neljapäev, november 23, 2017

Päikesekillud


Hommik lastega. Puder keeb. Kas võtta vaarika moosi sulama?
Mina:"Millega te putru sööte?"
Kassu:"Lusikaga!"

Kaspar on väsinud, silmad pahumpidi poolenisti.
Mina:"Kuule, hakkame magama minema, sul läheb varsti pilt tasku"
Kassu, vaatab om apükste taskusse:"Mis läheb siia takskusse?"

taksku ei ole trükiviga, ta ütlebki nii. Ja longi lattad lagisevad.

Plika:"Pinginaaber ütles, et  aliekspressist saab meigipintsleid ka"
Mina:"No jaa, kõike saab sealt"
Plika:"Päriselt? Kas bjuutiblenderit ka ja ,...meiki?"
Mina:"Noooh...jah...eks saab küll, aga sul seda bjuutiblenderit küll vaja pole, jumestuskreemi vast pole mõtet näkku toppida, sul puhas lapsenahk ju"
Plika:"Aga konuurida võin?"
Mina:"eeh....noo...ma ei tea, värvi kodus silmi, aga ega väljaminnes ikka peseme ju maha. Mis sellest näost ikka mäkerdad"
Plika:"Aga kas sa tellid mulle?"
Mina:"Teeme nii, et selliseid asju ostad oma taskuraha eest.....või kirjuta jõuluvanale"
Plika:"Jaaa, kas ma võin juba kirja valmis teha?"

Ei noh, see on muidugi normaalne, et laps, kes kirjutab jõuluvanale ja ilmselt vist veel ikka usub päkapikke, esitab oma soovinimekirjas kontuurimispaleti ja bjuutiblenderi.  Ei ole mingit errorit. Või noh, tegelikult on väiksed pakid juba nädala jagu  hiinast teel meigipintslite ja sädelevate tattookleepsudega. Ja igasugu muu nänniga. Saastab planeeti jah, kolahunnik kodus kasvab jah, teeb lapse meele rõõmsaks jah. Ma ka ei jõua kõigega ja kõige eest võidelda. Pick your battles. Nii et vist ei tasuks imestada

Vahest juhtub midagi head, lihtsad väikesed asjad. Mõtlen alati, et paneks kirja, et ei oleks üks suur häda ja viletsus. Aga ei viitsi. Sest noh väikesed asjad, ei midagi erilist. Ja kuidagi keelatud on ju, rõõmu tunda, samal ajal kui ise selline oled. Sissejuhatuseks.


Teada tuntud teema ju ja puudutab meid ka - need tänapäeva lapsed, nutid ja telekas ja ilm on halb ja autoga palun kohale viia ja söö ise oma juurikaid ja anna mulle juustusaia janiiedasi. No see on umbes nii pikk teema, et ma võiks siin homme õhtuni trükkida. Aga ma ei viitsi ja selleks pole aega ka. Ühesõnaga, mul on sellest silmapööritamisest vähe siiber kui ma kutsun preilit tõuksiga sõitma kuni ma jooksen vmt. Ma ei tea,kuidas see lõppkokkuvõttes mõjub. Mina mõtlen, et mina suunan, annan nõu, temale vbl see talletub näägutamise ja õiendamisena - ära söö kommi! pimedaga õue, liikuma! Kas see on halb, kas ma olen hull? Ma olen sada korda mõelnud, et las siis olla, kasvab ja saab ise aru. Aga ma tean, et see on raske, kui oled juba üle piiri, siis on raske. Kõhtülepüksiääre on raske. Riided on kitsad ja liikuda on raske ja see ei ole minu välja mõeldis, ma ei tea, miks ma pean seda koguaeg tõestama ja kellele? Tegelikult see on ju näha, seda ei saa eitada.  Kuidas teha nii, et hing jääks terveks?

Mõtlesin, et teeme midagi, mis talle rohkem meeldib. Et hakkame käima ujumas. Et lähemegi kahekesi, saame minnes tulles juttu rääkida, sest meil majas on võimalus rääkida  (kellel on kõvem hääl) aga kuulamisvõimalust ei ole. Ja jutud peavad olema konkreetsed ja lühikesed. Sest ühel ei seisa suu üldse kinni ja nõudmised ja tahtmised ei lõpe. Ja meil selle esimesega pole õhtul isegi seda 15minti unejutu aega. Sest ühel teisel on seda rohkem vaja ja  see ei piirdu veerandtunniga. Ühesõnaga, hoopis teine teema, lihtsalt väike eellugu. Et mul on mälestus sellest, kuidas ma tegin temaga ka asju ja ma ei ole neid teinud pea 3 aastat. Asjad muidugi muutuvad, aga üldises plaanis. Ma isegi ei tea eriti kuidas tal koolis läheb (viite rodu on e-koolis) st ma tean, et kõik on korras, aga kui ta tahab oma näidendit ette lugeda, siis ta ei saa. Sest ühel ju ei seisa suu niikaua kinni ja mina ei ole niikaua toas ühe kohapeal paigal ja.... tal ei jää ka muud üle kui ust paugutada.

Esimene katse läks aia taha. Läksime ujuma, rääkisin ette ja taha, et me läheme ujuma, me ei lähe spasse ja lastebasseini istuma, et tüdrukud trenni janiiedasi. Välja tuli nii, et mina ujusin üksi ja tema seisis basseini otsas üksi. Ja külmetas ja ootas. Ja ujus 3 pikkust pika näoga. Lõppes halvasti. Kerge enesehaletsus, saamatus kasvatamisel, läbikukkumine ja kõige hullem on seda 9-aastasele välja näidata.
Nädal läks mööda ja tegime teise katse. Mul ei olnud ootusi, see on alati hea. Läksime jõusaali ja seal on ka mõnus bassein sooja veega ja suur saun. Ja ta oli nii rahul. Ma ei plaani lapsele hantlit kätte või kangi õlale suruda. Sõidab ratast ja ujume. Peale 4 minutit rattatrenazhööri hädaldas, et jalad on siit ja sealt valusad. Aga väntas veidi veel, proovis jooksulinti. Ma eisalgu joosta ei lubanud, see on mulle endalegi ohtlik, niikui kõrvale vaatad oled selili maas.  Kõndis seal ja nägi välja nagu vanadekodu resident käimisraamiga. Aga esimene kord. Harjutamise asi. No mis elul viga eksole, suurelt ekraanilt tuleb multikas ja ruum on soe. Selline "trenn" talle meeldis. Ja pärast ujumine, mis ei ole ujumine vaid on selline veerandtundi suplemist ja palli mängimist. Ja ta ütles vähemalt neli korda, et talle niii meeldis ja ta tahab veel minna ja seda me võikski teha koos. Ja mulle ka meeldis. Trenn absoluutselt teisejärguline, ei saanud me seda kumbki korralikult, aga ma sain lõpuks kuulata - kuulata, mida nad inglisekeeles tegid ja mis ta sõbranna juures tegid ja kuidas nad vaikusemineteid tegid  ja kuidas üks poiss on natuke normaalsemaks muutunud ja isegi mingist juutuuberite reklaamist (seda ma ei kuulanud, aga see pole oluline, oluline on see, et ta sai rääkida ja keegi ei seganud vahele ).

Ma tahtsin kirja panna, et meil oli plikaga vahelduseks silmapööritamisele natuke tore ka. Tahtsin teha lühidalt. Aga ei tulnud välja.

Kassu ei tahtnud jälle lasteaaeda minna. Keegi olla löönud. Voodist ka ei tahtnud välja tulla. Lund ei tahtnud vaadata. Kõva häälega lasteaias nuttis. Ja isegi oli õige õpetaja ja õige abikasvataja ja kõik oli õige. Aga kramplk haare ümber kaela ei lõdvenenud. Mis jälje see jätab?

Venitasime ujumissilla välja. Ähvardas vaikselt allavoolu minema hakata. Kurja kui kahju, see hommikune särtsakas on niii puudu. Nii puudu, et ma vist klopsin midagi ajutist kokku. Sest  mul on seda vaja.

Mul on kerge plaan. Kuidas kraavist välja ennast vedada. Lihtsalt kuulan maad. Aasta näiteks.  Ja kui äkki tuleb tahtmine kokku võtta. Ennast. No et oleks lootust ja kiiri ja nii

pühapäev, oktoober 29, 2017

Jälle seeriast enne kirjuta, siis mõtle, eriti kuna anonüümsus pole ju kunagi teema olnud.

Ma olen loll ja järjekindel. Igakord, issand korda miljon,  väike lootus ja kohe hakkab jälle mõte kerima. Lõpeb niikuinii ühte moodi, aga vähemalt siis mul on see hetk. Ja see on tegelikult hoopis halb, sest kukkuda saab ainult siis kui sa oled vähemalt püsti, kui sa oled niikuinii pikali, siis ei ole kukkumine valus. Peab ikka loll olema, et ennast koguaeg püsti ajada.

Ja välised tegurid lähevad ainult hullemaks. Ajab nutma ja naerma, selliselt kibedalt natuke, ühte rohkem kui teist. Sest see tundub ebareaalne. 

Aga mitte sellest. Vaid hoopis sellest.

esimene lumelahing peetud, värske, pehme ja külm. Mis siis, et oli juba uneaeg.  Ometigi ju tore. Ja Uuno on meil õhtuti põhi tegelane. See on ka tore. Ja kui ma sunnin ennast niipalju, et vaatan ja kuulan kedagi, siis on ka tegelikult tore.


Aga pühapäev oli lausa  suurepärane kui lasta sel olla nii nagu see on. Ja ma naersin südamest ja nagu öeldud, seda ei ole ammu juhtunud. Sest me öösel ei saanud taksot ja kõhud olid tühjad ja üks asi viis teiseni ja kahe tunniga olime kodus. Kand ja varavas. Aga see ei ajanud naerma, see väsitas jalad ja kulutas uneaja aga ometigi oli  seda vaja, oli ju vaikne öö ja ainult kerget uduvinet sadas ja sai rääkida omavahel. Ja me oleme sellest rääkinud korda sada, et ei tänita ja võtame aega ja tegeleme ja tähelepanu mõlemile ja vajadused ja siis läheb kõik hästi.  Ja alati läheb samamoodi. Kuid Kassu jäi haigeks, 38+ ja magama enne kui tavaliselt ja me Karoliniga mängisime kaarte. Ja naersime südamest. Sest kes ütleb neli seitset ja paneb maha kolm kaarti. Sest on pühapäev ja kellal on 30k sammu, pooled neist veel enne kui öö sai aoks. Ja ei olnudki rohkem vaja ega tahta. Ja mul ei ole selline tunne vahelduseks, et tahaks ainult, et see maa avaneks ja neelaks. Et korraks ja täiesti arusaamatult on nagu kummaliselt kerge. Homme. Homme hakkab jälle mäest alla veerema.



Ma peaks ilmselt suu kinni hoidma, aga seda on viimase nädala jooksul juhtunud vähemalt kolm korda ja mul viskab natukene kaant pealt ära juba. Tegelikult ma jätsin selle mustandisse ja lasin "vabaks", aga siis see juhtus neljandat korda. Ja see peab lõppema, see on juba naeruväärne!  Et keegi "hea" toob lastele kommi, mitte ühe või väikese paki vaid sellise hea kõhutäie. Ja siis ütleb midagi stiilis, et "Nännnännäää, emme vist ei luba teil neid ära süüüa, aga minul on vähemalt plussid kirjas". Jah, käpad püsti, mina mõtlesin selle välja et pakkidega kommi ei või süüa, olen selle maailma ebaõigluse ees  ainuisikuliselt vastutav, et kommiisu ei tunne piire, et kommid teevad paksuks ja haigeks ja veel suurendavad seda kommiisu. Ja et lapsel on raske, kui ta peab pool järgi jätma kuigi ta tahaks kõik ära süüa.  Nii tore oleks ju kui seda vastikut emmet tee peal ees ei oleks. 





kolmapäev, oktoober 25, 2017

Noh hädaoru vahele midagi.

Kassu sai oma lasteaia blokist vist üle. Milline kergendus.

Puud said üles kaevatud. Milline kergendus.

Ja siis "uudiseid" hädaorust ka.

 Mulle meeldib kui füüsis on nii väsinud, et vaim ei suuda ka pead tõsta. Eriti kui tegevusel oli mõte ka. Näiteks kaevamine. Ja siis on päris hea, kuulata ja vaadata ja mitte uppuda enda hädameres. Märgata ja näha midagi enda ümber.  Või siis  lihtsalt kõndida, päikeses ja külmas. Sest muud ei saa teha ja ei peagi tegema, sest nii palju sai ju juba tehtud.    Üks päev, siis läheb mõju üle.  Vaja on uut doosi.


See oli päris tore. Minu lemmik vabaaja veetmise viis. Lõppes muidugi halvasti,  nagu enamasti. Üks nuttis ja vingus ja üks õiendas ja üks mossitas.

Väike näide eelmisest nädalast - reede õhtu - perekondlik jalutuskäik /tõuksiga /jooksurattaga tunnike, siis koju jäätist sööma ja Uunot mängima. Kuidas selline asi saab halvasti lõppeda? Kkuidas üks saab nutta ulguda ja kuidas üks saab vinguda ja kuidas suurtel saab kannatus katkeda. Et on külm ja jäätisesort on vale ja maa on pikk ja ....mida kuradit eksole.


Kuulasin neid kuulsaid ted'e. Selline äratundmine jälle. Tead ju küll, aga lohutav on ikka. Läbikukkumine on okei ja õnnetuid on terve ilm täis ja igaühel on oma mätas ja kõik on peas ja üldse see edukultus ja asjad jaaniiedasi. Täpselt, lohutav. Ilma irooniata aga leidsin ikka mõne asjaliku mõtte ka.  Et elu mõte ei ole selles, et koguaeg peaks püüdma õnne poole, elu mõte on selles, et elul oleks mõte.  Et sind on millekski vaja. See mu häda ongi. Tahaks ka hirmus kasulik ühiskonna liige olla, mulle ei piisa sellest, et elu on hea, õnn on õuel ja kõik on hästi. Päris hea oli, kui pidi kella peale minema. Nagu päris elu. Ja masendav, et see oli ainult korraks.  Liiga paindlik ja liiga .....endast sõltuv. See on see, mis mul ajud krussi on keeranud.  Puru põrandal ja puru pööningul. Kumma sa enne ära pühid, selle, mis jääb talla alla ja paistab välja. Niikaua kuni see pööningu puru hakkab ka igast otsast välja pressima ja selle "pühkimiseks" tahaks juba keemiat. Sest nii oleks äkki lihtsam.

esmaspäev, oktoober 16, 2017

Tahaks Kassust kirjutada. Ja Karolinist. Aga ma ei saa, sest ma ise olen risti-jalus-ees.

Karolin käis eile peol. Sõbrannaga, mitte vanematega.  Mitte sünnipäeval või teatris või kinos vaid ma ei teagi misasi see oli. Kontsert ehk.  Kuhu me juba jõudnud oleme.  Niipalju elevust. Ja mul oli hea meel, et tal on see tunne - et  see on äge ja elevuse tunne, see on mõnus. Ma pean endale ainult põsele laksama, et ma vähemalt püüaks ja teeskleks, et saada sellest natukene osa. Sest see rong läheb ära ja ma jään maha kui ma ennast kokku ei võta. Ja see rong ei tule enam tagasi, see läheb ainult edasi.

Kassu on vahva. Päriselt. Nii vahva ja naljakas ja tore on. Lihtsalt ääremärkuseks. Sest öösel on vaja kisada, ja õhtul on vaja jaurata ja päeval on vaja jonnida ja....kõik see on tegelikult talutav, enam-vähem.   Aga ta ei taha minna lasteaeda. Lihtsalt, mingi plõks, mingist hetkest. Niikui silmad lahti saab hakkab nutuse häälega "Ma ei taha, et täna oleks .....", "Äkki täna ei ole ...." "Miiiiks" "Ma ei taha minnnaaa" Aga tegelikult talle meeldib, on poisid ja sõbrad ja õues liivakast ja meisterdamised, aga ta ei taha minna hommikul. Ja nutab, väriseb ja nutab ja hoiab mul kõvasti kaela ümbert kinni ja peale poolt tundi ma pean ennast lahti rebima ja nemad peavad teda kinni hoidma....ja mis mõte sellel on? Ja mina lähen koju, oma pulkas pea ja mustade kätega. Sest ei ole ju põhjust, pesta pead ja lakkida ja mukkida.



PS: see on umbes kolmas hala "sahtlis". Ei ole eriti mõtet ennast õõnestada, aga mul on viimasel ajal täiesti phhi ka juba. Et niikaua on okei kuni õhtul tuleb kurbus peale ja hommikuks pole hullu, läheb edasi, aga kui juba hommikul tahaks keras vihma käes nutta, siis on niikuinii p***s Mul on endast kopp nii ees, et ma loodan ja arvan, et ma ka võiks ja saaks ja oleks. Aga peab leppima, on nagu on ja nii jääb Noh, et ikka ja endiselt on sitt, aga tahkusid on juurde tulnud. Erinevaid. Eks ma ikka sisimas teadsin  ju ka, et iseenesest ei tule midagi. Aeg raisus Ma ei tahagi mitte midagi teha, mitte midagi ette võtta, kuskile minna või midagi näha. Sest kõik muutub sitaks. Ükskõik, kas ma püüan ja pingutan või lohistan seda köit. Täpselt sama, las ta siis lohiseb.  Käisime spa-s. Kassu hüppas äärelt vette. Ja see tegi talle nalja ja ta oli nii õnnelik ja tahtis muudkui veel ja veel. Mina ei tahtnud, aga hea oli vaadata. Natuke nagu mäletan, et kunagi olid mingid asjad, mis panid mind ka sedasi tundma. Et suu läheb kõrvuni ja tore on.  Päriselt ei mäleta millal midagi naerma ajas.  Sunnitud naeratus, heakskiitev muie, aga naer? Südamest tulev naer? Ainult vastupidi.

teisipäev, oktoober 03, 2017

Kassu võtab kastist kõrvitsa. Ta nimetab seda suvikõrvitsaks. Järjekindlalt, hoolimata parandustest.

"Äkki teed püreesuppi?"

Puhas muusika, eile alles tegin, aga kohe teen uue. Miski ei tee mulle vist praegu rohkem rõõmu.  See oli ka päris hea moment kui Kassu kõik keedetud porgandid kasuka tegemise ajal ära sõi. Või kui riivitud peeti juurde küsis. Ortoreksiku väikesed rõõmud.

Karolin nii püüab, oli nõus suppi proovima ja ütles, et see pole nii hull kui ta arvas. Poole väikese (no ikka väga väikese) kausi söömine võttis tal kahtlaselt kaua. Et nautis? Treenitud silm nägi kohe, et nägu oli aga selline, et ropsida tahtis. Aga õunakoogi nimel.


*Ja ei sõnagi halast ja valikutest ja mida on mõistlik ja mida on mõttetu teha. Ja pimedusega võidujooks ja ajaga võidujooks ja kurask kuhu see päev küll kaob.

pühapäev, oktoober 01, 2017

2 tundi ja mööbeldatud. Peaks remontima ka, aga praegu aitas ka ainult mööbeldamine. Sest palju oli juba tehtud ja kuskile ei jaksanud enam minna (sest palju oli juba tehtud)  ja ükskord ju pidi seda tegema. Et äkki oli hea mõte.  Alati on nii, et kui teed, siis saab tehtud. Vahel saab valesti, halvasti ja üle tehtud. Ja vahel on parem jätta tegemata. Aga vahel.

Suur tuba on natuke tühi. Aga see on ka ajutine. Alati on, sest kola, see ei jäta maha. Aga miks ma üldse hakkasin kiirel pannkoogi-vaarikamoosi-töö-kvaliteet-kvantiteet-kalalkäigu pühapäeval aega "raiskama"

Kassu läks oma tuppa magama. Ei mingit piiksu, ei külma tekki, ei tule korraks siia. Ei midagi. Öösel mats-nutt-emmmeeeee. Tõstsin tagasi. Mats-nutt-emmmmeeeee. Võtsin kaissu. jalad peas ja ribis ja...kesse magab niimoodi. Keegi ei maga. Mittekeegi.
7.30
Kassu:"Miks ma oma voodis ei ole, ma tahan oma voodisse magama minna. See ei ole minu voodi ju".  Nojah. Tahad  küll, aga sipleks äkki vähem. Tuleb puur ehitada.

PS: Olgu märgitud, et mul on draftis mitu hala. Pikad, sama mustriga, ei midagi uut. Natuke on juba füüsiliselt valus, tahaks ja ei tahaks. Sama rada või kurat pane see uks üldse kinni. Ja tee lahti uus. Või vana, aga rohkem. Äkki on Pandora? Või  uksed kinni, silmad kinni, ära uju ei vastu ega alla. Äkki jääb lihtsalt ka pinnale. Või äkki ei jää. Ma olen kits aga ma ei tea palju neid heinakuhjasid on. Võib-olla on mitu, võib-olla on suured ja magusad, võib-olla pole ühtegi ja võib-olla on mõni kuhi ohakaid täis.  Tahaks ju loota, aga reaalsus.

Mul ei ole telefonis üldse uusi pilte. Viimased on pügamisest. See oli tegelikult päris lahe. Üks väike lõikas ja teine väike taustal ulgus nutta. Nagu oleks ennast pügatud :D

Aga teiste tehtud pildid ongi natuke paremad. Mis on pildil valesti. Mitte midagi, kõik on absoluutselt hästi. Pildil.






esmaspäev, september 11, 2017

Plaanisime laupäeval sauna teha. Sest reedel ei jõudnud. Aga liiga soe oli. Nii soe oli, et ei tahtnud, aga ega ei jõudnud ka. Sest vaja oli lasta kätel käia, kuigi ei viitsinud. Ja väiksed käed käisid ka nii, et pärast maksime palka ja andsime kommi ja ei jõudnud ära kiita. Et neli paari kätt jõuab ikka palju rohkem kui kaks.

Pühapäev, plaan oli aga välja kukkus isegi paremini. Sest tühja sellest, et asjalikku ei saanud. Poisid paadis ja tüdrukud sadulas.




kolmapäev, september 06, 2017

Läks üle see bluus, elu läheb ikka edasi, läheb ülesmäge ja aina paremaks. Ometigi pole veel november.

Esimene päev nuttis, teine päev hoidis kramplikult veel käest, kolmandal päeval tõusis 6.45 ja teatas, et läheb issiga ja musta autoga.  Et mitte minna minu ja rattaga. Vaba valik.

Oleks vaja esilaternat, fliisiga retuuse, kindaid.  Päikselisi päevi. Neetud ikaldus.

Rütm on sees, power on sees. Ja äkki ongi hea, et ei saa ennast kurnata.


pühapäev, september 03, 2017

Sügisbluus

See sügis lajatas ikka kohe konkreetselt rusikaga näkku.  Päevapealt. On tunda ja see pole üldse hea. Läks külmaks ja pimedaks, vesi on karge ja lehed kolletuvad, batuut on tühi ja rattasõidu jaoks on lastele  liiga tuuline. Ja telekas käib.  Kella ei taha vaadata, samme pole ollagi.

Ja võiks ju rõõmu tunda, et varsti saab küünlaid põletada ja õunamoosi ja kõrvitsasuppi ja lauamänge ja....aga.

Kassu nutab oma voodis. See ei ole selline jonni ja kiusu  nutt. See on selline kurb ja kaeblik.  Ta ütles, et ise ka ei tea mis viga on. Mina tean küll. Ta ei taha lihtsalt minna. Ma ka ei taha. Aga vist peab. Ma ka ei tea miks, aga peab. Sest kõik teised....ja sest nii on ette nähtud ja töö ja elu ja tegelikult on ju tore ja vahva aga...Süütunne närib.

reede, september 01, 2017

Puhkuse viimane päev

Mäletan, et eelmine aasta oli sama tunne. Täna hommikul ma tundsin jälle. Seda, et vahepea peab kohustustest loobuma. Mitte et ma ülearu palju tööd teeks, üldse mitte, pigem teen liiga vähe ja see piinabki mind. Et tegema peaks ja tahaks  rohkem, aga ma ei teagi miks ei jõua. Laks õhtu käes ja päev läinud. Siis hakkadki igat veerand tundi planeerima ja kui jookseb kokku....siis jookseb kokku. Aga nii hea on olla, kui närv ei ole must ja süütunne ei näri. Mõtlesin, et peaks teinekordki vaba päeva võtma.  Äkki selleks nädalavahetused ongi ette nähtud. Mitte, et ma kuskil diivanil külili tahaks olla, vastupidi. Aga lihtsalt oma peas vaba päev. Et korrastad kappe ja korrastad mõtteid.

Huvitav, et ma ennast nii ummikusse suudan ajada oma paari pooliku töökoha ja paari tubli lapsega.  Ma olen niigi tagasi tõmmanud igasuguse tõmblemisega. Ei hoidista (eriti), ei kasvata lilli(eriti). Põllupeal käin ka ainult saagi järel. Mida need täiskohaga ja probleemsete lastega inimesed veel tegema peavad.

kolmapäev, august 30, 2017





Mul on nii hea meel, et tal on nii hea meel. Sest  kogu sebimise ja töö ja elu kõrval peab inimene  saama midagi, mis teeb hingele rõõmu.

Käisime eile proovisõidul. Mul oli 20 minutiga kopp nii ees, et vähe polnud.  

"Võrdsus pole see, et kõigil üks ja sama, võrdsus on see, et iga ühel oma..."  J.M.K.E

teisipäev, august 29, 2017

25.08.2017

Pärast niikuinii ei mäleta, pole aega, ei viitsi ja kõik muud asjad. Õnneks olen vangis, istun kaubamaja parklas ja poiss pani just silmad ja suu kinni. Mehed läksid omadele kaasa elama ja teised sõõõma/shoppama

Tuleb nüüd täpselt selline käisime, tegime, nägime postitus. Neljap. pikk sõit, käänuline kitsas tee, nonstop 5h, siis veel 2h ja kohal, otse vanalinna. Nagu päriselt vanalinnas, kuldsete väravate kõrval, katuse sviit, voodeid natuke vähe, aga me mahume(algselt oli bronnitud suurem korter ja mitte vsnalinnas, aga gaasiavarii tõttu pakuti meile seda. ) Eriti noobel pööbel. Jäätised maksavad samapalju kui kodus ainult valuuta on teine st 4x soodsam, st poolemeetrise pehme jäätise saab euroga. Kas ma juba ütlesin, et me oleme vanalinnas, peatänaval? Igatahes oleme. Eile oli ranna ja sadamalinna päev. Tasuta sai palle ja tasuta sai vees liugu lasta ja tasuta sai jalkad taguda ja ma sain kaubapeale tasuta varbaluumurru. Pole kõige hullem tervisehäda kah, mõnel siin otsad ei pea, kellel üks ja kellel teine. Tagurpidi maja, see pani maailma täitsa põörlema. Põhihitt on 'kohe saab' Kohe saab süüa, kohe saab peatust, kohe saab...1,2,3,4,5,6h pärast tavaliselt. Kell 5 tahab nälg tappa ja kell 8 leiame koha.  Kassu on eriti näljane koguaeg, mul pidi hommikul naerust pisar silma tulema kui olles sõõnud 2 muna ja koerte müslit piimaga (nii kassu tõlgendas hommikuhelbeid ehk krõbinaid), nõudis ta süüa. Kaspar tahab midagi süüa, kasparil on kõht hirmsasti tühi....ja nii koguaeg. Ma käin ringi kott jogurtit, müslibatoone ja küpsiseid täis. Üks teine siin vaatab sellepeale küll mossis näoga, aga kassu teeb vist seda 5 kõhuhäda päeva tasa lihtsalt. No ei ole normaalne väga see praegu
Eestlasi on rohkem kui poolakaid, iga nurga peal. Sport on populaarne. See on teine põhi nali.
Eile hommikul käisin jooksmas, täna ainult lonkasin ja tegin ühejala kükke. Täitsa kurb kohe, nii ei saa ju 25k sammu ja mis puhkus see selline on ma küsin, oleks sangpommgi kaasas....lihtsalt minu isiklik kiiks.

Täna oligi rahulik hommik, vaatame jooksvalt. Jooksime kiriku tippu, 409 astet, 800 sammu ja pomm ka veel süles. Kompenseerib ju küll. Vaade on pealekauba. Karolin pani küünla ka,  et saaks oma patud andeks. Küsisin, mis patud sul siis on. See telefoni asi närib teda siiani, uskumatu. Ühest küljest hea, teisest küljest naljakas, kolmandast küljest kurb, et see teda piinab. Eelkõige on naljakas, ma tegin pilti ja lubasin, et kunagi ta naerab ka selle peale. Praegu ainult tõmbas suu viltu ja silmad pöörlema.

Väike mänguasjamuuseum. Siis Sopot, hullult palju inimesi, ilus rand, palju millimallikaid. Üalju inimesi, palju eestlasi. Proovisime kohalikku toitu, mida eile taga ajasime kuid leidsime endid lõpuks 2x itaalia restost ja mul hommikul korraks tekkis täitsa lühis sellepeale, et kus me täpselt oleme. Õnneks grillitud juust ja hapukapsad lihaga(bigos) ajasid sotid paika. Aa, ja shotid, sinised shotid peale näljapiina.

Täna on soe ka, iga päev ma olen ikka külma saanud, kuigi ilm on selline mõnus Eesti suvi. Kummitab: 'külm ja nälg ja kusehäda....' üks neist on alati tõsi, kui mitte mitu.
Homme pakime oma asjad ja keerame otsa ringi. Loss ja hotell

See on meie maja, siin ma elan, siin ma veedan aja...


Patukahetsus. Kassul on jälle "kõht hirmsasti tühi"


Tahaks midagi süüa, äkki nüüd on haalmis. Ma ei jõua oodata. Äkki nüüd on haamis(valmis). Tahaks midagi süüüüaaaa

esmaspäev, august 28, 2017

28.08.2017

Jõudsime natuke hilja hotelli, aga mitte lootusetult. Ühtegi meetrit poleks enam jaksanud sõita. Õnneks selgus kohapeal, et saun on hinna sees. See oli küll hea une saladus. Õnneks selgus ka, et jõusaal oli hinna sees, see oli minu hea päeva saladus. Mõnel oli selleks söetablett, aga igale ühele oma.  Minumeelest võrratu hommokusöök - juustud, erinevad,  muna, lõhe ja latte. Ühesõnaga sai peaaegu kogu raha eest. Mina vähemalt.

Siis pidime minema korraks toidupoodi ...ja olime 2h spordipoes. See oli see õnn, mida me suurlinna suurimast kaubamajast ei leidnud.  Sealt sain ainult aastase varu  chia seemneid. Asi seegi.
Siis, et mitte traditsioone murda, üks kardisõit ja nüüd käsil üks kohutavalt pikk autosõit.  Rekordihõnguline 7h, ainult pissi ja tankla peatused. Säärekramp ja kopp.

Kassu õnneks väsis ja pani silmad kinni. Ja suu. See on nii naljakas, mis sealt tuleb, aga vahepeal pole midagi paremat kui see kinni on. Karolin on otsaga raamatusõltlane. Kilekotte kulub autos ainult palju nii.

10 rattakummi kitsast....ja elame jälle....valet voolab suust ja ninast. Autos on ainult üks plaat, mida kõik on nõus kuulama. 2000 km ja seisval maal ka veel. Kassu paneb oma sõnadega. Puhas kuld.

pühapäev, august 27, 2017

27.08.2017

Hommikul olin lõksus, tõusin kell 7 aga minna ei saaanud kuhugile. Padu ja äike. Teised magasid ja kolistada ka ei saanud. Tundus peaaegu nagu probleem. Istuda vetsus ja netis ja olla lõksus. Lõks on suhteline mõiste
Kerime edasi, malborki loss. Täitsa suur ja ilus. Väljast. Sest piletisaba oli ka suur ja ilus ja meil aega vähe ja kannatus väike.
Kerime edasi. Rõvedad kitsad käänulised Poola kolka teed... ja keegi oli teinud oma viimase sõidu. Ümbersõit mitte aga ajavõit. Väike valepõõre, vale arvestus ja maoli kinni poola soos. Õnneks mitte mõlemad. Õnneks tuli suur ja turske italiano ala päästingel Miguel. Õnneks ei pööranud ringi, ei läinud ära.  Pani käed külge ja ilma temata me olekski sinna jäänud.  Toores jõud ei vedanud lõpuni, vedas täiesti savvi. Tunkrauaga auto üles ja väikesed käed tegid väikese munakivi tee alla. Ja siis jälle toores peale. Italiano  tõi pärast lastele mahlapaki ja pudeli vett savi maha pesemiseks, näitas oma 6 lapse pilti.  Kust sellised tulevad? Kas nad on seal kõik sellised? Täiesti uskumatu, täiesti võõras ja täielik vedamine.  Mulle jättis täiesti kustumatu mulje, vähemalt oli see selleks hea, et meenutada endale, et kõik tuleb ringiga tagasi. Oleks ma üksi olnud, siis see oleks avanss olnud. 2h mudas püherdamist ja tagasi teel. Soppa on peas ja soppa on varvaste vahel, aga tagasi teel. Oleks võinud minna paremini, oleks võinud minna palju hullemini. 5m kõrvale, 5min varem, 5min hiljem.  Peab ikka kõrvuni sitas ära käima, et oskaks hinnata. Asfaldt teed ja värki


neljapäev, august 24, 2017

Poolel teel Poola ja pole pooltki nii hull kui kartsin. Lapsed on tublid, mina vana rahu ise. Äkki  on siin ka seos, põhjus tagajärg jne.  Sest see on tegelikult ju tore kui vähe sellest, et ei pea ei saa ka. Teha muud kui otsida pilveloomi ja kombaine ja vaadata roosat taevast ja küsida küsimusi nipiga ja ilma, sügavamõttelisi ja lõbusaid.
Ja graafik on täpne, minutipealt. Peaaegu oleks jäänud kuivale ja lageda taeva alla, aga ei jäänud.
Hommikul võimlesin leedu vanameestega metsa all ja jooksin ümber järve. Elu missugune. ühe hulluga koos käisin ujumas. Käbi jakänd. Väljas on 13 kraadi, vees poole soojem. 
7h sõitu ees,  õuss põhja ja peame vastu!


teisipäev, august 22, 2017

Neetud saar

Neetud saar, tõmbas täitsa rihmaks, mitmeks päevaks kohe.  Aga riidas ja tules kuigi oleks väärinud paremat.

Neetud saar jah, ma muutun vastikuks  (teiste vastu) kui ma olen väsinud. Mis on irooniline, sest ma muutun vastikuks (teiste vastu) ka siis kui ma ei ole piisavalt väsinud. Thin line.

Õhtul, kui vaikus on majas, siis ma istun nägu pidi netis. Sama asi, mis mind plika puhul ärritab. Ja poisi. Et nägupidi ekraanis. Ja mida ma loen - how to be a kickass paent, how to raise a confident girl....blah, blah, blah. Õhtul on hea rahulik. Aga päeval?

Neetud saar, ma ei viitsinud eile kohe mitte midagi. Õnneks ei pidanud ka. Nühkisin tund aega vannituba ja paremaks ei läinud midagi. Batuudil oleks pidanud hüppama. Sest mul on aega, praegu on aega ja seda ei tohiks raisata. Vannitoale. Vaid hoopis äkki tütrele. Kui on lõpuks vaikus majas.

Homme lähme sõitma. Vaheldust on vaja, kohvrid on juba kaks päeva pakitud. Vahepeal oli juba kahtlane see minek, ühel siin otsad ei pidanud ei ülevalt ega alt, aga tundub, et kõik ikkagi sujub.  Ja mulle hetkeks tundus see isegi hea, sest jälle see neetud saar vist. Aga tuleb minna ja tuleb olla. Alguses ma tahtsin jälle

 kõike näha. Aga tegelikult ei ole vahet. Tegelikult ongi parem kui vähem näeb ja rohkem on aega olla. Et kus see õnn on. Inimestes ja olemises, mitte muuseumis. Et vähem plaani ja rohkem spontaani.






pühapäev, august 20, 2017

Maasikad maas, kartul üleval, saar riidas,  oksad tuhas ja nokkida polnud mitte midagi. Päris tore nädalavahetus oli.

laupäev, august 19, 2017

Täna hommikul on aega. Sest und ei ole. Mees on kalamees. Tüdruk on väsinud. Poiss on haige.  Kauss tuleb hoida ligidal.  Ja "rest is a part of the program". Korrutasin seda endale eile jalapresside ajal. Peale pumpi.

Ma olen pool suve rattaga mööda teed sõites vaadanud, et on üks hea koht. Eriti just õhtuti. Ega ma ise ka  ei saanud aru, mis valu mul sellega oli.  Lapsed jäävad telefoni piltidel ka ilusad, iseennast ei saa niikuinii klappima. Mul on lihtsalt nii hea meel, et see möödas on, et tuli kiiresti ja läks kiiresti ja rohkem ma ei pea sellel mõtlema ja planeerima ja põdema. Seekord tahtsingi päris asja, tundub, et täitsa sai ka. Ülejäänusid peab veel terve igaviku ootama :)





Pildistas Triin Künnapas


Ja muust ja tavapärasest-

Ma ise käitun muidugi kummaliselt.  Et ongi puhkus ja ongi hea, aga enamus päevi see kell ajab mind ikka taga.  Isegi kui mitte midagi konkreetselt teha, lihtsalt tavapärased toimetused, isegi siis ta ajab taga. Ma miskipärast arvan, et mul on aega ja jõudlust alati rohkem kui reaalselt välja tuleb. Aga tegelikult ei ole see ka läbinisti vale. Kui hoolimata kutsuvatest kilgetest jalgpalli platsil ei anna alla, siis on järgmine päev vabadust rohkem. Sest õhtul kaks tundi on enamasti sama hea kui terve päev.    Ja kui järgmise kahe päeva töö saab tehtud poole päevaga, et üks tuli appi ja teine väga ei seganud, siis see on ju lihtsalt suurepärane.  Ma loodan, et ma seekord midagi pekki ei keeranud. Sest jube marja isu on.




Ma pean viimasel ajal ette ja taha vabandama jälle. Sest ma käitungi kummaliselt. Et päriselt tahaks nagu head, aga väljendusviis on vale, suisa halb. Nutmine ei tee kellegile head. Eriti palava augusti päikese all.



Tegelikult on puhkus kodus raske. Sest peaks olema puhkus, aga  ei saa ju peitu pugeda. Sest päev lõpeb enne kui toimetused ja ma nii tahtsin teha lastega midagi toredat. Sest mul ei ole kunagi aega. Sest ma olen koguaeg kodus, nende nina all, aga mul on koguaeg midagi tähtsat vaja teha. Hirmus tähtsat.

 Ära tuleks minna. Eks saab mindud ka.

esmaspäev, august 14, 2017

Nii palju on vaja puhata, et pool seitse tõusta  on ilmselgelt liiga hilja, ikka jääb nõks puudu ja vaja varastada järgmisest päevast.

Ma ja me lihtsalt olime, ma isegi ei lasknud kedagi külla, sest ma tahtsin ise olla. Sest ma täna võisin. Ise batuudil hüpata, ise tukikat ja ise palli kulli mängida.  Ja mul oli juba ammu plaan, et ma tahan olla Karolinga 2 tundi kahekesi. Ilma, et midagi peaks. Ja see oli päriselt lahe. Mitte see, et me käisime seikluspargis või ujumas. Vaid see, et me sõitsime ratastega linna ja Karolin terve tee rääkis. Ja mina terve tee kuulasin,. Karolini. Mitte seda peenikest pininat, mis tavaliselt tagant rattatoolist tuleb. Sest see poiss, nii nunnu, et söö või ära, aga suu tal kinni ei seisa. No kohe üldse mitte.

Ja kuna ma mitte midagi hetkel ei pea, siis mind ei aja midagi ka närvi ja ma talun nii palju. Nii palju piginat ja viginat ja ma lahendan olukorrad nagu üks päris tore inimene ja päris tore ema. No selline, kes võikski lastel olla, kes ei ole stressis ja kes ei loe ja ei pea ja ei .....


Ja seda kõike ühe päevaga. Ainult ühe!

Tähelepanu pole mitte nägudel vaid taustal. Karolin hakkas õnneks kolmandal korrusel nutma. Kohe oleksin ise hakanud. Jalad higistasid tennistes niiet sokid märjad. Mulle meeldib olla kahe jalaga maa peal.


Tähelepanu pole mitte tüdrukul rattaseljas vaid mis on rattakorvis. Mõnus, külm, marjane ja kommine. 


Siin on tähelepanu just sellel, mis pildilt paistab. 




Kuigi kell kümme õhtul juba tahaks natukene ärrituda kui ma veel ühe korra kuulen "emmmmeeeee"
Kell kümme tahaks võtta ja jätta, seepi ja peeti. Aga ainult sellepärast, et on esmaspäev. Ja puhkus!

pühapäev, august 13, 2017

Kui öö on pikk, siis päev on lühike, hommikuni ringi kondamine võtab ilmselgelt lõivu järgmise päeva jõudlusest. See lihtsalt on nii ja sellega tuleb leppida. Aga vahest peab soojal vihmal, heal ja halval muusikal, emotsioonidel ja muul säärasel enda peale laskma sadada.   Kell kolm öösel joovastunud lätlasega bensakas keele, laulu ja ajaloo tunde võtma. Sest Baltimaad on ju ärganud.  Hommikul vaatasin kellalt samme ja nagu olekski juba jooksmas käidud. Siis võib ju puhata küll. Natukene, nii poole jõudlusega.

laupäev, august 12, 2017

Mul on puhkus. Ja plaan on selline, et plaani ei ole. Ei mingit tegemata tööde nimekirja ega käimata kohtade listi ega midagi. Lihtsalt, rahulikult, mõnusalt. Nii nagu kõik teised.  Prioriteedid paika ja nii edasi. Välismaale ju niikuinii. Kuigi päris nii lihtne ei saa olema, maasikad pean maha istutama.

Väljas on 30 kraadi, tunni pärast on linna minek ja mul pole nägugi peas. No et ei tule siia praegu vaimu peale.


teisipäev, august 08, 2017

Suvi on tore. Alati on tore kui lastel on mängukaaslasi. Sest siis ise ei pea. Ja vahel on jälle nii tore kui neid ei ole ja siis sa pead olema ise.  Õhtuks ma väsin ära "emmmmeee emmmeeee". Ma olen nagu see siga helmi lotte multikast "ohhh, minge juba magama". Õnneks nad lõpuks ikkagi lähevad ja jäävad. Lõpuks. Ja õnneks tuleb hommik, tegelikult on see praegu selline luksus, et me ei PEA kuskile minema. Ma küll PEAN asju tegema ja vahel ma ei tahaks midagi muud kui minna ja teha neid kuskil mujal. Et siis saaks äkki tehtud ka. Aga on nagu on ja ma tean, et ma ei oska seda hinnata, kuigi peaks.

18 m/s tuul, 18 kraadi õhutemperatuur, maksimaalselt ja 18 kraadi merevesi. Hullud lainetes. Tuul keerutas nii kõvasti liiva, et isegi riietuskabiinis puhus silmad täis. Ebamugav, külm ja kohutavalt äge! Ainult pimedas ja festivali tulede saatel oleks veel ägedam olnud. Aga ma lõhkusin niigi jala ära, vbl oligi hea, et päris nii äge ei olnud.

Ma olen kaval rebane. Ma olen leidnud viisi kuidas lastele kõike sisse sööta. Makseerituna banaani või suhkru või juustu või võiga. Kõik läheb - peet, brokkol, suvikõrvits juu name it.

Eile käisime metsas, korjasime mustikaid. Käed määris ära, suurt rohkem ei midagi. Me isegi oleks olnud valmis korjama, nii meeleheitel oleme.



laupäev, august 05, 2017

näpud on lõhki, silmad paistes, jalad valusad....ei ole kerge see maaelu. Tee ise tund aega tööd, näed, mis juhtub.

Sport

Ma hommikul korra mõtlesin, et äkki ei läheks. Sest eile poolsunniviisiliselt vaatasin kergejõustikku. sport, see ei ole asi, mida telekast peaks vaatama. sellele pole mitte mingit mõtet, see ei anna mitte midagi. Aga, midagi seekord siiski andis. Sest ma jälle teadsin küll, aga visuaali on ikka ka vaja aeg-ajalt. Vaatasin pikamaa jooksjaid ja jooksu isu läks ära. Õnneks olid sprinterid ka, neid vaadates tuli motivatsioon tagasi. Mitte, et ma ennast üks ühele kõrvutaks siin, aga põhimõtteliselt. Okei, on veel rassi, soo ja liiga erinevused, aga põhimõtteliselt.

 Mõlemad on ju jooksjad.  Mõlemad teevad palju trenni. Pole oluline teha palju, oluline on, mida teha. Mul läheb vahel meelest, et rõhk ei ole kvantiteedil. Isegi google teab.



Viimasel ajal ma tunnen, et kui ma hommikul lähen, siis see ongi ainult aurude pealt. Et tunnen, et täna pole see päev, et jalg on raske ja homme teen vaba. Ja siis homme kõik kordub. Ja siis ongi sellised poole vindiga on ja ei ole ka. Ja sellepärast ma olengi oma taguotsa maha jooksnud, sellepärast ma näengi välja ja tunnen ennast nagu see esimene mees.  Tahaks ehitada ja pingutad ja siis teisest otsast põletad.  Ja neid harjutusi on nii palju ja ma tunnen, et ma pean neid kõiki tegema, muidu ei ole küll. ja muidu on nagu pettumus. see on sama asi nagu nende piltidega. Kõik ei tee kõike korraga. 

Aga täna hommikul ma ikka läksin ja tunne oli suurepärane. Isegi kiirendused tegin, ma pole neid ammu teinud, sest pool aega on jalad nagu tina. Täna ei olnud.  Ja see oli täitsa hea. Ja ma lõpetasin õigel ajal.  Nii jõuab ju homme jälle. 

Mitte, et ma üldse pikka maad üldises mõttes jookseks.  Aga  peaks veel vähem. Aga see ei ole kerge, sest kiirust peab lisama. Ja sellepärast ma seda viimasel ajal polegi teinud. Sest see on raske.


neljapäev, august 03, 2017

Tuli mõte, sest kapsahais käib üle pea. Sügavkülma on vaja täita, kuhjaga korvid brokkolit rändavad iga õhtu potti ja kotti ja kappi. Ja kõhtu.  Issand ma loodan, et mul sellest kopp ette ei tule. Sest see pole vist väga normaalne.

Korjasime täna natuke marju. Karolin on eriti püüdlik viimastel päevadel. Ta peaks tihedamini pahandust tegema ja vahele jääma. Ma ütlesin seda talle ka. Vist oli viga, aga ega ma ei jäta kavalust enda teada ka.  Igatahes, selgitasin miks neid marju on vaja korjata. Et praegu tundub küll, et mis see tühi sõstar väärt on. Aga ma mäletan seda tunnet, kui otsid seda viimast marja sealt kapis, et midagigi smuutisse panna. Et lähevad juba aastaarvutud moosid ja moosid, mis vana kombe kohaselt keedetud nii et hambad võtab lahti.  Igatahes

Karolin :"külm talv tuleb, sellepärast ongi vaja"
Mina: "ei tea, aga pikk ja pime kindlasti"
Kassu:"Ma ei viitsi siin olllllaaaa......" x1000

Vahel on küll selline töömees, et anna ainult kätte. Aga me vist ei ole sooneutraalset kasvatust viljelenud. Ju see marja värk on siis naiste töö. Anna aga poisile haamer või kartulikonks ja kus hakkab alles töö lendama.  Või midagi muud. Midagi igatahes hakkab lendama.

Õudne ju, august ju, kell 10 pime ju. Ja sellepärast me käimegi 3-4x päevas ujumas. Ja ei vaata AK-d vaid vurame ringi ratast. Sest veel saab. .

teisipäev, august 01, 2017


Ma ikka imestasin, et kuidas võib nii palju magada. Samas hea kerge, ei vaidle vastu, läheb ilusti voodisse, kohe on vaikus majas. Erinevalt sellest teisest, see teine esitab veel tunnikese erinevaid nõudmisi - külma tekki, juua, tule siia, mine sinna ja nii edasi.  Hommikud olid muidugi rasked, poolest lõunast printsess pahur tõuseb, ära küsi, ära vasta, "kammib" pead klaasistunud pilguga ekraani ees nii tunnikese. Enne kui käima saab ennast. Vaevu-vaevu. Kuhugi hommikul minek....9st üles ajamine....ülekohus ühesõnaga.  No jah, ju siis on päevad väsitavad ja ei puhka ennast välja. Õnneks tuli ühel lapsevanemal südaööl hellusehoog peale ja tahtis korraks vaadata ukse vahelt ilusat magavat last. Sest need magavad lapsed on ju nii ilusad. Nägi hoopis ilusat helendavat valgust teki all. No ei ole jah võimalik nii palju magada ja olla väsinud. Ainult siis kui ei magata tegelikult.

 Ühest küljest - usaldus, seda ei tohi ära kasutada. Teisest küljest usalda, aga kontrolli. Sest see oli väike asi, see oligi õppematerjal, sest rasked ajad täis möllavaid hormoone ja mässavaid meeli on ees.  Et pimesi ei peaks eeldama, väike kahtlus tuleb kasuks. Loomulikult on K ikkagi super tubli laps.  Natuke pettasaanud tunne on, aga veider, et  kergendustunne on kuidagi suurem, ma tunnen ennast pidevalt süüdi kui ma kasvatan, tänitan, riidlen, pragan. Et nii tubli ja kuidas mina nüüd siis nii.  Aga tegelikult ikka on päris inimene ja natuke võib kasvatada ka. Ilma süütundeta


Ja nii hea, et ma ei pea kirjutama endast, sest see on juba nii käidud nähtud.  Et leia alati positiivset eks.

pühapäev, juuli 30, 2017

Poiss käib pool aega ringi küüned lakitud ja kiisu nägu peas. Mingilt planeedilt kus neil ninad on sinised. Nüüd see on siis juhtunud, et nad mängivad koos. Kräunuvad ja kiunuvad, aga mängivad ka, punased küüned, sinised ninad, murused pleedid  on väike ohver, vesi ja aeg puhastab kõik.  

Videosid peaks tegema, see jutt, mis sealt tuleb...väärt huumor.

Tihti on ju nii, et vaatad neid smeedia pilte ja kõigil on kõike ja palju ja kõigil on tore ja kõik käivad igal pool ja endast hakkab hale, kuidas mul mitte midagi ei ole ja kuidas ma mitte kuhugi mitte kunagi ei saa ja.....



No ja vaata, ongi elu lill(eline). Sellepärast ma tahangi teha palju pilte, et see annab mulle reaalse pildi. Kuidas asjad päriselt on, läbi objektiivi, mitte läbi subjektiivi.  Et jõuaks kohale, päriselt pärale.  Ja vaatan vähem teiste omi. 


Laps sööb kartulikrõpsu ja suured...õudne. Mis tervis ütleb, mis moraal, eetika ütleb? 

esmaspäev, juuli 24, 2017

No nüüd läks küll hästi. Päris äge nädalavahetus, päriselt. Ma muidugi sain aru ka jälle, et ma olengi natuke peast haige. Et on täiesti ebaloogiline ja ei klapi graafikuga ja ma ikka lähen. Ja sellepärast ma täna jõuga ei läinud, oleks jõudnud, aga lihtsalt ei läinud, sest see ei ole normaalne ja sellele peab ka piiri panema.

Aga nädalavahetus. See ongi see suvi, just nüüd ja just praegu. Selleks see on! Saun ja seltskond, see on juba liiga tavaline, aga igakord on mõnus ja igakord on eriline.  Aga, ossajutt, kus see oli äge. Mitte niivõrd isegi enda pärast. Vaid "ägedad tüdrukud" ja need ägedad ei tule ju niisama, eeskuju peab ka olema.  Ja ma magasin pool elu maha, hoolimata sellest, et oli kõva ja ebamugav, külm ja kuum ja ma ikka magasin. Liiga palju, sest hommikul oli kuulda, et mitte magamine oleks olnud ägedam. Aga nii oli ka hea. Et oli viitsimine  trippida ja vaadata ja natukene olla. Ja oligi lihtsalt äge. Õhtuks oli muidugi rahutus kohal, et kuidas nii saab, et ei tee ja ei jookse ja pole samme ja pole väsinud ja pole välja teeninud...aga kaks potti kapsast ja pere ja kõik on ikka nii hästi.

Vahelduseks vähem hala ja rohkem  visuaali. Nägudega, udused, ilusad, sest emotsioon peab jääma!


Jah, me teeme selfisid. 


 Mitmekesisus rikastab, sülti ja kommi kõigile


Tuli ja päike. 


Rock'n'roll ja Square! Alati omas elemendis, alati suurepärane. Ja mulle ka meeldis, seda ei juhtu viimasel ajal tihti ja see teeb mind juba murelikuks. Aga kõik ei ole veel kadunud, kuigi nihe on toimunud,  see oli  hirmutav, kuidas "ärge tapke mu ema" saab uue varjundi. Sest sa ei mõtle enam, et ise tatid viltu. Sa kurat oledki see ema nüüd ju!


Muuseumis. Päris muuseumis.



Jälle muuseumis. Päris muuseumis.


Heinapallid olid Kassu jaoks hitid. Teepeal oli neid palju ja igakord "Heinapalllliiiiiddd!!!"


Kalad vees!


Ja kuival.


Lapstööjõud. Nii tore nii tore. Lõpuks ometi. 


Tähelepanelikult vaadates on näha laual üks kaart. Karolin tegi, peale kleepis muuseumi pileti, veidike vesivärvi ja sisse kirjutas "Aitähh emma ja issi".  Ta rääkis mitu päeva veel kuidas see oli selle suve kõige ägedam nädalavahetus. Ja kuidas ta jalad valutavad. Hüppa ise poole ööni eksole. Ma loodan, et ta eksib, et see ei olnud veel see kõige ägedam nädalavahetus, et neid tuleb veel! 



esmaspäev, juuli 17, 2017

Ma planeerin alati palju. Et läheks sinna ja teeks seda ja siis vaikselt hakkab pihta see maha tõmbamine. Et ah, mis seal siis ikka ja vaja ju seda hoopis teha ja nii ongi. Et ongi muid asju vaja rohkem teha kui chillida ja kulutada.

Aga loomaaias ikka käisime. Kohvikus mitte. Shoppamas käisime. Muuseumis mitte. Melu ja elu natuke nägime, laevu eriti mitte. See ei ole nii, et istud(ükskõik, kasvõi maas), päike palgeil, muusika (ükskõik kasvõi halb) kõrvus, sõbrad ümberringi ja teed topsi veini(ükskõik, kasvõi plasttopsi). Pool topsi teed, sest lapsed, need ei püsi paigal ja asjadel peavad korgid peal olema. Samas on see ju loogiline ja ainuõige.

Aga natukene tahaks nagu veel. Olla ja minna ja lahtiste silmadega ringi vaadata. Ja vahepael tahaks need lahtised silmad kinni panna. Õudne, kui see kõik tuleb tagasi, see, et need silmad ei lähe kinni.

Aa ja reede-laupäev oli ju ka. Päev oli, öid natuke vähem. Kuradi alateadvus ja ületeadvus ja kuradi isehakanud shamaanid ja mu oma kuradi hundike. Ma tahaks viimasel ajal palju vanduda. Aga ma ütlen ainult kurat ja sedagi ütleb juba Kassu ka järgi. Seega rohkem ei või, talitse ja valitse ennast. Ma tahan igale poole minna, aga ma ei taha kuskil olla. Seekord oli külm.  Kurat(jälle, päriselt), mul on nii külm, koguaeg ja igal pool. Kuigi kasu oli täitsa sees. Ma koguaeg arvan, et ma pole veel päris täiskasvanud, et kuidagi ei ole veel kohal ja päris täiskasvanud teevad neid päris asju ja nii edasi. Aga ega see täiskasvanu värk vist ei lähegi mõistlikumaks. On palju vanemaid inimesi, kes ei mõtle palju rohkem. Ja nooremaid, kes mõtlevad ikka palju vähem.  Ja ma saan naljast aru küll, aga naljakas ei ole ja võib-olla on see vanuses või äkki üldises maeitea....kas võib öelda i tähega sõna? Eks ka muidu tore ja tark inimene võib labase nalja peale naerda.   Aga mingilt maalt tahaks natukene rohkem,  peenetundelisemat, natukene sarkasimi ja satiiri, lihtsalt roppusest ainult ei piisa. Oksest ja p.....st on natuke vähe.

Ma vist ei oksa normaalset päevikut pidada. Et kirjutaks kronoloogilises järjekorras suurepärasest nädalavahetusest. Mis tegid ja kus käisid ja tegelikult oli kõik niii tore.  Aga ma olen ikka jätkuvalt isekas. Ma kirjutan sellest, mida ja kuidas ma tunnen. Mitte seda, mis tegelikult oli.

Tahtsin pilte ka panna, aga piltidel on liiga palju nägusid. Meelespea endale, järgmine kord kui elu põnev on, tee pilte kus ei ole nägusid. On olu  ja elu ja ilu ja kuklaid ja jalgu ja mitte nägusid.

reede, juuli 14, 2017


Mitte, et midagi muud teha ei oleks. Mitte, et rakendust poleks, ülepea ja veidi peale ka. Aga lugesin 8 viga mida üle kolmekümpised naised riietumisel peaksid vältima - ma vist teen neid kõiki, ju ma ei ole veel valmis. Olema päris täiskasvanu päris maailmas. Hobusesaba pidi olema naeruväärne. Vabandust jah, et ei viitsi kiivrit pähe föönitada. Hea kui pestud saab jooksu, trenni, trimmerdamise, jõe ja sauna vahel. Viimasel ajal ostan endale ja K-le samadest poodidest samasuguseid asju.  Sest noh, saab ju.

Kuigi jõkke ma enam ei hüppa, see paneb mind muretsema. Et ei ole sellist tunnet, et tahaks pea ees sisse lennata. Et pea saab märjaks ja nägu saab märjaks ja...See on vanadus. Noored hüppavad. Vanad lähevad redelist, jalad ees, nabani sisse ja siis vaikselt liuglevad. Pekki, õhtul ma küll hüppan. Kõik ei ole veel kadunud.

Ja tegelt ei peagi soe olema, vihmaga saab ka ujumas käia.  Kui noor olla.

Tellisin maasikaid. Taimi, igavese hunniku. Jah, ma saan hakkama.


neljapäev, juuli 13, 2017

Igapäev on nagu laupäev. See on veel parem kui endal oleks puhkus. Mul alati peaaegu on ka. Alati on kõik tasakaalus. Peaaegu.

 Pühapäev näiteks. Juba päris nii soe oli, et lapsed olid nõus jõkke tulema. Peaaegu kõik ja peale suurt veenmist. Ja kohe oligi  nii suvine, et snäkilaua sai õue katta. Traditsiooniline valik grilllihast, juustust, pähklitest, porgandist ja nuikapsast. Koerad on  hästi välja koolitatud. Laua pealt ei võta ise midagi. Mitte kunagi, peaaegu. Kuid mõni ahvatlus on lihtsalt suurem kui truudus. Tulen mina viimasena leilist, valmis jõe poole punuma, aga mis ma näen. Hunt käppadega laual, nina kapsakausis ja muudkui pugib sinder. Kusjuures lihavaagen oli lähemal.

Huvitaval kombel on mul pool sügavkülma maasikaid täis saanud. Täitsa imeväel.


Tegelikult on natukene hirmus, et kuhu see lõputu laupäev viib. Kesse jõuab niipalju joosta? Jooksimine on lihtne, ebaeffektiivne, aga lihtne. Ma liiga tihti tunnen, et ma muud ei jaksa kui ainult seda lihtsat.  Aga karussellilt maha ka ei saa.

reede, juuli 07, 2017

Ilma metafoorideta, vahelduseks.

Mida külvad ja nii edasi. Ma eriti palju ei külvanud, seega pole üldse põhjendatud kõrged ootused lõikuseks. Aga ma ikka tahaks. Ma ei taha osta poest suvikõrvitsat, sest põllul ju on, kasvuhoones ju on, kasvuhoone taga ju on. Põõsad vähemalt, vilju mitte eriti. Kurki ka käsi ei tõuse ostma. Kasvuhoones ju on. Ise  panin ju ja  juuli on ju. Miks ma pean neid ostma? Maasikaid on terve vagu. Uued ja elujõulised taimed, seekord pandud päris põllule, mitte kesale. Aga pole, eriti. Kahjuritel on pidu, meil pole midagi.  Isegi lilled kurat ei kasva eriti.  Umbrohi kasvab küll.  Seda peaks hävitama, aga mul ei kulge miski nii nagu vaja.  Tahaks, peaks, aga tehnika ja aeg ja olu ja värk.

Mõnes mõttes ma ikka ei jõua ära imestada. Kui kerge on elu kui õhtul tuleb uni ja lapsed oskavad rääkida ja mängida ja ise uksest välja minna ja nagu päris kohe. Ja vahel saavad täitsa ise hakkama ja vahel ei saa ka, ja vahel leidub keegi, kes aitab hakkama saada. Ja see on suur vabadus.

Istumine on raske töö. Kas see pole mitte õnn kui pausi ajal saab batuudil põrkuda. Mul on koguaeg suur unistus, et ma tahaks jala tööl käia. See on see, kui sa näed kõike negatiivses valguses. Et ei saa jala tööle minna.  Aga mida sa kõike saad? Ebareaalne.

Olme ja Ulme. Kuu elektriarve oli  65 eurot. Ja tuled isegi ei põle. Tuleb vähem pesta. Kõike ja kõiki.

Ja ikka on külm. Ma ei näe oma varbaid isegi mitte kodus. Rääkimata sellest, et läheks kuskile lahtise kingaga. Mis kasu on roosadest varvastest sokkide sees.  Mul on kindad rattakorvis.

Aga õhtul oli vikerkaar. Otsast lõpuni, terve kaar. Ja topelt ka veel. See oli ilus ja tegi mul rinna rõõmsaks, sest ma arvasin päriselt, et see on ilus. Ja see on ju siis ometi suurepärane







neljapäev, juuli 06, 2017

Terve kuu läks aega. Et elada sisse, et lasta sellel olla ja tulla ja võtta seda nii nagu see on. Ja see on nii hea. Ühest küljest olen ma ettevaatlik, sest sellest välja tulemine on ka raske, alati on, isegi pühapäevast esmaspäeva tulek on raske. Mis siis veel suvest sügisesse.

Niiet terve kuu, et leida rütm ja anda alla. Lihtsalt leppida, et Karolin magab pool päeva maha ja Kaspar uinub alles poole öö peal. Et ei õhtul ei saa tuppa ja hommikul ei saa liikuma. Ja kuigi on külm, on vähemalt valge. Veel on.

Ja midagi ei juhtu. Sest on suvi ja kõik saab korda. Ja ühest on päevas  küll. Sõltuvused on alati halvad. Alati. Ükskõik kui head nad tunduvad. Ja et kõik tuleb millegi arvelt ja ma võin vahepeal seista ka. Olla paigal. Ja mitte olla sellepärast ärritunud.  Oskama ja tahtma lõpetada, mitte liialdada. Sa saad just seda, millele sa pühendud. Äkki ma peaks sihtima ikka kõrgemale ja kaugemale või pigem just lähemale, aga mitte igatahes ainult ühte kohta. See ei saa ju olla eesmärk.


reede, juuni 30, 2017

Ma arvestan enam-vähem kõik täpselt välja.  Aja, kulu, kasu, tasu, väärtuse. Palju päevi tuleb "raisata", aga noh, ma elu eest püüan olla sellel vabalt võtmise ja süü mitte tundmise lainel.  Sest ükskorda sada mul juba on katus ära sõitnud ja tuleb tõdeda, et katusega koos on elu ikka parem, kuidagi vähem sajab vihma sisse ja nii.  Kuigi, raisk, laseb ikka läbi, aeg-ajalt.

Selle aja peale võiks juba olla see miski olemas, midagi natukene rohkemat kui see teadmine. Tunnen enda pealt, näen teiste pealt, et elada kaasa,  avaldada siirast kiitust, tagamõtteta,  tunda rõõmu saab ainut siis kui sul on midagi ka hästi. Mitte paremini, mitte täpselt sama asi, aga midagigi, natukenegi. Mingi oma asi, mille peale saab natukene rinda kummi ajada ja  mille najal seda pead püsti hoida. Enesekindlus paistab välja, ebakindlus samuti.

Tagasi selle arvestamise juurde. Liiga palju mõtlemine pole ka hea. Aga ma jäin peaaegu nulli või kergelt miinusesse. Sest ma ei ostnud kleiti. Ma isegi enam ei vaadanud selliste silmadega ringi, sest ma ei saanud seda enam endale lubada, sest ma pidin selle summa jälle oma lolluse pärast tagasi teenima. Noh, et jääda nulli.  Kuigi ma nii tahtsin, sest mul oli ometi põhjus, isegi mitu, vabandus, isegi mitu ja kuna see on selline kord kolme aasta jooksul võimalus, siis ma ei suutnud valida. Sest valida sai ainult ühe. Kolme aasta peale. Ah, tegelikult see pole üldse oluline, üldse.

Ja ma olen kõiki ära tüüdanud. Kõiki. Tüüdanud ja kurnanud. Ennast ka.

Kurat, kus on emotsioon. Miks seda ometi ei tule, mittemillestki. Ainult üks sundmõte. Või mitu. Aga kui prooviks nii(nagu juba poleks eks), et lihtsalt teeskleks või  kuidas see tundub.  Vaimustuks ja rõõmustaks ja otsiks seda head. Vaataks endale peeglist otsa ja ei kordaks vv vaid hoopis ilus ja hea.  Sada korda proovitud, sada korda läbikukkunud.







pühapäev, juuni 25, 2017

Kohustuslik jaanipäeva kokkuvõte.

Kui nüüd järele mõelda, siis ikka jube hästi läks, arvestades seda,  kui palju võimalusi oli asjadel pekki  minna.
Et siis ainult headest asjadest. Vihma ei sadanud, sport võitis, laud oli täitsa iseenesest lookas, keegi ei saanud viga, eriti, lõkked põlesid heleda leegiga, lapsi oli palju, suuri oli palju, pillid olid, tantsu, laulu oli, sõnu oli vähe, maitseid erinevaid, kellel pidu hommikuni, kellel juttu hommikuni ja kellel unenägusid. Järgmise päeva tarkusena võib öelda, et jaanipäeva pohmellist hullem on ainult see, kui sul seda ei ole. Sest jaanipäev on vegeteerimiseks, võimalus lebotada see teine päev otsa, süümepiinadeta.  Mitte midagi ei tee, nii oli see plaan. Aga seda ei saa nautida, kui on liiga palju energiat ja rahutus hinges. Aga kõik sujus. Sport jälle võitis ja lastel oli piisavalt entertainmenti ja suurtel oli jälle kuum saun. Kõik olid õnnelikud. Peaaegu.

Aga kõige rohkem mulle meeldisid hommikud. Jaanilaupäeva hommik - rattamatk koduvallas ja jäätis ja mänguväljak. Ning Jaanipäeva hommik, rahulik ja jalagpall vastavalt võimetele ja jäätis.

Järeldus- õnneks on vaja jäätist ja sporti.

kolmapäev, juuni 21, 2017

10 võitu


  • 10 päeva ma ei ole autoga sõitnud. Ainult ratast. Järelikult ilm nii sitt ikka ei ole. 
  • 9  inimest kohal. Parem kui mitte midagi. Parem kui nii mõnigi kord.
  • 8 töötundi
  • 7 unetundi. Järjest.
  • 6 kilomeetrit  hommikul joostud. Tehtud-tehtud. Peaaegu.
  • 5 last hoovi peal. Mul on toa uks kinni ja keegi ei sega mind.  Eriti
  • 4 mitte midagi ei ole nelja. Võib-olla homme. 
  • 3 pidu 2 nädala jooksul. Vähemalt. 
  • 2 pakki 
  • 1 uus võimalus.  Nüüd ja praegu, vabalt ja innukalt.

pühapäev, juuni 18, 2017

Hea on olla

Nii nagu see hala on kõik juba olnud, on ka see juba olnud. Aga kuna see on hea ja head asjad väärivad mäletamist. Noh, et kui on pime november või külm veebruar ja lõputu lörts. Et siis äkki meenub see tunne. Ma teen viimase sellise. Tegelikult on need välised asjad kõik sellised, mis aitavad kaasa, aga see tunne tuleb ikka endast. Vabanemisest. Vabastamisest. Kui enam ei karda ja enam ei suru ennast alla. Päriselt viimane. Edasi on back to basic. Mis Kassu ütles, mis Karolin tegi ja mis mees ehitas.  Ja kuidas kanad, kuked ja koerad? Elu käib ju.

Need  suveööd ja päevad, see chill ja grill. Päriselt chill. Päriselt hea. Elu hetkes. Kolmeaastane südaööl liivakastis, kaminatuli ja inimesed (ja sääsed) ümber selle, ja meil on veel veini ja seda on palju või ratastega linnapeal, niikaua kuni veel on valge. Ja valge on kaua.  Ja mulle jälle meeldib joosta, siis kui kõik alles magavad, päikesega võidu, endaga võidu. Öine juust kõik llihasmassi. Sest kõik on hästi ja kõik läheb hästi, ühtviisi või teisiti.

Ja isegi tahaks midagi teha. Isegi neid vähe effektiivseid asju. Neid, millest eriti midagi kasu ei tõuse. Aga lihtsalt, et oleks ilus ja puhas.


Ma olin juba poolel teel kontserdile, aga hakkasin järelemõtlema ja vaagima. Liiga pikalt. Et kas kulutused ja emotsioon on tasakaalus.  Sest ma ju mäletan veel seda tunnet, ja seda laksu enam ei tule, sellest. Vana ja igav või lihtsalt nüüd on teised laksud.

Kus mu pomm on. Kaua peab inimene ootama. Tahaks ju teha swingi ja clean pressi ja SL deadlifte ja walking lunge ja nii paljut veel.  Ja see tunne on jälle nii hea. See, et ma tahan.

Noh, ma ju ütleisn, all the way up!

reede, juuni 16, 2017


 Nothing can stop me, I'm all the way up!


(Rohkem pole vaja, sest noh - on the wave.)



neljapäev, juuni 15, 2017

Ma sain sünnipäevaks  roosad varbad, isegi natuke liiga roosad.  Ja mul on aega, harjumatult palju.  Ja ma olen päris rahulik, harjumatult rahulik olukordades, mis mul alles mõni nädal tagasi suure pahvakuga kaane täiesti pealt ära lõid. Ma imestan iga sellise olukorra tekkides, et nüüd, nüüd ma peaks juba kärkima ja närvis olema. Ja üldse ei ole. Kui siis ainult veidi.  Sest ma mängin viktoriini ja ei taha medalit kaela teenida. Äkki see on ka natuke sellest, et on vabadus lubada endale neid väikeseid asju, mida niikaua ei saanud. Erinevatel põhjustel.

Et mis ma teen, mis ma teen. Mitte midagi ei tee, ratastega linna lähme jäätist sööma vot seda teen.

pühapäev, juuni 11, 2017

Pärast sünnipäeva- kell pole veel kümme ja juba ma istun kohvitassiga. Põrand on puhas ja laud on puhas ja sodi ja taara on kotis. Milline võit. Kaua üleval olla on tore. Vara tõusta samuti. Mitte ühel päeval ja ööl, aga nii lihtsalt on. Järgmine aasta läheb kergemaks, kui kõige varajasem linnuke oskaks ise telekast endale multikaid panna, siis oleks alles pidu. Hommikuni. Aga hea kui õhtulgi on, kui on  see vabadus ja võimalus.  Või oleme ausad, ega eriti rohkem ei tahagi ju. Tahaks tahta, aga ei taha lihtsalt. Ma olen igav.

Mis ma siis sain. Ja mis ma andsin. Andsin endast parima, peaaegu. Sain natukene vabadust, natukene elamust, isikupärasust, natukene ajavõitu ja kergemat elu ning kilodega juustu ja liitritega veini. See viimane paneb mõtlema. Kui sa mõtled inimese peale ja otsid seda, mis võiks talle rõõmu teha ja leiad vastuse. EDIT: Ja uued trenni riided.Nendega ma olin nii rahul, kuidas see mul küll meelest läks. Tasus ennast pühapäeval välja ajada ja tasus natuke maad sõita ja tasus ennast õige leti kõrvale sättida. Mulle meeldib asju heade soodukatega saada, aga veel parem on häid asju heade asjade vastu vahetada, kaks puud ja särk ja püksid. Naturaalmajandus

Mis ma ise endale annan. Mõne lubaduse. Mitte rohkem vajuda. Ja pommi või kangi. Sest ma ei taha mitte kuskile minna. Ja mikseri, sest vahus muna on ikka vahus muna.










Tööga on nii, et ise ka ei saa aru. Kummastki. Et kas äkki on hästi hoopis, äkki ma ei ole adekvaatne. Aga kardan, et olen. Vähemalt laadakalendri võib kinni panna.  Aga ettevalmistusi peab tegema, kaugel see maikuu enam on. Ja selle kolmandaga on niikuinii perses. Täiesti adekvaatselt. Õnneks on suvi, pea veepeal. 
Enne sünnipäeva. (Tahtsin igaks juhuks kirjutada midagi enne, et mine tea, mis pärast on.  Aga hästi on, draamakeerisest väljas, natukene ehk ripsab, aga kaasa ei keerle. )

 Pole arugi saanud, aga ongi vist käes ju. See Eestimaa suvi. Tahaks korraga teha kõike ja samas mitte midagi. Aga ega ma vist eriti ei teegi. Ma miskipärast ei jõua. Päev on lühike, niikui mökitama jääd, läheb mööda. Iga tund peab valima. Enda ja teiste ja kohustuste ja tahtmiste ja pidamiste vahel. Raske on kui on palju valikuid. Mind ajab poes ka hulluks kui on palju valikuid. Ükskõik  milliseid. Liiga palju ei ole hea. Vähem on alati parem. Iga õhtu ma mõtlen, et mis ma oleks võinud või pidanud....ja siis teen stop ja mõtlen, et vähemalt sai.....Sest teoorias ma olen täitsa tubli. Teoorias ma tean küll. Mis on elu saladus ja nii. Aga mul on plaan, hakata mängima viktoriini. Sest elu on ju mäng, tee ainult omad reeglid. Mängus on ainult kaks küsimust.

 a)kas seda on vaja
 b)kas ma tahan seda

 Hästi kui on üks või kaks JA-d, aga kui mõlemad vastused on EI, siis las minna. Ja nii iga asjaga. Kas midagi on vaja teha? Kas ma tahan seda teha? Kas mul on vaja seda süüa? Kas ma päriselt tahan? Või ma lihtsalt arvan, et see teeb mul tunde paremaks, kuigi tegelikult teeb halvemaks? Kas mul on vaja seda asja? Kas ma väga tahan seda asja? Kas mul on vaja seda öelda, kas ma tahan seda öelda? Lihtne.

Käisin ennast ilusaks tegemas. Või ilusamaks. Või noh, nii nagu on. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida vaid hoopis sellest, et see on nii kummaline, et kui ma räägin oma elust võõrale - et mis ma teen ja mis mul on ja kuidas mul on...siis ise kuulan ja  imestan. Et vahi kus läheb hästi, kus kõik on tip-top, tasakaalus, hästi, suurepäraselt.  Mul on selleks suveks ainult üks eesmärk. Vastu pidada. Tahaks olla rõõmus ja õnnelik, mitte ainult teoorias.  Hoolimata tõikadest ja asjadest. Sitta kanti kopp on ees iseendast.

Ma saan 33. Et noh, kaua võib nutta eksole. Reaalselt nutta. Saa suureks ükskord.

Publish/draft/publish/draft/publish


kolmapäev, mai 31, 2017

Nii hea on olla, et ma pean seda kohe kirjutama. Et pole seda rusuvat ja ängistavat tunnet. Midagi läheb valesti, aeg kulub, asjad ei tule välja, kellegi riided vedelevad, kellegi nõud vedelevad.....ja ma ei ärritu. Ja see on nii hea, sõnukirjeldamatult hea tunne. Kaelast saadik vees,  pea väljas.

Üks päev vedas, ma võitsin. Ja see oli ka nii hea. Mitte see asi iseenesest vaid see tunne, et minul läks ka hästi, minul vedas. Niimoodi vedas, et ei raatsinud kohe laiaks lüüa ja ilma ma sellest jäin. Elu õpetab jälle. Ilma jäin muustki, rikkus küll tuju, aga endalegi üllatuseks, ei jäänud tujutus kestma.  Sest kõik on asendatav ja ju see oli millekski hea.  Aga üks osa võidust jäi alles, seda nad ei saanud kätte. Ise lähen jooksen. Ja ma leidsin kohe, kust ma selle ülejäänu endale tagasi teen. Eriti ei ole kahju ka, järelikult polnudki vaja.

Ja veel, headest asjadest. Kassule meeldib lasteaias. Jutustab, mis ta kõik seal tegi ja laulab oma salmikesi ja on nii nunnu, et tahaks üleni nahka pista.  Seda on täna hea kirjutada, sest täna on tal viimane päev, nüüd alga suvi, 3 kuud ei mingit vaikust, ei mingit rahu. Kindlasti see ajab mind hulluks.

Ja kassul oli ju sünnipäev. Ja oli emadepäev. Ja oli aastapäev Ja olid laadad. Ja oli päris suvi. Ja kõik see oli tegelikult nii tore ja mina poleks seda  peaaegus tähelegi pannud. Lasin selle kõik mööda ja jäin kõigest ilma iseenda lolluses.






Kui suudaks veel nüüd keskenduda ja olla fokuseeritud, motiveeritud....siis oleks ka hea

pühapäev, mai 28, 2017

 Kurat küll, mai on ju mu lemmik kuu. Ja mul on tegelikult kopp ees. Täiesti ees, sellest hädisest ja rõõmuta olekust, sellest depressiooni äärel kõikumisest,  hirmust ja enda häbenemisest ja mööda seina äärt hiilimisest ja vabandamistest ja tige ja närviline olemast ja padja märjaks tihkumisest... teistel vist ka.

Aga nüüd on juba kuidagi parem. Kuidagi vabam, et tühja sest ja prioriteedid ja päriselt olulised asjad tundusid olulisemad, kohe päriselt. Mitte, nii, et ma tean, et peaksid olema, aga päriselt ei tunne. Seekord vist pääsesin siis.

Isegi tahaks natuke midagi teha. Et istutasin mõne lille ja puu ja põõsa ja taime. Ja ei olnud ajast kahju.  Ja jooksmiseks panin mussi.  Ja polnudki nii hull.

esmaspäev, mai 22, 2017

Pole ammu kirjutanud. Pole olnud aega ega tahtmist. Eelkõige seda viimast. Sest kaua võib eksole, ümber ühe asja keerutada.  Kui jooksmise ajaks ei taha enam klappegi kõrva panna, siis on päris halb ju. Et kuulad oma hingeldamist ja ei taha kaasa laulda, ei taha biiti tunda, hingest hõisata ja peaaegu nagu lendu tõusta. Ei taha.

Õnneks lapsed on kodeeritud loodusepoolt, armastama tingimusteta. Aga see ei kesta igavesti. Ühelt maalt ei ole enam nii, et vabandad ja kõik on korras. Tegelikult pole praegugi nii. See jutt sellest poisist, kes vihahoos lõi naelu aia sisse ja pärast vabandamist kookis neid sealt jälle välja. Naelu pärast enam plangus ei olnud, aga auk jäi alles.  Et pea tuleb korda saada, enne kui see aed on nii auguline, et kokku kukub.

Ma nägin ennast kõrvalt ja sain natuke aru, miks nad nii arvavad. Päris hirmus on jah. Aga, ma ei tea, nii lihtsalt on.

Aga lülita välja, vaata välja, keskendu, tegutse, ära mõtle. Õhtu tuleb ja hommik tuleb. Ela hetkes, jää endaks. Suu kinni ja silmad lahti.


pühapäev, aprill 23, 2017