Enne sünnipäeva. (Tahtsin igaks juhuks kirjutada midagi enne, et mine tea, mis pärast on.  Aga hästi on, draamakeerisest väljas, natukene ehk ripsab, aga kaasa ei keerle. )

 Pole arugi saanud, aga ongi vist käes ju. See Eestimaa suvi. Tahaks korraga teha kõike ja samas mitte midagi. Aga ega ma vist eriti ei teegi. Ma miskipärast ei jõua. Päev on lühike, niikui mökitama jääd, läheb mööda. Iga tund peab valima. Enda ja teiste ja kohustuste ja tahtmiste ja pidamiste vahel. Raske on kui on palju valikuid. Mind ajab poes ka hulluks kui on palju valikuid. Ükskõik  milliseid. Liiga palju ei ole hea. Vähem on alati parem. Iga õhtu ma mõtlen, et mis ma oleks võinud või pidanud....ja siis teen stop ja mõtlen, et vähemalt sai.....Sest teoorias ma olen täitsa tubli. Teoorias ma tean küll. Mis on elu saladus ja nii. Aga mul on plaan, hakata mängima viktoriini. Sest elu on ju mäng, tee ainult omad reeglid. Mängus on ainult kaks küsimust.

 a)kas seda on vaja
 b)kas ma tahan seda

 Hästi kui on üks või kaks JA-d, aga kui mõlemad vastused on EI, siis las minna. Ja nii iga asjaga. Kas midagi on vaja teha? Kas ma tahan seda teha? Kas mul on vaja seda süüa? Kas ma päriselt tahan? Või ma lihtsalt arvan, et see teeb mul tunde paremaks, kuigi tegelikult teeb halvemaks? Kas mul on vaja seda asja? Kas ma väga tahan seda asja? Kas mul on vaja seda öelda, kas ma tahan seda öelda? Lihtne.

Käisin ennast ilusaks tegemas. Või ilusamaks. Või noh, nii nagu on. Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida vaid hoopis sellest, et see on nii kummaline, et kui ma räägin oma elust võõrale - et mis ma teen ja mis mul on ja kuidas mul on...siis ise kuulan ja  imestan. Et vahi kus läheb hästi, kus kõik on tip-top, tasakaalus, hästi, suurepäraselt.  Mul on selleks suveks ainult üks eesmärk. Vastu pidada. Tahaks olla rõõmus ja õnnelik, mitte ainult teoorias.  Hoolimata tõikadest ja asjadest. Sitta kanti kopp on ees iseendast.

Ma saan 33. Et noh, kaua võib nutta eksole. Reaalselt nutta. Saa suureks ükskord.

Publish/draft/publish/draft/publish