esmaspäev, juuli 17, 2017

Ma planeerin alati palju. Et läheks sinna ja teeks seda ja siis vaikselt hakkab pihta see maha tõmbamine. Et ah, mis seal siis ikka ja vaja ju seda hoopis teha ja nii ongi. Et ongi muid asju vaja rohkem teha kui chillida ja kulutada.

Aga loomaaias ikka käisime. Kohvikus mitte. Shoppamas käisime. Muuseumis mitte. Melu ja elu natuke nägime, laevu eriti mitte. See ei ole nii, et istud(ükskõik, kasvõi maas), päike palgeil, muusika (ükskõik kasvõi halb) kõrvus, sõbrad ümberringi ja teed topsi veini(ükskõik, kasvõi plasttopsi). Pool topsi teed, sest lapsed, need ei püsi paigal ja asjadel peavad korgid peal olema. Samas on see ju loogiline ja ainuõige.

Aga natukene tahaks nagu veel. Olla ja minna ja lahtiste silmadega ringi vaadata. Ja vahepael tahaks need lahtised silmad kinni panna. Õudne, kui see kõik tuleb tagasi, see, et need silmad ei lähe kinni.

Aa ja reede-laupäev oli ju ka. Päev oli, öid natuke vähem. Kuradi alateadvus ja ületeadvus ja kuradi isehakanud shamaanid ja mu oma kuradi hundike. Ma tahaks viimasel ajal palju vanduda. Aga ma ütlen ainult kurat ja sedagi ütleb juba Kassu ka järgi. Seega rohkem ei või, talitse ja valitse ennast. Ma tahan igale poole minna, aga ma ei taha kuskil olla. Seekord oli külm.  Kurat(jälle, päriselt), mul on nii külm, koguaeg ja igal pool. Kuigi kasu oli täitsa sees. Ma koguaeg arvan, et ma pole veel päris täiskasvanud, et kuidagi ei ole veel kohal ja päris täiskasvanud teevad neid päris asju ja nii edasi. Aga ega see täiskasvanu värk vist ei lähegi mõistlikumaks. On palju vanemaid inimesi, kes ei mõtle palju rohkem. Ja nooremaid, kes mõtlevad ikka palju vähem.  Ja ma saan naljast aru küll, aga naljakas ei ole ja võib-olla on see vanuses või äkki üldises maeitea....kas võib öelda i tähega sõna? Eks ka muidu tore ja tark inimene võib labase nalja peale naerda.   Aga mingilt maalt tahaks natukene rohkem,  peenetundelisemat, natukene sarkasimi ja satiiri, lihtsalt roppusest ainult ei piisa. Oksest ja p.....st on natuke vähe.

Ma vist ei oksa normaalset päevikut pidada. Et kirjutaks kronoloogilises järjekorras suurepärasest nädalavahetusest. Mis tegid ja kus käisid ja tegelikult oli kõik niii tore.  Aga ma olen ikka jätkuvalt isekas. Ma kirjutan sellest, mida ja kuidas ma tunnen. Mitte seda, mis tegelikult oli.

Tahtsin pilte ka panna, aga piltidel on liiga palju nägusid. Meelespea endale, järgmine kord kui elu põnev on, tee pilte kus ei ole nägusid. On olu  ja elu ja ilu ja kuklaid ja jalgu ja mitte nägusid.

reede, juuli 14, 2017


Mitte, et midagi muud teha ei oleks. Mitte, et rakendust poleks, ülepea ja veidi peale ka. Aga lugesin 8 viga mida üle kolmekümpised naised riietumisel peaksid vältima - ma vist teen neid kõiki, ju ma ei ole veel valmis. Olema päris täiskasvanu päris maailmas. Hobusesaba pidi olema naeruväärne. Vabandust jah, et ei viitsi kiivrit pähe föönitada. Hea kui pestud saab jooksu, trenni, trimmerdamise, jõe ja sauna vahel. Viimasel ajal ostan endale ja K-le samadest poodidest samasuguseid asju.  Sest noh, saab ju.

Kuigi jõkke ma enam ei hüppa, see paneb mind muretsema. Et ei ole sellist tunnet, et tahaks pea ees sisse lennata. Et pea saab märjaks ja nägu saab märjaks ja...See on vanadus. Noored hüppavad. Vanad lähevad redelist, jalad ees, nabani sisse ja siis vaikselt liuglevad. Pekki, õhtul ma küll hüppan. Kõik ei ole veel kadunud.

Ja tegelt ei peagi soe olema, vihmaga saab ka ujumas käia.  Kui noor olla.

Tellisin maasikaid. Taimi, igavese hunniku. Jah, ma saan hakkama.


neljapäev, juuli 13, 2017

Igapäev on nagu laupäev. See on veel parem kui endal oleks puhkus. Mul alati peaaegu on ka. Alati on kõik tasakaalus. Peaaegu.

 Pühapäev näiteks. Juba päris nii soe oli, et lapsed olid nõus jõkke tulema. Peaaegu kõik ja peale suurt veenmist. Ja kohe oligi  nii suvine, et snäkilaua sai õue katta. Traditsiooniline valik grilllihast, juustust, pähklitest, porgandist ja nuikapsast. Koerad on  hästi välja koolitatud. Laua pealt ei võta ise midagi. Mitte kunagi, peaaegu. Kuid mõni ahvatlus on lihtsalt suurem kui truudus. Tulen mina viimasena leilist, valmis jõe poole punuma, aga mis ma näen. Hunt käppadega laual, nina kapsakausis ja muudkui pugib sinder. Kusjuures lihavaagen oli lähemal.

Huvitaval kombel on mul pool sügavkülma maasikaid täis saanud. Täitsa imeväel.


Tegelikult on natukene hirmus, et kuhu see lõputu laupäev viib. Kesse jõuab niipalju joosta? Jooksimine on lihtne, ebaeffektiivne, aga lihtne. Ma liiga tihti tunnen, et ma muud ei jaksa kui ainult seda lihtsat.  Aga karussellilt maha ka ei saa.

reede, juuli 07, 2017

Ilma metafoorideta, vahelduseks.

Mida külvad ja nii edasi. Ma eriti palju ei külvanud, seega pole üldse põhjendatud kõrged ootused lõikuseks. Aga ma ikka tahaks. Ma ei taha osta poest suvikõrvitsat, sest põllul ju on, kasvuhoones ju on, kasvuhoone taga ju on. Põõsad vähemalt, vilju mitte eriti. Kurki ka käsi ei tõuse ostma. Kasvuhoones ju on. Ise  panin ju ja  juuli on ju. Miks ma pean neid ostma? Maasikaid on terve vagu. Uued ja elujõulised taimed, seekord pandud päris põllule, mitte kesale. Aga pole, eriti. Kahjuritel on pidu, meil pole midagi.  Isegi lilled kurat ei kasva eriti.  Umbrohi kasvab küll.  Seda peaks hävitama, aga mul ei kulge miski nii nagu vaja.  Tahaks, peaks, aga tehnika ja aeg ja olu ja värk.

Mõnes mõttes ma ikka ei jõua ära imestada. Kui kerge on elu kui õhtul tuleb uni ja lapsed oskavad rääkida ja mängida ja ise uksest välja minna ja nagu päris kohe. Ja vahel saavad täitsa ise hakkama ja vahel ei saa ka, ja vahel leidub keegi, kes aitab hakkama saada. Ja see on suur vabadus.

Istumine on raske töö. Kas see pole mitte õnn kui pausi ajal saab batuudil põrkuda. Mul on koguaeg suur unistus, et ma tahaks jala tööl käia. See on see, kui sa näed kõike negatiivses valguses. Et ei saa jala tööle minna.  Aga mida sa kõike saad? Ebareaalne.

Olme ja Ulme. Kuu elektriarve oli  65 eurot. Ja tuled isegi ei põle. Tuleb vähem pesta. Kõike ja kõiki.

Ja ikka on külm. Ma ei näe oma varbaid isegi mitte kodus. Rääkimata sellest, et läheks kuskile lahtise kingaga. Mis kasu on roosadest varvastest sokkide sees.  Mul on kindad rattakorvis.

Aga õhtul oli vikerkaar. Otsast lõpuni, terve kaar. Ja topelt ka veel. See oli ilus ja tegi mul rinna rõõmsaks, sest ma arvasin päriselt, et see on ilus. Ja see on ju siis ometi suurepärane







neljapäev, juuli 06, 2017

Terve kuu läks aega. Et elada sisse, et lasta sellel olla ja tulla ja võtta seda nii nagu see on. Ja see on nii hea. Ühest küljest olen ma ettevaatlik, sest sellest välja tulemine on ka raske, alati on, isegi pühapäevast esmaspäeva tulek on raske. Mis siis veel suvest sügisesse.

Niiet terve kuu, et leida rütm ja anda alla. Lihtsalt leppida, et Karolin magab pool päeva maha ja Kaspar uinub alles poole öö peal. Et ei õhtul ei saa tuppa ja hommikul ei saa liikuma. Ja kuigi on külm, on vähemalt valge. Veel on.

Ja midagi ei juhtu. Sest on suvi ja kõik saab korda. Ja ühest on päevas  küll. Sõltuvused on alati halvad. Alati. Ükskõik kui head nad tunduvad. Ja et kõik tuleb millegi arvelt ja ma võin vahepeal seista ka. Olla paigal. Ja mitte olla sellepärast ärritunud.  Oskama ja tahtma lõpetada, mitte liialdada. Sa saad just seda, millele sa pühendud. Äkki ma peaks sihtima ikka kõrgemale ja kaugemale või pigem just lähemale, aga mitte igatahes ainult ühte kohta. See ei saa ju olla eesmärk.


reede, juuni 30, 2017

Ma arvestan enam-vähem kõik täpselt välja.  Aja, kulu, kasu, tasu, väärtuse. Palju päevi tuleb "raisata", aga noh, ma elu eest püüan olla sellel vabalt võtmise ja süü mitte tundmise lainel.  Sest ükskorda sada mul juba on katus ära sõitnud ja tuleb tõdeda, et katusega koos on elu ikka parem, kuidagi vähem sajab vihma sisse ja nii.  Kuigi, raisk, laseb ikka läbi, aeg-ajalt.

Selle aja peale võiks juba olla see miski olemas, midagi natukene rohkemat kui see teadmine. Tunnen enda pealt, näen teiste pealt, et elada kaasa,  avaldada siirast kiitust, tagamõtteta,  tunda rõõmu saab ainut siis kui sul on midagi ka hästi. Mitte paremini, mitte täpselt sama asi, aga midagigi, natukenegi. Mingi oma asi, mille peale saab natukene rinda kummi ajada ja  mille najal seda pead püsti hoida. Enesekindlus paistab välja, ebakindlus samuti.

Tagasi selle arvestamise juurde. Liiga palju mõtlemine pole ka hea. Aga ma jäin peaaegu nulli või kergelt miinusesse. Sest ma ei ostnud kleiti. Ma isegi enam ei vaadanud selliste silmadega ringi, sest ma ei saanud seda enam endale lubada, sest ma pidin selle summa jälle oma lolluse pärast tagasi teenima. Noh, et jääda nulli.  Kuigi ma nii tahtsin, sest mul oli ometi põhjus, isegi mitu, vabandus, isegi mitu ja kuna see on selline kord kolme aasta jooksul võimalus, siis ma ei suutnud valida. Sest valida sai ainult ühe. Kolme aasta peale. Ah, tegelikult see pole üldse oluline, üldse.

Ja ma olen kõiki ära tüüdanud. Kõiki. Tüüdanud ja kurnanud. Ennast ka.

Kurat, kus on emotsioon. Miks seda ometi ei tule, mittemillestki. Ainult üks sundmõte. Või mitu. Aga kui prooviks nii(nagu juba poleks eks), et lihtsalt teeskleks või  kuidas see tundub.  Vaimustuks ja rõõmustaks ja otsiks seda head. Vaataks endale peeglist otsa ja ei kordaks vv vaid hoopis ilus ja hea.  Sada korda proovitud, sada korda läbikukkunud.







pühapäev, juuni 25, 2017

Kohustuslik jaanipäeva kokkuvõte.

Kui nüüd järele mõelda, siis ikka jube hästi läks, arvestades seda,  kui palju võimalusi oli asjadel pekki  minna.
Et siis ainult headest asjadest. Vihma ei sadanud, sport võitis, laud oli täitsa iseenesest lookas, keegi ei saanud viga, eriti, lõkked põlesid heleda leegiga, lapsi oli palju, suuri oli palju, pillid olid, tantsu, laulu oli, sõnu oli vähe, maitseid erinevaid, kellel pidu hommikuni, kellel juttu hommikuni ja kellel unenägusid. Järgmise päeva tarkusena võib öelda, et jaanipäeva pohmellist hullem on ainult see, kui sul seda ei ole. Sest jaanipäev on vegeteerimiseks, võimalus lebotada see teine päev otsa, süümepiinadeta.  Mitte midagi ei tee, nii oli see plaan. Aga seda ei saa nautida, kui on liiga palju energiat ja rahutus hinges. Aga kõik sujus. Sport jälle võitis ja lastel oli piisavalt entertainmenti ja suurtel oli jälle kuum saun. Kõik olid õnnelikud. Peaaegu.

Aga kõige rohkem mulle meeldisid hommikud. Jaanilaupäeva hommik - rattamatk koduvallas ja jäätis ja mänguväljak. Ning Jaanipäeva hommik, rahulik ja jalagpall vastavalt võimetele ja jäätis.

Järeldus- õnneks on vaja jäätist ja sporti.

kolmapäev, juuni 21, 2017

10 võitu


  • 10 päeva ma ei ole autoga sõitnud. Ainult ratast. Järelikult ilm nii sitt ikka ei ole. 
  • 9  inimest kohal. Parem kui mitte midagi. Parem kui nii mõnigi kord.
  • 8 töötundi
  • 7 unetundi. Järjest.
  • 6 kilomeetrit  hommikul joostud. Tehtud-tehtud. Peaaegu.
  • 5 last hoovi peal. Mul on toa uks kinni ja keegi ei sega mind.  Eriti
  • 4 mitte midagi ei ole nelja. Võib-olla homme. 
  • 3 pidu 2 nädala jooksul. Vähemalt. 
  • 2 pakki 
  • 1 uus võimalus.  Nüüd ja praegu, vabalt ja innukalt.

pühapäev, juuni 18, 2017

Hea on olla

Nii nagu see hala on kõik juba olnud, on ka see juba olnud. Aga kuna see on hea ja head asjad väärivad mäletamist. Noh, et kui on pime november või külm veebruar ja lõputu lörts. Et siis äkki meenub see tunne. Ma teen viimase sellise. Tegelikult on need välised asjad kõik sellised, mis aitavad kaasa, aga see tunne tuleb ikka endast. Vabanemisest. Vabastamisest. Kui enam ei karda ja enam ei suru ennast alla. Päriselt viimane. Edasi on back to basic. Mis Kassu ütles, mis Karolin tegi ja mis mees ehitas.  Ja kuidas kanad, kuked ja koerad? Elu käib ju.

Need  suveööd ja päevad, see chill ja grill. Päriselt chill. Päriselt hea. Elu hetkes. Kolmeaastane südaööl liivakastis, kaminatuli ja inimesed (ja sääsed) ümber selle, ja meil on veel veini ja seda on palju või ratastega linnapeal, niikaua kuni veel on valge. Ja valge on kaua.  Ja mulle jälle meeldib joosta, siis kui kõik alles magavad, päikesega võidu, endaga võidu. Öine juust kõik llihasmassi. Sest kõik on hästi ja kõik läheb hästi, ühtviisi või teisiti.

Ja isegi tahaks midagi teha. Isegi neid vähe effektiivseid asju. Neid, millest eriti midagi kasu ei tõuse. Aga lihtsalt, et oleks ilus ja puhas.


Ma olin juba poolel teel kontserdile, aga hakkasin järelemõtlema ja vaagima. Liiga pikalt. Et kas kulutused ja emotsioon on tasakaalus.  Sest ma ju mäletan veel seda tunnet, ja seda laksu enam ei tule, sellest. Vana ja igav või lihtsalt nüüd on teised laksud.

Kus mu pomm on. Kaua peab inimene ootama. Tahaks ju teha swingi ja clean pressi ja SL deadlifte ja walking lunge ja nii paljut veel.  Ja see tunne on jälle nii hea. See, et ma tahan.

Noh, ma ju ütleisn, all the way up!

reede, juuni 16, 2017


 Nothing can stop me, I'm all the way up!


(Rohkem pole vaja, sest noh - on the wave.)



neljapäev, juuni 15, 2017

Ma sain sünnipäevaks  roosad varbad, isegi natuke liiga roosad.  Ja mul on aega, harjumatult palju.  Ja ma olen päris rahulik, harjumatult rahulik olukordades, mis mul alles mõni nädal tagasi suure pahvakuga kaane täiesti pealt ära lõid. Ma imestan iga sellise olukorra tekkides, et nüüd, nüüd ma peaks juba kärkima ja närvis olema. Ja üldse ei ole. Kui siis ainult veidi.  Sest ma mängin viktoriini ja ei taha medalit kaela teenida. Äkki see on ka natuke sellest, et on vabadus lubada endale neid väikeseid asju, mida niikaua ei saanud. Erinevatel põhjustel.

Et mis ma teen, mis ma teen. Mitte midagi ei tee, ratastega linna lähme jäätist sööma vot seda teen.

pühapäev, juuni 11, 2017

Pärast sünnipäeva- kell pole veel kümme ja juba ma istun kohvitassiga. Põrand on puhas ja laud on puhas ja sodi ja taara on kotis. Milline võit. Kaua üleval olla on tore. Vara tõusta samuti. Mitte ühel päeval ja ööl, aga nii lihtsalt on. Järgmine aasta läheb kergemaks, kui kõige varajasem linnuke oskaks ise telekast endale multikaid panna, siis oleks alles pidu. Hommikuni. Aga hea kui õhtulgi on, kui on  see vabadus ja võimalus.  Või oleme ausad, ega eriti rohkem ei tahagi ju. Tahaks tahta, aga ei taha lihtsalt. Ma olen igav.

Mis ma siis sain. Ja mis ma andsin. Andsin endast parima, peaaegu. Sain natukene vabadust, natukene elamust, isikupärasust, natukene ajavõitu ja kergemat elu ning kilodega juustu ja liitritega veini. See viimane paneb mõtlema. Kui sa mõtled inimese peale ja otsid seda, mis võiks talle rõõmu teha ja leiad vastuse. EDIT: Ja uued trenni riided.Nendega ma olin nii rahul, kuidas see mul küll meelest läks. Tasus ennast pühapäeval välja ajada ja tasus natuke maad sõita ja tasus ennast õige leti kõrvale sättida. Mulle meeldib asju heade soodukatega saada, aga veel parem on häid asju heade asjade vastu vahetada, kaks puud ja särk ja püksid. Naturaalmajandus

Mis ma ise endale annan. Mõne lubaduse. Mitte rohkem vajuda. Ja pommi või kangi. Sest ma ei taha mitte kuskile minna. Ja mikseri, sest vahus muna on ikka vahus muna.










Tööga on nii, et ise ka ei saa aru. Kummastki. Et kas äkki on hästi hoopis, äkki ma ei ole adekvaatne. Aga kardan, et olen. Vähemalt laadakalendri võib kinni panna.  Aga ettevalmistusi peab tegema, kaugel see maikuu enam on. Ja selle kolmandaga on niikuinii perses. Täiesti adekvaatselt. Õnneks on suvi, pea veepeal. 
Enne sünnipäeva. (Tahtsin igaks juhuks kirjutada midagi enne, et mine tea, mis pärast on.  Aga hästi on, draamakeerisest väljas, natukene ehk ripsab, aga kaasa ei keerle. )

 Pole arugi saanud, aga ongi vist käes ju. See Eestimaa suvi. Tahaks korraga teha kõike ja samas mitte midagi. Aga ega ma vist eriti ei teegi. Ma miskipärast ei jõua. Päev on lühike, niikui mökitama jääd, läheb mööda. Iga tund peab valima. Enda ja teiste ja kohustuste ja tahtmiste ja pidamiste vahel. Raske on kui on palju valikuid. Mind ajab poes ka hulluks kui on palju valikuid. Ükskõik  milliseid. Liiga palju ei ole hea. Vähem on alati parem. Iga õhtu ma mõtlen, et mis ma oleks võinud või pidanud....ja siis teen stop ja mõtlen, et vähemalt sai.....Sest teoorias ma olen täitsa tubli. Teoorias ma tean küll. Mis on elu saladus ja nii. Aga mul on plaan, hakata mängima viktoriini. Sest elu on ju mäng, tee ainult omad reeglid. Mängus on ainult kaks küsimust.

 a)kas seda on vaja
 b)kas ma tahan seda

 Hästi kui on üks või kaks JA-d, aga kui mõlemad vastused on EI, siis las minna. Ja nii iga asjaga. Kas midagi on vaja teha? Kas ma tahan seda teha? Kas mul on vaja seda süüa? Kas ma päriselt tahan? Või ma lihtsalt arvan, et see teeb mul tunde paremaks, kuigi tegelikult teeb halvemaks? Kas mul on vaja seda asja? Kas ma väga tahan seda asja? Kas mul on vaja seda öelda, kas ma tahan seda öelda? Lihtne.

Käisin ennast ilusaks tegemas. Või ilusamaks. Või noh, nii nagu on. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida vaid hoopis sellest, et see on nii kummaline, et kui ma räägin oma elust võõrale - et mis ma teen ja mis mul on ja kuidas mul on...siis ise kuulan ja  imestan. Et vahi kus läheb hästi, kus kõik on tip-top, tasakaalus, hästi, suurepäraselt.  Mul on selleks suveks ainult üks eesmärk. Vastu pidada. Tahaks olla rõõmus ja õnnelik, mitte ainult teoorias.  Hoolimata tõikadest ja asjadest. Sitta kanti kopp on ees iseendast.

Ma saan 33. Et noh, kaua võib nutta eksole. Reaalselt nutta. Saa suureks ükskord.

Publish/draft/publish/draft/publish


kolmapäev, mai 31, 2017

Nii hea on olla, et ma pean seda kohe kirjutama. Et pole seda rusuvat ja ängistavat tunnet. Midagi läheb valesti, aeg kulub, asjad ei tule välja, kellegi riided vedelevad, kellegi nõud vedelevad.....ja ma ei ärritu. Ja see on nii hea, sõnukirjeldamatult hea tunne. Kaelast saadik vees,  pea väljas.

Üks päev vedas, ma võitsin. Ja see oli ka nii hea. Mitte see asi iseenesest vaid see tunne, et minul läks ka hästi, minul vedas. Niimoodi vedas, et ei raatsinud kohe laiaks lüüa ja ilma ma sellest jäin. Elu õpetab jälle. Ilma jäin muustki, rikkus küll tuju, aga endalegi üllatuseks, ei jäänud tujutus kestma.  Sest kõik on asendatav ja ju see oli millekski hea.  Aga üks osa võidust jäi alles, seda nad ei saanud kätte. Ise lähen jooksen. Ja ma leidsin kohe, kust ma selle ülejäänu endale tagasi teen. Eriti ei ole kahju ka, järelikult polnudki vaja.

Ja veel, headest asjadest. Kassule meeldib lasteaias. Jutustab, mis ta kõik seal tegi ja laulab oma salmikesi ja on nii nunnu, et tahaks üleni nahka pista.  Seda on täna hea kirjutada, sest täna on tal viimane päev, nüüd alga suvi, 3 kuud ei mingit vaikust, ei mingit rahu. Kindlasti see ajab mind hulluks.

Ja kassul oli ju sünnipäev. Ja oli emadepäev. Ja oli aastapäev Ja olid laadad. Ja oli päris suvi. Ja kõik see oli tegelikult nii tore ja mina poleks seda  peaaegus tähelegi pannud. Lasin selle kõik mööda ja jäin kõigest ilma iseenda lolluses.






Kui suudaks veel nüüd keskenduda ja olla fokuseeritud, motiveeritud....siis oleks ka hea

pühapäev, mai 28, 2017

 Kurat küll, mai on ju mu lemmik kuu. Ja mul on tegelikult kopp ees. Täiesti ees, sellest hädisest ja rõõmuta olekust, sellest depressiooni äärel kõikumisest,  hirmust ja enda häbenemisest ja mööda seina äärt hiilimisest ja vabandamistest ja tige ja närviline olemast ja padja märjaks tihkumisest... teistel vist ka.

Aga nüüd on juba kuidagi parem. Kuidagi vabam, et tühja sest ja prioriteedid ja päriselt olulised asjad tundusid olulisemad, kohe päriselt. Mitte, nii, et ma tean, et peaksid olema, aga päriselt ei tunne. Seekord vist pääsesin siis.

Isegi tahaks natuke midagi teha. Et istutasin mõne lille ja puu ja põõsa ja taime. Ja ei olnud ajast kahju.  Ja jooksmiseks panin mussi.  Ja polnudki nii hull.

esmaspäev, mai 22, 2017

Pole ammu kirjutanud. Pole olnud aega ega tahtmist. Eelkõige seda viimast. Sest kaua võib eksole, ümber ühe asja keerutada.  Kui jooksmise ajaks ei taha enam klappegi kõrva panna, siis on päris halb ju. Et kuulad oma hingeldamist ja ei taha kaasa laulda, ei taha biiti tunda, hingest hõisata ja peaaegu nagu lendu tõusta. Ei taha.

Õnneks lapsed on kodeeritud loodusepoolt, armastama tingimusteta. Aga see ei kesta igavesti. Ühelt maalt ei ole enam nii, et vabandad ja kõik on korras. Tegelikult pole praegugi nii. See jutt sellest poisist, kes vihahoos lõi naelu aia sisse ja pärast vabandamist kookis neid sealt jälle välja. Naelu pärast enam plangus ei olnud, aga auk jäi alles.  Et pea tuleb korda saada, enne kui see aed on nii auguline, et kokku kukub.

Ma nägin ennast kõrvalt ja sain natuke aru, miks nad nii arvavad. Päris hirmus on jah. Aga, ma ei tea, nii lihtsalt on.

Aga lülita välja, vaata välja, keskendu, tegutse, ära mõtle. Õhtu tuleb ja hommik tuleb. Ela hetkes, jää endaks. Suu kinni ja silmad lahti.


pühapäev, aprill 23, 2017

neljapäev, aprill 20, 2017

Ma olen viimasel ajal saanud targemaks. Kui ma olen väsinud, siis ma ei mõtle, autopiloot peale ja õhtuni välja, ei mingit mõtlemist, ei tulevikule, ei minevikule ei olevikule. Veel vähem selle kirjapanemist kusagile. Sest see hetkeline silmavaade ei ole siis üldse mitte adekvaatne. Selline tarkus saab tulla ainult aastatega ja ainult siis kui vahepeal on neid päevi, kus on täitsa hea olla ja ei ole väsinud ja ei ole kogu see maailma raskus minu laiadel* õlgadel.

No ei ole rokipisikut. Või on suutmatus lahti lasta - järgmisest hommikust, tagasi sõidust, raisus päevast. Korraks, hetkeks tundus, et see on "see vana lugu", aga pole ikka päris see. Kahju hakkas. Sest ma mäletan seda tunnet, see kuidas mulle see muusika meeldis, kuidas ma elasin ja laulsin kaasa, niiet kõrvus kumises, hääl oli pärast kähe ja kael valutas. Näha neid lavaeest ja lava taga, süda põksus ja adrenaliin voolas. Seda emotsiooni enam ei ole. Nüüd paneb vere käima ainult see, kui seon tossupaela ja 1,2,3 ...GO.

Ma natuke tunnen seda, kuidas igast ebaeffektiivsest tunnist hakkab kahju. Et mis oleks jõudnud teha. Aga ma ei lange sellesse lõksu enam. Mkmm. Läksime eile Kassuga mänguväljakule, sest ta ei tahtnud kodus õues olla. Ja ei ole sellest midagi. Et oleks jõudnud.


*Naised trennist tihtipeale kurdavad, et õlad on läinud laiaks, et riided on õlast kitsad ja suurusnumber ei vasta, st muidu paras, aga no need õlad. Ma ei näe olles näoga saali-seljaga peegli poole ühtegi laiaõlgset naisterahvast. Teistpidi, ehk, võib-olla, aga riidepraktika seda õnneks või kahjuks ei kinnita. Ja siis ma kuulen veel sadat asja, mille üle kurdetakse, aga ma ei näe seda. Naised. Ongi sellised.  


esmaspäev, aprill 17, 2017

kõigest korraga ja ei millestki erilisest. Lihtsalt elu oma marinaadis

Hirmsasti tahaks  mingit postitust teha, aga sulg kuidagi ei jookse. Ei tea täpselt mida kirja panna ka. Kas on mõtet tühiste asjade kallal vinguda, urgitseda ja leiutada probleeme? Leida see tõrvatilk ikka üles, viriseda, et aega ei ole, ja ei ise ole päris selline nagu peaks  ja efektiivsus on madal ja...EI..

Päris lahe nädal oli tegelikult.  Kolmas poolik töökoht pakkus rakendust tavapärasest natukene rohkem. Ma ei julge seda öelda, aga see meeldib mulle hirmsat moodi.  Ei julge, sest äkki.... Teisel poolikul töökohal oleks võinud panustada natukene rohkem, aga peata kana olek ja ilmastik veel ei soosi ja eks ole elu õpetanud juba ka, et sa võid küll tahta ja rapsida, aga pärast ei ole sellel tulemust, kannatad ainult kahju. Kui ilma ei ole ja asju ei saa ette teha. Esimesel poolikul töökohal läks vist ootuspäraselt. Mul on viimasel ajal ootused madalad. Kunstlikult, sest muidu ma koguaeg pettun kui vähe ma jõuan ja see teeb mind närviliseks ja siis ei ole mõnus olla, ei mul ega kellegil teisel. Seega sellega on praegu nii nagu on.

Rääkimata sellest, et saun kõrvetavalt kuum, jõgi kõrvetavalt külm ja maja rahvast täis. Lausa mitmele korrusele jätkub. Nõudepesu on väga väike hind selle eest.

Munad tulid ka ilusad. Pildi pealt paistab kõik ideaalne. Pildi peal ei ole näha seda - kurja-küll-hoidke-eemale-need-kuumad-munad-ja-keev-värviline-vesi-jakuradi-kleepumatud--poola-jänese-ja-tibu-pildid. Ei, pildi peale on ideaalsed munad.

Ma pean ennast natukene jälle sundima. Võtma vabalt ja tundma rõõmu.  Magan järgi ja võtan ennast kokku. Leian ehk üles selle rokipisiku, kas see veel on kuskil minu sees alles. Või tuleb üks suur kannatamine nagu viimastel kordadel elu on näidanud :D

Ja kes enne teisi tõuseb jõuab jooksmas ära käia. Ja saab pärast koos teistega olla. Uni on ülehinnatud.

Aga tänase päeva pilt on hoopis selline. Poisid ja tüdrukud on erinevad. Võib olla võrdsus ja ühtsus aga on erinevus. Suur erinevus. Ja peabki olema.




teisipäev, aprill 11, 2017

Käisin arenguvestlusel. Ma olen käinud ainult Karolini omadel ja igakord on üks ja seesama. Mitte, et ma kurdaks, aga igavavõitu on. Ka seekord.  Ülivõrded,  tubli ja tark. Võrreldes teistega peajagu üle ja keegi ei vihja kasvule. Tasakaalukas, kaalutletud, aruka jutuga, hea analüüsivõimega, laia silmaringiga, näha, et lapsega tegeletakse(ausalt, peale Kassu tulemist sihipärane tegelemine on täiesti miinimumi peal, kahjuks, aga noh elu ja aeg). Hästi kasvatatud. Heatahtlik. Tühistest tülidest hoiab eemale, ei kraakle ja kiskle, käitub hästi. Kõike teab ja oskab, usin. Kõik aineõpetajad laovad kiituseid, null märkust, null etteheidet (kui siis ainult käekiri, aga pärilikkuse vastu ei saagi. Minul selles suhtes ootused täielikult puuduvad).  Ma kuulan, endal lai naeratus näol. Olen uhke, iga sõna on absoluutselt tõsi ja paitab kõrva, paisutab uhkusest rinda, aga tunnen, et mina pole seda üldse mitte ära teeninud.

 Aga pooled korrad kui mina teen suu lahti, et Karolinile midagi öelda, tuleb sealt, midagi stiilis - Pane telefon nüüd ära. Mida sa näpid seda telefoni jälle. Äkki puhkaks silma korraks. Äkki aitab juba. Pane see telefon ära. PANE ÄRA! Pane riided kappi. Paneks äkki riided kappi? Kuule, pane riided kappi. Teed kapi ukse lahti, mingi hunnik vajub põrandale. Mis asi SEE on? Pane telekas nüüd kinni. Äkki paneks nüüd teleka kinni. Pane oma asjad laua pealt ära. Vii oma nõud ära. Pane oma asjad kapi pealt ära. Kammi pea ära. Kammi pea ära. Kammi pea ära - päriselt kammi ära.  Vaata, mis sul toas põrandal on. 2 nädalat on sokid laua all. Pane riided kappi, pane riided kappi, pane riided kappi.....Ja see silmade pööritamine. Ilmselt on tegemist vaese piinatud geeniusega :D Valikuline kuulmine.

Rõhutan veelkord, et ma tean, et ta on  mul väga tubli ja ma saan aru küll kuidas meil on vedanud. Prillikivi. Elu ebaõiglus see ju on, mida tublim oled, seda rohkem sinult oodatakse. Ei saa enam kiita selle eest, et piss tuli potti või panid ise mütsi pähe.

Muide, Kassu täna pani. Niikaua kui mina ennast sättisin jõudis tema panna ennast ise riidesse. Sõrmikud pani ka ise. Kolm korda läks närvi aga näpuotsa ta need lõpuks sai. Mul oli nii hea meel, et peaaegu oleks silma märjaks võtnud. On ju ebaõiglane.


esmaspäev, aprill 10, 2017

Ma käisin eile külas. Ma olengi täpselt nii antisotsiaalne, et kui midagi sellist juhtub, siis ma pean sellest kirjutama.

Mul oli nii hea meel. Paljude asjade üle. Näha inimesi, suuri ja väikeseid, need pisikesed käed, hambutud naeratused ja piimalõhnalised juukseudemed. Ennast ka üllatas, et heldimus langes peale.  Kõige parem oli see, et ma sain aru kui kerge mu elu on. Et minu väiksed kannavad kaela ja kasutavad potti. Ja ma saan panna kohvitassi lauale. Ja vannivette saab vahtu panna. Ja titevankrit lükates ei pea tassima ühte suuremat titte veel süles. Või ei, sellest on mul natuke kahju. Puhas trenn ju. Lisaks trepid ka! Või oota, mul on sangpommid ju, ikka ei taha seda käru enam lükata.

laupäev, aprill 08, 2017

Issand kuidas ma sind igatsen.





Aeg on suhteline mõiste, nädal läheb lennates. Aga mitte siis kui nõudepesumasin on remondis. Siis on see terve igavik. Igavik täis nõudepesu ja vett täis ladistatud kööki ja kõik kohad on neid kuivavaid nõusid täis.  Tüütu.  No eks asi saaks hullem olla, näiteks kui pesumasin oleks ka katki.  No ja eks oleks veel umbes miljon viisi kuidas asi saaks hullem olla. Aga praegu on ka päris hull

reede, aprill 07, 2017

Karolini praemuna

Iseseisvumine ja kasvamine.

Karolin mingitel erinevatel kummalistel põhjustel pole nädalajagu koolis pikapäeva rühmas söönud või noh üldse käinud.   Sellest on kahju, sest seal söömineteeb minu elu lihtsamaks (kuigi mulle ei meeldi üldse see mida nad seal söövad, aga eks seda mida selle raha eest hästi kiirelt saab, antakse. Aga see selleks).

 Igal juhul tahab Karolin nüüd  ise endale süüa võtta ja mingil määral teha. On siin kaks päeva üritanud muna praadida.  Esimene kord lõi muna pannist mööda, otse pliidile. Eks nii ka saab. Teine päev õnnestus pealtnäha asi paremini. Aga seest poolt vaadates mitte. Natike liiga toores, kollane võib vedel olla, aga kui valge ka on, siis see ikka väga kurgust alla ei lähe. Ja kui nüüd meenutada, siis nädalavahetusel tahtis ta endale muna ise pannilt tõsta, aga kuidagi jõudis see ikka otsapidi põrandale.

On veel tegelikult võimalusi seda asja untsu keerata, erinevad kõrbemisastmed on kõik veel proovimata.

Kallis, maailm on karm ja elu õpetab. Aga kui sa usud endasse, kui sa väga tahad, siis ükskord saad sa seda muna ka süüa. Taldrikult.

kolmapäev, aprill 05, 2017

Kassu naljanina



Kassu:"Kes see kõdistab mind?"
Mina:"Ma ei tea, kes siis"
Kassu:"Kes see on?"
Mina:"Kust ta sind kõdistab?"
Kassu:"Nina seest keegi kõdistab"
Mina:"Kassu, see on nohu, aevasta välja".

Kassu on viisakas poiss. Kanalsse minnes ütleb: "Tee hommikut kanad, kuidas magasite?" Matsu käest küsib: "Tere Mahno, kuidas läheb?"

"Mis see on" "Asi see on" "Mis tegi seda" "Kus lääme meie" "Asi see on" "Asi see on" "Asi see on" "Asi see on".....

täieneb

teisipäev, aprill 04, 2017

Lihtsalt hommik



Siis kui keegi veel ei ole tõusnud, isegi mitte päike. Ainult hunt ja mina. 


pühapäev, aprill 02, 2017

aprill ja nali (piimazhelatiin, issand ma olin endaga nii rahul. Päris hea kild oli :))



kevad õues ja pões ja rattad alla

ja see...!!













Ühteaegu on vabastav, teisalt on hirmutav. Et üks siin iseseisvub. Läheb ja tuleb üksi. Eile bussiga linna, täna bussiga alevikust koju. Põllepaeltest lahti, mis võib kõik juhtuda kui neist kõvasti kinni ei hoia? Aga keskendume ikka heale. Päev otsa õues ratastel vs tahvel. Põsed punased ja tuju hea.  Ja milline ajakokkuhoid "taksojuhtidele".

Ja ta ujumistrennis ujub 20 ringi. Mitte otsa, ringi. Seda on palju. Mina olen uhke.


pidin olema täna kuskil mujal. Pidin saama targemaks, sillutama teed ja tegema algust. Jätkama ja saama paremaks. Aga ma ei läinud. Arvasin, et mul on kiire, liiga palju on teha ja ma ei jõua ja ma ei saa seda endale lubada. Ma ei teinud midagi erilist ja oleks jõudnud ja oleks saanud, aga ma ei läinud. Teist korda juba. Kahetsen jah, aga ignoreerin.

Anna endale aega. Nii mulle öeldi. Ja õigus ju oli. Kui on juba saba taga, siis ei saa olla nii halb. Ei julge öelda, et on hästi. Ja kahest saab kolm. Mis siis, et ajutiselt. Kolm! Ja mõni nädal on viis.

Kassule sai kevadet vist liiga palju. Otsaesine kuum ja silmad hägused. Mul oli nädal nii hästi planeeritud. Võtsin kohe pühapäeva vabaks. Kuigi näris ja kripeldas. Mõtlesin, et aega küll ju. Viimased korrad lasteaeda minnakse juba rõõmuga, ei nuttu ei "ei"-d.

Pidin tegema talvel mingeid asju. Siis kui oli aega. Mõelda ja planeerida jne. Ei teinud.

teisipäev, märts 28, 2017

Ma iga aasta ootan seda hetke. Seda, kui tunned, et me oleme päästetud. Et pimedus on läbi,  on sopp,  külm tuul, aga on  valgus ja kui veab siis ka päike ja natukene aega veab, et töö veel ei tapa.  Õhtul kell 8 õue minna ja tunda, et veel pole öö, jah see on kevad.

Vaim tuleb valmis panna. Lühikesed ööd, pikad päevad. Hilja voodi, vara üles, rikkust ei tule aga igav ei ole. Vähem aega mõtlemiseks. Nõmedate mõtete.

Lugesin eile ühte artiklit.  Ei midagi uut. Miks ma ei muutu, see on sellepärast, et ma ise ei ole piisav motivaator, endale. Sest vahet ju pole. Aga ma ei ole üksi ja ma ei peagi olema normaalne enda pärast. Ei ole nii, et armasta kõigepealt ennast ise ja siis teised bla bla. Tegelikult on nii, et  kõigepealt on need teised väiksemad ja sellepärast, kasvõi teeseldes, pead igal hommikul endale kordama seda klisheelikku mantrat. Fake til you make it.  Artikkel oli "How to raise a confident girl". Ja kui sellest ei piisa, siis kuskil on inimesed päris probleemidega. Et võiks olla piinlik. Printsess herneteral.

Kui ma vaatan kõrvalt inimesi, neid kes mulle tundub, et saavad hakkama ja on enesekindlad, siis ükskõik millised nad on,  see polegi oluline, kas enesekindlus on põhjendatud või seisab kanajalgadel, aga neil kõigil on pea püsti. Ja seljad sirged. Kui nad astuvad sisse, siis  nad ei vaata maha. Nad vaatavad otsa ja silma.  Sellest alustuseks piisab.

pühapäev, märts 26, 2017

Päris hea meel on kodus olla.  Päike, meri, hea söök, hea jook, rõõmsad lapsed? Jah, kindlasti.  Oleks võinud minna hullemini. Muidugi oleks võinud minna paremini, õigel ajal õiges kohas, ahel ja juhus ja kõik see kokku.

Lendamine on tüütu. Kõik see lennujaama majandus on tüütu. Õnneks Kassu magas siis kui vaja, näe, jälle läks tegelikult hästi. Igavus ja tüütus on väike probleem. 45 minutit lennuvahelist aega STN-i suuruses lennujaamas koos erinevate jamadega, see on suur probleem. Pagasi ootamine lindilt kui sul peaks olema  ainult käsipagas, on probleem. Id kaardi kaotamine sprintides püksid rebadel,  on suur probleem. Väravanai jõudmine 10 minutit hiljem märgitud sulgemise aega, on suur probleem. Kohvri unustamine turvakontrolli on suur probleem. Sama lennu väljumise hilinemine 20 minutit, see on suur vedamine. Kohvri tagasi saamine, on suur vedamine.  Lennule saamine juhilubadega, see on suur vedamine. Ainult ühe id kaardi väljakukkumine taskust, kus on neid mitu, on suur vedamine.   2h Riia lennujaamas ukse avanemise ootamist ja trahvi saamist võib tunduda suur probleem, aga siiski kell 3 öösel kodus olla, on suur rõõm.

Ütleme jälle nii, et elu õpetab. Iga kord. Huvitav on see, et need eelmised õppetunnid on risti vastupidised. Üks eelnev õppetund käskis planeerida, broneerida, teha kodutööd. Tegime, planeerisime, broneerisime. Ja see oli kõik üks suur kannatamine.  Ma ei teagi, mis järgmine kord. Kui ta kunagi tuleb. Minul.Potitäis mett ja tilk tõrva.Sest mul on ikka kahju ka. Et see lühis peas koju ei jäänud ja ikka kaasa ronis. Kuidas seda lämmatada enne kui see mind lämmatab. Maniakaal-depressiiv. Et kui midagi ei ole, siis tuleb see välja mõelda. Tuttav käitumismuster või mis.


 Aga see mesi.....Nädal ilma internetita. See oli super. Kuigi natukene kirju oleks võinud vaadata, oleks leidnud kasulikku infot - no nende planeeringute ja broneeringute kohta, oleks olnud vähem stressi. Aga  avasin täna hommikul arvuti. Või õigemini vist oli lõuna, sest eilne jäi ajavahele jalgu ja lühikesele ööle järgnes  veel veidike lühem päev.   Ja ma ei tahtnudki midagi vaadata. Ma ei mäletagi, mida ma koguaeg pidin enne vaatama. Millestki ei ole vist ilma jäänud. Ma mängisin Karoliniga lennukis laevade pommitamist. Meil ei ole kunagi selleks aega. Ma kavatsen seda joont hoida. Aega paremate asjade vaatamiseks.

Mulle meeldis meie korter. Ma siinkohal ei viitsi vinguda nende asjade kallal, mis ei meeldinud. Sest bassein oli otse ukse all ja treppe oli palju. Oi kui palju. Ja mulle trepid meeldivad. Ja bassein oli külm ja mulle see meeldis. See oli täiuslik päeva algus mulle.

Veepark - nii lahe, nii külm. Aga kui on külm, siis on järjekorrad väikesed. Niiet külm on hea. Ja see oli lahe. Mulle meeldis, et Karolinile meeldis ja meile koos meeldis. Aga noh, külm. Ja see külm mulle lõpuks ei meelidnud.

Ma ootasin bussireisi. Ma arvasin, et see on huvitav, et näeb ja kuuleb midagi muud kui rannapromenaad. Ei olnud huvitav. Igav ja õudne ja palju kotte vedelikke pidavaid kotte. Kuidas on võimalik sellel miniatuursel saarel nonstop 3h bussis loksutada. Tegelikult suur puu oli natukene lahe. Aga  seda oli ikka natukene vähe.

Eks see paadisõit oli ka natukene rohkem kannatamine kui lummav vaalavaatlus.  Ka kalastajate näod ei peegeldanud seda vaimustust, mida oleks soovinud.

Rõõmu leiab väikestest asjadest. Näiteks merisigadest. Väikesed ja nunnud ja näljased.  Või heast söögist. Natukene liiga heast. Odavast veinist. Natukene liiga odavast. Vaagnatäis mereelukaid. Jäätis. Snickersi jäätis. Oliivid. Ja lained. Mis siis, et on külm ja riideid ei ole, aga kui  lained on kõrged, siis tuleb nendesse heita. 26 tuhat sammu. Ja ninad on põlenud. Loterii-allegrii, vaateratas-okseratas, suveniir-ninn-nänn. Alati ühesugused, alati hitid. Pidurid maas ja pidurid peal. Peaks olema ikka peal.  Valge vaht peksmas vastu musti kive. Tuledemeri. Teekond mäkke, mäest alla. Puhtad kivisillutised ja ei grammigi soppa. Jah, rõõmsad lapsed  ja lõpuks väsinud. Ma tahtsin hirmsasti kokku hoida. Jälle suhtumise küsimus.  Mitu eurot on üks tuju, üks emotsioon väärt? Mitu 10 inimese oma? 10 toreda inimese oma? Vist ei tasu?

Õiged ja head pildid on teistes aparaatides.



















pühapäev, märts 19, 2017

Pakitud, valmis, 5.30 üles, läks. Kas keegi magas, kas oli aega? 50/50 nagu ikka.

Kus autohambapasta on? Kaasas, checked.

neljapäev, märts 16, 2017

Ma olin eile haige, vist. No ikka täitsa s**** olla, püsti ei seisnud ja olla ei jaksanud. Täiesti lampi. Kui see oleks keegi teine, siis ma ütleks sama, mis teised, aga ei saa ju olla.  Sest nii mõnus oli, tõusta ja minna, selline power ja energia. Sõltuvus. Kui ma juba varjan, tahan,  et keegi ei näeks, keegi ei teaks, kas siis on juba probleem?

Aga täna - päike ja linnud ja kevad, maja on küll must aga elu on jälle ilus. Kõik on tegemata, aga küll ma jõuan. Selline positiivsus, kuidas see tuli ja kuidas seda kinni hoida. Sest see on päris tore.

kolmapäev, märts 15, 2017

Reis lõunamaale. Lapsed on ärevil. Ootamine on ka tore. Selline natukene kõditav tunne. Kohvritega rullitakse mööda tuba ringi. Kassu vaatab lennukeid ja patrab koguaeg.  Meie ka, reis lõunamaale.


Aga mina, ma natukene pean sundima ennast elevile ja seda ootama. Manama ette selle maski. Ma tean, et ma tahan minna ja on soe ja on seltskond ja on tore. Aga mina ja mu kiiksud. Minu rutiin ja minu asjad. Segi ja segamini ja ma ei saa nii eriti. Planeerimine, mõtlemine, asjaajamine segab.  Ja päriselt ei karda minekut vaid pigem seda, mis siia jääb. Et järg kaob käest. On see võimalik.


esmaspäev, märts 06, 2017

Mällu, seinale, otsaette.

reede, märts 03, 2017

Express post, ilma filtrita, otse torust nii nagu tuleb. Sest tegelikult ei ole selleks aega. Sest tegema peab midagi muud. Õnneks.

Siit lugedes võibki jääda mulje, et ongi suur D ja on tulnud, et jääda.  Õnneks ei ole. Öeldakse, et inimene on nii laisk kui tal olla lastakse. Mina ei ole laisk. mkmm, vastupidi. Diivanil istumine on mu kõige hullem õudusunenägu. Kui mul tekib 20minutiline auk päeva, sisi ma lähen närviliseks, sest ma oleks võinud selle ajaga ju midagi teha. Mitte et ma hirmus produktiivne oleks, seda nüüd ka mitte. Enamasti mitte. See on veel kõige hullem, et teed, aga kasu midagi....oh kurja, ei tahtnud sinna jõuda. Mitte täna.

 Aga ma vist olen nii masenduses kui mul olla lastakse. Kui ei lasta, siis ei ole. Kui kellelgil teisel on paha, siis mul ei saa enam olla. Siis ma ei saa enam paukuda ja haletseda ennast, siis ma pean kokku võtma ja lohutama ja peale puhuma, sest sellel teisel on äkki päriselt midagi viga. Ja eeskuju ja värk ju ka. Kas ma olen midagi maha maganud ja teismeiga on VEEL ette poole lükatud? Kahju ja õudne on korraga. Kergesti ärrituv, solvuv,  tige. Ära päri, ära käsuta.  Aga siis ma saan oldud. Inimesemoodi. Sest on vaja. Sest kõigil ei saa korraga paha olla.

*****

Kassu hakkas täna jälle nutma. Ta nutab ja jonnib palju, aga see kui ta lasteaias klammerdub nii kõvasti oma pisikeste kätega ümber mu kaela ja vaikselt nuuksub ei ja ei, ning siis kui ma ikkagi pean ära minema, sest noh, peab ja kasvatuslikust aspektist oleks kõige hullem sellel hetkel murduda ja ta kaasa rabada (ja koju teleka ette naelutada ja "tööd" tegema hakata - ma olen sellele mõelnud, iga kord aga ma tean,et see ei tööta).  See ahastav nutt, sest ta ei saa midagi teha, sest suured inimesed hoiavad teda kinni ja tema on väike ja peab leppima sellega. Peksa või rabele oma väikeste peenikeste jalgade ja kätega, midagi ei aita.  Mis sellest sai, et iga päev positiivsust, kirjuta ja mäleta head?
No tegelikult on lasteaias tore ja kõik käivad (ja käivad kauem ja rohkem kui 3x 9-15.30 nädalas), aga täna oli see lihtsalt nii kurb. Ja neetud küll, seal ei ole mitte mingeid mänguasju, isegi neid, mida ise sinna viisime, isegi neid ei ole. Ja ma ei saa talle järgi minna kell 4. Sest living that dream ja puha.
Sellega on ka nii, et tahaks, et mõte töötaks kiiremini. Miks ma ei suuda olla selline nagu ma ette kujutan, kui ma harjutan ja mõtlen. Miks see ikaldus tuleb? Kui ma ei ütle, siis on igav ja kui ma ütlen, siis issand jumal kui nõme ja lame see kõik on. Õudne. Kumb on hullem?
Aga ei anna alla, vastupidi. Rohkem ja paremini.

See nädal ongi rohkem. Kõike on rohkem. Magan rohkem, trennin rohkem ja võta näpust kaalun ka rohkem. Sest see on nüüd uus probleem. Pidavat olema.

Laupäev -

Mitte et see iseenesest oleks nii suur asi või üldse mingis plaanis oluline, aga ma kardan, et ma jään sellest tundest ilma. Just sellest täna hommikusest. Et oled rahul ja kõik on hästi. Selline loll ja natukene totakas, arusaamatu aga ikkagi väga mõnus.

Et siis on elu nagu kergem. Kerge on rõõmu tunda lihtsatest asjadest ja kerge on olla rahulik kui jonnijuurikas tuurid üles võtab ja kui preilil suu viltu kisub. Siis ma parandan nad kohe ära. Sest ma olen ise korras.


esmaspäev, veebruar 27, 2017

Issand, nii häbi on. Sellepärast, mis ma eile kirjuatsin. Mis asi see on, oli? Miks see tuleb ja on selline? Mingi depressiivne häire, käib lainetena. Täna ei saa jälle aru, et mis mõttes või milleks. Mõtlesin, et kustutan ära, aga ma olen alati selle poolt, et on nagu on. Julgesid teha, julge tunnistada. Ja las ta siis olla.

Aga noh, ilus ja mõnus on elu jälle. Maniakaal-dpressiivne psühhoos.

pühapäev, veebruar 26, 2017

Pool päeva on tühi leht ees. Mitu päeva. Ja ei ei oska. Vaataks mööda ja ignoreeriks, olen sellises ooteseisundis. Raske on rõõmu tunda, ükskõik millest. Isegi joosta on raske. Sest ma olen seda nii palju kordi rõõmuga teinud, no nii et jalad vaevu puudutavad maad ja hing hõiskab ja tahaks kõva häälega laulda. Pettumus on selline kole asi. Must ja kole koll. Röövib kogu rõõmu, kõigest.

Ilus aastapäev oli. Ilm oli ilus, natuke ettearvamatu ja muutlik. Päike, lumetuisk, külm ja soe korraga.  Ja kõik sujus nii hästi. Lumesõda, sest see peaks olema lõbus. Sest see on tore, sunnid end tegema palli, olema lapselik, et äkki siis naeraks ka, päriselt.  Süüa sai silmadega, lõhnas hästi, maitses hästi. Tuba rahvast täis.  Ja järgnev päev oli...mõnus. Ja uni oli hea.  Ei juhtunud midagi halba. Ainult head. Kõik sujus ja oli graafikus ja oleks võinud ju olla lõõgastav, rahulik, kosutav.  Lumine jalutus-kelgutamis retk. Nii vähe? Istusin saunas ja tundsin, kuidas ma olen täiesti pinges. Sest ma istun siin niisama, ja see pole päris õige saungi, sest ei ole piisavalt kuum ja mis kasu sellest siis üldse on. Mitte mingit kasu.  Mida ma istun siin, üksi ja võõrastega, soojas ja niiskes ruumis. Milleks? Ja juba oli õhtu ja natukene jälle kahju. Et ei oska olla selles hetkes kui see hetk on, enne kui see argipäev peale lajatab. Või tunda rõõmu sellest argipäevastki. Sest need päevad on ju tegelikult nii mõnusad. Muretud. Päriselt muretud. Ainult pseudo. Ja nii kahju on, et ei oska olla inimene.

Mul oli tühi leht ees ja ma tahtsin kirjutada midagi head. Et tore nädalavahetus sööbiks mällu. Et mõtle positiivselt ja siis head asjad juhtuvad ja oled oma mõtete tulemus....

kolmapäev, veebruar 22, 2017



 Ma ei oska öelda kuidas läheb. Seal koolis. Kas ülemõtlemine võtab jälle maad? Äkki esimeses klassis ei peagi eriti midagi tegema. Ei pea raamtuid lugema ja võivadki koguaeg tunnid ära jääda. Minu laps on tubli, ma tean. Aga 4 aastat poolel potetsiaanil lasta....Äkki peaks midagi ette võtma, käima uste taga kraapimas ja susserdama. Või on asjatu hirm? Raadiost kuulen, enamus Eestil on hoopis vastupidine probleem. Äkki on kõik hoopis väga õige.
Ja tal on sõbrad ja see on nii tore. Popp tüdruk. Minu tüdruk. Kus see veel tuli? Aga see igal juhul on väga palju väärt. Ega muidu ju ei tea kui pole teisel pool olnud.

Lasteaias läheb ka kuidagi. Käib üle päeva. Nii on hea. Lehvitatakse küll alati kurvalt. Endal on ka kurb. Vahel ei taha. Juba kodus ei taha, riidesse ei taha, autosse ei taha, parklas ei taha. Aga mul on alati taskus kommi. Ja koju tullakse rõõmsalt, alati oli tore. Tegevusi on palju, mänguasjadega ei priisata. Aga äkki polegi vaja. Sadat ja ühte autot. Neid on kodus ju ka. Haigustega on nagu on. Ikka on.  Püüab panna ise riidesse. Alati läheb närvi. Seda ma näen küll kust see tulnud on. Räägib ikka nii, et tõlki on ka vaja. Aga see on nii otre. Mul oli nii kahju kui ta ütles esimest korda "prügiauto" või "Karolin". Ei saa muidugi lõpmatuseni jääda korrutama "ti taato päh päh" ja "Kaali". Aga kahju on ikka. Peaks üles kirjutama tema sõnu ja lauseid, sest see on naljakas. Minu depressiivne hala ei ole üldse. Miks selle jaoks alati aega on?







Jälle üks egotsentriline heietus. Kuidas lastel koolis ja lasteaias läheb?

Mulle ei meeldi üldse välimusest või kehakujust või millestki sellisest välja teha. Ma ei taha sellel teemal arutleda, sest on nagu on ja loodus on andnud nii nagu  on ja mis sellest siis ikka. Jääb üle leppida. Kommenteerida või arutleda. Nagu olulisemaid asju vähe oleks.  Mustmiljon ja peale ka veel.

Aga ikka. Nädal aega juba ketran. Publish või draft.  Päris naljakas on. Alguses olin lihtsalt üllatunud, siis vihane, tigenigu herilane, turtsusin nigu siil mudas, siis natukene kurb ja palju õnnetu. Et mismõttes. "Ilusad" kurvid ju - vasak biitseps ja parem biitseps.Ei? Aga need on ka kõik. Kui ma kandsin turjal +10 või +20, siis polnud ju neidki, ainult voldid. Nüüd on juba savi, aga vist mitte päris nii savi, et välja ei tahaks elada.

Ma tean, et ma olen vähe üle tõmmanud ja kergelt on ajudele hakanud. Igapäev teen "trenni", aga see on paratamatus. Kui on väsimus, siis ainult jooksen. Ma ei jookseks, kui ma saaks perega kvaliteetaega veeta näiteks jalutades. Aga pere ei tule.  Ma ei taha õhtu läbi teleka ees aeleda, sest terve päeva ma ju istun arvuti taga.  Alati on keegi haige, ilm on kehv või lihtsalt ei viitsi või pole ikka see päev. Ja siis ma lähen üksi. Ja jooksen. Olenemata ilmast ja haigusest. Kuniks kevad.

Mul on küll mingid asjad mida ma ei söö. Mul on mingid asjad, mida ma söön palju. Väga palju. Mul hakkab halb kui keegi räägib mingist 1500-kcal-st. Kes see elab sellise kaloraazhiga? Rahu ajal vabas maailmas?

Ma olen tegelikult natukene solvunud ka takkotsa. Sest ma olen ju tugev ja vastupidav (noh nagu hobune, et mitte öelda härg). Söön nagu loom (noh nagu hobune, et mitte öelda siga), niiet endalgi on piinlik. Aga elan üle.

Ja tuntakse muret. "Muret". Äkki on midagi viga. No on küll jah,  mul on kindlasti midagi viga.  Aga see viga ei ole väheses söögis.  

  Esimest korda teadliku elu jooksul ja seda veel koos lapsepõlvega mul ei ole kaaluprobleemi. Päriselt, ei mingit probleemi.  Ometigi.  P.....se! Anoreksia! Pähh!






teisipäev, veebruar 14, 2017

No räägime selle nüüd ruttu ära, enne kui isekus ja enesekesksus ja muu säärane jälle kõik ära varjutab. Kuulda juba on. Ja ega ta tulemata ei jää. Või päike ja meri ja palmid ja....

Aga plika sai 8. Tegelikult läks hästi, ideaalselt mitte, aga sellist asja vist polegi olemas, mina ju. Palju mõtlemist, ümbermõtlemist, planeerimist, ümberplaneerimist, poes otsimist ja veelkord otsimist, tellimist, tühistamist.... kas ma tegin piisavalt, kas on piisavalt, äkki on aega liiga palju, lapsi liiga palju...oh, ma arvasin, et see on küll viimane kord. Aga välja tuli enam vähem hästi. Oli vist tore. Õues ja toas. Sest päike ja lumi. Ja süüa sai. Ja isegi üle jäi. Jah, läks hästi. Võib nii öelda küll.  Terve päev, hommikust õhtuni. See oli minu ja meie kingitus. Lisaks kinkisime meigikohvri. See läks küll täppi, oleks ainult lõputu laupäev ja saaks mäkerdada. Kasulikke asju sai ka. Vaiba, mida ma ise ei olnud raatsinud/suutnud juba pool aastat talle osta, tüdrukute nänni ja kohta kus seda hoida ja raamatu ja raha mida kulutada just nii nagu 8a ise tahab ja pauku ka. Palju pilte mälestuseks. Ja äkki natukene seda tunnet ka. Et oli hea päev. Kui kunagi meenutada. Õigel päeval käisime natuke kelgutamas ja natuke shoppamas(ta ostis endale jope, hea valik!)  ja proovisime bowlingut ja  pannkooki jäätisega. Ja Kaspar hakkas alles tagasi tulles toidupoes korralikult jonnima. Hea seegi. 


esmaspäev, veebruar 06, 2017

Mul ei ole tegelikult midagi hingel. Eriti. Ja väheke kiire on ka. Sest noh, elu ja värk. Töö ja trenn ja kodu ja K sünnipäev ja reis ja kahjuritõrje ja kõik võtab aega.  Ja kui kõik on hästi, siis ei olegi midagi välja elada. Samas ideaalne pole ju kunagi (hämmastav, kuidas ma suudan sellesse postitusse, mille kogu mõte on selles, et öelda kõva häälega välja "kõik on hästi", ikka põimida selle tõrvatilga - et kõik on peaaegu hästi, aga MINA pole ikka RAHUL, tundke mulle ikka natuke kaasa minu raske elu pärast)

Niikaua kui kõik on terved on graafik lausa suurepärane. Kõike jõuab. Viimasel ajal ma jään magama ja ärkan alles hommikul. Nii see sai ka kõva häälega välja öeldud. Ma ei tea millest see täpselt on,  aiman ehk, aga igatahes tahaks seda joont hoida.

Aga hoopis võiks ju praegu. Praegu kirjutada. Eilsest päevast. Üleeilsest. Ehk eelmisest neljapäevastki. Laadida mõne pildigi. Aga ma ei viitsi. Sest mul on muudki teha. Sest suht hea on olla.

Kuniks hädaorg jälle peale tuleb :D Siis saab jälle kaustiku täis

reede, jaanuar 27, 2017

Kurat  "äkki see on ikka kõik või vähemalt natukene mu ettekujutus". Jälle. Noh, see õpitud enesehaletsuse muster. Samas, ma olen väga veendunud, et ma olen alati objektiivne.  Sest ma ju tean. Samas ma olen paljudes lihtsates asjades ka päris kindel olnud, faktid aga on näidanud hiljem vastupidist. Ometi, ma olin nii kindel.

Deprekas on vist üks hirmus asi. Vist õnneks, sest ega ma ei tea, vist. Kolm päeva oli käega katsuda, täitsa kohe nii, et süda füüsiliselt valutas ja padi oli märg. Õnneks läks üle. Noh, tõusis nagu natukene tuhast või nii. Sellepärast ma selle pildi tegingi. Õnneks või nii.


Viiruste möll ka ehk selleks korraks vaibunud. Et kui vahepaeal on halvem, siis tavaline on juba päris hea.

Ma ei julge rõõmustada. Aga pean. Jah, on hästi.

pühapäev, jaanuar 22, 2017

Sitt lugu on. Nii sitt, et isegi halada ei taha. Ei taha analüüsida, mõelda. Üldse ei taha. Asi ei ole üldse selles faktis või kas see on oluline või mitte. Lihtsalt natuke mõru pill on olla selline.

Kassu oli/on paduhaige jälle. Eile oli päris haige, täna juba rõõmsam. Ööd on muidugi toredad. Niipalju aega mõelda. Hommikul magas(ime) õnneks kaua.  Ma ei jõudnud ära oodata millal ta ärkab. Et ma ei peaks enam üksi olema, oma mõtetega. Ta tahab ja nõuab just niipalju, et kui ta juures on, siis polegi aega. Ja hea ongi.


Teisalt pidin ju keskenduma ainult heale. Ja ma isegi leidsin eile ka seda head. Ilm oli nii ilus, tundus nagu tuleks juba kevad. Ma sain tunnikese seda nuusutada ja sisse hingata. Kuigi kevad hirmutab.  Ma olin täpselt nii väsinud, et ei tundnud isegi süüd ega kahetsust toas istumise ja palava käe hoidmise ja tatise nina pühkimise pärast. Tegingi ainult hädapärast ja rohkem polnudki vaja. Keegi ei eeldanudki rohkem. Sest kedagi polnud, peale minu ja Kassu. Ja teistel oli tore ja parem ja nii oligi hea. Seda juhtub juba liiga tihti kuidagi. Et ma luban endale, et täna ma lasen sellel minna. Ja tänasest saabhomne ja ülehomne ....ja köis ikka lohiseb. Ja kodus ei olnud eriti midagi head süüa. Oleks olnud, siis praeguseks seda enam poleks niikuinii. Laste komme veel ei pannud kinni. Niipalju kontrolli on. Oleks võinud ju halvemini minna. Alati võib natukene halvemini minna. Vist.

reede, jaanuar 13, 2017

Uusaasta lubadus, panna kirja head asjad. Igav eluolu, tegin seda käisin seal postitus. Mõtlesin osta märkmikku ja kirjutada sinna. Aga käsitsi kirjutamine on liiga raske, selleks tuleb arvuti tagant lahkuda.

Issand kuidas tahaks halada. Panna kirja kõik, mid ama valesti tegin ja mis kõik rappa läks. Nutta ja vinguda.

Aga reedel mõtlesin eelmise päeva peale -

Neljapäev: Mul oli hea tuju. Hommik - meil oli Kassuga aega, sest smuutikann oli nõudepesumasinas ja ei saanud hommikusööki teha. Ja enne seda ei saa ka midagi tegema hakata.  10 minutit võimlesime. Tegin lennukit ja silda ja hobust ja viskasin teda õhku. Tema naeris ja mul oli hea meel.  Jõudsin veidi koristada. Jõudsime õue, kraavile uisutama, palli taguma, kanu söötma, sallid üle näo ja põsed punased. Oi tuul. Tuppa. Ilma jonnita, ilma jaurungita. Küsis suppi. Jah, mul on suppi. Head ja tervislikku, ise tegin.  Sõi, kiitis. Tuli "naama". Kellel mäng, kellel töö. Lõuna. Tuttu. Peaaegu ilma jaurungita. Suhteliselt valutult, ja ta jäi. Päriselt tuttu. Üles, bussile. Kassule meeldib bussiga sõita. Mulle ka, sest siis saab kuskil äkki natuke kõndida.  Ilm oli paremaks läinud. Kõndida on nii mõnus, isegi 15kg pamp süles. Mõnus. Lastevahetus. Läksin külla. Issand mul on sõpru. Natuke jutustamist,  kuidas kõik on suhteline ja mis on kellegil mureks ja rõõmuks. Trenni. Pool täis või pool tühi? Ja sai jälle natukene kõndida. Mul on sellest nii suur puudus. Koguaeg tahaks kõndida, aga pole kuskile minna. Kõnniga. Ja siis sai süüa. Nii kaua kuni uni tuli. Magus uni. Oli ju tore päev.

Täna, ma tunnen tuleb nõme päev. Sest ma tean, mis on ja miks see on ja ah...tuju pole ja ei tule. Ja homme, jälle see vaikne vaikus.

Ma pean täna ekstra pingutama, et hoida seda positiivsust. Kuidagi. Või vist mitte. Äkki ma täna ikka natukene ulun ja lasen sellel olla nii nagu on.

esmaspäev, jaanuar 09, 2017

Ma olen ilmselgelt liiga diip. Või aravan seda ja eeldan, et elu ja olemine peaks seda ka olema. Sest keegi ei küsi miks või mida see sümboliseerib. Esimene päev, ma saan aru kerge pettumus, et ma olla salatseja ja valetaja. Eks ma mõistan, veidi. Aga keegi ju ei küsinud ka. Et kuhu ja milleks. Ma tahtsin ise, ilma mingi mõjutuseta, sest ma olen väga mõjutatatv, otsustada. Lihtsalt ise. Ilma arutamata ja läbirääkimata. Lihtsalt, sest ma tahan. Natukene see röövis seda rõõmu ja elevust.  Ok kui keegi ei küsi, siis äkki ma pressin end peale ja räägin ise, aga elu ja olu segab. Lähenesin siis teiselt poolt. Üritasin rääkida, et mis on lootus ja miks ma pean seda hoidma ja nii edasi. Võib-olla mitte kõige selgem ja ladusam 7-aastasele. Vastus oli midagi sellist:"tead, ühel juutuuberil on siit terve käsi ja siin rinna ees ka....". Ah, päriselt. Tegin üksi ja elan selle teadmisega siis ka üksi edasi. Sümbol omaette seegi.

Ma olen maganud siiani terve jaanuari.  Väga huvitav. Kuigi mõtteid ju oleks. Küllaga. Pühitud kõik.

Selle kuu märksõna. Häshtääg kirves nagu üks siin korrutab.  Raske on, aga hea. Vahelduseks, et ei pea tühja jooksma. Et selg on märg, aga riit kerkib. Ja pärast on hea tunne, et midagi on tehtud. Midagi reaalset. Ja selle eest ehk on ju uni välja teenitud.


Ma igapäev loodan, et ma prioritiseerin veidi ringi. Et kõik ei pea väsitama, põletama ja teenima - medalit ja raha. Et ma ei hauguks ja hammustaks. Vaid kallistaks. Vähemalt ostsime ühesugused teksad. See oli päris tore :) Pidin ostma märkmiku ja kirjutama iga päeva kohta. Lihtsalt midagi head, hoolimata sellest, kas peamine emotsioon on selline. Ma tunnengi, et ma tahan koguaeg kurta, et kurdan ja hakkab kergem. Äkki kui ma ei kurdkas vaid kiidaks siis ei hakkaks ainult kergem vaid hakkask hoopis parem? No on ju diip. 

kolmapäev, jaanuar 04, 2017

Ma andsin küll lubadusi. Suure suuga kohe. Endale. Midagi teha rohkem ja midagi vähem. Palju asju.

Käisin 1.jaanuar jooksmas. Ja oligi selline uuestisünni tunne. Et pole seda vana taaka kaelas ja kõik on värske ja ma saan kõigega hakkama ja reaalselt suu oli kõrvuni terve see aeg. Õhtuks juba oli muidugi selge, et üleöö ma ikka ei muutu. Järgmiseks hommikuks oli selge, et asjaolud ei muutu ikka kohe üldse. Aga ma veel ei anna alla, sest sellega ei võida ka midagi.

Reaalne elu on hetkel see, et Kassu käib ja öögib ja teised panevad panuseid suurele küsimusele, kes on järgmine?

Aga hoolimata sellest, et ma vist feilin selles mida ma nii väga tahtsin (või äkki siis ikka ei tahtnud, äkki ma lihtsalt arvasin, et ma tahan? Ah, loll lohutus. Issand saa juba üle ja lase minna nii nagu läheb) Et elu ja aasta tõotab tulla põnev. Äkki peakski panustama rohkem kuskile mujale, äkki sealt kuskilt mujalt tuleb rohkem tagasi. Rahulolu ja rikkust.

Ma olen ammu, alates juba eelmisest ja see oli ammu, tahtnud uut pilti. Aga pole seda õiget. Paar aastat on olnud kaks kavandit. Üks tähistab neid uneprobleeme, mille küüsis ma oma mõtete tõttu olen, seda üksiku hundi tunnet, mis pole otseselt halb vaid pigem lihtsalt nii on, et ma olengi see eraldunud hunt metsas ja seda pidevat rahulolematuse tunnet. Et see pilt sümboliseerib seda, et ma aktsepteerin seda ja nii on ja sellest pole midagi. Teine on natuke naiivne. Tõuse tuhast ja võida. Nagu seda poleks piisavalt proovitud, nagu see ei lõpeks alati ühte moodi. Saatsin kunstnikule ära esimese, sest see olen mina ja nii on. Ja kohe tundsin, et see on vale. Et ma päriselt ei taha selles lõksus igavesti olla. Tahaks ikka tõusta, mis siis kui see ka on tsükkel. Et vajud jälle tuhka tagasi.Fall down seven, get up eight. Or thousand and thousand and one. Või midagi sellist. Ma tegin siis selle teise.


laupäev, detsember 31, 2016

Tegelikult ei muutu ju midagi, ainult kuupäev, ainult number. Aga tunne on ikka. Jõulutunnet ei olnud, aga see tunne on.  Et peaks nagu alustama uuesti, mõtlema ja tegema mõne muutuse, endas.

Ma ei teagi, mul ongi kõik hästi ja võimalus ainult minna edasi, paremaks. Mõelda positiivselt ja minna vooluga kaasa ja kõik on viimse peal. Aga hoopis hirm on nahavahel. Et tegelikult ei ole sellest mõtlemisest kasu ja vahel ikka ju kukutakse läbi ja kõik ei lähe ainult üles ja otse. Et ehk ongi juba liiga hilja ja kui ikka ei ole seda särtsu siis seda ei tule ka. Mängisin üle ja ei kandnud välja. Kahju ja piinlik lugu.

Lugesin  mingit artiklit, stamp, klishee ja muud jutud. Asjad, mida jätta vanasse aastasse. Lugesin kõva häälega. Tundus nagu oleks ise kirjutanud, iseendast. Ja mitte ainult mulle. Oleks siis ainult nii, et mõtled ja kohe ongi kõik nii nagu peab. Oleks oleks.

teisipäev, detsember 27, 2016

jõulupost

Natuke naljakas oli. Kuusk oli naljakas ja kuusetoomine oli naljakas ja jõuluvana oli naljakas. See kuidas Kassu neljandal katsel silmad maas peaaegu luuletust luges, see oli ka naljakas. See kuidas Karolin sai aru, et see jõuluvana siiski pole päris võõras mees, sest hääl ja nina on tuttavad, aga seda lüli kokku ei pannud, et kus need kingitused tulid. Need lihtsalt leiti ukse tagant. Täiesti siiralt. Ei mingit loogikat. Mis siis, et mõne kingituse paber oli sama, mis ümber ta enda aabitsa. Tähtsusetu detail. No natukene veel seda jõulumuinasjuttu. Naljakas oli, kuidas me Karoliniga lugesime 5 inimest rohkem. Kuidas me viimasel hetkel tõime juurde veel ühe laua ja laenuks natukene kahvleid ja siis kui kõik olid lauäärde sätitud ning üks laud tühjaks jäi. Matemaatika. Järelikult mahuks veel, alati mahub  viis veel. Naljakas oli, kuidas Kassu iga pakki avades "ossssaaaa, vaaaata " hüüdis ja kuidas Karolin lätikeelt veeris.

Ja hea oli. Söök oli hea ja üsna parajalt. Ja ma sõin. Ikka hoolega. Ja et  keegi ei torisenud.  Eriti. Et midagi on puudu või tool on kõva või mida iganes. Ja mul oli nii hea meel. Et me siin lauaääres istusime ja kohal olime. Mulle tundub see ikka natukene uskumatu. Et ma ei ole ehk parim võõrustaja või inimene üldse aga sellest hoolimata. On laud pikk ja rahvast täis. Ja see on nii hea.

Natuke palju sai ka. Nii üht kui teist.  Aga nii see lihtsalt on, sest sellised me siin oleme ja isegi jõuluhärdus ei muuda seda.

Ja vähe sai ka, und näiteks. Aga see on selle kõige paljuga seotud.  Ja killud toovad õnne äkki. Kui need talla alt kätte saab.

Ilmast vaatasin mööda. See on ja oli kohutav. Aga täiesti paratamatu. Ja mida ei saa muuta, selle pärast pole vaja muretseda. Teooria.

Pilte sai ka. Natuke läheb aega.

kolmapäev, detsember 21, 2016

Panen natukeseks pea liivaalla. Et äkki lihtsalt sellepärast on nii ja mitte üldse minupärast. Ma küll arvan, aga siiski. Ehk. Loota ju võib, ega see midagi ei muuda. Ainult, et kuidas ise reageerid ja tunned.

teisipäev, detsember 20, 2016

Enne kui jõul ja härdus peale tulevad. Vanad asjad eest ära.

Laatsaret oli korralik, tõbi niitis väikseid.  Ja jälle vana tõde, et ei ole midagi paremat kui terved lapsed.  Siis kui nad diivanilt tõusevad ja köhimise vahepeal suu kinni ka panevad. Täielik õnn. Päriselt.

Käisin pealinnas, jälle.  Täitsa niisama. Elu ja inimesi vaatamas ja kohvikus istumas.  Kuigi ma arvasin, et mul ei ole ju aega ja mul on ju kiire ja tead sa ka mis kütus maksab ja on ju detsember. Ja joosta on vaja. Ja ma ikka vist pole seda välja teeninud.  Aga nii tore oli. Et kuigi aeg läheb ja kiirelt läheb,  eluolud muutuvad, siis mõningad asjad jäävad ikka samaks.  Tuli kohe selline soe ja hea tunne.  Et isegi mul on sõpru.  Nii tore ju.

Eelmine nädal käsime ka pealinnas, kontserdil. Karvaste. Tõdesin, et see aeg on nüüd vist küll mööda läinud. Iseenesest on väga hea bänd, laulud mulle meeldivad, kontsert oli täis energiat, frontman suurepärane ja positiivne(midagi üllatavat), lai naeratus näol (niipalju kui karvade vahelt paistis) ja puha....aga ...no ei ole enam see. Või õigemini mina ei ole enam see.


kolmapäev, detsember 14, 2016

Kassul on oma firmakas. Kõrge palavik. Kuum, loid, külili ja üdini õnnetu.

esmaspäev, detsember 12, 2016

Väiksed mured, suured mured

Mul tõotab tulla huvitav nädal. Loodan, et ei lähe nii nagu tavaliselt nende asjadega, mis ma arvan, et on põnevad ja kohale jõudes on jamad. Sest nad lihtsalt on jamad või mina ise teen nad jamaks. Enamasti viimane. Mati võiks ka tulla vahelduseks, ma nii ootan ja mul on teda nii vaja.  Unemati täpsustuseks.

Mind ootab ees 5 päeva jooksul 5x. Hell yeah, bring it on! Seda on täpselt nii palju, et ma võiksin vahelduseks teha seda tööd mitte endale. Äkki see ongi lahendus?

Rahateema jätkuks - dejavuu eelmise aasta lõpuga. Kõik järjest. Algas samuti. Et see andis jälle otsad, aga ühelt maalt on parandamine kallim kui uus. Me oleme maksnud juba parandamise eest rohkem kui uue. Seega rohkem ei. Loodame, et muster ei jätku.

Aga, asi ei ole üldse selles. Asi on hoopis selles.

Pikka aega oli mu kõige suurem probleem enda kaalu jälgimine. Et ma tahtsin süüa ja ei võinud. Või sõin aga vihkasin tagajärge. Sest iseloom oli nõrk ja isu oli hea ja see oli kõige suurem karistus. Nii mulle tundus. Peab paika, et alati saab hullem olla. Oleksin võinud seda toonna uskuda. Just nüüd kui hakkan selle teemaga enda jaoks rahu /tasakaalu leidma.
Meil on vannitoas kaal. Umbes korra kuus, sauna vahel, käime koos sealt läbi. Sügisest saadik on plika oma läinud tõusvas joones. Iga kord on üks number juures. Igakord ta vaatab mulle küsivalt otsa ja küsib, et kas on palju. Mõttepaus. Ei ole palju. Väga. Veel. Eile oli jälle. Ma natuke ehmatasin, sest pole väga suuri sööminguid see nädal olnud.  Ma tean, et KMI ei ole mingi absoluutne näitaja ja individuaalsus jne aga kui ma panen tema andmed sisse, siis on vastus must-valge "ülekaal"  Ka siis, kui panen -2kg, alles -4kg annab normaalkaalu. Kas nüüd on see koht, kui ma pean ütlema, et "jah, on küll palju".
 Alati ma olen öelnud, et ei, aga võib minna paljuks, peame natuke tagasi tõmbama - magusaga, selle "hea" sooja söögiga (viiner, kotlett, spagett), veidi rohkem....ma ei teagi mida. 2x ujuistrenni+2xtantsutrenni+kehaline. On ju piisav. Õues on külm ja pime, oleks veel lumigi ja me anname endast parima. Aga tõesti, külm ja pime on.  Ma ei taha sundida teda sööma seda mida ta ei taha. Mis nägu tehakse kõrvitsasupile? Lillkapsale? Kikerherne-shokolaadi koogile (üdini tervislik, üdini maitsev).  Iga hommik ta küsib kas ta võib müslit? Kolmel kahest pean ütlema, et teeme ikka omletti. Ja ma tunnen ennast halvasti. Et ma pean ütlema ei. Ei ma ei otsi kapis kommi. Ei ära palun söö seda teist kohupiima otsa. Ei me ei tee täna piparkooke. Ei me ei tee täna kooki. Ei me ei söö täna küüslauguleibu, EI me ei võta jäätist juurde. Ei, ei, ei. Palun ära vihka mind, sest ma armastan sind piisavalt ja ma pean ütlema ei. Ma tahaks öelda jaa, ma tahaks, et sul ei tekiks seda tunnet, et sa tahad, aga  ei või. Aga riided on kitsad. Ja jõulud tulevad. Ja see neetud päkapikk ka veel. Ja paksu elu on raske. Ma teen ju õigesti? Ma üritan olla nii diplomaatiline kui ma suudan, sest ma ise olen õrna hingega. Aga tema on vist tugevam. Ehk. Sest üks teine meil siin ka diplomaatiaga ei hiilga. Otsekohesus pole küll alati halb, aga enamasti teeb haiget. Ja ma ei taha, et ta haiget saab.

Lumi kurat tule maha.