Lendamine on tüütu. Kõik see lennujaama majandus on tüütu. Õnneks Kassu magas siis kui vaja, näe, jälle läks tegelikult hästi. Igavus ja tüütus on väike probleem. 45 minutit lennuvahelist aega STN-i suuruses lennujaamas koos erinevate jamadega, see on suur probleem. Pagasi ootamine lindilt kui sul peaks olema ainult käsipagas, on probleem. Id kaardi kaotamine sprintides püksid rebadel, on suur probleem. Väravanai jõudmine 10 minutit hiljem märgitud sulgemise aega, on suur probleem. Kohvri unustamine turvakontrolli on suur probleem. Sama lennu väljumise hilinemine 20 minutit, see on suur vedamine. Kohvri tagasi saamine, on suur vedamine. Lennule saamine juhilubadega, see on suur vedamine. Ainult ühe id kaardi väljakukkumine taskust, kus on neid mitu, on suur vedamine. 2h Riia lennujaamas ukse avanemise ootamist ja trahvi saamist võib tunduda suur probleem, aga siiski kell 3 öösel kodus olla, on suur rõõm.
Ütleme jälle nii, et elu õpetab. Iga kord. Huvitav on see, et need eelmised õppetunnid on risti vastupidised. Üks eelnev õppetund käskis planeerida, broneerida, teha kodutööd. Tegime, planeerisime, broneerisime. Ja see oli kõik üks suur kannatamine. Ma ei teagi, mis järgmine kord. Kui ta kunagi tuleb. Minul.Potitäis mett ja tilk tõrva.Sest mul on ikka kahju ka. Et see lühis peas koju ei jäänud ja ikka kaasa ronis. Kuidas seda lämmatada enne kui see mind lämmatab. Maniakaal-depressiiv. Et kui midagi ei ole, siis tuleb see välja mõelda. Tuttav käitumismuster või mis.
Aga see mesi.....Nädal ilma internetita. See oli super. Kuigi natukene kirju oleks võinud vaadata, oleks leidnud kasulikku infot - no nende planeeringute ja broneeringute kohta, oleks olnud vähem stressi. Aga avasin täna hommikul arvuti. Või õigemini vist oli lõuna, sest eilne jäi ajavahele jalgu ja lühikesele ööle järgnes veel veidike lühem päev. Ja ma ei tahtnudki midagi vaadata. Ma ei mäletagi, mida ma koguaeg pidin enne vaatama. Millestki ei ole vist ilma jäänud. Ma mängisin Karoliniga lennukis laevade pommitamist. Meil ei ole kunagi selleks aega. Ma kavatsen seda joont hoida. Aega paremate asjade vaatamiseks.
Mulle meeldis meie korter. Ma siinkohal ei viitsi vinguda nende asjade kallal, mis ei meeldinud. Sest bassein oli otse ukse all ja treppe oli palju. Oi kui palju. Ja mulle trepid meeldivad. Ja bassein oli külm ja mulle see meeldis. See oli täiuslik päeva algus mulle.
Veepark - nii lahe, nii külm. Aga kui on külm, siis on järjekorrad väikesed. Niiet külm on hea. Ja see oli lahe. Mulle meeldis, et Karolinile meeldis ja meile koos meeldis. Aga noh, külm. Ja see külm mulle lõpuks ei meelidnud.
Ma ootasin bussireisi. Ma arvasin, et see on huvitav, et näeb ja kuuleb midagi muud kui rannapromenaad. Ei olnud huvitav. Igav ja õudne ja palju kotte vedelikke pidavaid kotte. Kuidas on võimalik sellel miniatuursel saarel nonstop 3h bussis loksutada. Tegelikult suur puu oli natukene lahe. Aga seda oli ikka natukene vähe.
Eks see paadisõit oli ka natukene rohkem kannatamine kui lummav vaalavaatlus. Ka kalastajate näod ei peegeldanud seda vaimustust, mida oleks soovinud.
Rõõmu leiab väikestest asjadest. Näiteks merisigadest. Väikesed ja nunnud ja näljased. Või heast söögist. Natukene liiga heast. Odavast veinist. Natukene liiga odavast. Vaagnatäis mereelukaid. Jäätis. Snickersi jäätis. Oliivid. Ja lained. Mis siis, et on külm ja riideid ei ole, aga kui lained on kõrged, siis tuleb nendesse heita. 26 tuhat sammu. Ja ninad on põlenud. Loterii-allegrii, vaateratas-okseratas, suveniir-ninn-nänn. Alati ühesugused, alati hitid. Pidurid maas ja pidurid peal. Peaks olema ikka peal. Valge vaht peksmas vastu musti kive. Tuledemeri. Teekond mäkke, mäest alla. Puhtad kivisillutised ja ei grammigi soppa. Jah, rõõmsad lapsed ja lõpuks väsinud. Ma tahtsin hirmsasti kokku hoida. Jälle suhtumise küsimus. Mitu eurot on üks tuju, üks emotsioon väärt? Mitu 10 inimese oma? 10 toreda inimese oma? Vist ei tasu?
Õiged ja head pildid on teistes aparaatides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar