Ma olen loll ja järjekindel. Igakord, issand korda miljon, väike lootus ja kohe hakkab jälle mõte kerima. Lõpeb niikuinii ühte moodi, aga vähemalt siis mul on see hetk. Ja see on tegelikult hoopis halb, sest kukkuda saab ainult siis kui sa oled vähemalt püsti, kui sa oled niikuinii pikali, siis ei ole kukkumine valus. Peab ikka loll olema, et ennast koguaeg püsti ajada.
Ja välised tegurid lähevad ainult hullemaks. Ajab nutma ja naerma, selliselt kibedalt natuke, ühte rohkem kui teist. Sest see tundub ebareaalne.
Aga mitte sellest. Vaid hoopis sellest.
esimene lumelahing peetud, värske, pehme ja külm. Mis siis, et oli juba uneaeg. Ometigi ju tore. Ja Uuno on meil õhtuti põhi tegelane. See on ka tore. Ja kui ma sunnin ennast niipalju, et vaatan ja kuulan kedagi, siis on ka tegelikult tore.
Aga pühapäev oli lausa suurepärane kui lasta sel olla nii nagu see on. Ja ma naersin südamest ja nagu öeldud, seda ei ole ammu juhtunud. Sest me öösel ei saanud taksot ja kõhud olid tühjad ja üks asi viis teiseni ja kahe tunniga olime kodus. Kand ja varavas. Aga see ei ajanud naerma, see väsitas jalad ja kulutas uneaja aga ometigi oli seda vaja, oli ju vaikne öö ja ainult kerget uduvinet sadas ja sai rääkida omavahel. Ja me oleme sellest rääkinud korda sada, et ei tänita ja võtame aega ja tegeleme ja tähelepanu mõlemile ja vajadused ja siis läheb kõik hästi. Ja alati läheb samamoodi. Kuid Kassu jäi haigeks, 38+ ja magama enne kui tavaliselt ja me Karoliniga mängisime kaarte. Ja naersime südamest. Sest kes ütleb neli seitset ja paneb maha kolm kaarti. Sest on pühapäev ja kellal on 30k sammu, pooled neist veel enne kui öö sai aoks. Ja ei olnudki rohkem vaja ega tahta. Ja mul ei ole selline tunne vahelduseks, et tahaks ainult, et see maa avaneks ja neelaks. Et korraks ja täiesti arusaamatult on nagu kummaliselt kerge. Homme. Homme hakkab jälle mäest alla veerema.
Ma peaks ilmselt suu kinni hoidma, aga seda on viimase nädala jooksul juhtunud vähemalt kolm korda ja mul viskab natukene kaant pealt ära juba. Tegelikult ma jätsin selle mustandisse ja lasin "vabaks", aga siis see juhtus neljandat korda. Ja see peab lõppema, see on juba naeruväärne! Et keegi "hea" toob lastele kommi, mitte ühe või väikese paki vaid sellise hea kõhutäie. Ja siis ütleb midagi stiilis, et "Nännnännäää, emme vist ei luba teil neid ära süüüa, aga minul on vähemalt plussid kirjas". Jah, käpad püsti, mina mõtlesin selle välja et pakkidega kommi ei või süüa, olen selle maailma ebaõigluse ees ainuisikuliselt vastutav, et kommiisu ei tunne piire, et kommid teevad paksuks ja haigeks ja veel suurendavad seda kommiisu. Ja et lapsel on raske, kui ta peab pool järgi jätma kuigi ta tahaks kõik ära süüa. Nii tore oleks ju kui seda vastikut emmet tee peal ees ei oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar