kolmapäev, jaanuar 22, 2020

Ilm on olnud nädalaid nii s*** et vaimujõudu sellest üle saamiseks hakkas nappima. Mida sa raisk, puhud k-o-g-u-a-e-g?!? Ja vastu ja ülesmäge.  Ei aita stormstopper kapuuts, positiivne mõtlemine ja ka saunast, spaast ja veinist jääb väheks, lihtsalt, et oleks lootust võib ju mängida mõttega ja surfata Hispaania kinnisvara saitidel. Sest miks mitte, teoreetiliselt, kunagi?
Aga kui pühapäeval on päike veerand tundi peaaegu nähtaval ja sa juhtud sel ajal viibima väljas ja mitte üksi,  kui ta korraks soojendab kintsu,  paneb silma kissitama ja ümberringi inimesed imestusest hõikuma, et: "Näe, tuligi välja", siis on peaaegu hästi. Hambad ristis, sõrmed külmast kanged, talla all vaheldumis lirtsuv sopp ja läikiv kiilasjää, me elame selle üle.

30 päeva

neljapäev, jaanuar 02, 2020

Ilma mõistatuste ja metafoorideta. See oli kõige toredam aastavahetus ever.

Niipalju nalja koos tõrvikumatka, sooja supi, külma piruka, kuuma sauna, jääkülma jõega. Niipalju suurepäraseid suuri, väikeseid ja tillukesi inimesi,  saunapealse kütmist (parim pooletunnine pidu ever!!!) külma valge veini(parim serveerimistemperatuur ever), kummihiirte ja kuivade küttepuudega (et me  nüüd teame kõik millal need kuivad on, seda on ju näha), tantsu mudas ja laual, kitarri ja laulu  ja tralli ja veelkord palju toredaid inimesi. Kuigi üks oli puudu. 

Ehk see muie ei kao suult veel jaanuariski. 

Ja kui hästi saab olla kui hommikul päike sirab, ratas vurab ja serenaad tervitab. Tervitusring sai peale, kommi ja konni ja tagasi reaalsusesse.  

Jah, see oli hea aasta, palju parem kui eelmine. aga ega latt ei olnud ka väga kõrgel. Kui sa enam ei taha, et see maa avaneks ja neelaks, siis ongi juba päris hästi. Äkki sellepärast ongi kõik nii tore. Sest mulle lihtsalt tundub nii. Sest on ju palju asju, mis tegelikult ei ole päris sellised nagu nad tunduvad. 

Mul on pilte ja videosid, igasuguseid. Aga ma panen selle. 


neljapäev, detsember 26, 2019

Kui ma arvutaks. Nii nagu vanasti. Kui ma lööks selle kõik kokku, siis ma saaks südari. Sest see on päris hull. Kõik need kohad kus läks lappama, kui oleks saanud säästa nii euri, aega, tervist. See lõputu laupäev, ülemakstud hotellid(üks tegelikult, teised, paljud teised, olid -as you pay you get, ojadena voolav vein koos juustumägede, meetriste worstide ja kapsaga, oh ja kõik need tegemata toimetused....Ja chill, lase minna, mitte midagi ei juhtu kui ma ei muretse. Kõik on ikka ilusad ja head. Ma ei ole kindel, kas see on nüüd lõpuks ometi pääsemine või viimne hukatus.  Aga muusika paneb jälle südame põksuma ja puusa nõksuma ja lapsed ja mängud toovad naeru näole, püksid küll pigistavad ja rahutus koos mitte piisavalt väärtusliku tegemisega piinab...aga palju lihtsam on. Vist.

Kas me 1. jaanuar hakkame korralikuks? Või ootab teiseni.

Ah ja kuusk oli ilus ja perekondlik jalutuskäik oli nagu filmis ja jõuluvana tegi nalja ja kingid saadi ja tehti ja rõõmu oli kella kolmeni. Ja enne seda oli pidu ja peale seda oli olemist ja....üleüldse on vist kõik kümme kümnest. Ainult need kuused noh, kurja need riivavad silma ja hinge. Sest vanasti, mul oleks need juba tehtud. Lõhutud, riidas, tules. Ma ei puhkaks enne (ette), ma teeks töö ära.

Ja meile kõigile meeldib hapukapsas! Ja torm...mitte see tuul, see teine ;-)

Ah, ja et lihtsalt oleks meeles - Helsinki, viikingid ja kirkad, Berliin, rattad, Metallica cover, Riia-Jurmala, tüng ja fun ja iga asi on alati ka millekski hea. Kes nalja siis teeb kui nad suureks kasvavavd? Kellega me siis torust alla laseme ja jões keerleme? Kas siis jäävad ainult ajaloo muuseumid?

esmaspäev, detsember 02, 2019

See lugu - "....ja koju taarud kel viiiiss...ja mis siiiiis"  Oleks siis 17 eks, siis oleks natuke rohkem mis siis. Aga mis siis.

Ja kõige hullem on möödas. Eks harjud ja saad üle. Natuke külmem on isegi natuke parem, peab natuke vähem sooja sees olema, sest natuke on niisama ka helgem. Ilmast räägin muidu, natukene. Ma ei kavatse sellega võidelda ega seda positiivseks mõelda, sest, november, ma vihkan sind südamest. Ja nüüd oled sa läbi!

kolmapäev, november 20, 2019

Vahel tasub võtta vaba päev, hea odav on. Võib kõik spa pakkumiste, hotelli, lennupiletite jms tabid kinni panna. Tonn kohe nagu maast leitud, lihtsalt sellepärast, et üks pühapäev ei tõstnud oksaraasugi ega kirjutanud ühtegi ifelse'i, mis veel parem, ei mõelnud mitte millegi peale, kuidas kõike optimeerida. Null tehtud, null süümekaid, null euri. Nii lihtne, hakka või kordama.

neljapäev, oktoober 24, 2019

Ilusad valed

Ausad valed või ilusad valed. Liiga palju egoboosti ühe päeva jaoks.

Ise nagu arvaks risti vastu. Et ei ole ju nii tubli. Ja raskus, see koguneb niikuinii turjale. Ise kogun, päev päevalt ja amps ampsult. Sest alati on olnud ju niipidi, et väljast tuleb negatiivset peale ja siis sa pead ise olema positiivne (arghh blaa blaa blaa) ja leidma selles pasameres neid lillekesi jaaniiedasi. Mõtle  ja nii on.  Aga kuidas nüüd siis tagurpidi? Et teised aitavad.  Ise peaaegu ei kannata enam ei vaadata ega hinnata, et venid ja venitad ja pole ju ei tulemust , nägu ega tegu. Noh, aga,  misiganes töötab, usu siis neid ilusaid valesid ja ongi kohe kergem.

Aga vahepeal on olnud nii üles kui alla ja vahepeal oli kohe nii all, et äärepealt oleks hakanud lihtsalt jonni pärast igasugu kodumasinaid ostma. "Mine magama" - see on alati lahendus. Isegi kui ei taha, et hommik tuleks, siis alati on parem kui ta tuleb peale magamist, mitte selle asemel.

Jooksu ajal mul on alati häid mõtteid. Et küll on ikka hästi sätitud kõik. Või milline hädaorg ja kui mõttetu. Et sama elu ju, samad asjad.

Ja kümme on uus neliteist. Väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed, üks suur arusaamatus. Tõde ei olegi, eks alati oledki teinud valesti. Oleks teinud teisiti oleks ikka valesti. See on päris rusuv, et õigesti teha ei olegi võimalik.


kolmapäev, oktoober 02, 2019

kolmapäev, august 07, 2019

Järjekordne valgustus ja ärkamine. Hommikuses jooksus, jalg jala ette, sammhaaval, mõtted ritta. Kurja, päris hästi olen ära sättinud, kolmel rindel ja läheb kuidas läheb. Uus moto.

Try not to screw up a lot. Punkt.

Lihtne :)

laupäev, juuli 13, 2019

ha haa, tegin nalja :)  Ja nii 6 päeva järjest. Poole kauem kui plaanis. Sai nalja ja oli tõesti tore. Sest mitte midagi ei saanud teha kui ainult olla ja olla koos. Pangakonto on muidugi nüüd natuke nukker aga see on juba tema probleem.

esmaspäev, juuni 24, 2019

3 päeva olen joonud ainult kohvi, kokat ja veini. Maasikad ja arbuus on vist vedelikupuudusesse suremisest päästnud. 3 kuud on mööda läinud ja see on esimene asi, mida ma tahtsin välja öelda.

Aga muidu -  kiire, argipäev, lõbus, toimekas, päike ja äike paduvihmaga segamini, nii otsese kui kaudses mõttes. Work hard, play hard jne. Parandame suhtumist, lepime vigadega, rügame edasi. Suvi noh.

esmaspäev, aprill 01, 2019

või, muna, suhkur, jahu, nats shokolaadi, kakaod ja törts banaani.  Sega kokku ja voilaa. Pränkmaster in action.


esmaspäev, märts 25, 2019

Päev on lühike kui hommikut ei ole.  Eriti kaks päeva jutti. Aga anname endale andeks sest teisiti ju ei saa. Ikka ei kuku see taevas maapeale.  Raisus päevadest on alati kahju, aga no nalja peab ka ikka saama.

Ja lõunast jooksma minna ongi soojem, kohe nii, et kui silmad kinni paned, siis on natuke nagu "me oleme päästetud", sest kevad ikkagi. Ja kõik maailma laulud tunduvad nii head, sest terve õhtu sa kuulsid neid, mis olid väga halvad. See on ju iga asjaga nii, et aru saada kui hea on peab vahepeal olema halvem. No ja Eesti 90ndad ju on suht kõige halvem asi üldse. Aga huntidega koos peab uluma. Ja millal siis veel kui mitte isa jubeleil. Mulle tundub praegu kõik nii hea ja naljakas. Et kassasse pole vaja minna, sest kõik on ju makstud ja kõrvus kummitab "Kuidas sulle meeldivad külalised...:" Väga hästi meeldivad :)

Ja eile sai olla õues ilma et see oleks üks suur kannatamine ja positiivselt mõtlemine. Ja kahju oli vaadata, et kell 6 päike siras aga oma jõudlus ei kannatanud enam kuskile minna. Ja plika tuli jala koju ja on maailma õnnelikum on hiina ketside ja koledate moekate pükstega.  Ja mul on kohe hea meel, et tal on hea meel.

ja esmaspäev on ka hea, eks see uni ka kunagi tuleb. Kui mitte täna siis homme. Ja ikka ei kuku taevas maapeale.

Sai selline suhteliselt seosetu lõngakera, aga kuidagi tahtsin nagu välja öelda, et hea ja naljakas on hoolimata sellest, et natuke on  halb ja piinarikas, aga kellel on aega siin trükkida kui nii palju on teha eksole.

esmaspäev, veebruar 25, 2019

Barca

Ei tahaks olla igav ja imal, aga no päike ja ei mingit jääd, puhas tee, anna ainult minna. Valgus ja vabadus ja ma enam ei hullu kui peab tiksuma. Isegi kui mind paljaks varastati, sõna otseses mõttes, osegi kui apartmendi rent tõmbas vee peale, pun intended, isegi kui ühe öö hinna eest saaks mujal kolm, isegi kui kontojääki ei julge vaadata, isegi kui sai natuke liiga palju nahavahele, isegi siis oli kõik suurepärane.

Sest kõik oli suur ja inimesi oli palju ja ninalt sai naha maha ja magada sai vähe ja halvasti aga hoolimata sellest oli olla hea. Linn oli ilus ja maa oli ilus ja ometi veebruar ja palmi kerge sahin.

Sest loeb emotsioon, mitte euro ja üks kott vähem ongi lihtsam reisida, mul on oma asjadest kahju, aga heameel selleüle, et rotil nendest tühjagi kasu pole.

Õppetunnid ka nagu ikka. Nälg ei ole hea sõber ja igaüks enda eest.

teisipäev, veebruar 19, 2019

Kõrged ootused on halvad, sest isegi kui olukord osutub heaks, siis see tundub nats nagu halb, sest sa ju arvasid, et see saab olema suurepärane.
Mul kahjuks natukene nagu on vist, ma natukene liiga palju ootan seda. Aga samas, ma ei ootagi rohkem kui et seda (sisesta rämedalt voorimehe sõimusõnu) lund ja jääd ei ole. Seda ometi ju saab. Ma ei tahagi tegelikult mitte midagi muud kui et seda s****a maas ei oleks. Ja et mul oleks kaks põlve, mitte kolm. Aitäh :) Ja ma nüüd oskan ju puhata ja olla.


laupäev, veebruar 09, 2019

It did not kill you, but did it make you stronger?

Iga olukorra jaoks on oma vaatenurk, kõik on alati tip-top, sa pead lihtsalt õige nurga alt vaatama.

Et on külm ja pläga ja tuul ja terashelbekesed vasta õrna nooremas keskeas nägu...noh sul on jalad, sul on jõudu või vähemalt tahtmist või vähemalt tahtejõudu. Midagigi

Et on kael valus ja selg valus ja ma ei saa sellest mitte midagi aru ja te kõik ootate, et ma saaks sellest kiiresti ja õigesti aru....oleks valus ja kange ka siis kui peaks kilusid karpidesse toppima, päevast päeva, ööst öösse. See on see hind, mida sa maksad.

Või et tee on pikk ja tüütu või äkki käed on vabad ja sa peadki olema, võid teha, aga ei pea.

1. veebruaril ma kuulsin Tallinna bussijaamas lindu laulmas. Ma juba ammu unistan, panen silmad kinni ja kujutan seda ette, et on puhas asfaldt tossu all ja jäiste nõelte asemel küll läbilõikav tuul, aga päike. Et on veebruar, siis on lootust.  Kummalisel kombel pidasin eelmine aasta kauem vastu, koorem oli ju niipalju raskem, mulle tundus. Aprill ja lõunamaa olid need mis päästsid.  Seekordne päästja ei ole päris "lõunamaa" aga ta tuleb juba paari nädala pärast ja sellepärast piisab kui termomeetril on kahekohaline number. Ja Päike. Midagigi.

Ma vihkan seda lund ja vihkan seda pläga ja jääd ja et on külm ja on sula ja on pime ja niiske ja tuul ja lörts....ma tahan selle kallal vinguda, lihtsalt tahan jonnida.

Ah, pähh, ma olen niigi progresseerunud siin . Ma oskan olla küll, täitsa niisama ja niikaua, et tekib juba "tahaks" mitte koguaeg ainult "peaks".

laupäev, jaanuar 12, 2019

Ma ei tea mitu korda seda juhtunud on, noh ikka palju, vähemalt tundub nii. Vahepeal tundus, et sellepeale võiks lausa mängima hakata, et kindel win. Et kui sa tahad kuskile midagi lõbusat tegema minna, siis üks või teine jääb siruli haigeks. Mul oli plaan meile väike lõõgastustrip teha kahe nädala pärast, aga eile mulle sähvatas, et me ei saa ju teha plaane  ning  kuna 10 tööpäeva on juba oma jälje jätnud, leidsin, et seekord ma tõmban sellel saatusel endal vaiba alt ära, et ta ei saa arugi kui meil juba lõbu laialt on, vahib  siin siis  pika ninaga, et kus ja mis. Aga ma siiski alahindasin tema kurjust. Ta sa siis ka meid kätte, kui meil mõttes on juba varbad leos,  kotid pakitud ja ise istume piruka kotiga autos....

teisipäev, jaanuar 01, 2019

Tore aastavahetus oli. Midagi uut ja midagi vana. Nalja  hommikuni.

