Pole ammu kirjutanud. Pole olnud aega ega tahtmist. Eelkõige seda viimast. Sest kaua võib eksole, ümber ühe asja keerutada.  Kui jooksmise ajaks ei taha enam klappegi kõrva panna, siis on päris halb ju. Et kuulad oma hingeldamist ja ei taha kaasa laulda, ei taha biiti tunda, hingest hõisata ja peaaegu nagu lendu tõusta. Ei taha.

Õnneks lapsed on kodeeritud loodusepoolt, armastama tingimusteta. Aga see ei kesta igavesti. Ühelt maalt ei ole enam nii, et vabandad ja kõik on korras. Tegelikult pole praegugi nii. See jutt sellest poisist, kes vihahoos lõi naelu aia sisse ja pärast vabandamist kookis neid sealt jälle välja. Naelu pärast enam plangus ei olnud, aga auk jäi alles.  Et pea tuleb korda saada, enne kui see aed on nii auguline, et kokku kukub.

Ma nägin ennast kõrvalt ja sain natuke aru, miks nad nii arvavad. Päris hirmus on jah. Aga, ma ei tea, nii lihtsalt on.

Aga lülita välja, vaata välja, keskendu, tegutse, ära mõtle. Õhtu tuleb ja hommik tuleb. Ela hetkes, jää endaks. Suu kinni ja silmad lahti.