Mul mõte voolab läbi näppude klaviatuurile ainult siis kui negatiivne energia otsib välja pääsu. Ainult siis kui tahaks nutta ja appi karjuda. Praegu väga ei taha. Naerda ja hõisata? Sellega ma olen ettevaatlik. Võib-olla ei peaks, võib-olla peaks laskma rõõmul tulla ja olla. Äkki ta siis tahaks rohkem tulla, olla ja jääda?. Äkki sellega on nii nagu kõige muuga, et harjutamine teeb meistriks?

Väliselt on kõik endistviisi. Hästi. On ju alati olnud hästi. Muutud natukene sisemiselt, muudad natukene oma suhtumist, seda pidepunkti. Ja saab parem. Vaatad kõrvalt ja näed, et onju suurepärane. Rohkem kohal olla, siis kui on see hetk, rohkem positiivsust, rohkem objektiivsust, vähem hala pikem samm?



Ma sain uue telefoni ja ma olen väga rõõmus. Mitte telefoni üle. Mitte sellepärast, et see on ilus ja uus ja sellega saab helistada kohe,  mitte kolme minuti möödudes ja mitte ka sellepärast, et kuumakse on väiksem isegi kui enne ja nett palju kiirem vaid hoopis selle üle, et nüüd ma saan püüda kinni need hetked, need hetked kui Kassu teeb naljakat häält, kui ta silmad lähevad suureks ja ta tõstab oma pisikese näpu ja osutab sellega  tee poole ning ütleb vene aktsendiga "BUSS". Või kui Karolin paneb lihtsalt linna minekuks selga riided, milles ta näeb välja just nii äge, et tahaks teha pilti. Või kui me kiigume mänguväljakul ja päike paistab meile peale ja õhk on mõnusalt soe. Kõik need hetked tahan alles jätta.