Reede, november 28, 2008

Lapsetuba on juba päris kobe, tapeet on seinas(Tarmo vanemad panid), põrand maas ja lagi laes. Me oleme igatahes rahul. Alguses tahtsime ise tapeeti panna, aga ma tean küll milline ma olen, mul on lihtsalt savi vahest ja siis tuleb käkk välja ja pärast on häbi. Aga tegemise ajal on -'ah käib küll'. Ja noh, tavaliselt käib ju kah. Aga nüüd on vähemalt ilus.

Nädalavahetusel käisime ka oma metsas, koristasime veits seda oksaläbu, mis eelmine aasta maha jäi aga teha jäi veel küll. Tarmo hakkis veel ühe maha kukkunud puu saunapuudeks. Arvestuste kohaselt peaks ka järgmiseks aastaks puuvaru olemas olema, aga igaks juhuks võiks natuke teha. Loodetavasti lähiajal, sest ma ei kujuta ette kui pädev metsamees ma veebruaris enam olen.

Vahepeal sadas alla ulmeline lumekogus, mis praeguseks on enamuses juba ära sulanud ja muutnud õue jäledaks sopamülkaks. Aga niikaua kui teda oli, oli lahe küll. Sai lund kühveldatud ja koeraga hanges möllatud. Urr on muide muutunud meil toakoeraks, üksinda eriti väljas olla ei taha, eks tal ole nüüd igav ka, kuna jalutamas ma enam temaga enam ei käi. Ta on lihtsalt liiga tugev ja ma olen natuke juba liiga rase ning kuidagi piinlik on kui ta jälle mõnda teist peni(v kassi v oravat) nähes ülearu üleannetuks läheb ning ma sõnaotses mõttes tal järgi pean lohisema(enamasti küll jalgadel, aga on juhtunud ka teisi asendeid). Korra oleme ka kaklusse sattunud, aga urr polnud selles väga süüdi, vähemasti oli ta valesti mõistetud. Eks me oleme selles ise süüdi ka, sest me mängides urisema(ja laseme tal ka uriseda) ning kui tal eriti hea meel on (meid hommikul nähes vm), siis ta ka uriseb või pigem möriseb. Too rotveiler seal metsas ilmselt ei teadnud, et urisemine alati agressiivsust ei tähenda ning omaniku närvikavaga polnud ka asjad paremas korras, sest hetkel, mil Mats üritas ennast nende poole tõmmata ja tõrrepõhjast urises, kiljatas rotika omanik abitult ning lasi suurest hirmust oma koera lahti. Rotikat teadupärast pole vaja kaks korda välja kutsuda ja kohe olidki hambad kõris. Mats oli muidugi kogu selle aja rihma otsas ja ma üritasin neid kiskjaid seal kuidagi lahutada, aga lahtist vihast koera on väga raske eemale peletada. Ma küll ei taha selline sulgpatjadel vedelev rase olla, aga mõned järgnevad kuud ma katsuks selliseid olukordi ja üleüldse järgi lohisemist vältida. Ja ma tean süüdi on alati inimene ning ega Urr pole ka loll vaid kasvatamata ja natuke ära hellitatud.

Raseduse juures on kõige ebameeldivam see, et rapsida ei saa. Selg hakkab valutama ja kõht läheb kõvaks ja viu ving ning sada häda. Ma ei saa üldse tegelikult aru, miks peetakse lapseootust ilusaks ajaks? Mis selles ikka niiväga head on, et mantli nööbid vaevu kinni lähevad, natuke teed midagi, siis valuta selga pärast mitu päeva, varsti on juba kindlasti raske saapaid jalga saada ja kui veel venitusarmid v tursed v muud hädad peaks tulema, siis kus see ilu ja võlu selles asjas on? Peale lõpptulemuse muidugi. No see seestpoolt toksimine on nagu natuke toredam asi, aga oma lapsele otsa vaadata oleks ilmselt veelgi parem. Tegelikult pole eriti põhjust vinguda, kõik on nagu normis ja okei, aga mingit õnnist pilvedel kõndimise tunnet ka pole, alguses vbl oli, aga see aeg on ikka nii-ii pikk. Või ma olen lihtsalt kannatamatu.

Neljapäev, november 06, 2008

Algaja ornitoloog

Viimasel ajal mõtlikult aknast välja vahtides(ma mõtlen tööasju, ausõna.. või noh vahest), on silma hakanud mingid uued ilusad ja kummalised linnud. Neid on üsna palju, keksivad siin pirnipuude peal. Lõpuks viitsisin välja otsida, mis nende liigi nimeks on. Selgub, et tegemist siidisabadega ja välja näevad u sellised

Pilt miksike.ee lehelt.
Pidid olema nähtavad Eestis kevadeti ja talviti nö läbisõidul, vahest harva pidavat jääma ka talvituma, ehk meeldib sellelegi kambale siin ja nad ei viitsigi edasi lennata, muidu vahi ainult harakaid ja vareseid. Tegelikult käivad tihased ka vastu seina toksimas ja pasknääre on ka nähe, neile meeldib kohe eriti tamme otsas istuda (neil on mingi diil tõrudega, selle ma uurisin ka välja :P)

Ükspäev, oma kõnniringil Matsiga, kohtasin rähni. Alguses ainult kuulsin, siis jäin seisma, otsisin natuke ja lõpuks nägin, kuidas ta männi otsas toksis. Jah, ma polnud kunagi varem näinud ja ei, ma ei ole eluaeg korteris vangis olnud. Kuidagi eriti mõnus on, kui väikesed asjad tuju heaks teevad. Lindudega, erinevalt kitsedest, keda ma olen ka juhtunud seal metsas nägema, on sellesmõttes lihtsam, et nendega kohtumisel ma ei pea 60 kilost ähkivat pontut, kellest metsik hunt vahest välja lööb, rihma otsas kinni hoidma. Noh, et kuidagi füüsiliselt kergem on linde vahtida :)