Tõmbab nüüd püksirihma koomale ja katsub ennast tagasi sadulasse vinnata. Homme.

laupäev, detsember 29, 2018

Ma olen niipalju puhanud, et lausa piinlik on. Käisin kaks päeva järjest ehituspoes (mitmes ja bauhofist sain jälle kaapida, nagu alati. Ma vannun, ma ei osta sealt poest enam mitte kunagi mitte midagi, aga zen ja flow ja las minna). Aga seal teises, seal kus ma 2 päeva järjest olin sunnitud käima - mul hakkas häbi, sest see naine oli teist päeva järjest tööl. Ja mina ei ole, juba terve nädala. Ja enne seda ka, terve nädal. Luuslank ja värk, üks töökoht on ikka ülilihtne. Kaks on challenge ja kolm, on hullumaja, aga ma ei saa mitte millestki loobuda. Mul on tühi meil ees juba 4 päeva, äriregister on lahti samakaua, jah/ei, ma ei tea.

Kuidas ma rattale tagasi ronin, ma ei tea. Tahaks juba küll, tegutseda. Ma võtan seda kui õppetundi jälle. Puhkama peab ka, päriselt puhkama, kõigest.
Ja veel õppetund - kui sa tead, et õues saab ujuda, siis võta oma trikoo kaasa.

Lapsed on tublid. Jonnivad, kaklevad, vinguvad aga on nii tublid. Juba on suured, juba saavad aru ja jaksavad ja nii tore on. Kui ise oled õiges hääles.

3 päeva on veel, siis peab olema kõik uus ja parem ja effektiivsem ja.....aga praegu, lasolla ja las minna.

teisipäev, detsember 25, 2018

"Issi, jõuluvana varastas su plätud ära!!"

Ja jah, nali on ikka meie kulul.

Kingistress ja söögiralli. Alguses tundub, et on palju, siis on korraks paanika, et nii vähe ja lõpuks on ikka liig mis liig
See on võimalik küll. Lihtsalt päev lõõgastuda. Ja midagi hullu ei juhtu ja ei jää olemata

Ja ikka, peab minema nii, et kraadiklaas ja köharohi jäävad lauale ja mure jääb hingele, aga usalda ja lase vabaks ja õnneks kõik sujus suurepäraselt, et tavapärase 5+ päeva 39+ asemel oli ainult väike 37.

Sihtkohaga läks vähe puusse, ei olnud suu ammuli midagi vaadata, aga no suurlinna tuled, need kutsuvad alati, ja pole midagi paremat kui need pärast jäävad seljataha ja on jälle oma kolgas ja oma rutiin ja omad asjad. Ja need on kõik nii head ja mul on nii hea meel olla tagasi oma argielus, sest vahepeal seda ei olnud. See aitas, see oli täpselt paras, ei tundigi rohkem ega tundigi vähem poleks tahtnud.

Kõike oli palju - palju inimesi, palju. Palju poode, palju restosid ja baare, palju mitte midagi ja kõike mida vaja. Kui enam pühapäeval pole isegi millegi isu...siis on kõike juba saanud. Ja nii palju aega ja mitte midagi ei mõelnud.

Ja eks iga asi õpetab, iga kogemus annab midagi juurde. Ma ei kujuta ette kuhu ma selle tarkuse kõik siin 10a perspektiivis panen. Vanad inimesed ikka teavad asju.

Aga noh, nüüd dieedile, lõputu laupäev peab läbi saama.

kolmapäev, detsember 12, 2018



Kulutada tund sellele, et niikuinii töötab, aga tahaks, et oleks nats elegantne ka....issand kuhu me nii jõuame. Nohik.


Et mitte rääkida sellest, et on haige/ ei ole haige, lendame / ei lenda, kulutan raha  / ei kuluta, sööme kommi / lähme paksuks / ei söö kommi / oleme tigedad / jookseme lolliks / oleme väsinud / ei jookse ja ikka oleme tigedad / teeme kolmel rindel tööd ja oleme väsinud ja tigedad aga s*** kanti rikkad / ei tee ja oleme rahutud ja rahulolematud ja hakka nüüd poest sokke ka veel ostma.  Ja siis ma võtsin natuke puhkust ühelt rindelt vähemalt.


Aga nii hea on kui on soe, täiega väärt. Miks ma üldse arvasin, et ei ole.

pühapäev, november 25, 2018

K ei jõua jõule ära oodata. Ta vatrab sellest koguaeg. Ja ma ei saa aru kumb või kes meist see tola on, kes keda lollitab. Sest loogika ja vanus ja märgid ja isegi mitte vihjed vaid päris ilmsed asjaolud....ja ei midagi. Ja ma räägin suurest K-st

Õpetab Kassule luuletust. Jõuluvanast. Viimased read on umbes sellised...."aga jalas on tal naabrionu saapad"
Mina: "Miks sa arvad, et tal need naabrionu saapad jalas on?"
Karolin:"Ma ei tea, ju ta ukse tagant võttis, äkki tal jalad külmetasid"
Mina(kulmud pealael põhimõtteliselt):"Päriselt, sa päriselt arvad, et see tähendab seda?"
Karolin:"No mina ju ei tea, luuletuses lihtsalt on nii"
Mina:"Et jõuluvana varastas naabrionu saapad?"
Karolin:"Seal lihtsalt on nii kirjas"

Ometigi see jõuluvana varganägu iga aasta siin midagi pihta paneb, küll kellegi sõbra hääle või siis mõne päris lähedal seisva isiku nina või....Vbl see usk ja lootus on ikka nii tugev, ime siis, et mis jeberi tunnistajad või mis iganes ususekti kummardajad väheke ebaratsionaalselt käituvad.
Mina olen veel delikaatne, siis üks teine vastutav täiskasvanu ikka päris otse purustab seda muinasjuttu (või mis muinasjutt see enam tänapäeval on, puhas mis ja kui kallis õun kellegile tuuakse), aga ei midagi, naiivsus ja sinisilmsus ja nagu kolme aastasele räägiks. Ei vii neid otsi ikka kokku.

Kuigi see päkapiku teem distsiplineerib päris hästi. Aga kurja, tahaks ka lõpuks selle eest krediiti saada. Aga eks  vist see asjaolu on selle vankumatu usu alustalasid,  sest mingid väikesed akna taga luuravad elukad ja üks habemega rikas vanaonu on igatahes sada korda usutavamad kui see, et et mina iga hommiku lihtsalt lampi kommi annan.

Aga noh, eks ma olen öelnud, et niikaua nad käivad kuni sa saladuse teada saad ja niikaua kuni sa usud. Ja eks plika käib näiteringis ka.

neljapäev, november 01, 2018

Miski ei rõõmusta mind rohkem kui lumememme jäänused hoovis, vaevumärgatav lumekühm, kõrval vedelemas ämber ja kaks oksaraagu. Porgandi on keegi pihta pannud, mida nendest koerte ja omanike sarnasusest räägitaksegi? Lumevangis ei taha veel olla, sest mul ei ole lahendust...ja ei paista ka. Pimedusevangist sai tunni jagu pääsu.

Kõik on korraga nii hästi ja halvasti, sujub ja takerdub, lappab ja lendab. Vist päev korraga. Kui ainult selle päeva, nädala, kuu, aasta üle elaks siis....või elaks just selles päevas, nädalas, kuus, aastas, sest see on ju lihtsalt imeline. Mõtle vähem. Mõtle rohkem. 

esmaspäev, september 10, 2018

Täna on 10 september.  Tühja sellest kõigest muust (ja seda kõike muud on omajagu).  Tühi ja tähi ja eesmärgid aastaks ja viieks ja saaks lihtsalt päeva võimalikult väikeste kahjudega (igas mõttes) õhtasse....

Me käisime Kassuga  kell 8 jões ujumas. Ilma leilita. Päeval on veel täitsa suvine, õhtul kisub juba jahedaks. Ja pimedaks. Aga on hea.

esmaspäev, september 03, 2018

Koolitus on juba esimese päevaga mulle midagi väga olulist õpetanud. Ei mitte ühtegi kildu, mida töös kasutada, aga ma katsun sellest üle olla. Kui sa oled sellises aja optimeerimise modes, et vaata kuhu sa oma ressurssi kulutad ja deep work ja kõik jutud, siis olla õppimas asja 7h päeva jooksul, mille saaks kokku võtta ühe 1,5h pikkuse sessiooniga, kui rääkida veits asjadt ja ....ah vahet pole, ega starost ne radost ja see hiir ja mõte ei liigu ja eks ma kannatan ära, sest praha majad ja tänavad ja....ja mul sai neist veits juba kopp ette. Kaua sa jaksad neid vahtida. Ja see on ka hea kui isu saab täis. Imeline, aga sai küll.

Ja õppetund - üksindus sakib sajaga, isegi minusugusel hundil sai sellest ka küll.   1 päev on tore, teine on juba selline, et ükski kõrguv torn, tuledes kivikamakas või nikerdatud kujuke kullast pärjaga ei kaalu midagi kui sa pead seda üksi vaatama ja keegi ei vingu kõrval. Aga see kõik on väga hea!! Et keegi ei vingunud ja et ma ei jõua seda ära oodata, et siit soolost minema saaks

pühapäev, september 02, 2018

Viimasel ajal on show olnud päris hea, olen nautinud teiste etendusi, vaadanud kõrvalt ja elanud kaasa, täiega ja südamest. Õigel ajal, sest enda näidendis on ajad sellised, et tuleb leppida, oli aega settida ja juurelda ja ma saan mõistusega aru ja ma isegi ei taha seda enam, päris ausalt, aga hea oleks ju olnud, et õudne lõpp peale pikka õudust oleks olnud minu valik, mitte paratamatus. Ja see on ometi ehk viimane kord, mil trükimusta sellele kulutama peab, see on vabadus. Ma pean tähelepanu lõpuks mujale suunama, selleks ma selle valiku ju tegingi, selle, mis oli minu valik ja otsus.

Aga ma istun hel-prg lennukis ja mul on suu shokolaadi täis ja raamat pooleli. Jättes kõrvale, et ehk võiks jaapani turistide asemel mu kõrval olla kaks heledapäist last ja habemega eesti mees, ja kohvris päikesekreem ja bikiinid...siis on tegelikult ka päris hästi, küll jõuab nii ja naa. Üks läheb homme kooli ja teine üle 2 kuu aja lasteaeda ja nii see elu läheb edasi. Ma ei jaksaks enam õnnetu olla jääb siis ainult üks valik.

teisipäev, august 28, 2018




Käisin üle pika ka sellel "tööl".  Ja vist ongi nii, et väga ei taha enam. Ma tahan lihtsalt ennast treenida ja ma ihtsalt kardan, et sellises mahus see ei ole mõistlik ja mul oleks vaja vabandust, et see oleks põhjendatud. Aga see on ainult otsustamise asi. Kui ma lihtsalt otsustan, et see on minu asi ja ei kuulu õlemõtlemisele. Ja äkki ongi õnn õuel, sest nii nagu enne ma tõesti enam ei taha.

Kassu lasteaia kott on pakitud ja seisab nurgas maas, kolmandat nädalat. Sees on lühikesed püksid ja asjad, millega ilmselgelt oleks nüüd veidi jahe minna. Ma ei tea miks ta ei lähe, keegi vist ei vii. Sest nii on praegu lihtsam, vähemalt nii tundub. Päevapeale tundub muidugi vastupidi.  Ah, nädal ees või nädal taga.


esmaspäev, august 20, 2018

Suvi, see hakkab ennast kokku tõmbama. Ma tahtsin võtta viimast ja sellepärast me läksimegi, perega väljasõidule. Kuigi oleks võinud ja ehk pidanud tegema midagi muud. Aga ma lihtsalt tahtsin, sest ma nüüd oskan olla, mul on puhkuse samm selge ja kaamli kannatus ja kõik jutud.

Elu ja melu tuli ise, palav ja ma teadsin, et see on viimane, siis see oli ka hea. Sest kõike oli, randa ja vett, linna ja jäätist ja ghetto jõusaal ja hotelli jõusaal ja hommikune panoraam ja õhtune värviline purskaev ja kõrged majad ja suured laevad  ja jonni ja kiunu täpselt niipalju, et elab veel üle. Sest vahepeal peab olema natuke halb ka, et saaks aru kui on hea. Mulle hakkab see minimalismi podcastide kuulamine mõjuma, positiivselt. Ma ei taha enam eriti midagi osta, ma ei viitsi, otsida ja osta ja pärast neid asju autost tuppa tuua ja toas kuhugile panna ja....Ainult niipalju, et oleks emotsiooni. Kui roosad põlevad üksiksarvikud teevad tuju heaks, siis võib neid roosasid põlevaid üksiksarvi osta ka.

Tahtsin olla fun-aktiivne-teen-kõike-lastega-mänguväljaku ema, mitte mingi pingil passiv igav mammi.  Aga aktiivsus on ohtlik, 3 tundi ei saanud peaaegu käia ja see oli päris hirmus. Aga õppetund on ju jälle, et tervist tuleb hoida.



reede, august 10, 2018

Nii soe on ja mul on täitsa savi, et higi voolab. Las voolab, koos sellega voolab ka ju soojus läbi.

Sõidan rattaga ja lihtsalt tunnen kuidas voolab, positiivne sisse ja ebavajalik välja ja ma ei tahagi enam neid asju, mis enne olid nii üliolulised, et reaalselt sure või ära. Reaalselt.  Enam ei taha, ei neid materiaalseid ja eriti mitte materiaalseid. Neid mida enne tahtsin ja enda meelest hädasti vajasin.  Natuke arusaamatu, kuidas ja mis siis nüüd.  Miks ma nüüd sellele kõigele kõrvalt ja ülevalt vaatan. Oma kõrgelt hobuselt, sirge seljaga. Aga liiga palju pole vaja ka analüüsida, eriti kui on hästi. Las ta siis olla. Nii palju asju on lastud vabaks. Ja nii hea on sellepärast.

Ükspäev sai ammu imestama pannud asi selgeks. Temperatuur oli ainult +23 ja panin pusa peale.  Sellepärast nad seal aprillis jopedega käivadki kui luitunud nägudega valged põhjalased ennast paljaks koorivad. Sest inimene on harjunud ja harjumused ja harjumised võivad muutuda. Üsna kiiresti.

Ja ükspäev olid lained. Ja ükspäev oli valge tigu teepeal. Ja mul on uus lemmik shokolaadijäätis.  Ja ma endiselt imestan, et ma tunnen jälle rõõmu aeg-ajalt. Endiselt on kummaline. 

pühapäev, august 05, 2018

Me läksime ühel laupäeva hommikul ratastega poodi. Kaehekesi. Sest lapsed ei viitsi ja ei saa üles ja siis on see multika passimine ja....ja sest me saame. 9-aastate i ole saanud minna koos koduuksest välja ilma, et peaks mõtlema ette ja taha, kuhu neid sokutada või keda kutsuda või kes jääb või kes saab minna või...Väga veider oli, lihtsalt kahekesi selverisse sõita. Nii võib ju isegi kinos hakata käima.


Mõõdulint jäi ette. 4aastane on 116cm ja ja 9-aastane on 155cm. Kasvukõverad jäävad kaugele maha.


teisipäev, juuli 24, 2018

Suuremate lastega on elu nii-nii palju lihtsam. Sest. Nad jõuavad õigel ajal voodist välja ja ei roobi enam voodisse. Põrandalt on oluliselt lihtsam koristada. Ja mõni on juba nii suur, et kui ma läbi une aovalgel kuulen, et sihitakse potti ja juuksed juba panin öösel kinni, siis ei ole eluliselt oluline, et ma kõrval pean seisma. Ja täna söögipärast ei pea muretsema. Kas see on juba kraad liiga palju teemal - näe igas halvas asjas ka head?

Aga nädalavahetusest. Natuke pean sundima, aga hakkan harjuma. Chillimine üle ekskursioonimise. Ma poleks seda enne suutnud, olla päev otsa järve ääres, sup-itada, ujuda, lihtsalt niisama. Polegi oluline, peaasi, et oleks seltskond ja oleks tore. Kõike ei pea nägema, parem on kogeda. Hommiku päikest telgiavas, kruusateed tossu tall all, oina köhimist, allikakülma ja suvesooja vett. Süüa ja juua nagu f**** it dieet ette näeb. Ja täitsa ükskõik on, mis jääb tegemata. Ma vist hakkan juba nats liiale sellega minema, talvel võib nii päris nälga jääda. Aga puid on ja hinge toita on natuke olulisem.  Sest varsti on nad juba nii suured.

laupäev, juuli 14, 2018

Ma olen täitsa võlliks ära läinud ja see on nii tore. Sest võll võtab laupäeva vabaks ja ei tee midagi mida ei taha. Kuigi teha oleks nii palju. Mõni õhtu on dilemma marjakorjamine/töö tegemine versus lastega jätsi järgi jalutamine saanud ainuõige lahenduse viimase valiku näol. Ja süümepiinad surun alla ja läheb järjest paremini. Ma ei ütle, et päris valutult, sest  suured laevad pööravadki aeglaselt, aega on vaja. Lihtsalt õigel ajal tuleb ratast keerutama hakata, et isegi kui jäämäest päris riivamata mööda ei saa, siis vähemalt jääks pinnale. Mul ei ole seda medalit enam vaja, mul ei ole enam iga minut planeeritult arvel ja samal ajal peas vasardamas mõte, mida oleks võinud selle minu jooksul teha. Ma ei tea, kas see on sellest, et Kassu on 4 ja plika on 9 ja seda on juba päris palju. Või lihtsalt olles silmine mudas "the only way is up". Ma enne läksin isegi sellepeale närvi kui pidin foori taga, järjekorras, kuskil kedagi, vesi läheks keema mis iganes asja järel ootama, täiesti maha visatud aeg. Ma jõuaks selle ajaga teha kükke, pesu pesema kuivama kartuli kooritud või mis iganes kohustuse ära teha. Kui ma ei peaks ootama. Nüüd ma ootan. Kui vaja, siis ma lihtsalt ootan ja taevas ei ole alla kukkunud, kapid on täpselt sama segamini kui enne ja mitte mingit vahet ei ole. Või on see selles, et ma ostsin kevadel igaühele 2 pakki sokke vähemalt. Ja ei pidanud selle üle arvet, sest see polnud oluline.

Eks ta veidi hinge kriibib, et võiks teha rohkem. Ja kriibib, sest ikkagi ju tahaks, mis siis, et see nii halvasti lõppes. Aga on suvi, mul ei ole päris puhkust ette nähtud, seega ma luban endale laupäeva. Sest lõppkokkuvõttes see suurendab produktiivsust, rahulolu, energiat jaaniiedasi.

Ja eks see kehtib endiselt, et kui minema ei hakka, siis kohale ei jõua ja kui tegema ei hakka, siis tehtud ei saa. Filtrid lihtsalt, kuhu on vaja minna ja mis on vaja, et tehtud saaks.

Dieet mõjub ka. Vahepeal läheb isegi meelest ära ja koguaeg ei taha kellegil pead otsast ära hammustada. Win ju.

Ma ei tea, mis selle mõte oli praegu, lihtsalt eneseõigustuseks või nii.

neljapäev, juuli 05, 2018

Ma olen seda nii kaua oodanud ja nüüd on see siis käes. Kassu ei pea enam lõunaund magama ja see on nii hea, et ma pean sellest lausa kirjutama. Ainult ükskord päevas last magama ajada on nii paju lihtsam kui teha seda mitu. Sest ei saa kuskile minna, sest uneaeg tuleb peale ja siis on väsinud ja siis on üleväsinud ja siis ei saa minna, sest ta ei ärka üles ja kui ta üles ärkab, siis on paha tuju ja ei saa käima ja kui ta liiga kaua magab, siis ei lähe õhtul magama ja siis on hommikul väsinud ja paha tuju ja keegi ei saa küla, sest uneaaeg ja kui ei maga siis on paha tuju  ja keegi ei tohi kolistada ega raske jalaga trepill astud aja koer ei tohi uluda ja närv on koguaeg see, et äkki ei jää magama, äkki ärkab ja siis ma ei saa midagi teha ja jäe tuju on paha ja..... ühesõnaga koguaeg mingi väsinud-pahatuju-magab-ei taha magada kammajaaaa.....ja sellega on nüüd ühel pool. Issand kui tore. Ja õhtul on enamasti lihtsam magama saada, küll hiljme, aga nii-palju-lihtsam. Sest ta on väsinud. Ja hommikul magab kauem, tõuseb 9-10, mitte 7. Nii-palju-lihtsam.
 Lasteaeda tagasiminnes asjaolud veits muutuvad, aga seniks, issand kui hea ja nii-palju-lihtsam :)

Ja ma alustasin uut dieeti. Dieedi nimi on F**** IT. Söön täpselt nii palju kui tahan, siis kui tahan ja mida tahan. Tulemused pidid olema suurepärased.

pühapäev, juuni 24, 2018

"Omg, meil tulevad nii lahedad jaanid". Nii Karolin ütles, kui ma loetlesin üles kes meile kõik tulevad.

Sellised ootused teevad natuke ettevaatlikuks alati.  Aga päriselt olid ka, kuigi ikka on natukene äikeseohtu, sest neid müristamisi ja laussadu on ju nii mõnigi kord olnud, eriti jaanipäeviti. Mõnikord on ettevaatlikus ka suurem kui asi päriselt on. Kuskil vist sadas natuke ka, aga mina jäin kuivaks, südametunnistus ehk veidi annab tunda, aga selline ma olen, ma ei oska teeselda, peaks õppima. Igaks juhuks ääremärkus, et päris ilm oli ka okei kui nüüd mitte inimestest vaid loodusest rääkida.

Aga õppetunde ju teisigi. Kaotada tuleb osata, osaleda tuleb tahta, enda üle naerda tuleb osata. Puude vahel pimesikku ei tasuks mängida, suurus pole oluline, väledus, visadus meeskonnaliikmete arv on  ehk jalgpall suured versus lapsed andis nii palju üllatavaid momente. Ja niipalju naernud ma ei ole tükil ajal.

Hoov oli inimesi täis. Lapsi ja mitte enam niiväga lapsi ja suuri ja väikeseid ja noori ja vanu, oodatuid ja ootamatuid.

Ja kui kitarri ei ole, siis kitarr tuleb tuua, ükskõik kuidas ja hoolimata kellast. Lihtsalt see fakt juba oli äge, et ei ole nii, et ah mis nüüd hakata jamama. Sest mõnikord peab olema ka hommikuse tossava lõkke ümber natuke laulujörinat. Lihtsalt peab.

PS Järgmiseks aastaks- keegi ei söö sealiha.

pühapäev, juuni 17, 2018

Ma olen oodanud seda terve mai ja pool juunit ka veel. Ja täitsa tore oli. No eks oli muidugi hetki, varateismelise ja hilisrüblikuga, esimesega üllataval kombel rohkem kui teisega. Et see suu nii kergelt kriipsuks tõmbab. Eriti arvestades, et meelelahutusprogramm meie väljasõidul on ehitatud just nende kahe ümber.

Ah, tühja. Järgmine kord jälle targem. Ei ole mõtet maksta, sest nad ei julge ja ei taha mitte mdagi teha. Kõige paremad asjad olid tasuta ja hinnas. Kõva häälega autos laulmine, hotelli ümbruse park-mänguväljak-tõuksirada-bassein ja mullivann, rääkimata jalka staadionist ja järveäärest. Ja igast pettumusest saab midagi õppida, selles suhtes pole kahju ka kooliraha maksta. Kui seda enda jaoks niimoodi mõtestada.  Ma ei kavatse mitte kunagi enam minna kuskile seiklusparki ega maksta mingi tuubiga alla sõitmise eest. Mulle ei meeldi ja lapsed ei julge ja/või ei taha.  Sada paremat moodust aja kulutamiseks.

Aga mulle nii meeldis, et sai võtta vabalt. Mulle hakkab see juba käppa tulema, et ei pea jooksma ja puhkusesamm on selline lohisev. Kuigi ma jooksin küll, sest kuidas sa saad mitte joosta kui sellised rajad on.  Aga ma jooksen üksinda ja ei jookse siis kui on vaja olla. Niisama. Ma olen endaga täitsa rahul, see on väga suur muutus.

Võtsime kerge lõuna keskaegses linnuses. Lastele pannkoogid, endale võtsin supi. Kassu sõi mul supi käest ära ja jättis oma pannkoogi järgi, kusjuures supp koosnes ainult suurtest porgandi kangideest ja käntsakast keedulihats. Niiet kahju ei olnud.  Aga see oli piisavalt kummaline, et ma tegin sellest vähemalt 12 pilti. Sest, kes see teeb niimoodi?

Veel sellest keskaegsest linnusest - Ma ikka imestan, inimesi. Täiskasvanud inimesed, tulevad lausa teisest naaberriigist, bussiga ja etendavad lahingut. Mütsid peas, kuued seljas, relvad käes. Mängivad, ilmselgelt puhtast entusiasmist. Et nagu hobi. Et nagu talv läbi kindlasti harjutasite, saite kokku 2x nädalas ja pidasite sõjaplaani. Et huvid on ikka erinevad. Millega kõik inimesed oma aega sisustavad. Ja siis ma võin ju küll vahel õhtul terrassi peal istuda ja mitte midagi teha. Sest ma vähemalt ei pea sellise asjaga tegelema. Palju vaeva ja kasu mitte üldse. Peaasi, et inimesed ise on rahul.

Hotelli toa uksest sisseastudes, Karolin silmab ühekordseid susse ja kilkab, üle koridori. "Need sussid me varastame kaasa onju". Jaaa, selleks me tulimegi, sest meil ei ole kodus susse ja siit saab varastada.

Ja selle kolkaküla põhikooli ees oli pumptrack ja läbiakna oli näha, et neil on tutikas jõusaal. Neil on jalapress. Koolis. Põhikoolis. Normaalne. Elu ei ole, inimesi ei ole, on niidetud park ja kilomeetrite viisi kergliiklusteid. Tore, ilus, aga natuke nagu tekitab küsimust. Kes selle eest maksab ja kuidas selline asi ära tasub ja miks minu maja eest ei lähe kergliiklusteed (ok, peaaegu läheb, ainult paar kilti on puudu, paar kilti rekkatihedat liiklust, veab või ei vea)


Ja homme....läheb jälle lahti. töö nr1, töö nr2, trenn, mustad põrandad, mustad riided, mustad nõud, näljased inimesed, kuivad taimed ja need kuradi asjad hakkavad juba valmima. Aga zen ja piis ja jees juu kän dooo it!


Aaaa ja see ka veel - ma pidasin sünnipäeva ja terve laupäeva hommiku käisin meeleheitlikult mööda mingeid koduehituspoode ja olin nõus ostma ükskõik mida, mis vähegi sobiks, oleks pehme ja mugav ja ei karjuks silma. Ja mitte midagi ei olnud. Siis kulutasin terve pühapäeva mõõtmisele ja planeerimisele ja otsimisele....ja siis see meie peres, kellel oleks piisavalt kompetentsi see valmis teha, ütleb, et ei. Ei, teeme teised asjad enne, me ei saa teha õuediivant, sest kuskil kuradi võsavahel on jupp aeda värvimata. Mul ei ole õues mitte kuskil istuda, ainult mingid pakud ja junnid. Ja ma nüüd juba tahan istuda. Pehme peal. Miks mitte. Päriselt, miks ma ei võiks õhtul või kasvõi päeval istuda õues? Pehme peal? Ma olen enda üle päris uhke, tassisin lauad ja pehmendused koju ja päriselt ma oleks hakanud saagima ja täristama ka, aga õnneks ikka halastati. Aga ma ei anna seda au ära.


laupäev, juuni 02, 2018

Tunne on  hea, aga natuke tuleb jälle hirm peale, sest peab ju ettevaatlik olema selliste asjadega. Sest ei saa ju hästi minna. Aga esimene emotsioon ja las ta siis olla. Ilma agadeta,  ilma ettevaatlikuseta, vahelduseks.

Aga kui nupust tuleb kohvi ja jõusaal on viimasel korrusel, siis selle nimel võib natukene koodirägastikus ekselda ka. Ja kilomeetreid tallata.

S**** tujuga on palju lihtsam kirjutada. Hea tuju ei viitsi siia voolata, hea tuju tahab minna batuudile kassuga kargama. Sest on suvi ja on laupäev ja naljakas on on olla.
Terve kuu on üks postitus pooleli. Ise ka ei tea mida öelda tahaks. Et on hästi? Kas nii võib, päriselt?

Mai sai läbi. äkki siis ikka võib. 

Kiidaks ilma,  ennast, meest ja lapsi.

 Et statoka kohvi pärast ei pea süümekaid tundma. Sest ma ka võin. Sest ma olen selle välja teeninud. Et on hea tunne. Mul on muidugi head madalad nõudmised ka, piimavaht papptopsis. Maslow püramiidi alumine tase, endiselt.

On soe, ei ütle, et liiga, sest seda pole nii kaua olnud. Nii hea on hoopis. Ja nagu kõige heaga, hirm on, et otsa ta saab. Aga ma muudan enda mõtlemist iga päev. Et ei kardaks, vaid naudiks kuniks on. Kõigega.

Ja söön ja joon kui tahan ja mida tahan ja vahepeal lööb laine üle pea kokku ja õhtul on selline tunne, et ei taha enam mitte kunagi mitte midagi teha ja ma ei kujuta ette, kes need asjad kõik ära teeb aga hommik jälle äratab ja uni kosutab ja käik läheb sisse. 


esmaspäev, mai 14, 2018

Ma ei ole lilli istutanud. Sest ma ei viitsi. Istutada ja kasta, vaadata viitsiks küll. Pisiasjad, pole vaja kuhjata. Jätta parem  ruumi ja aega.

Ma koguaeg uskusin, et ei tohi alla anda. Igal pool taotakse nagu rauda. Ära anna alla. Aga see on ka suhtumise küsimus. Alla andmisel ja edasi liikumisel on vahe sees. Suur vahe, päästev vahe. 6päkiga tuleb muidugi jumalaga jätta, lehvitan rõõmuga. Ei saa just öelda, et oli meeldiv, loodetavasti kohtume veel. Kuidagi hea on. Vist et on soe ja valge ja tühja mul kõigest sellest eksole.


Emadepäev, möödus nii nagu juba kolmandat aastat vist. Varavalges platsi, päiksekuumas näpud turbas ja õhtul soojal terrassil külm shampus peale seda kolmandat tööpäeva. Söök tehti, laud kaeti ja koristati ja issand kui hea see oli. Karolin ütles, et emadepäeval ei pea tööd tegema, aga just sellepärast pidigi, et oli emadepäev. Sest igaühel on ju oma ema.

 Ma sain kaks kõige paremat kingitust.

Karolin tegi mulle kaardi ja kupongi lubadusega rattaga sõitma viia mind. Jah, ta ikka tunneb  mind. Ja see meie asi, see kolm pigistust, kui öelda ei saa, aga tahaks :). Palju pigistusi. Lisaks oli vaas nurmenukke täis, ma kuivatan need ära ja pimedal ja külmal talvel me leotame need kuumas vees ning meenutame seda maikuud, kus oli nii soe, et päev otsa võis trussade väel vihmuti alt läbi joosta.

Kaspari ja minu "eurovisiooni - sauna" pidu eelneval õhtul oli arusaadavatel põhjustel veidi lühem kui teistel. Kui kodupoole läksime pani ta oma pisikesed peenikesed käed mulle ümber kaela ja ütles, et tahab täna minu kaisus magada. 
 Mina: "Jah, teeme nii, aga mine too oma toast siis tekk endale"
 Kassu:"Ei, ma tahan sulle hääästi lähedale tulla". Pisarakiskuja.  Öösel lõi muidugi jalgpalluri hing temas välja ja sai nii ribidevahele kui pähe hoope. Aga tühja sellest.

Noh, mida veel eksole.

kolmapäev, mai 02, 2018

Seekord oligi teistmoodi natukene, sest ma ei otsinud midagi. Ei ole mingi lõputu ekskursioon ja reis ja sa pead seda kõike nägema. See oli puhkus. See oli rand ja segu seitse ja oliivid keset päeva, lihtsalt teise linna, lihtsalt teine promenaad ja jäine frappe ja lapsed purskkaevus ja mitte midagi muud. Nii hea, et keegi ei tulnud kaasa, sest ma ikka ei saanud lahti sellest, et kuidas siis nii, et midagi ei vaata. Sõitsime pruunide siltide järgi ühte külakesse, käisime muuseumi uksel ja mina olin see, kes ütles, et ei lähe. Sest need kivid on igal pool ühesugused. Aga ei saa öelda, et midagi ei näinud, vastupidi. Helesinine meri ja valge kivikalju ja mustad kivikamakad ja niipalju  lutsukive, ainult lutsukive. Adrenaliini laks, sest kõige hullem mägitee on vaja ära proovida ja kõige hullem liutoru on vaja ära proovida. Eeslid jalutasid ise teepeal vastu ja mahajäetud istandusest sai oma käega korjatud banaani maitsta. Ja mitu päeva oli aega. Mitte mingit plaani ja mitu päeva. See tunne oli nii hea. Ja võis naerda, laialt ja kõvasti ja polnud mingit muret.

Pruunid ja ilusad ja õnnelikud ja väsinud lapsed. Ennast piltidelt vaadates on natukene kahju.

Ja nii halba hommikusööki pole kunagi olnud ja see oli suurepärane, sest kui pole, siis ei saa ja siis pärast ei pea. Tankima ja kulutama.

Ja jälle uus tase selles, nagu rusikaga näkku, ma pean vist selle plaastri ikkagi maha tõmbama, niipalju elu ja rõõmu jääb sellepärast olemata. 2 aastat olen ära raisanud.

Oleks ju küll kirja panna, eluõppetunde jälle.  Aga eriti ei viitsi. Ja see see ongi, et võiks, aga ei pea. Ja aeg käib teistpidi, sest neid tavapäraseid kulutajaid ei ole, aga ikka ei mõista enne kui on natukene hilja. Mõtled küll, et seekord oled targem, aga mingi ilmutus peab ikka ära käima. Vabanemine, lihtsalt vabanemine sellest deemonist, enda loodud ka veel. Kõrgharidusega ja nii loll eksole. Hea on olla kui pole lõputut nälga ja piiranguid. Sest niikuinii ri saa ja ei ole. Nii vist tavalised inimesed ennast tunnevadki, pole koguseg tangi ja kuluta rezhiimil ja see ongi puurist välja saamine.

Kõht on põlenud, järelikult on korras puhkus.
Näed jälle valesti elatud elu, milleks eksole. Õnn on ikka teisel pool

teisipäev, mai 01, 2018

Õppisin. Istuma, astuma, vaatama ja  olema, sööma, jooma, rannatoolis lebotama, minimalistlikult shoppama, maksimalistlikult mitte senti saagima,  ma võin osta kohvi ja jäätist ja neid süüa ja juua ja ma võin õhtul ka sõõgi tellida ja seda süüa,  aeglaselt jooksma aka LISS over HIIT, vasakul pool sõitma, ei mingit õnne pruunides siltides, sest ei huvita, take it iisi ja kui see pole tähtis, siis midagi ei juhtu. Ma ei arvanud, et mul on peas probleem, aga kui olukord sunnib normaalsete inimeste järgi joonduma, siis saad vahest aru küll. Patareid laetud, puhkuse samm on sees ja see kindlasti läheb mõõda niikui siit lennukist astun ja argipäev ja vaev peale lajatab.

reede, aprill 20, 2018

Eluke veereb ja lappab endiselt. Ma olen võtnud eesmärgiks igapäevaselt lugeda midagi kasulikku. Ja vähendada ebakasulikku, scrollimist. Sest väiksed asjad kuhjuvad lõpuks suureks hunnikuks. Et kas sa tahad oma ellu hunnikut kasulikku või hunnikut *****? Suhtlemisel ja suhtumisel ju ka, ikka need naelaaugud aias.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse sellest. Aga ma kunagi ei saa millestki muust pihta hakata kui ma tee enne seda statementi. Et noh, lappab, aga sadulas.


Me lähme palmi alla. Seekord on hoopis teistmoodi. Ma ei ole viitsinud mitte midagi ( peale lennu ja magamise) vaadata, otsida, planeerida, sest mul on jumala savi. Kuhu me läheme ja mida me teeme. Hotellis on bassein ja jõusaal ja vähemalt hommikul  antakse piiramatult süüa, sooja lubatakse +25, viimati maksis vein alla euro liiter ja seltskond on selletagi suurepärane. Ja mind ei huvita mitte ükski muuseum ega varemed ega isegi mitte  looduse imed ja asjad. Eelmine reis õpetas seda, et liigne etteplaneerimine viib asjad rappa. Üleeelmine õpetas, et mitteplaneerimine viib asjad rappa. Igal juhul maksad üle ja kulutad mõttetut aega. Aga see on probleem ainult siis kui sa muretsed sellepärast. Kui on yolo siis on lihtsalt kogemus ja värk.
Absoluutselt iga reis läheb mu aju puhkuse rezhiimile umbes eelviimasel päeval. Mis on lollus ja raiskamine. Enne ma lihtsalt ei saa oma mõtetes rattalt maha. Seekord ma juba olen täiega rattalt maas ning katsun mitte sinna alla jääda. Seekord seda muret ei ole, et ei oska olla.  Ma ise ka ei saa aru miks, miks see tahtmatuse tunne on, kui ma objektiivselt vaatan, siis ma ei ole mitte kuskilt enam üle tõmmanud. On kuidas on, aga üle tuleb sellest saada. Sest mai kuu ja suvi ja peab hakkama üle tõmbama ja praeguses olekus ma siin ei tõmba midagi.


neljapäev, aprill 12, 2018

"Superemme, sa oled super, emme!" "Lihtsalt super!" Ja ovatsioonid ei lõpe.

Ei keetnud makarone, spidermani pidzhaama ostsin.

Kiida lolli, siis loll teeb. Ma pingsalt ketran peas, mida ma veel võiks OSTA, et olla super ka teisele. Sest päris hea on olla superemme vahelduseks näägutavale, kavatavale, käskivale, laskvale, sundivale, väsinud ja tigedale. Lihtsalt super!

pühapäev, aprill 08, 2018

Arusaamatul kombel olen väsinud, koguaeg, hommikust õhtuni. Ja ma ei saa hästi aru, kas see on sellest, et ma ise seda ju tahangi, ma teen kõik selle nimel, et olla õhtuks väsinud. Või on see hoolimata sellest. Et kas peaks olema mures või olema rahul? Et ei ei ole ainult "tükk tühja tööd tehtud". Ikka võib ju rahul olla, et vanad puud lõigatud ja põletatud, et väiksed puud saavad õhku ja päikest ja et suured puud saavad lämmastikku ja  toitu.

Jää on läinud, saab kuiva jalaga ujumas käia. Ja nokamütsiga jooksmas. Lill ju!

Shopahoolik. Ma valmistun suveks ja selleks kõigeks, milleks tuleb valmis olla.

Need pakid ja asjad. Ostsin metallist pulga. Peaaegu oleks Eestist ostnud, juba olin maksmas, aga siis tegin väikse uurimustöö ja sada euri puhtan käden. Aga see pulk, see annab niipalju võimalusi.
Ratta muidugi ka, aga see on ju tavaline.


Sest 3h trennis käimise asemel 45minti ja tehtud. Ostsin kangi, päris metallist, hunniku ketastega,  triibuga dressides Olegilt, kes elas emaga paneelmaja 3.korrusel. Abivalmilt tassis mulle kangi autosse, muretses veel, kuidas ma selle üles saan. Õnneks käib kang lahti ja õnneks mul on abikaasa ja kuna ma siin juba seda kangi ostsin, siis ilmselt ma natuke ise jaksan ka ja päris tegelikult pole seda vaja üldse kuhugi üles tassida. Aga elus ükski eestlane poleks seda küsinud. Pani korraks mõtlema.



kolmapäev, aprill 04, 2018

Kassu:"Ma tahan suvel ka lasteaias käia, kas ma võin?"
Mina (umbusklikult, sest ega sa praegu ka päris valutult ja naerusuiselt sinna ei lähe, samas lootusrikkalt, et noh, rohkem aega ja vähem planeerimist ja oh kui lihtne oleks): "Ikka tohid, aga miks sa tahad?"
Kassu (õnnelik ja kõrvuni suufa):"Siis saab nokamütsiga käia!"

Noh, kes ei tahaks onju :)

Ma saan täna tavaari, kullerid, postipakid särgid värgid. Et asi oleks tasakaalus, siis samavõrra ma neid saadan ja postitan ja vean laiali ka.

esmaspäev, märts 26, 2018

Ma valetasin perearstile (juhilubade tervisetõendi kotroll) oma kaalu. Suuremaks. Aeg on rattalt maha tulla, kurnamisel ei ole sügavat mõtet (ütles ta otsusekindlalt ja siis kõndis kaks tundi öösel pungikontsertilt üksi koju, sest tanklas müüakse ka peale keskkööd shokolaadi jäätist). Kaldun jälle rajalt kõrvale. Ühesõnaga, arsti juures,  vererõhk ületab ülevalt vaevu kolmekohalise numbri künnise ja d-vitamiini on kasuahnete ravimifirmade normide järgi just nii vähe, et annaks mulle üht teist pähe määrida küll. Aga ma ei osta, sest talumehed sada aastat tagasi ka ei ostnud ja elasid talve üle ja jõudsid kevadel ikka põldu künda. Maaka veri, elab ja pulbitseb ka ilma, mis siis, et pea käib ringi.  Ühesõnaga kindlasti arst tahaks leida lahendust purgist. Mina ei viitsi, mul on rahast kahju.  Natuke on selline viimase vindi tunne, kumb enne alla annab, mina või talv.  Ilmavirin on tühi energiakulu, aga kui s**** saab see olla? Kui kaua veel?

Kõik on võimalik, sa saad ja saavutad täpselt seda mida sa tahad. Seda, kuhu sa oma energia paned. Mul on fookus lihtsalt vales kohas. Algas ju sellest, et uni ei tule ja kui ei maga, siis on õudne.
Kordame teooria üle. See on üks asi, mis peaks töötama. Kordamine.

Tegevusel on mõte siis kui
1)Seda on hirmsasti  vaja 2)See toob hirmsasti sisse 3)See hirmsasti meeldib.
Mis siis juhtub, kui sa seda praegu ei tee? Kas sa pärast tunned ennast paremini?
Tegutsemine vs produktiivsus.

Ma olen kaks kuud kirja pannud iga kulutuse.  Ma  hammastega kaevan peret vaesusesse. Hea töö.

pühapäev, märts 18, 2018

Kui oled koos huntidega, sisi tuleb uluda.  Koon taeva poole. Ja juba nädalajagu on peas kummitanud - load up your guns and bring your friends

Et olid, sõbrad kaasas ja relvad laetud ja  tükil ajal polnud käinud ja ma lihtsalt enam ei tahagi eriti. Sest see läheb natuke ajaga mööda. Aga on mingid asjad, mis oleksid nagu raudkindlad. Sest sa oled sellega üleskasvanud ja sul on see oma seos ja kui tuleb see lugu, siis tulevad silme ette kaadrid. Mitte videost vaid oma elust.
Et oli olemas, tahe ja ootus ja vahepeal mul läks meel täitsa kurvaks sellepärast. Sest lavalt ei tulnud seda, kuigi pool tööd oli ju juba kellegi teise poolt tehtud, hitid olid ju olemas, vastuvõtjad olid olemas, anna ainult minna. Eks ma natuke peegeldasin seda kohe endale ka, et miks see vahel lihtsalt nii on, kuigi otsest põhjust ju ei ole.

Aga lõpuks, lõpuks vedas kuidagi kraavist välja. Lõpuks see ikkagi tuli, see väike latakas, mida ma nii ammu olen oodanud. Kuigi jaa, cobaini särgiga ja maani nahkmantliga teismelist enam ei ole ja weekendile läheks küll.



Hommikused selged mõtteterad, edaspidiseks. Ma olen viimasel ajal lugenud niipalju inspireerivaid self growth jms bullikat, et lausa halb hakkab. Aga,  töötavad. Asju pole mõtet teha lihtsalt sellepärast, et teha. Asju tuleb teha effektiivselt, puhata tuleb palju, tööta ja taastu. Kui teed, siis tee. Kusiganes sa oled, siis ole seal, kogu oma mõtete ja olemusega. See võib olla ebamugav, enamasti see peabki olema ebamugav, sest enamasti see on mingi töö. Aga see on väärt ära tegemisut, et teenida välja puhkust.
Ma peaksin ju teadma, sest trenniga see töötab 100%. Kui teed trenni, siis tee trenni, intensiivselt, rasket, lühidalt. Taastu, puhka. Kui teed tööd, siis tee tööd. Intensiivselt, keskendunult, lühidalt. Taastu, puhka. Kui oled lastega, siis kuula, mängi, vaata, päriselt. Kui oled kellegagi koos, siis suhtle ja ole kohal.
Minu jaoks on raske lasta lahti sellest kahetsusest - teed midagi ja samal ajal sa ei saa teha midagi muud. Vali, otsusta ja tee. Samal ajal tahta olla mujal, ajaraisk.

Ja päike on nii kõrgel ja kell 7 on nii valge ja kõik on nii hästi. Hirmus, aga hästi :)




teisipäev, märts 13, 2018

Hommik, astume lasteaia väravast sisse.
Kassu:"Täna on nii lombine ilm".

Jah, enam paremini ei saa seda vist öelda :)

esmaspäev, märts 12, 2018

Ma tahtsin eelmine nädal iga päev postitada. Sest siis oli see kontrast nii värske. See vahe, kuidas ma tundsin ennast enne ja kuidas nüüd. Aga ma ei leidnud ka päris õigeid sõnu ja hommikul hõiskamise kohta öeldakse ju teadagi mida. Aga ma tahtsin, enne kui see muutub tavaliseks. Et mul jääks see vahe meelde.

Eufooria vaheldumisi kerge hirmuga, aga hea on tahta jälle asju. Asi on ju lihtne, ma olen tegelikult laisk. Ma olin natukene väsinud, väsinud toimetamisest, et välja teenida õigust puhata, sest ma tunnen, et mul ei olnud seda.  Aga tahaks, tahta puhata ja mängida ja olla.  Tahta kodus olla, tahta, ühega batuudil põrgata, tahta trenni teha, et saada energiat, mitte rihmaks, tahta mõelda ja tahta teist kuulata ja tahta laupäeval välja minna. Sest ma olen selle välja teeninud, sest sellel on mingi mõte. Ja nii vähe oli tegelikult vaja. Aga seda vähest ei saanud ka kuidagi teeselda, see lihtsalt pidi ise juhtuma.

Ja ma leian puhast kulda, minuteid, tunde, ja seda ainult sellepärast, et aeg on edasi läinud. Ükspäev üks praadis endale ise muna ja teine pani ennast ise riidesse. Aeg, minutid, minule. Oooo, ja ma kavatsen lapstööjõudu kasutama hakata. Asi hakkab pöörduma, mitte ei kulu vaid tuleb juurde.

reede, märts 02, 2018

Relatiivsusteooria. Vaatad hommikuhämaruses termomeetrit, ainult -10, nii soe! Ja valge. Kohe teeb paar kilti äratuseks.