Selline see siis praegu on, pildid said veits udused, ju siis käsi värises. Ja need väiksed junnid seal seinal on kutsud. Nüüd on vaja selliseid meeldivamaid asju teha nagu vaip, valgustid, kardinad, mööbel jne muretseda. Kummut juba edeneb. Ja me ei tee seda tuba sellepärast enne valmis, et titt kohe sünnitusmajast tulles sinna komandeerida, vaid pigem ikka selleks, et kui on valmis siis on valmis.

Viimasel ajal saanud palju komplimente, hakkasin ennast juba hästi ja ilusana tundma oma nunnu 'kindlasti tüdruk' kõhuga :). Teiste kogemusi on ka tore kuulata. Muidugi leidub inimesi(õnneks üksikuid), kellel peale sõna 'suur' midagi muud pähe ei tule, aga ma katsun mõistusega aru saada, et ma seda last ju kodus klaaspurgis ei kasvata ja see on loogiline, et kõht ette tuleb - nagu enamus rasedatel ikka. Üks asi, milleks ma pean ennast ettevalmistama, on see kuidas, sellest lõputust võrdlemisest mitte välja teha. Ma juba kujutan vaimusilmas ette - Oi kas sinu laps veel ei rooma, räägi, kõnni, käi potil, loe, laula luuleta, kas juba saab kunsttoitu, karjub nii palju, on öösiti üleval + veel 1000 asja, minu,meie, selle tolle see küll juba x kuuselt oli nii tore ja tubli ja hea. Loomulikult inimesed räägivad oma/teiste lastest, ka kiitmine on positiivne nähtus ja väga kasulik on kogemusi jagada, aga vahe on selles, et mõni läheb seejuures nii silmnähtavalt puhevile nagu oleks tema elumissioon sellega täidetud . Aga katsun meeles pidada, inimesed on erinevad ja jutt on jutt ning nagu teada -see ei maksa midagi.

Muidu on kõik ok, raske olla veel(!) ei ole. Rauatablette soovitati ainult juurde võtma hakata ja mõned ööd on üli-väga valus jalakramp külas käinud.

Lund tahan ka tagasi.