Mul on vaja konkreetsust. Siis toimib kõik palju paremini. Eesmärk, tähtaeg ja teeme ära. Tihti mul ei ole, on ebamäärane, ajas ujuv midagi, kuskil, mis peaks valmis saama. Ja nii ma ei toimi väga hästi. Nii ma ei hakka kell 7 hommikul pihta ja nii ma ei tee midagi kell 10 õhtul. Aga võiks ju, kasutamata ressurss. Mul on vaja plaani, alati plaani. Ma pean tegema plaani.
Ja mul hakkab puhkus, päris puhkus. Mitte, et poole kohaga töö midagi ületamatut oleks ja koos plaaniga ma saaks hakkama kõigega korraga, on mõte sellest siiski vabastav. Et ei pea. Hakkama saama kõigega korraga. Tegelikult on sellel aasta puhkus juba niikuinii. Sest midagi ei ole. Maasikaid ei ole. Moosi ja väikest taskuraha ka ei ole, aga aega selle eest küll. Sügavkülm on tühi, aga trennis on aega käia. Mõistus ütleb, et nii ei saa, aga hing laulab sees. Aga mõistus on kuningas ja järgmine aasta enam nii ei saa ka. Sest sügavkülm on tühi.
Aga plaan. Puhkuse plaan. On täitsa olemas, tuleb täitsa tihe.
Nii põhja kui lõunasse, põige üle piiri ja siis jälle tagasi, erinevad teemad, erinevad kohad. Võõrustada ja saada vastuvõetud. Patseerida ja olla. Anda tähelepanu. Panna purki ja karpi. Õppida midagi uut, praktiseerida vana. Mõtted ritta, pea selgeks. Parandab vaimu ja vaatab objektiivselt. Sikutab kangi ja annab jalgadele valu. Palju.
Kas ainult mulle tundub või ongi ägedad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar