K ei jõua jõule ära oodata. Ta vatrab sellest koguaeg. Ja ma ei saa aru kumb või kes meist see tola on, kes keda lollitab. Sest loogika ja vanus ja märgid ja isegi mitte vihjed vaid päris ilmsed asjaolud....ja ei midagi. Ja ma räägin suurest K-st

Õpetab Kassule luuletust. Jõuluvanast. Viimased read on umbes sellised...."aga jalas on tal naabrionu saapad"
Mina: "Miks sa arvad, et tal need naabrionu saapad jalas on?"
Karolin:"Ma ei tea, ju ta ukse tagant võttis, äkki tal jalad külmetasid"
Mina(kulmud pealael põhimõtteliselt):"Päriselt, sa päriselt arvad, et see tähendab seda?"
Karolin:"No mina ju ei tea, luuletuses lihtsalt on nii"
Mina:"Et jõuluvana varastas naabrionu saapad?"
Karolin:"Seal lihtsalt on nii kirjas"

Ometigi see jõuluvana varganägu iga aasta siin midagi pihta paneb, küll kellegi sõbra hääle või siis mõne päris lähedal seisva isiku nina või....Vbl see usk ja lootus on ikka nii tugev, ime siis, et mis jeberi tunnistajad või mis iganes ususekti kummardajad väheke ebaratsionaalselt käituvad.
Mina olen veel delikaatne, siis üks teine vastutav täiskasvanu ikka päris otse purustab seda muinasjuttu (või mis muinasjutt see enam tänapäeval on, puhas mis ja kui kallis õun kellegile tuuakse), aga ei midagi, naiivsus ja sinisilmsus ja nagu kolme aastasele räägiks. Ei vii neid otsi ikka kokku.

Kuigi see päkapiku teem distsiplineerib päris hästi. Aga kurja, tahaks ka lõpuks selle eest krediiti saada. Aga eks  vist see asjaolu on selle vankumatu usu alustalasid,  sest mingid väikesed akna taga luuravad elukad ja üks habemega rikas vanaonu on igatahes sada korda usutavamad kui see, et et mina iga hommiku lihtsalt lampi kommi annan.

Aga noh, eks ma olen öelnud, et niikaua nad käivad kuni sa saladuse teada saad ja niikaua kuni sa usud. Ja eks plika käib näiteringis ka.