Aga ikka. Nädal aega juba ketran. Publish või draft. Päris naljakas on. Alguses olin lihtsalt üllatunud, siis vihane, tigenigu herilane, turtsusin nigu siil mudas, siis natukene kurb ja palju õnnetu. Et mismõttes. "Ilusad" kurvid ju - vasak biitseps ja parem biitseps.Ei? Aga need on ka kõik. Kui ma kandsin turjal +10 või +20, siis polnud ju neidki, ainult voldid. Nüüd on juba savi, aga vist mitte päris nii savi, et välja ei tahaks elada.
Ma tean, et ma olen vähe üle tõmmanud ja kergelt on ajudele hakanud. Igapäev teen "trenni", aga see on paratamatus. Kui on väsimus, siis ainult jooksen. Ma ei jookseks, kui ma saaks perega kvaliteetaega veeta näiteks jalutades. Aga pere ei tule. Ma ei taha õhtu läbi teleka ees aeleda, sest terve päeva ma ju istun arvuti taga. Alati on keegi haige, ilm on kehv või lihtsalt ei viitsi või pole ikka see päev. Ja siis ma lähen üksi. Ja jooksen. Olenemata ilmast ja haigusest. Kuniks kevad.
Mul on küll mingid asjad mida ma ei söö. Mul on mingid asjad, mida ma söön palju. Väga palju. Mul hakkab halb kui keegi räägib mingist 1500-kcal-st. Kes see elab sellise kaloraazhiga? Rahu ajal vabas maailmas?
Ma olen tegelikult natukene solvunud ka takkotsa. Sest ma olen ju tugev ja vastupidav (noh nagu hobune, et mitte öelda härg). Söön nagu loom (noh nagu hobune, et mitte öelda siga), niiet endalgi on piinlik. Aga elan üle.
Ja tuntakse muret. "Muret". Äkki on midagi viga. No on küll jah, mul on kindlasti midagi viga. Aga see viga ei ole väheses söögis.
Esimest korda teadliku elu jooksul ja seda veel koos lapsepõlvega mul ei ole kaaluprobleemi. Päriselt, ei mingit probleemi. Ometigi. P.....se! Anoreksia! Pähh!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar