Kui ma arvutaks. Nii nagu vanasti. Kui ma lööks selle kõik kokku, siis ma saaks südari. Sest see on päris hull. Kõik need kohad kus läks lappama, kui oleks saanud säästa nii euri, aega, tervist. See lõputu laupäev, ülemakstud hotellid(üks tegelikult, teised, paljud teised, olid -as you pay you get, ojadena voolav vein koos juustumägede, meetriste worstide ja kapsaga, oh ja kõik need tegemata toimetused....Ja chill, lase minna, mitte midagi ei juhtu kui ma ei muretse. Kõik on ikka ilusad ja head. Ma ei ole kindel, kas see on nüüd lõpuks ometi pääsemine või viimne hukatus.  Aga muusika paneb jälle südame põksuma ja puusa nõksuma ja lapsed ja mängud toovad naeru näole, püksid küll pigistavad ja rahutus koos mitte piisavalt väärtusliku tegemisega piinab...aga palju lihtsam on. Vist.

Kas me 1. jaanuar hakkame korralikuks? Või ootab teiseni.

Ah ja kuusk oli ilus ja perekondlik jalutuskäik oli nagu filmis ja jõuluvana tegi nalja ja kingid saadi ja tehti ja rõõmu oli kella kolmeni. Ja enne seda oli pidu ja peale seda oli olemist ja....üleüldse on vist kõik kümme kümnest. Ainult need kuused noh, kurja need riivavad silma ja hinge. Sest vanasti, mul oleks need juba tehtud. Lõhutud, riidas, tules. Ma ei puhkaks enne (ette), ma teeks töö ära.

Ja meile kõigile meeldib hapukapsas! Ja torm...mitte see tuul, see teine ;-)

Ah, ja et lihtsalt oleks meeles - Helsinki, viikingid ja kirkad, Berliin, rattad, Metallica cover, Riia-Jurmala, tüng ja fun ja iga asi on alati ka millekski hea. Kes nalja siis teeb kui nad suureks kasvavavd? Kellega me siis torust alla laseme ja jões keerleme? Kas siis jäävad ainult ajaloo muuseumid?