Tegin järelduse. Päevas on ainult teatud arv tunde.  Neid, kus sireen vaikib, veel vähem. Neid, mil Kassu magab, on veel vähem. Järjest vähemaks jääb. Teeme omad valikud. Võtsin suve"puhkuse". Pean loobuma oma 2-3h istumisest arvuti taga koos 2-3 tassi kohviga. Sest ega muidu see kelder moosi täis ei saa. Ja lapsed söövad vaeseks. Kokkuvõttes vist võidan siis.

Et elu  ilus, lapsed toredad, lapsed hullud, tööd ja tegemist  liiga palju....teada värk, tavaline.

Ah mina ja mu mured. Aga ühesõnaga, tõde on kibe nagu Põltsamaa sinep.  Kokkuvõtvalt - jõudu nagu loomal, aga näha pole küll midagi. Ma tean, ma ka näen. Või  õieti siis mitte. Aga tunnen. Üks päev on aplaus, teine päev tahaks nutta. Enam ei taha. Geneetika mingu sinna. Ma kavatsen seda võita. See krdi loodus on mulle juba piisavalt keeranud. Poleks uskunud, et elu solvang on stiilis - ei see rasvaprotsent ei ole k6rge, asi pole selles. No ma alati arvasin et on. Hoopis loodus kurask ja valed v6tted. Varsti. Parandame. Praegu niigi hoian end teibiga koos. Aga vähemalt on see ilus ja roosa.