Ma tahtsin eile hommikul kirjutada, vahelduseks vingumisele, on vahepeal päris hea ka. Et kui metsas ei rassi, siis jõuab trennis käia ja jalutada (prioriteedid paigas eks :) )  ja laps oskab lugeda, mitte ainult sõnu vaid päris lauseid kohe veerib kokku ja peagi oskab ta ka ilma abikateta kimada. Tal on uus läikiv ratas, õppida on küll kergem vana titeka peal. Õigemini meil on kergem sellele järele joosta. Aga lootust on. Ma juba kujutan vaimusilmas ette kuidas me suvel koos käime - mina jooksen, tema sõidab. Titt jääb vist koju, sest kõik ju auto peale ei mahu. Kas keegi palun võiks ehitada meile kergliiklustee või vähemlt sillagi? Väga raske on tervislike eluviise nii harrastada.  Ja K oskab varsti ehk ujuda ka. Juba ta ei karda enam pead vee alla panna.

Ja kõige parem kogu selle asja juures on see, et mul on ema elus. Haiglas küll, aga  kõik saab korda. Seda ainult tänu sellele, et isa ei ole selline "küll kõik läheb ise mööda" vaid pigem käest kinni, emosse minek tüüpi. On ju suurepärane. Perearsti ainus funktsioon on see, et saatekirju ja haiguslehti peab ju keegi kirjutama. Aga see on jälle vingumise teema ja seda ma ei tahtnud teha, sest kõik on siiski suurepärane.


Ja see kõik on suurepärane ka hoolmata sellest, et ma ropsisin eile terve päeva. Jälle. Ma vist üritan mingit kõhugrippi jäämise rekordit püstitada. Midagi peab inimene ju hästi ka oskama.