Päikeselise hommiku deprekalaks....läks käima nüüd. Ainuke point sellel siin on maandus, valada see sopp ja hala abstraktselt välja, et äkki siis ma ei kalla seda  neile päris inimestele enda ümber peale. Äkki.

ja jah, ma tean, kõik on hästi, kõik läheb paremaks. Paljudel on hullem, paljud on näljas, haiged ja paljad. Kõik on suhteline. Et mõtle positiivselt ja head asjad juhtuvad. Aga iga päev juhtub midagi, millega tegelemiseks on vaja seda mõttejõudu, et mitte langeda negatiivsuse küüsi, et leida head ja mitte olla Iiah. Aga vahel ei ole nii, et "either you win or you learn". Vahel on lihtsalt "fail" Sest looduse, tehnika, süsteemi ja aja vastu ma olengi jõuetu. Ma võin küll õppida, aga hetke reaalsust see ei muuda. Et on fail.

Kell on alles 9 ja juba ma tunnen, et ma ei jõua kõike ära teha, ma olen juba liiga vähe teinud, liiga palju söönud, liiga vähe liikunud, liiga palju aega kulutanud mõttetustele, liiga kaua olnud ärritunud. Täna on kolmapäev, nädal on juba läbi saamas ja ma ei saanud oma plaani täis. Kuu lõpeb kohe ära ja algab uus ja mul on kõik alles pooleli.
On täiesti võimalik olla masenduses kui sul on õhupall. On küll.