reede, november 11, 2016

On mis on. Igatahes on hästi, vahelduseks. Et saab minna ainult üles.

Eneseanalüüs, enesekontroll, päriselt mõtlemine "läks kõigest hoolimata hästi ju", kujutlus koletisest, 5htp, magneesium, lusikatäis mett, magus uni, mõru vein, intensiivne sport ja tulemusrikas töö. Mitte ilmtingimata selles järjekorras. Sunnin tegema endale pai, selle asemel....mis vahepeal oli. Sest see ei viinud mitte kuhugi. Ainult sohu.

 Kas see on see, et lumi on maas ja üks töökoht on vähem. Äkki oligi liiga palju. Või hoopis see, et üks päris töökoht  on juures? Või pean tunnistama, kuigi ei taha, et see on see, et 3x3h nädalas vaikus on majas. Et nüüd paar viimast korda ta küll hoiab kõvasti mu kaela ümbert ja surub oma nina mulle vastu põske, aga ei hakka nutma. Hoopis lehvitab aknalt. Ehk järgmine nädal teeme 3x4h.

 Arusaamine, et kõike ei saa korraga teha. Ükshaaval. Või kakshaaval. Kõiki asju ei jõua ühel päeval teha. Kui oled võtnud otsuse vastu kulutada oma aeg ühele, siis ei ole mõtet terve see aeg kahetseda, et sa ei kulutanud seda aega millegile muule. Mul võib maja olla segamini, aga selle eest elu on korras.

Vabanemine sellest süütundest.

Krt ilma siis ei saanud aru, ikka oli vaja nurgas haavalena väriseda. Aga nüüd on selle teemaga tõesti kõik. Kriips peal ja joon all. Tagasi normaalseks!







Kommentaare ei ole: