Suvi on tore. Alati on tore kui lastel on mängukaaslasi. Sest siis ise ei pea. Ja vahel on jälle nii tore kui neid ei ole ja siis sa pead olema ise.  Õhtuks ma väsin ära "emmmmeee emmmeeee". Ma olen nagu see siga helmi lotte multikast "ohhh, minge juba magama". Õnneks nad lõpuks ikkagi lähevad ja jäävad. Lõpuks. Ja õnneks tuleb hommik, tegelikult on see praegu selline luksus, et me ei PEA kuskile minema. Ma küll PEAN asju tegema ja vahel ma ei tahaks midagi muud kui minna ja teha neid kuskil mujal. Et siis saaks äkki tehtud ka. Aga on nagu on ja ma tean, et ma ei oska seda hinnata, kuigi peaks.

18 m/s tuul, 18 kraadi õhutemperatuur, maksimaalselt ja 18 kraadi merevesi. Hullud lainetes. Tuul keerutas nii kõvasti liiva, et isegi riietuskabiinis puhus silmad täis. Ebamugav, külm ja kohutavalt äge! Ainult pimedas ja festivali tulede saatel oleks veel ägedam olnud. Aga ma lõhkusin niigi jala ära, vbl oligi hea, et päris nii äge ei olnud.

Ma olen kaval rebane. Ma olen leidnud viisi kuidas lastele kõike sisse sööta. Makseerituna banaani või suhkru või juustu või võiga. Kõik läheb - peet, brokkol, suvikõrvits juu name it.

Eile käisime metsas, korjasime mustikaid. Käed määris ära, suurt rohkem ei midagi. Me isegi oleks olnud valmis korjama, nii meeleheitel oleme.