherdamist ja tagasi teel. Soppa on peas ja soppa on varvaste vahel, aga tagasi teel. Oleks võinud minna paremini, oleks võinud minna palju hullemini. 5m kõrvale, 5min varem, 5min hiljem.  Peab ikka kõrvuni sitas ära käima, et oskaks hinnata. Asfaldt teed ja värki


neljapäev, august 24, 2017

Poolel teel Poola ja pole pooltki nii hull kui kartsin. Lapsed on tublid, mina vana rahu ise. Äkki  on siin ka seos, põhjus tagajärg jne.  Sest see on tegelikult ju tore kui vähe sellest, et ei pea ei saa ka. Teha muud kui otsida pilveloomi ja kombaine ja vaadata roosat taevast ja küsida küsimusi nipiga ja ilma, sügavamõttelisi ja lõbusaid.
Ja graafik on täpne, minutipealt. Peaaegu oleks jäänud kuivale ja lageda taeva alla, aga ei jäänud.
Hommikul võimlesin leedu vanameestega metsa all ja jooksin ümber järve. Elu missugune. ühe hulluga koos käisin ujumas. Käbi jakänd. Väljas on 13 kraadi, vees poole soojem. 
7h sõitu ees,  õuss põhja ja peame vastu!


teisipäev, august 22, 2017

Neetud saar

Neetud saar, tõmbas täitsa rihmaks, mitmeks päevaks kohe.  Aga riidas ja tules kuigi oleks väärinud paremat.

Neetud saar jah, ma muutun vastikuks  (teiste vastu) kui ma olen väsinud. Mis on irooniline, sest ma muutun vastikuks (teiste vastu) ka siis kui ma ei ole piisavalt väsinud. Thin line.

Õhtul, kui vaikus on majas, siis ma istun nägu pidi netis. Sama asi, mis mind plika puhul ärritab. Ja poisi. Et nägupidi ekraanis. Ja mida ma loen - how to be a kickass paent, how to raise a confident girl....blah, blah, blah. Õhtul on hea rahulik. Aga päeval?

Neetud saar, ma ei viitsinud eile kohe mitte midagi. Õnneks ei pidanud ka. Nühkisin tund aega vannituba ja paremaks ei läinud midagi. Batuudil oleks pidanud hüppama. Sest mul on aega, praegu on aega ja seda ei tohiks raisata. Vannitoale. Vaid hoopis äkki tütrele. Kui on lõpuks vaikus majas.

Homme lähme sõitma. Vaheldust on vaja, kohvrid on juba kaks päeva pakitud. Vahepeal oli juba kahtlane see minek, ühel siin otsad ei pidanud ei ülevalt ega alt, aga tundub, et kõik ikkagi sujub.  Ja mulle hetkeks tundus see isegi hea, sest jälle see neetud saar vist. Aga tuleb minna ja tuleb olla. Alguses ma tahtsin jälle

 kõike näha. Aga tegelikult ei ole vahet. Tegelikult ongi parem kui vähem näeb ja rohkem on aega olla. Et kus see õnn on. Inimestes ja olemises, mitte muuseumis. Et vähem plaani ja rohkem spontaani.






pühapäev, august 20, 2017

Maasikad maas, kartul üleval, saar riidas,  oksad tuhas ja nokkida polnud mitte midagi. Päris tore nädalavahetus oli.

laupäev, august 19, 2017

Täna hommikul on aega. Sest und ei ole. Mees on kalamees. Tüdruk on väsinud. Poiss on haige.  Kauss tuleb hoida ligidal.  Ja "rest is a part of the program". Korrutasin seda endale eile jalapresside ajal. Peale pumpi.

Ma olen pool suve rattaga mööda teed sõites vaadanud, et on üks hea koht. Eriti just õhtuti. Ega ma ise ka  ei saanud aru, mis valu mul sellega oli.  Lapsed jäävad telefoni piltidel ka ilusad, iseennast ei saa niikuinii klappima. Mul on lihtsalt nii hea meel, et see möödas on, et tuli kiiresti ja läks kiiresti ja rohkem ma ei pea sellel mõtlema ja planeerima ja põdema. Seekord tahtsingi päris asja, tundub, et täitsa sai ka. Ülejäänusid peab veel terve igaviku ootama :)





Pildistas Triin Künnapas


Ja muust ja tavapärasest-

Ma ise käitun muidugi kummaliselt.  Et ongi puhkus ja ongi hea, aga enamus päevi see kell ajab mind ikka taga.  Isegi kui mitte midagi konkreetselt teha, lihtsalt tavapärased toimetused, isegi siis ta ajab taga. Ma miskipärast arvan, et mul on aega ja jõudlust alati rohkem kui reaalselt välja tuleb. Aga tegelikult ei ole see ka läbinisti vale. Kui hoolimata kutsuvatest kilgetest jalgpalli platsil ei anna alla, siis on järgmine päev vabadust rohkem. Sest õhtul kaks tundi on enamasti sama hea kui terve päev.    Ja kui järgmise kahe päeva töö saab tehtud poole päevaga, et üks tuli appi ja teine väga ei seganud, siis see on ju lihtsalt suurepärane.  Ma loodan, et ma seekord midagi pekki ei keeranud. Sest jube marja isu on.




Ma pean viimasel ajal ette ja taha vabandama jälle. Sest ma käitungi kummaliselt. Et päriselt tahaks nagu head, aga väljendusviis on vale, suisa halb. Nutmine ei tee kellegile head. Eriti palava augusti päikese all.



Tegelikult on puhkus kodus raske. Sest peaks olema puhkus, aga  ei saa ju peitu pugeda. Sest päev lõpeb enne kui toimetused ja ma nii tahtsin teha lastega midagi toredat. Sest mul ei ole kunagi aega. Sest ma olen koguaeg kodus, nende nina all, aga mul on koguaeg midagi tähtsat vaja teha. Hirmus tähtsat.

 Ära tuleks minna. Eks saab mindud ka.

esmaspäev, august 14, 2017

Nii palju on vaja puhata, et pool seitse tõusta  on ilmselgelt liiga hilja, ikka jääb nõks puudu ja vaja varastada järgmisest päevast.

Ma ja me lihtsalt olime, ma isegi ei lasknud kedagi külla, sest ma tahtsin ise olla. Sest ma täna võisin. Ise batuudil hüpata, ise tukikat ja ise palli kulli mängida.  Ja mul oli juba ammu plaan, et ma tahan olla Karolinga 2 tundi kahekesi. Ilma, et midagi peaks. Ja see oli päriselt lahe. Mitte see, et me käisime seikluspargis või ujumas. Vaid see, et me sõitsime ratastega linna ja Karolin terve tee rääkis. Ja mina terve tee kuulasin,. Karolini. Mitte seda peenikest pininat, mis tavaliselt tagant rattatoolist tuleb. Sest see poiss, nii nunnu, et söö või ära, aga suu tal kinni ei seisa. No kohe üldse mitte.

Ja kuna ma mitte midagi hetkel ei pea, siis mind ei aja midagi ka närvi ja ma talun nii palju. Nii palju piginat ja viginat ja ma lahendan olukorrad nagu üks päris tore inimene ja päris tore ema. No selline, kes võikski lastel olla, kes ei ole stressis ja kes ei loe ja ei pea ja ei .....


Ja seda kõike ühe päevaga. Ainult ühe!

Tähelepanu pole mitte nägudel vaid taustal. Karolin hakkas õnneks kolmandal korrusel nutma. Kohe oleksin ise hakanud. Jalad higistasid tennistes niiet sokid märjad. Mulle meeldib olla kahe jalaga maa peal.


Tähelepanu pole mitte tüdrukul rattaseljas vaid mis on rattakorvis. Mõnus, külm, marjane ja kommine. 


Siin on tähelepanu just sellel, mis pildilt paistab. 




Kuigi kell kümme õhtul juba tahaks natukene ärrituda kui ma veel ühe korra kuulen "emmmmeeeee"
Kell kümme tahaks võtta ja jätta, seepi ja peeti. Aga ainult sellepärast, et on esmaspäev. Ja puhkus!

pühapäev, august 13, 2017

Kui öö on pikk, siis päev on lühike, hommikuni ringi kondamine võtab ilmselgelt lõivu järgmise päeva jõudlusest. See lihtsalt on nii ja sellega tuleb leppida. Aga vahest peab soojal vihmal, heal ja halval muusikal, emotsioonidel ja muul säärasel enda peale laskma sadada.   Kell kolm öösel joovastunud lätlasega bensakas keele, laulu ja ajaloo tunde võtma. Sest Baltimaad on ju ärganud.  Hommikul vaatasin kellalt samme ja nagu olekski juba jooksmas käidud. Siis võib ju puhata küll. Natukene, nii poole jõudlusega.

laupäev, august 12, 2017

Mul on puhkus. Ja plaan on selline, et plaani ei ole. Ei mingit tegemata tööde nimekirja ega käimata kohtade listi ega midagi. Lihtsalt, rahulikult, mõnusalt. Nii nagu kõik teised.  Prioriteedid paika ja nii edasi. Välismaale ju niikuinii. Kuigi päris nii lihtne ei saa olema, maasikad pean maha istutama.

Väljas on 30 kraadi, tunni pärast on linna minek ja mul pole nägugi peas. No et ei tule siia praegu vaimu peale.


teisipäev, august 08, 2017

Suvi on tore. Alati on tore kui lastel on mängukaaslasi. Sest siis ise ei pea. Ja vahel on jälle nii tore kui neid ei ole ja siis sa pead olema ise.  Õhtuks ma väsin ära "emmmmeee emmmeeee". Ma olen nagu see siga helmi lotte multikast "ohhh, minge juba magama". Õnneks nad lõpuks ikkagi lähevad ja jäävad. Lõpuks. Ja õnneks tuleb hommik, tegelikult on see praegu selline luksus, et me ei PEA kuskile minema. Ma küll PEAN asju tegema ja vahel ma ei tahaks midagi muud kui minna ja teha neid kuskil mujal. Et siis saaks äkki tehtud ka. Aga on nagu on ja ma tean, et ma ei oska seda hinnata, kuigi peaks.

18 m/s tuul, 18 kraadi õhutemperatuur, maksimaalselt ja 18 kraadi merevesi. Hullud lainetes. Tuul keerutas nii kõvasti liiva, et isegi riietuskabiinis puhus silmad täis. Ebamugav, külm ja kohutavalt äge! Ainult pimedas ja festivali tulede saatel oleks veel ägedam olnud. Aga ma lõhkusin niigi jala ära, vbl oligi hea, et päris nii äge ei olnud.

Ma olen kaval rebane. Ma olen leidnud viisi kuidas lastele kõike sisse sööta. Makseerituna banaani või suhkru või juustu või võiga. Kõik läheb - peet, brokkol, suvikõrvits juu name it.

Eile käisime metsas, korjasime mustikaid. Käed määris ära, suurt rohkem ei midagi. Me isegi oleks olnud valmis korjama, nii meeleheitel oleme.



laupäev, august 05, 2017

näpud on lõhki, silmad paistes, jalad valusad....ei ole kerge see maaelu. Tee ise tund aega tööd, näed, mis juhtub.

Sport

Ma hommikul korra mõtlesin, et äkki ei läheks. Sest eile poolsunniviisiliselt vaatasin kergejõustikku. sport, see ei ole asi, mida telekast peaks vaatama. sellele pole mitte mingit mõtet, see ei anna mitte midagi. Aga, midagi seekord siiski andis. Sest ma jälle teadsin küll, aga visuaali on ikka ka vaja aeg-ajalt. Vaatasin pikamaa jooksjaid ja jooksu isu läks ära. Õnneks olid sprinterid ka, neid vaadates tuli motivatsioon tagasi. Mitte, et ma ennast üks ühele kõrvutaks siin, aga põhimõtteliselt. Okei, on veel rassi, soo ja liiga erinevused, aga põhimõtteliselt.

 Mõlemad on ju jooksjad.  Mõlemad teevad palju trenni. Pole oluline teha palju, oluline on, mida teha. Mul läheb vahel meelest, et rõhk ei ole kvantiteedil. Isegi google teab.



Viimasel ajal ma tunnen, et kui ma hommikul lähen, siis see ongi ainult aurude pealt. Et tunnen, et täna pole see päev, et jalg on raske ja homme teen vaba. Ja siis homme kõik kordub. Ja siis ongi sellised poole vindiga on ja ei ole ka. Ja sellepärast ma olengi oma taguotsa maha jooksnud, sellepärast ma näengi välja ja tunnen ennast nagu see esimene mees.  Tahaks ehitada ja pingutad ja siis teisest otsast põletad.  Ja neid harjutusi on nii palju ja ma tunnen, et ma pean neid kõiki tegema, muidu ei ole küll. ja muidu on nagu pettumus. see on sama asi nagu nende piltidega. Kõik ei tee kõike korraga. 

Aga täna hommikul ma ikka läksin ja tunne oli suurepärane. Isegi kiirendused tegin, ma pole neid ammu teinud, sest pool aega on jalad nagu tina. Täna ei olnud.  Ja see oli täitsa hea. Ja ma lõpetasin õigel ajal.  Nii jõuab ju homme jälle. 

Mitte, et ma üldse pikka maad üldises mõttes jookseks.  Aga  peaks veel vähem. Aga see ei ole kerge, sest kiirust peab lisama. Ja sellepärast ma seda viimasel ajal polegi teinud. Sest see on raske.


neljapäev, august 03, 2017

Tuli mõte, sest kapsahais käib üle pea. Sügavkülma on vaja täita, kuhjaga korvid brokkolit rändavad iga õhtu potti ja kotti ja kappi. Ja kõhtu.  Issand ma loodan, et mul sellest kopp ette ei tule. Sest see pole vist väga normaalne.

Korjasime täna natuke marju. Karolin on eriti püüdlik viimastel päevadel. Ta peaks tihedamini pahandust tegema ja vahele jääma. Ma ütlesin seda talle ka. Vist oli viga, aga ega ma ei jäta kavalust enda teada ka.  Igatahes, selgitasin miks neid marju on vaja korjata. Et praegu tundub küll, et mis see tühi sõstar väärt on. Aga ma mäletan seda tunnet, kui otsid seda viimast marja sealt kapis, et midagigi smuutisse panna. Et lähevad juba aastaarvutud moosid ja moosid, mis vana kombe kohaselt keedetud nii et hambad võtab lahti.  Igatahes

Karolin :"külm talv tuleb, sellepärast ongi vaja"
Mina: "ei tea, aga pikk ja pime kindlasti"
Kassu:"Ma ei viitsi siin olllllaaaa......" x1000

Vahel on küll selline töömees, et anna ainult kätte. Aga me vist ei ole sooneutraalset kasvatust viljelenud. Ju see marja värk on siis naiste töö. Anna aga poisile haamer või kartulikonks ja kus hakkab alles töö lendama.  Või midagi muud. Midagi igatahes hakkab lendama.

Õudne ju, august ju, kell 10 pime ju. Ja sellepärast me käimegi 3-4x päevas ujumas. Ja ei vaata AK-d vaid vurame ringi ratast. Sest veel saab. .

teisipäev, august 01, 2017


Ma ikka imestasin, et kuidas võib nii palju magada. Samas hea kerge, ei vaidle vastu, läheb ilusti voodisse, kohe on vaikus majas. Erinevalt sellest teisest, see teine esitab veel tunnikese erinevaid nõudmisi - külma tekki, juua, tule siia, mine sinna ja nii edasi.  Hommikud olid muidugi rasked, poolest lõunast printsess pahur tõuseb, ära küsi, ära vasta, "kammib" pead klaasistunud pilguga ekraani ees nii tunnikese. Enne kui käima saab ennast. Vaevu-vaevu. Kuhugi hommikul minek....9st üles ajamine....ülekohus ühesõnaga.  No jah, ju siis on päevad väsitavad ja ei puhka ennast välja. Õnneks tuli ühel lapsevanemal südaööl hellusehoog peale ja tahtis korraks vaadata ukse vahelt ilusat magavat last. Sest need magavad lapsed on ju nii ilusad. Nägi hoopis ilusat helendavat valgust teki all. No ei ole jah võimalik nii palju magada ja olla väsinud. Ainult siis kui ei magata tegelikult.

 Ühest küljest - usaldus, seda ei tohi ära kasutada. Teisest küljest usalda, aga kontrolli. Sest see oli väike asi, see oligi õppematerjal, sest rasked ajad täis möllavaid hormoone ja mässavaid meeli on ees.  Et pimesi ei peaks eeldama, väike kahtlus tuleb kasuks. Loomulikult on K ikkagi super tubli laps.  Natuke pettasaanud tunne on, aga veider, et  kergendustunne on kuidagi suurem, ma tunnen ennast pidevalt süüdi kui ma kasvatan, tänitan, riidlen, pragan. Et nii tubli ja kuidas mina nüüd siis nii.  Aga tegelikult ikka on päris inimene ja natuke võib kasvatada ka. Ilma süütundeta


Ja nii hea, et ma ei pea kirjutama endast, sest see on juba nii käidud nähtud.  Et leia alati positiivset eks.

pühapäev, juuli 30, 2017

Poiss käib pool aega ringi küüned lakitud ja kiisu nägu peas. Mingilt planeedilt kus neil ninad on sinised. Nüüd see on siis juhtunud, et nad mängivad koos. Kräunuvad ja kiunuvad, aga mängivad ka, punased küüned, sinised ninad, murused pleedid  on väike ohver, vesi ja aeg puhastab kõik.  

Videosid peaks tegema, see jutt, mis sealt tuleb...väärt huumor.

Tihti on ju nii, et vaatad neid smeedia pilte ja kõigil on kõike ja palju ja kõigil on tore ja kõik käivad igal pool ja endast hakkab hale, kuidas mul mitte midagi ei ole ja kuidas ma mitte kuhugi mitte kunagi ei saa ja.....



No ja vaata, ongi elu lill(eline). Sellepärast ma tahangi teha palju pilte, et see annab mulle reaalse pildi. Kuidas asjad päriselt on, läbi objektiivi, mitte läbi subjektiivi.  Et jõuaks kohale, päriselt pärale.  Ja vaatan vähem teiste omi. 


Laps sööb kartulikrõpsu ja suured...õudne. Mis tervis ütleb, mis moraal, eetika ütleb? 

esmaspäev, juuli 24, 2017

No nüüd läks küll hästi. Päris äge nädalavahetus, päriselt. Ma muidugi sain aru ka jälle, et ma olengi natuke peast haige. Et on täiesti ebaloogiline ja ei klapi graafikuga ja ma ikka lähen. Ja sellepärast ma täna jõuga ei läinud, oleks jõudnud, aga lihtsalt ei läinud, sest see ei ole normaalne ja sellele peab ka piiri panema.

Aga nädalavahetus. See ongi see suvi, just nüüd ja just praegu. Selleks see on! Saun ja seltskond, see on juba liiga tavaline, aga igakord on mõnus ja igakord on eriline.  Aga, ossajutt, kus see oli äge. Mitte niivõrd isegi enda pärast. Vaid "ägedad tüdrukud" ja need ägedad ei tule ju niisama, eeskuju peab ka olema.  Ja ma magasin pool elu maha, hoolimata sellest, et oli kõva ja ebamugav, külm ja kuum ja ma ikka magasin. Liiga palju, sest hommikul oli kuulda, et mitte magamine oleks olnud ägedam. Aga nii oli ka hea. Et oli viitsimine  trippida ja vaadata ja natukene olla. Ja oligi lihtsalt äge. Õhtuks oli muidugi rahutus kohal, et kuidas nii saab, et ei tee ja ei jookse ja pole samme ja pole väsinud ja pole välja teeninud...aga kaks potti kapsast ja pere ja kõik on ikka nii hästi.

Vahelduseks vähem hala ja rohkem  visuaali. Nägudega, udused, ilusad, sest emotsioon peab jääma!


Jah, me teeme selfisid. 


 Mitmekesisus rikastab, sülti ja kommi kõigile


Tuli ja päike. 


Rock'n'roll ja Square! Alati omas elemendis, alati suurepärane. Ja mulle ka meeldis, seda ei juhtu viimasel ajal tihti ja see teeb mind juba murelikuks. Aga kõik ei ole veel kadunud, kuigi nihe on toimunud,  see oli  hirmutav, kuidas "ärge tapke mu ema" saab uue varjundi. Sest sa ei mõtle enam, et ise tatid viltu. Sa kurat oledki see ema nüüd ju!


Muuseumis. Päris muuseumis.



Jälle muuseumis. Päris muuseumis.


Heinapallid olid Kassu jaoks hitid. Teepeal oli neid palju ja igakord "Heinapalllliiiiiddd!!!"


Kalad vees!


Ja kuival.


Lapstööjõud. Nii tore nii tore. Lõpuks ometi. 


Tähelepanelikult vaadates on näha laual üks kaart. Karolin tegi, peale kleepis muuseumi pileti, veidike vesivärvi ja sisse kirjutas "Aitähh emma ja issi".  Ta rääkis mitu päeva veel kuidas see oli selle suve kõige ägedam nädalavahetus. Ja kuidas ta jalad valutavad. Hüppa ise poole ööni eksole. Ma loodan, et ta eksib, et see ei olnud veel see kõige ägedam nädalavahetus, et neid tuleb veel! 



esmaspäev, juuli 17, 2017

Ma planeerin alati palju. Et läheks sinna ja teeks seda ja siis vaikselt hakkab pihta see maha tõmbamine. Et ah, mis seal siis ikka ja vaja ju seda hoopis teha ja nii ongi. Et ongi muid asju vaja rohkem teha kui chillida ja kulutada.

Aga loomaaias ikka käisime. Kohvikus mitte. Shoppamas käisime. Muuseumis mitte. Melu ja elu natuke nägime, laevu eriti mitte. See ei ole nii, et istud(ükskõik, kasvõi maas), päike palgeil, muusika (ükskõik kasvõi halb) kõrvus, sõbrad ümberringi ja teed topsi veini(ükskõik, kasvõi plasttopsi). Pool topsi teed, sest lapsed, need ei püsi paigal ja asjadel peavad korgid peal olema. Samas on see ju loogiline ja ainuõige.

Aga natukene tahaks nagu veel. Olla ja minna ja lahtiste silmadega ringi vaadata. Ja vahepael tahaks need lahtised silmad kinni panna. Õudne, kui see kõik tuleb tagasi, see, et need silmad ei lähe kinni.

Aa ja reede-laupäev oli ju ka. Päev oli, öid natuke vähem. Kuradi alateadvus ja ületeadvus ja kuradi isehakanud shamaanid ja mu oma kuradi hundike. Ma tahaks viimasel ajal palju vanduda. Aga ma ütlen ainult kurat ja sedagi ütleb juba Kassu ka järgi. Seega rohkem ei või, talitse ja valitse ennast. Ma tahan igale poole minna, aga ma ei taha kuskil olla. Seekord oli külm.  Kurat(jälle, päriselt), mul on nii külm, koguaeg ja igal pool. Kuigi kasu oli täitsa sees. Ma koguaeg arvan, et ma pole veel päris täiskasvanud, et kuidagi ei ole veel kohal ja päris täiskasvanud teevad neid päris asju ja nii edasi. Aga ega see täiskasvanu värk vist ei lähegi mõistlikumaks. On palju vanemaid inimesi, kes ei mõtle palju rohkem. Ja nooremaid, kes mõtlevad ikka palju vähem.  Ja ma saan naljast aru küll, aga naljakas ei ole ja võib-olla on see vanuses või äkki üldises maeitea....kas võib öelda i tähega sõna? Eks ka muidu tore ja tark inimene võib labase nalja peale naerda.   Aga mingilt maalt tahaks natukene rohkem,  peenetundelisemat, natukene sarkasimi ja satiiri, lihtsalt roppusest ainult ei piisa. Oksest ja p.....st on natuke vähe.

Ma vist ei oksa normaalset päevikut pidada. Et kirjutaks kronoloogilises järjekorras suurepärasest nädalavahetusest. Mis tegid ja kus käisid ja tegelikult oli kõik niii tore.  Aga ma olen ikka jätkuvalt isekas. Ma kirjutan sellest, mida ja kuidas ma tunnen. Mitte seda, mis tegelikult oli.

Tahtsin pilte ka panna, aga piltidel on liiga palju nägusid. Meelespea endale, järgmine kord kui elu põnev on, tee pilte kus ei ole nägusid. On olu  ja elu ja ilu ja kuklaid ja jalgu ja mitte nägusid.

reede, juuli 14, 2017


Mitte, et midagi muud teha ei oleks. Mitte, et rakendust poleks, ülepea ja veidi peale ka. Aga lugesin 8 viga mida üle kolmekümpised naised riietumisel peaksid vältima - ma vist teen neid kõiki, ju ma ei ole veel valmis. Olema päris täiskasvanu päris maailmas. Hobusesaba pidi olema naeruväärne. Vabandust jah, et ei viitsi kiivrit pähe föönitada. Hea kui pestud saab jooksu, trenni, trimmerdamise, jõe ja sauna vahel. Viimasel ajal ostan endale ja K-le samadest poodidest samasuguseid asju.  Sest noh, saab ju.

Kuigi jõkke ma enam ei hüppa, see paneb mind muretsema. Et ei ole sellist tunnet, et tahaks pea ees sisse lennata. Et pea saab märjaks ja nägu saab märjaks ja...See on vanadus. Noored hüppavad. Vanad lähevad redelist, jalad ees, nabani sisse ja siis vaikselt liuglevad. Pekki, õhtul ma küll hüppan. Kõik ei ole veel kadunud.

Ja tegelt ei peagi soe olema, vihmaga saab ka ujumas käia.  Kui noor olla.

Tellisin maasikaid. Taimi, igavese hunniku. Jah, ma saan hakkama.


neljapäev, juuli 13, 2017

Igapäev on nagu laupäev. See on veel parem kui endal oleks puhkus. Mul alati peaaegu on ka. Alati on kõik tasakaalus. Peaaegu.

 Pühapäev näiteks. Juba päris nii soe oli, et lapsed olid nõus jõkke tulema. Peaaegu kõik ja peale suurt veenmist. Ja kohe oligi  nii suvine, et snäkilaua sai õue katta. Traditsiooniline valik grilllihast, juustust, pähklitest, porgandist ja nuikapsast. Koerad on  hästi välja koolitatud. Laua pealt ei võta ise midagi. Mitte kunagi, peaaegu. Kuid mõni ahvatlus on lihtsalt suurem kui truudus. Tulen mina viimasena leilist, valmis jõe poole punuma, aga mis ma näen. Hunt käppadega laual, nina kapsakausis ja muudkui pugib sinder. Kusjuures lihavaagen oli lähemal.

Huvitaval kombel on mul pool sügavkülma maasikaid täis saanud. Täitsa imeväel.


Tegelikult on natukene hirmus, et kuhu see lõputu laupäev viib. Kesse jõuab niipalju joosta? Jooksimine on lihtne, ebaeffektiivne, aga lihtne. Ma liiga tihti tunnen, et ma muud ei jaksa kui ainult seda lihtsat.  Aga karussellilt maha ka ei saa.

reede, juuli 07, 2017

Ilma metafoorideta, vahelduseks.

Mida külvad ja nii edasi. Ma eriti palju ei külvanud, seega pole üldse põhjendatud kõrged ootused lõikuseks. Aga ma ikka tahaks. Ma ei taha osta poest suvikõrvitsat, sest põllul ju on, kasvuhoones ju on, kasvuhoone taga ju on. Põõsad vähemalt, vilju mitte eriti. Kurki ka käsi ei tõuse ostma. Kasvuhoones ju on. Ise  panin ju ja  juuli on ju. Miks ma pean neid ostma? Maasikaid on terve vagu. Uued ja elujõulised taimed, seekord pandud päris põllule, mitte kesale. Aga pole, eriti. Kahjuritel on pidu, meil pole midagi.  Isegi lilled kurat ei kasva eriti.  Umbrohi kasvab küll.  Seda peaks hävitama, aga mul ei kulge miski nii nagu vaja.  Tahaks, peaks, aga tehnika ja aeg ja olu ja värk.

Mõnes mõttes ma ikka ei jõua ära imestada. Kui kerge on elu kui õhtul tuleb uni ja lapsed oskavad rääkida ja mängida ja ise uksest välja minna ja nagu päris kohe. Ja vahel saavad täitsa ise hakkama ja vahel ei saa ka, ja vahel leidub keegi, kes aitab hakkama saada. Ja see on suur vabadus.

Istumine on raske töö. Kas see pole mitte õnn kui pausi ajal saab batuudil põrkuda. Mul on koguaeg suur unistus, et ma tahaks jala tööl käia. See on see, kui sa näed kõike negatiivses valguses. Et ei saa jala tööle minna.  Aga mida sa kõike saad? Ebareaalne.

Olme ja Ulme. Kuu elektriarve oli  65 eurot. Ja tuled isegi ei põle. Tuleb vähem pesta. Kõike ja kõiki.

Ja ikka on külm. Ma ei näe oma varbaid isegi mitte kodus. Rääkimata sellest, et läheks kuskile lahtise kingaga. Mis kasu on roosadest varvastest sokkide sees.  Mul on kindad rattakorvis.

Aga õhtul oli vikerkaar. Otsast lõpuni, terve kaar. Ja topelt ka veel. See oli ilus ja tegi mul rinna rõõmsaks, sest ma arvasin päriselt, et see on ilus. Ja see on ju siis ometi suurepärane







neljapäev, juuli 06, 2017

Terve kuu läks aega. Et elada sisse, et lasta sellel olla ja tulla ja võtta seda nii nagu see on. Ja see on nii hea. Ühest küljest olen ma ettevaatlik, sest sellest välja tulemine on ka raske, alati on, isegi pühapäevast esmaspäeva tulek on raske. Mis siis veel suvest sügisesse.

Niiet terve kuu, et leida rütm ja anda alla. Lihtsalt leppida, et Karolin magab pool päeva maha ja Kaspar uinub alles poole öö peal. Et ei õhtul ei saa tuppa ja hommikul ei saa liikuma. Ja kuigi on külm, on vähemalt valge. Veel on.

Ja midagi ei juhtu. Sest on suvi ja kõik saab korda. Ja ühest on päevas  küll. Sõltuvused on alati halvad. Alati. Ükskõik kui head nad tunduvad. Ja et kõik tuleb millegi arvelt ja ma võin vahepeal seista ka. Olla paigal. Ja mitte olla sellepärast ärritunud.  Oskama ja tahtma lõpetada, mitte liialdada. Sa saad just seda, millele sa pühendud. Äkki ma peaks sihtima ikka kõrgemale ja kaugemale või pigem just lähemale, aga mitte igatahes ainult ühte kohta. See ei saa ju olla eesmärk.


reede, juuni 30, 2017

Ma arvestan enam-vähem kõik täpselt välja.  Aja, kulu, kasu, tasu, väärtuse. Palju päevi tuleb "raisata", aga noh, ma elu eest püüan olla sellel vabalt võtmise ja süü mitte tundmise lainel.  Sest ükskorda sada mul juba on katus ära sõitnud ja tuleb tõdeda, et katusega koos on elu ikka parem, kuidagi vähem sajab vihma sisse ja nii.  Kuigi, raisk, laseb ikka läbi, aeg-ajalt.

Selle aja peale võiks juba olla see miski olemas, midagi natukene rohkemat kui see teadmine. Tunnen enda pealt, näen teiste pealt, et elada kaasa,  avaldada siirast kiitust, tagamõtteta,  tunda rõõmu saab ainut siis kui sul on midagi ka hästi. Mitte paremini, mitte täpselt sama asi, aga midagigi, natukenegi. Mingi oma asi, mille peale saab natukene rinda kummi ajada ja  mille najal seda pead püsti hoida. Enesekindlus paistab välja, ebakindlus samuti.

Tagasi selle arvestamise juurde. Liiga palju mõtlemine pole ka hea. Aga ma jäin peaaegu nulli või kergelt miinusesse. Sest ma ei ostnud kleiti. Ma isegi enam ei vaadanud selliste silmadega ringi, sest ma ei saanud seda enam endale lubada, sest ma pidin selle summa jälle oma lolluse pärast tagasi teenima. Noh, et jääda nulli.  Kuigi ma nii tahtsin, sest mul oli ometi põhjus, isegi mitu, vabandus, isegi mitu ja kuna see on selline kord kolme aasta jooksul võimalus, siis ma ei suutnud valida. Sest valida sai ainult ühe. Kolme aasta peale. Ah, tegelikult see pole üldse oluline, üldse.

Ja ma olen kõiki ära tüüdanud. Kõiki. Tüüdanud ja kurnanud. Ennast ka.

Kurat, kus on emotsioon. Miks seda ometi ei tule, mittemillestki. Ainult üks sundmõte. Või mitu. Aga kui prooviks nii(nagu juba poleks eks), et lihtsalt teeskleks või  kuidas see tundub.  Vaimustuks ja rõõmustaks ja otsiks seda head. Vaataks endale peeglist otsa ja ei kordaks vv vaid hoopis ilus ja hea.  Sada korda proovitud, sada korda läbikukkunud.







pühapäev, juuni 25, 2017

Kohustuslik jaanipäeva kokkuvõte.

Kui nüüd järele mõelda, siis ikka jube hästi läks, arvestades seda,  kui palju võimalusi oli asjadel pekki  minna.
Et siis ainult headest asjadest. Vihma ei sadanud, sport võitis, laud oli täitsa iseenesest lookas, keegi ei saanud viga, eriti, lõkked põlesid heleda leegiga, lapsi oli palju, suuri oli palju, pillid olid, tantsu, laulu oli, sõnu oli vähe, maitseid erinevaid, kellel pidu hommikuni, kellel juttu hommikuni ja kellel unenägusid. Järgmise päeva tarkusena võib öelda, et jaanipäeva pohmellist hullem on ainult see, kui sul seda ei ole. Sest jaanipäev on vegeteerimiseks, võimalus lebotada see teine päev otsa, süümepiinadeta.  Mitte midagi ei tee, nii oli see plaan. Aga seda ei saa nautida, kui on liiga palju energiat ja rahutus hinges. Aga kõik sujus. Sport jälle võitis ja lastel oli piisavalt entertainmenti ja suurtel oli jälle kuum saun. Kõik olid õnnelikud. Peaaegu.

Aga kõige rohkem mulle meeldisid hommikud. Jaanilaupäeva hommik - rattamatk koduvallas ja jäätis ja mänguväljak. Ning Jaanipäeva hommik, rahulik ja jalagpall vastavalt võimetele ja jäätis.

Järeldus- õnneks on vaja jäätist ja sporti.

kolmapäev, juuni 21, 2017

10 võitu


  • 10 päeva ma ei ole autoga sõitnud. Ainult ratast. Järelikult ilm nii sitt ikka ei ole. 
  • 9  inimest kohal. Parem kui mitte midagi. Parem kui nii mõnigi kord.
  • 8 töötundi
  • 7 unetundi. Järjest.
  • 6 kilomeetrit  hommikul joostud. Tehtud-tehtud. Peaaegu.
  • 5 last hoovi peal. Mul on toa uks kinni ja keegi ei sega mind.  Eriti
  • 4 mitte midagi ei ole nelja. Võib-olla homme. 
  • 3 pidu 2 nädala jooksul. Vähemalt. 
  • 2 pakki 
  • 1 uus võimalus.  Nüüd ja praegu, vabalt ja innukalt.

pühapäev, juuni 18, 2017

Hea on olla

Nii nagu see hala on kõik juba olnud, on ka see juba olnud. Aga kuna see on hea ja head asjad väärivad mäletamist. Noh, et kui on pime november või külm veebruar ja lõputu lörts. Et siis äkki meenub see tunne. Ma teen viimase sellise. Tegelikult on need välised asjad kõik sellised, mis aitavad kaasa, aga see tunne tuleb ikka endast. Vabanemisest. Vabastamisest. Kui enam ei karda ja enam ei suru ennast alla. Päriselt viimane. Edasi on back to basic. Mis Kassu ütles, mis Karolin tegi ja mis mees ehitas.  Ja kuidas kanad, kuked ja koerad? Elu käib ju.

Need  suveööd ja päevad, see chill ja grill. Päriselt chill. Päriselt hea. Elu hetkes. Kolmeaastane südaööl liivakastis, kaminatuli ja inimesed (ja sääsed) ümber selle, ja meil on veel veini ja seda on palju või ratastega linnapeal, niikaua kuni veel on valge. Ja valge on kaua.  Ja mulle jälle meeldib joosta, siis kui kõik alles magavad, päikesega võidu, endaga võidu. Öine juust kõik llihasmassi. Sest kõik on hästi ja kõik läheb hästi, ühtviisi või teisiti.

Ja isegi tahaks midagi teha. Isegi neid vähe effektiivseid asju. Neid, millest eriti midagi kasu ei tõuse. Aga lihtsalt, et oleks ilus ja puhas.


Ma olin juba poolel teel kontserdile, aga hakkasin järelemõtlema ja vaagima. Liiga pikalt. Et kas kulutused ja emotsioon on tasakaalus.  Sest ma ju mäletan veel seda tunnet, ja seda laksu enam ei tule, sellest. Vana ja igav või lihtsalt nüüd on teised laksud.

Kus mu pomm on. Kaua peab inimene ootama. Tahaks ju teha swingi ja clean pressi ja SL deadlifte ja walking lunge ja nii paljut veel.  Ja see tunne on jälle nii hea. See, et ma tahan.

Noh, ma ju ütleisn, all the way up!

reede, juuni 16, 2017


 Nothing can stop me, I'm all the way up!


(Rohkem pole vaja, sest noh - on the wave.)



neljapäev, juuni 15, 2017

Ma sain sünnipäevaks  roosad varbad, isegi natuke liiga roosad.  Ja mul on aega, harjumatult palju.  Ja ma olen päris rahulik, harjumatult rahulik olukordades, mis mul alles mõni nädal tagasi suure pahvakuga kaane täiesti pealt ära lõid. Ma imestan iga sellise olukorra tekkides, et nüüd, nüüd ma peaks juba kärkima ja närvis olema. Ja üldse ei ole. Kui siis ainult veidi.  Sest ma mängin viktoriini ja ei taha medalit kaela teenida. Äkki see on ka natuke sellest, et on vabadus lubada endale neid väikeseid asju, mida niikaua ei saanud. Erinevatel põhjustel.

Et mis ma teen, mis ma teen. Mitte midagi ei tee, ratastega linna lähme jäätist sööma vot seda teen.

pühapäev, juuni 11, 2017

Pärast sünnipäeva- kell pole veel kümme ja juba ma istun kohvitassiga. Põrand on puhas ja laud on puhas ja sodi ja taara on kotis. Milline võit. Kaua üleval olla on tore. Vara tõusta samuti. Mitte ühel päeval ja ööl, aga nii lihtsalt on. Järgmine aasta läheb kergemaks, kui kõige varajasem linnuke oskaks ise telekast endale multikaid panna, siis oleks alles pidu. Hommikuni. Aga hea kui õhtulgi on, kui on  see vabadus ja võimalus.  Või oleme ausad, ega eriti rohkem ei tahagi ju. Tahaks tahta, aga ei taha lihtsalt. Ma olen igav.

Mis ma siis sain. Ja mis ma andsin. Andsin endast parima, peaaegu. Sain natukene vabadust, natukene elamust, isikupärasust, natukene ajavõitu ja kergemat elu ning kilodega juustu ja liitritega veini. See viimane paneb mõtlema. Kui sa mõtled inimese peale ja otsid seda, mis võiks talle rõõmu teha ja leiad vastuse. EDIT: Ja uued trenni riided.Nendega ma olin nii rahul, kuidas see mul küll meelest läks. Tasus ennast pühapäeval välja ajada ja tasus natuke maad sõita ja tasus ennast õige leti kõrvale sättida. Mulle meeldib asju heade soodukatega saada, aga veel parem on häid asju heade asjade vastu vahetada, kaks puud ja särk ja püksid. Naturaalmajandus

Mis ma ise endale annan. Mõne lubaduse. Mitte rohkem vajuda. Ja pommi või kangi. Sest ma ei taha mitte kuskile minna. Ja mikseri, sest vahus muna on ikka vahus muna.










Tööga on nii, et ise ka ei saa aru. Kummastki. Et kas äkki on hästi hoopis, äkki ma ei ole adekvaatne. Aga kardan, et olen. Vähemalt laadakalendri võib kinni panna.  Aga ettevalmistusi peab tegema, kaugel see maikuu enam on. Ja selle kolmandaga on niikuinii perses. Täiesti adekvaatselt. Õnneks on suvi, pea veepeal. 
Enne sünnipäeva. (Tahtsin igaks juhuks kirjutada midagi enne, et mine tea, mis pärast on.  Aga hästi on, draamakeerisest väljas, natukene ehk ripsab, aga kaasa ei keerle. )

 Pole arugi saanud, aga ongi vist käes ju. See Eestimaa suvi. Tahaks korraga teha kõike ja samas mitte midagi. Aga ega ma vist eriti ei teegi. Ma miskipärast ei jõua. Päev on lühike, niikui mökitama jääd, läheb mööda. Iga tund peab valima. Enda ja teiste ja kohustuste ja tahtmiste ja pidamiste vahel. Raske on kui on palju valikuid. Mind ajab poes ka hulluks kui on palju valikuid. Ükskõik  milliseid. Liiga palju ei ole hea. Vähem on alati parem. Iga õhtu ma mõtlen, et mis ma oleks võinud või pidanud....ja siis teen stop ja mõtlen, et vähemalt sai.....Sest teoorias ma olen täitsa tubli. Teoorias ma tean küll. Mis on elu saladus ja nii. Aga mul on plaan, hakata mängima viktoriini. Sest elu on ju mäng, tee ainult omad reeglid. Mängus on ainult kaks küsimust.

 a)kas seda on vaja
 b)kas ma tahan seda

 Hästi kui on üks või kaks JA-d, aga kui mõlemad vastused on EI, siis las minna. Ja nii iga asjaga. Kas midagi on vaja teha? Kas ma tahan seda teha? Kas mul on vaja seda süüa? Kas ma päriselt tahan? Või ma lihtsalt arvan, et see teeb mul tunde paremaks, kuigi tegelikult teeb halvemaks? Kas mul on vaja seda asja? Kas ma väga tahan seda asja? Kas mul on vaja seda öelda, kas ma tahan seda öelda? Lihtne.

Käisin ennast ilusaks tegemas. Või ilusamaks. Või noh, nii nagu on. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida vaid hoopis sellest, et see on nii kummaline, et kui ma räägin oma elust võõrale - et mis ma teen ja mis mul on ja kuidas mul on...siis ise kuulan ja  imestan. Et vahi kus läheb hästi, kus kõik on tip-top, tasakaalus, hästi, suurepäraselt.  Mul on selleks suveks ainult üks eesmärk. Vastu pidada. Tahaks olla rõõmus ja õnnelik, mitte ainult teoorias.  Hoolimata tõikadest ja asjadest. Sitta kanti kopp on ees iseendast.

Ma saan 33. Et noh, kaua võib nutta eksole. Reaalselt nutta. Saa suureks ükskord.

Publish/draft/publish/draft/publish


kolmapäev, mai 31, 2017

Nii hea on olla, et ma pean seda kohe kirjutama. Et pole seda rusuvat ja ängistavat tunnet. Midagi läheb valesti, aeg kulub, asjad ei tule välja, kellegi riided vedelevad, kellegi nõud vedelevad.....ja ma ei ärritu. Ja see on nii hea, sõnukirjeldamatult hea tunne. Kaelast saadik vees,  pea väljas.

Üks päev vedas, ma võitsin. Ja see oli ka nii hea. Mitte see asi iseenesest vaid see tunne, et minul läks ka hästi, minul vedas. Niimoodi vedas, et ei raatsinud kohe laiaks lüüa ja ilma ma sellest jäin. Elu õpetab jälle. Ilma jäin muustki, rikkus küll tuju, aga endalegi üllatuseks, ei jäänud tujutus kestma.  Sest kõik on asendatav ja ju see oli millekski hea.  Aga üks osa võidust jäi alles, seda nad ei saanud kätte. Ise lähen jooksen. Ja ma leidsin kohe, kust ma selle ülejäänu endale tagasi teen. Eriti ei ole kahju ka, järelikult polnudki vaja.

Ja veel, headest asjadest. Kassule meeldib lasteaias. Jutustab, mis ta kõik seal tegi ja laulab oma salmikesi ja on nii nunnu, et tahaks üleni nahka pista.  Seda on täna hea kirjutada, sest täna on tal viimane päev, nüüd alga suvi, 3 kuud ei mingit vaikust, ei mingit rahu. Kindlasti see ajab mind hulluks.

Ja kassul oli ju sünnipäev. Ja oli emadepäev. Ja oli aastapäev Ja olid laadad. Ja oli päris suvi. Ja kõik see oli tegelikult nii tore ja mina poleks seda  peaaegus tähelegi pannud. Lasin selle kõik mööda ja jäin kõigest ilma iseenda lolluses.






Kui suudaks veel nüüd keskenduda ja olla fokuseeritud, motiveeritud....siis oleks ka hea

pühapäev, mai 28, 2017

 Kurat küll, mai on ju mu lemmik kuu. Ja mul on tegelikult kopp ees. Täiesti ees, sellest hädisest ja rõõmuta olekust, sellest depressiooni äärel kõikumisest,  hirmust ja enda häbenemisest ja mööda seina äärt hiilimisest ja vabandamistest ja tige ja närviline olemast ja padja märjaks tihkumisest... teistel vist ka.

Aga nüüd on juba kuidagi parem. Kuidagi vabam, et tühja sest ja prioriteedid ja päriselt olulised asjad tundusid olulisemad, kohe päriselt. Mitte, nii, et ma tean, et peaksid olema, aga päriselt ei tunne. Seekord vist pääsesin siis.

Isegi tahaks natuke midagi teha. Et istutasin mõne lille ja puu ja põõsa ja taime. Ja ei olnud ajast kahju.  Ja jooksmiseks panin mussi.  Ja polnudki nii hull.

esmaspäev, mai 22, 2017

Pole ammu kirjutanud. Pole olnud aega ega tahtmist. Eelkõige seda viimast. Sest kaua võib eksole, ümber ühe asja keerutada.  Kui jooksmise ajaks ei taha enam klappegi kõrva panna, siis on päris halb ju. Et kuulad oma hingeldamist ja ei taha kaasa laulda, ei taha biiti tunda, hingest hõisata ja peaaegu nagu lendu tõusta. Ei taha.

Õnneks lapsed on kodeeritud loodusepoolt, armastama tingimusteta. Aga see ei kesta igavesti. Ühelt maalt ei ole enam nii, et vabandad ja kõik on korras. Tegelikult pole praegugi nii. See jutt sellest poisist, kes vihahoos lõi naelu aia sisse ja pärast vabandamist kookis neid sealt jälle välja. Naelu pärast enam plangus ei olnud, aga auk jäi alles.  Et pea tuleb korda saada, enne kui see aed on nii auguline, et kokku kukub.

Ma nägin ennast kõrvalt ja sain natuke aru, miks nad nii arvavad. Päris hirmus on jah. Aga, ma ei tea, nii lihtsalt on.

Aga lülita välja, vaata välja, keskendu, tegutse, ära mõtle. Õhtu tuleb ja hommik tuleb. Ela hetkes, jää endaks. Suu kinni ja silmad lahti.


pühapäev, aprill 23, 2017

neljapäev, aprill 20, 2017

Ma olen viimasel ajal saanud targemaks. Kui ma olen väsinud, siis ma ei mõtle, autopiloot peale ja õhtuni välja, ei mingit mõtlemist, ei tulevikule, ei minevikule ei olevikule. Veel vähem selle kirjapanemist kusagile. Sest see hetkeline silmavaade ei ole siis üldse mitte adekvaatne. Selline tarkus saab tulla ainult aastatega ja ainult siis kui vahepeal on neid päevi, kus on täitsa hea olla ja ei ole väsinud ja ei ole kogu see maailma raskus minu laiadel* õlgadel.

No ei ole rokipisikut. Või on suutmatus lahti lasta - järgmisest hommikust, tagasi sõidust, raisus päevast. Korraks, hetkeks tundus, et see on "see vana lugu", aga pole ikka päris see. Kahju hakkas. Sest ma mäletan seda tunnet, see kuidas mulle see muusika meeldis, kuidas ma elasin ja laulsin kaasa, niiet kõrvus kumises, hääl oli pärast kähe ja kael valutas. Näha neid lavaeest ja lava taga, süda põksus ja adrenaliin voolas. Seda emotsiooni enam ei ole. Nüüd paneb vere käima ainult see, kui seon tossupaela ja 1,2,3 ...GO.

Ma natuke tunnen seda, kuidas igast ebaeffektiivsest tunnist hakkab kahju. Et mis oleks jõudnud teha. Aga ma ei lange sellesse lõksu enam. Mkmm. Läksime eile Kassuga mänguväljakule, sest ta ei tahtnud kodus õues olla. Ja ei ole sellest midagi. Et oleks jõudnud.


*Naised trennist tihtipeale kurdavad, et õlad on läinud laiaks, et riided on õlast kitsad ja suurusnumber ei vasta, st muidu paras, aga no need õlad. Ma ei näe olles näoga saali-seljaga peegli poole ühtegi laiaõlgset naisterahvast. Teistpidi, ehk, võib-olla, aga riidepraktika seda õnneks või kahjuks ei kinnita. Ja siis ma kuulen veel sadat asja, mille üle kurdetakse, aga ma ei näe seda. Naised. Ongi sellised.  


esmaspäev, aprill 17, 2017

kõigest korraga ja ei millestki erilisest. Lihtsalt elu oma marinaadis

Hirmsasti tahaks  mingit postitust teha, aga sulg kuidagi ei jookse. Ei tea täpselt mida kirja panna ka. Kas on mõtet tühiste asjade kallal vinguda, urgitseda ja leiutada probleeme? Leida see tõrvatilk ikka üles, viriseda, et aega ei ole, ja ei ise ole päris selline nagu peaks  ja efektiivsus on madal ja...EI..

Päris lahe nädal oli tegelikult.  Kolmas poolik töökoht pakkus rakendust tavapärasest natukene rohkem. Ma ei julge seda öelda, aga see meeldib mulle hirmsat moodi.  Ei julge, sest äkki.... Teisel poolikul töökohal oleks võinud panustada natukene rohkem, aga peata kana olek ja ilmastik veel ei soosi ja eks ole elu õpetanud juba ka, et sa võid küll tahta ja rapsida, aga pärast ei ole sellel tulemust, kannatad ainult kahju. Kui ilma ei ole ja asju ei saa ette teha. Esimesel poolikul töökohal läks vist ootuspäraselt. Mul on viimasel ajal ootused madalad. Kunstlikult, sest muidu ma koguaeg pettun kui vähe ma jõuan ja see teeb mind närviliseks ja siis ei ole mõnus olla, ei mul ega kellegil teisel. Seega sellega on praegu nii nagu on.

Rääkimata sellest, et saun kõrvetavalt kuum, jõgi kõrvetavalt külm ja maja rahvast täis. Lausa mitmele korrusele jätkub. Nõudepesu on väga väike hind selle eest.

Munad tulid ka ilusad. Pildi pealt paistab kõik ideaalne. Pildi peal ei ole näha seda - kurja-küll-hoidke-eemale-need-kuumad-munad-ja-keev-värviline-vesi-jakuradi-kleepumatud--poola-jänese-ja-tibu-pildid. Ei, pildi peale on ideaalsed munad.

Ma pean ennast natukene jälle sundima. Võtma vabalt ja tundma rõõmu.  Magan järgi ja võtan ennast kokku. Leian ehk üles selle rokipisiku, kas see veel on kuskil minu sees alles. Või tuleb üks suur kannatamine nagu viimastel kordadel elu on näidanud :D

Ja kes enne teisi tõuseb jõuab jooksmas ära käia. Ja saab pärast koos teistega olla. Uni on ülehinnatud.

Aga tänase päeva pilt on hoopis selline. Poisid ja tüdrukud on erinevad. Võib olla võrdsus ja ühtsus aga on erinevus. Suur erinevus. Ja peabki olema.




teisipäev, aprill 11, 2017

Käisin arenguvestlusel. Ma olen käinud ainult Karolini omadel ja igakord on üks ja seesama. Mitte, et ma kurdaks, aga igavavõitu on. Ka seekord.  Ülivõrded,  tubli ja tark. Võrreldes teistega peajagu üle ja keegi ei vihja kasvule. Tasakaalukas, kaalutletud, aruka jutuga, hea analüüsivõimega, laia silmaringiga, näha, et lapsega tegeletakse(ausalt, peale Kassu tulemist sihipärane tegelemine on täiesti miinimumi peal, kahjuks, aga noh elu ja aeg). Hästi kasvatatud. Heatahtlik. Tühistest tülidest hoiab eemale, ei kraakle ja kiskle, käitub hästi. Kõike teab ja oskab, usin. Kõik aineõpetajad laovad kiituseid, null märkust, null etteheidet (kui siis ainult käekiri, aga pärilikkuse vastu ei saagi. Minul selles suhtes ootused täielikult puuduvad).  Ma kuulan, endal lai naeratus näol. Olen uhke, iga sõna on absoluutselt tõsi ja paitab kõrva, paisutab uhkusest rinda, aga tunnen, et mina pole seda üldse mitte ära teeninud.

 Aga pooled korrad kui mina teen suu lahti, et Karolinile midagi öelda, tuleb sealt, midagi stiilis - Pane telefon nüüd ära. Mida sa näpid seda telefoni jälle. Äkki puhkaks silma korraks. Äkki aitab juba. Pane see telefon ära. PANE ÄRA! Pane riided kappi. Paneks äkki riided kappi? Kuule, pane riided kappi. Teed kapi ukse lahti, mingi hunnik vajub põrandale. Mis asi SEE on? Pane telekas nüüd kinni. Äkki paneks nüüd teleka kinni. Pane oma asjad laua pealt ära. Vii oma nõud ära. Pane oma asjad kapi pealt ära. Kammi pea ära. Kammi pea ära. Kammi pea ära - päriselt kammi ära.  Vaata, mis sul toas põrandal on. 2 nädalat on sokid laua all. Pane riided kappi, pane riided kappi, pane riided kappi.....Ja see silmade pööritamine. Ilmselt on tegemist vaese piinatud geeniusega :D Valikuline kuulmine.

Rõhutan veelkord, et ma tean, et ta on  mul väga tubli ja ma saan aru küll kuidas meil on vedanud. Prillikivi. Elu ebaõiglus see ju on, mida tublim oled, seda rohkem sinult oodatakse. Ei saa enam kiita selle eest, et piss tuli potti või panid ise mütsi pähe.

Muide, Kassu täna pani. Niikaua kui mina ennast sättisin jõudis tema panna ennast ise riidesse. Sõrmikud pani ka ise. Kolm korda läks närvi aga näpuotsa ta need lõpuks sai. Mul oli nii hea meel, et peaaegu oleks silma märjaks võtnud. On ju ebaõiglane.


esmaspäev, aprill 10, 2017

Ma käisin eile külas. Ma olengi täpselt nii antisotsiaalne, et kui midagi sellist juhtub, siis ma pean sellest kirjutama.

Mul oli nii hea meel. Paljude asjade üle. Näha inimesi, suuri ja väikeseid, need pisikesed käed, hambutud naeratused ja piimalõhnalised juukseudemed. Ennast ka üllatas, et heldimus langes peale.  Kõige parem oli see, et ma sain aru kui kerge mu elu on. Et minu väiksed kannavad kaela ja kasutavad potti. Ja ma saan panna kohvitassi lauale. Ja vannivette saab vahtu panna. Ja titevankrit lükates ei pea tassima ühte suuremat titte veel süles. Või ei, sellest on mul natuke kahju. Puhas trenn ju. Lisaks trepid ka! Või oota, mul on sangpommid ju, ikka ei taha seda käru enam lükata.

laupäev, aprill 08, 2017

Issand kuidas ma sind igatsen.





Aeg on suhteline mõiste, nädal läheb lennates. Aga mitte siis kui nõudepesumasin on remondis. Siis on see terve igavik. Igavik täis nõudepesu ja vett täis ladistatud kööki ja kõik kohad on neid kuivavaid nõusid täis.  Tüütu.  No eks asi saaks hullem olla, näiteks kui pesumasin oleks ka katki.  No ja eks oleks veel umbes miljon viisi kuidas asi saaks hullem olla. Aga praegu on ka päris hull

reede, aprill 07, 2017

Karolini praemuna

Iseseisvumine ja kasvamine.

Karolin mingitel erinevatel kummalistel põhjustel pole nädalajagu koolis pikapäeva rühmas söönud või noh üldse käinud.   Sellest on kahju, sest seal söömineteeb minu elu lihtsamaks (kuigi mulle ei meeldi üldse see mida nad seal söövad, aga eks seda mida selle raha eest hästi kiirelt saab, antakse. Aga see selleks).

 Igal juhul tahab Karolin nüüd  ise endale süüa võtta ja mingil määral teha. On siin kaks päeva üritanud muna praadida.  Esimene kord lõi muna pannist mööda, otse pliidile. Eks nii ka saab. Teine päev õnnestus pealtnäha asi paremini. Aga seest poolt vaadates mitte. Natike liiga toores, kollane võib vedel olla, aga kui valge ka on, siis see ikka väga kurgust alla ei lähe. Ja kui nüüd meenutada, siis nädalavahetusel tahtis ta endale muna ise pannilt tõsta, aga kuidagi jõudis see ikka otsapidi põrandale.

On veel tegelikult võimalusi seda asja untsu keerata, erinevad kõrbemisastmed on kõik veel proovimata.

Kallis, maailm on karm ja elu õpetab. Aga kui sa usud endasse, kui sa väga tahad, siis ükskord saad sa seda muna ka süüa. Taldrikult.

kolmapäev, aprill 05, 2017

Kassu naljanina



Kassu:"Kes see kõdistab mind?"
Mina:"Ma ei tea, kes siis"
Kassu:"Kes see on?"
Mina:"Kust ta sind kõdistab?"
Kassu:"Nina seest keegi kõdistab"
Mina:"Kassu, see on nohu, aevasta välja".

Kassu on viisakas poiss. Kanalsse minnes ütleb: "Tee hommikut kanad, kuidas magasite?" Matsu käest küsib: "Tere Mahno, kuidas läheb?"

"Mis see on" "Asi see on" "Mis tegi seda" "Kus lääme meie" "Asi see on" "Asi see on" "Asi see on" "Asi see on".....

täieneb

teisipäev, aprill 04, 2017

Lihtsalt hommik



Siis kui keegi veel ei ole tõusnud, isegi mitte päike. Ainult hunt ja mina. 


pühapäev, aprill 02, 2017

aprill ja nali (piimazhelatiin, issand ma olin endaga nii rahul. Päris hea kild oli :))



kevad õues ja pões ja rattad alla

ja see...!!













Ühteaegu on vabastav, teisalt on hirmutav. Et üks siin iseseisvub. Läheb ja tuleb üksi. Eile bussiga linna, täna bussiga alevikust koju. Põllepaeltest lahti, mis võib kõik juhtuda kui neist kõvasti kinni ei hoia? Aga keskendume ikka heale. Päev otsa õues ratastel vs tahvel. Põsed punased ja tuju hea.  Ja milline ajakokkuhoid "taksojuhtidele".

Ja ta ujumistrennis ujub 20 ringi. Mitte otsa, ringi. Seda on palju. Mina olen uhke.


pidin olema täna kuskil mujal. Pidin saama targemaks, sillutama teed ja tegema algust. Jätkama ja saama paremaks. Aga ma ei läinud. Arvasin, et mul on kiire, liiga palju on teha ja ma ei jõua ja ma ei saa seda endale lubada. Ma ei teinud midagi erilist ja oleks jõudnud ja oleks saanud, aga ma ei läinud. Teist korda juba. Kahetsen jah, aga ignoreerin.

Anna endale aega. Nii mulle öeldi. Ja õigus ju oli. Kui on juba saba taga, siis ei saa olla nii halb. Ei julge öelda, et on hästi. Ja kahest saab kolm. Mis siis, et ajutiselt. Kolm! Ja mõni nädal on viis.

Kassule sai kevadet vist liiga palju. Otsaesine kuum ja silmad hägused. Mul oli nädal nii hästi planeeritud. Võtsin kohe pühapäeva vabaks. Kuigi näris ja kripeldas. Mõtlesin, et aega küll ju. Viimased korrad lasteaeda minnakse juba rõõmuga, ei nuttu ei "ei"-d.

Pidin tegema talvel mingeid asju. Siis kui oli aega. Mõelda ja planeerida jne. Ei teinud.