reede, september 01, 2017

Puhkuse viimane päev

Mäletan, et eelmine aasta oli sama tunne. Täna hommikul ma tundsin jälle. Seda, et vahepea peab kohustustest loobuma. Mitte et ma ülearu palju tööd teeks, üldse mitte, pigem teen liiga vähe ja see piinabki mind. Et tegema peaks ja tahaks  rohkem, aga ma ei teagi miks ei jõua. Laks õhtu käes ja päev läinud. Siis hakkadki igat veerand tundi planeerima ja kui jookseb kokku....siis jookseb kokku. Aga nii hea on olla, kui närv ei ole must ja süütunne ei näri. Mõtlesin, et peaks teinekordki vaba päeva võtma.  Äkki selleks nädalavahetused ongi ette nähtud. Mitte, et ma kuskil diivanil külili tahaks olla, vastupidi. Aga lihtsalt oma peas vaba päev. Et korrastad kappe ja korrastad mõtteid.

Huvitav, et ma ennast nii ummikusse suudan ajada oma paari pooliku töökoha ja paari tubli lapsega.  Ma olen niigi tagasi tõmmanud igasuguse tõmblemisega. Ei hoidista (eriti), ei kasvata lilli(eriti). Põllupeal käin ka ainult saagi järel. Mida need täiskohaga ja probleemsete lastega inimesed veel tegema peavad.

Kommentaare ei ole: