Selline see siis praegu on, pildid said veits udused, ju siis käsi värises. Ja need väiksed junnid seal seinal on kutsud. Nüüd on vaja selliseid meeldivamaid asju teha nagu vaip, valgustid, kardinad, mööbel jne muretseda. Kummut juba edeneb. Ja me ei tee seda tuba sellepärast enne valmis, et titt kohe sünnitusmajast tulles sinna komandeerida, vaid pigem ikka selleks, et kui on valmis siis on valmis.

Viimasel ajal saanud palju komplimente, hakkasin ennast juba hästi ja ilusana tundma oma nunnu 'kindlasti tüdruk' kõhuga :). Teiste kogemusi on ka tore kuulata. Muidugi leidub inimesi(õnneks üksikuid), kellel peale sõna 'suur' midagi muud pähe ei tule, aga ma katsun mõistusega aru saada, et ma seda last ju kodus klaaspurgis ei kasvata ja see on loogiline, et kõht ette tuleb - nagu enamus rasedatel ikka. Üks asi, milleks ma pean ennast ettevalmistama, on see kuidas, sellest lõputust võrdlemisest mitte välja teha. Ma juba kujutan vaimusilmas ette - Oi kas sinu laps veel ei rooma, räägi, kõnni, käi potil, loe, laula luuleta, kas juba saab kunsttoitu, karjub nii palju, on öösiti üleval + veel 1000 asja, minu,meie, selle tolle see küll juba x kuuselt oli nii tore ja tubli ja hea. Loomulikult inimesed räägivad oma/teiste lastest, ka kiitmine on positiivne nähtus ja väga kasulik on kogemusi jagada, aga vahe on selles, et mõni läheb seejuures nii silmnähtavalt puhevile nagu oleks tema elumissioon sellega täidetud . Aga katsun meeles pidada, inimesed on erinevad ja jutt on jutt ning nagu teada -see ei maksa midagi.

Muidu on kõik ok, raske olla veel(!) ei ole. Rauatablette soovitati ainult juurde võtma hakata ja mõned ööd on üli-väga valus jalakramp külas käinud.

Lund tahan ka tagasi.

Lapsetuba on juba päris kobe, tapeet on seinas(Tarmo vanemad panid), põrand maas ja lagi laes. Me oleme igatahes rahul. Alguses tahtsime ise tapeeti panna, aga ma tean küll milline ma olen, mul on lihtsalt savi vahest ja siis tuleb käkk välja ja pärast on häbi. Aga tegemise ajal on -'ah käib küll'. Ja noh, tavaliselt käib ju kah. Aga nüüd on vähemalt ilus.

Nädalavahetusel käisime ka oma metsas, koristasime veits seda oksaläbu, mis eelmine aasta maha jäi aga teha jäi veel küll. Tarmo hakkis veel ühe maha kukkunud puu saunapuudeks. Arvestuste kohaselt peaks ka järgmiseks aastaks puuvaru olemas olema, aga igaks juhuks võiks natuke teha. Loodetavasti lähiajal, sest ma ei kujuta ette kui pädev metsamees ma veebruaris enam olen.

Vahepeal sadas alla ulmeline lumekogus, mis praeguseks on enamuses juba ära sulanud ja muutnud õue jäledaks sopamülkaks. Aga niikaua kui teda oli, oli lahe küll. Sai lund kühveldatud ja koeraga hanges möllatud. Urr on muide muutunud meil toakoeraks, üksinda eriti väljas olla ei taha, eks tal ole nüüd igav ka, kuna jalutamas ma enam temaga enam ei käi. Ta on lihtsalt liiga tugev ja ma olen natuke juba liiga rase ning kuidagi piinlik on kui ta jälle mõnda teist peni(v kassi v oravat) nähes ülearu üleannetuks läheb ning ma sõnaotses mõttes tal järgi pean lohisema(enamasti küll jalgadel, aga on juhtunud ka teisi asendeid). Korra oleme ka kaklusse sattunud, aga urr polnud selles väga süüdi, vähemasti oli ta valesti mõistetud. Eks me oleme selles ise süüdi ka, sest me mängides urisema(ja laseme tal ka uriseda) ning kui tal eriti hea meel on (meid hommikul nähes vm), siis ta ka uriseb või pigem möriseb. Too rotveiler seal metsas ilmselt ei teadnud, et urisemine alati agressiivsust ei tähenda ning omaniku närvikavaga polnud ka asjad paremas korras, sest hetkel, mil Mats üritas ennast nende poole tõmmata ja tõrrepõhjast urises, kiljatas rotika omanik abitult ning lasi suurest hirmust oma koera lahti. Rotikat teadupärast pole vaja kaks korda välja kutsuda ja kohe olidki hambad kõris. Mats oli muidugi kogu selle aja rihma otsas ja ma üritasin neid kiskjaid seal kuidagi lahutada, aga lahtist vihast koera on väga raske eemale peletada. Ma küll ei taha selline sulgpatjadel vedelev rase olla, aga mõned järgnevad kuud ma katsuks selliseid olukordi ja üleüldse järgi lohisemist vältida. Ja ma tean süüdi on alati inimene ning ega Urr pole ka loll vaid kasvatamata ja natuke ära hellitatud.

Raseduse juures on kõige ebameeldivam see, et rapsida ei saa. Selg hakkab valutama ja kõht läheb kõvaks ja viu ving ning sada häda. Ma ei saa üldse tegelikult aru, miks peetakse lapseootust ilusaks ajaks? Mis selles ikka niiväga head on, et mantli nööbid vaevu kinni lähevad, natuke teed midagi, siis valuta selga pärast mitu päeva, varsti on juba kindlasti raske saapaid jalga saada ja kui veel venitusarmid v tursed v muud hädad peaks tulema, siis kus see ilu ja võlu selles asjas on? Peale lõpptulemuse muidugi. No see seestpoolt toksimine on nagu natuke toredam asi, aga oma lapsele otsa vaadata oleks ilmselt veelgi parem. Tegelikult pole eriti põhjust vinguda, kõik on nagu normis ja okei, aga mingit õnnist pilvedel kõndimise tunnet ka pole, alguses vbl oli, aga see aeg on ikka nii-ii pikk. Või ma olen lihtsalt kannatamatu.

Algaja ornitoloog

Viimasel ajal mõtlikult aknast välja vahtides(ma mõtlen tööasju, ausõna.. või noh vahest), on silma hakanud mingid uued ilusad ja kummalised linnud. Neid on üsna palju, keksivad siin pirnipuude peal. Lõpuks viitsisin välja otsida, mis nende liigi nimeks on. Selgub, et tegemist siidisabadega ja välja näevad u sellised

Pilt miksike.ee lehelt.
Pidid olema nähtavad Eestis kevadeti ja talviti nö läbisõidul, vahest harva pidavat jääma ka talvituma, ehk meeldib sellelegi kambale siin ja nad ei viitsigi edasi lennata, muidu vahi ainult harakaid ja vareseid. Tegelikult käivad tihased ka vastu seina toksimas ja pasknääre on ka nähe, neile meeldib kohe eriti tamme otsas istuda (neil on mingi diil tõrudega, selle ma uurisin ka välja :P)

Ükspäev, oma kõnniringil Matsiga, kohtasin rähni. Alguses ainult kuulsin, siis jäin seisma, otsisin natuke ja lõpuks nägin, kuidas ta männi otsas toksis. Jah, ma polnud kunagi varem näinud ja ei, ma ei ole eluaeg korteris vangis olnud. Kuidagi eriti mõnus on, kui väikesed asjad tuju heaks teevad. Lindudega, erinevalt kitsedest, keda ma olen ka juhtunud seal metsas nägema, on sellesmõttes lihtsam, et nendega kohtumisel ma ei pea 60 kilost ähkivat pontut, kellest metsik hunt vahest välja lööb, rihma otsas kinni hoidma. Noh, et kuidagi füüsiliselt kergem on linde vahtida :)

Elu nagu filmis....not

"Rase lösutab diivanil ja saadab oma kalli kaasa teise linna otsa mingit shokolaadi jäätist tooma hoolimata tõsiasjast, et väljas on mustem kui öö ja vihma ladistab. Ja mees läheb". Ja läheks minu oma ka, kui elu oleks nagu filmis. Ja asi ei ole selles, et väljas oleks liiga valge või kuidagi ebanormaalselt kuiv oktoobri kohta vaid pigem selles, et hoolimata kaks ühes olekust ei tee õhtune jäätise liiter teps mitte head. Ja ma tean seda. Aga vingun ikkagi. Pealegi ei ole selles midagi uut, see on alati nii olnud. Õnneks olen esialgsest eufooriast - nüüd võib kõike ja palju - üle saanud ja asi ei ole veel 'normaalsuse' piiridest väljunud. Aga kõht on küll konstantselt tühi, isegi isu ei ole nii väga suur, et oh tahaks seda või teist, aga kõht on lihtsalt toss pidevalt.

Tulemas on vist tüdruk, nii mulle mokaotsast uh-s öeldi. Alguses olin pettunud, mitte, et tirts kuidagi halvem oleks vaid lihtsalt sellepärast, et sisetunne alt vedas. Aga sedagi oleks pidanud ettenägema, sest ega mul ei ole ühtegi võidukat näidet lähiajaloost tuua küll, kus mina ja mu suurepärane sisetunne oleks millegagi täppi pannud. Pealegi ajas mõte roosadest asjadest mind öökima, aga nüüd olen sellest üle saanud. Ega ma neid ju endale selga ei pea ajama ja üleüldse on väikestel tüdrukutel lubatud ju armsad ja nunnud olla. Isegi minu omal, see on nagu lasteõigus vm.

Tarmol on lapse tuba pahteldatud, tal oli miskipärast väga kiire sellega. Mul ei olnud, ma pigem käisin metsas jalutamas v rattaga sõitmas e võtsin kuldsest sügisest viimast. Ja oleks selle tegemise lükanud nt novembrisse, aga ei ole mõtet teise entusiasmi piirama hakata ja tal pahtlilabidat käest sikutada. Las möllab. Tapeedi valimine oli veidi keerulisem kui arvasin, sest noh, raske on mõelda, mis meeldiks lapsele ja samas ei oleks väga nõme. Vist on juba leitud ka(kutsudega :)), järgmine nädal tellib ära kui aega saab. Puidukilpe peab ka poest ostma minema, plaanime ise kummuti teha. Või noh, mina plaanin ja Tarmo teeb, mul on skeemid juba valmis ja puha. Ning asi ei ole mingis meeletus kokkuhoius (mis tegelikult on olematu) vaid pigem tahtmises ja natuke oskustes ka, sest ma näiteks tahaks vbl ka ise midagi õmmelda, aga see on täiesti välistatud ja ma ei hakka proovimisega üldse ennast närvi ajamagi. Ja ega ma nii väga nüüd ei taha ka.

hakkab pihta...

Dialoog nr 1

Mina: Tere, on Teil hetk aega. Tore, see et kui maja valmis, kas siis on mul vaja kasutusluba ka ja mis selle taotlemiseks vaja on?

Ametnik: No ikka on vaja jah, kas teil päästeametis on käidud?

Mina:eeemmm, ei.

Ametnik: Kõigepealt peavad nemad tuleohutust kinnitama, ma annan teile ringkäigu lehe, peale seda tulge tagasi.

Mina: eeemm, see et meil on mõned probleemid ka. Me ehitasime kuuri vähe suurema kui projekt ette näeb.

Ametnik:Noo see on küll kohutav lugu (muheleb vuntsi)

Mina:???

Ametnik: ei noh, pange siia loa taotlusse siis lihtsalt õiged mõõdud.

Mina: ok, aga katuse panime ka eterniidi pleki asemel.

Ametnik: panite, siis panite.

Mina: Aga elekter, kas mul on projekti ka vaja.

Ametnik: Ei mõõtmised on vaja teha ...(ja pikk jutt, mida tuleb mõõta, ei saanud päris täpselt kõigele pihta, aga asi tundus mõistlik ja teostatav). Ühesõnaga tuleohutus kõigepealt, kontrollivad teil korstnad ja asjad üle.

Nii ma lootusrikkal meelel kov-st lahkusin, mingi paber näpus. Asi ei tundunud üldse hull olevat. (ok, tegelikult on tuleohutuse juures ka paar 'aga' ja sellel lehel on allkirja kohad ala tervisekaitse talituse ja tööinspektsiooni kohta - tekitab ilmselt veel mõningaid küsimusi)


Dialoog nr2.Helistasin päästeametisse, valisin vastuvõtu aja ja kõige sõbralikumana tundunud ametniku nime.

Mina: (pikk pidulik sissejuhatus miks ma helistan - et noh vallast kästi ju) Et kas ma helistan ikka õigesse kohta?

Hääl: Kes te olete?

Mina: (Tutvustan ennast, oma maja asukohta ja kordan veel, et ma pole kindel, kas ma ikka olen õigesse kohta helistanud)

Hääl:seda inimest pole praegu majas (paus), oodake ma suunan edasi.

Hääl2: tere

Mina: (Pikk pidulik sissejuhatus, tutvustamine ja oma helistamise põhjuse avaldamine)

Hääl2: (mõtleb) Mida teil täpsemalt vaja on, kas tuleohutuse ülevaatust vm? Ja miks teil seda vaja on?

Mina: (jälle) Ma ei tea miks vaja on, mina sooviks kasutusluba saada, vallast kästi kõigepealt tuleohutus kooskõlastada päästeametiga.

Hääl2: Kas te olete mingi asutus?

Mina:(mismõttes??) Eee, ei ole, tavaline eramaja.

Hääl2: Ma pean seda natuke uurima, võtame teie kontaktid ja helistama teile tagasi sobib?

Mina: nojah, ikka sobib.

Ei ole keegi helisanud.

Ma olen vist esimene inimene, kes üldse kunagi on soovinud oma eramajale sellist asja saada. Põhjus hakkab mullegi vaikselt hägustuma. Kas ma peaks otse kindlustusse minema ja küsima, kas mul oleks lootust kahju korral saada mingit hüvitist, kui mul pole ei elektri ega tuleohutuse kohta ühtki paberit ette näidata. Või sõltub see kahju liigist nt välgu tabamuse korral ei ole mingit vahet, kas mul on korstna ümber ikka kivivill v kas ma harrastan aeg ajalt keset elutoa põrandat lõkke tegemist.

ei, mul on hämming(aga samas ei ole ma kübetki üllatunud :))

Lolli pea, kokkuhoiu ja ulja meele kättemaks

ja see saab ilmselt valus olema. Teoreetiliselt ma teadsin küll, et kui maja valmis (st sisse kolitud), siis peab taotlema kasutusloa ja ma umbes aimasin, mis selleks vaja on. Mitmelt poolt (ka foorumitest) on aga kõrva jäänud, et ega seda tegelikult vaja pole ning keegi ei kontrolli seda(vähemalt praegu). Ja ma võikski rahulikult edasi elada, ning ligi tonni kvartalis kindlustusele köhida ning olla seejuures roosa ja rõõsa ning oma teadmatuses öösiti sügavalt magada. No nii umbes nii kaua kuni midagi ei juhtu ja enamustega ju ei juhtu ka, aga mida ma alles hiljuti teada sain, et kui juhtub, siis on vähe jamasti, sest hüvitisele erilist lootust pole. Kindlustuslepingu järgi on maja valmis no tegelikult ju on ka, aga seaduse järgi peaks olema ka kasutusluba ja kõik normidele vastav, aga seda pole keegi kontrollinud. Üks asi, mis seda kindlasti meil takistab on see, et maja ei vasta täielikult projektile, sellele on üsna lihtne lahendus olemas - tuleb tellida projekti muudatus ja see lihtsalt kooskõlastada. Tegime kuuri vähe suurema kui ette nähtud ja katusele panime pleki asemel eterniidi, esiteks nägi see parem välja ja teiseks...noh, teiseks vist polegi midagi muud kui lihtsalt ei tahtnud plekki. See et me kuuri katusele ka eterniidi panime võib omajagu ikka probleeme kaasa tuua, sest siin tulevad mängu minimaalsed kalded ja asjad. Minu arvutuste kohaselt oli asi väga nibin nabin ja väga hästi ei tahtnud sinna piiridesse mahtuda, aga me nii öelda ümrdasime. Telliskorstna vahetamine fibo vastu ja katlaruumi tulekindlaukse muutmine tavaliseks (see oli lubatud, käisin spetsiaalselt küsimas mingi onu käest) peaks ka lihtne muudatus paberil olema. Palju suurem ja oluliselt suurem mure on elekter, oli küll jah hea, odav ja mugav, et Tarmo isa ära pnai, aga tuleohutus ilmselt väga rõõmsa pilguga sellele ei vaata. Ilmselt tahavad nad ka projekti(mille tagantjärgi tegemine on üks mõttetumaid raha maha viskamise viise - oleks teinud enne, oleks asjast praktiline kasu ka olnud). Mingeid mõõtmisi ja asju ja tont teab veel mida on vaja. Ma nende tontide pärast ei hakka enne muretsema, kui vallast mingit infot saan. Niikaua lugeisn nt nõudimisi Tln-a lähivaldade majadele ja siis tuli küll hirm peale.
Minu optimism selle üle, et lõpuks hakkab raha jääma ka natuke üle ja kõike ei peagi ehituspoodi või mis veel hullem - bürokraatidele tassima, on jäädavalt kadunud. Aga ega ma väga õnnetu ei ole, sest see, et ma tahaks palju muid asju ka, ei tähenda tingimata seda, et mul neid paljusid muid asju päriselt ka vaja oleks. Ühesõnaga see nädal toob selgust, mis saama hakkab, seni katsub ettevaatlik olla ja maja mitte maha põletada.

Meil on nüüd oma seenekoht st ma tean paari metsatukka, kus tõepoolest on seeni. Seeaasta pole mõtet enam minna, enamuses olid juba suured ja ülekasvanud, aga ega mul on purgid otsas ka. Viimase seenelkäiguga selgus(no tegelikult oli ikka ohumärke ka enne ilmnenud), et Härra Urr on tõeline daredevil ja ta ainult irvitab surmale näkku st ta on misikpärast arvamusel, et kui mingi auto mööda teed(mööda võõrast metsateed onju) tuleb, siis tema pühakohustus on saada see auto lohisedes pidurdama ja siis tolle neljarattalisega võidu jooksu harrastada. Peab käsile võtma tõsisemad kasvatusmeetodid, sest ära hakkab tüütama see pidev muretsemine tema pärast. Ja ega ei ole ka väga lõbus, kui 60kg lolli ja üliõnneliku koera sulle(ja loomulikult kõigile teistela ka, ka täiesti võõrastele inimestel) peale hüppab kui uksest välja astud. Aga ta on niiii nunnu, eriti siis kui ta õhtul terrassi peal magab või meiega koos telekat läbi akna vaatab. Ei, ta ei taha tuppa tulla, läbi proovitud, pika kutsumise peale tuleb tuppa ca minutiks ja siis vahib läbi terrassi ukse jälle õue poole. Ta ilmselt tahaks, et me välja läheks, aga kell 10 õhtul enam väga ei viitsi, no nii inimese seisukohast vaadelduna.

Õunamahl - tehtud. See polnud üldse nii kerge kui arvata võiks.

Paksenemine - edeneb. Aja suhtes aeglaselt, tundub nagu oleks terve igaviku juba rase olnud, aga kaalu suhtes kuidagi ootamatult, sest ei ole alles väga palju püksipaare, mis eest kinni lähevad.

Ma võin ehitusest ka kirjutada. Ostsime ära garaazhiukse, Tarmo paigaldas selle ilusti ära ja kõik on väliselt tore ja ilus. Sisuliselt on aga jube tüütu, nt kui ma tahan läbi katlaruumi minna õue pirni tooma v urri kõhualt sügama, siis ma pean seda ust koguaeg lahti venitama. Ja ma pm ei saa aru, miks on vaja seda autot keset suve sinna garaazhi ajada, eriti arvestades sellega, et manööverdamisruumiga on kitsas. Ei, ma saan väga hästi hakkama tegelikult, aga mõnipäev võib lihtsalt juhtuda(ja ilmselt juhtubki) väike õnnetus.

Juba nädal on mul täiesti inimese tunne and it feels good... no näiteks, et ei jää pidevalt töö laua taha magama ja külmkapi ukse vahelt ei tule enam seda kohutavat haisu(ei tea kas keegi pesi vahepeal puhtaks) ja peaaegu kõik söögid on enam vähem söödavad, ka mõte lihast ei aja südant väga pahaks enam. Seda hakkab juba paistma ka, et söök jälle maitseb. Täiesti masendav, mul pole kapis (no ma põhimõtteliselt ei osta) ühtegi riideeset, mis oleks suurem kui 38 ja nüüd mõned päevad tagasi olin sunnitud ostma teksad nr 42 (+2kg ja +4 riidenumbrit!). Ei, tegelt peale vaadates need nii hirm suured ei ole ja ma võtsin väikese kasvu varuga ka. Abivalmis müüjale vastasin loomulikult kohe, et olen suurus 38, aga igaks juhuks võtsin kabiini nr40 ka kaasa, et noh mine sa tea. Peale proovimist, pidin tunnistama, et ega siin paremaks ei lähe ja sellest et 'teksad venivad ka natuke' pole mulle suuremat kasu, sest ma ilmselt venin neil nii kiiresti eest ära, et ainult ribad jäävad järele. Ja see on alles algus....
Vahepeal siin langes ootamatult väike Rooma reis sülle ja muljed sellest on üsnagi värvikad :). Ma olen sellest vahutamisega Tarmo juba ilmselt surmani ära tüüdanud, aga seal oli tõesti tore.Lõbus seltskond ja ega vaatamisväärsususte vähesuse üle ka eriti kurta ei saanud. Kui ajaloost ja kultuurist sai juba küll, lasti meil ka basseini ääres lebotada.
Söök ja jook olid arvatavasti väga head, sest tegemist oli üsna korralike restoranidega, minu puhul kahjuks muidugi ilmselge raiskamine. Veini ma küll natuke maitsesin ja sel polnud vist vigagi, aga toit oli küll ainult kõhutäiteks, ma oleks võinud ka mingeid kummiribasid süüa, ilmselt poleks väga vahet olnud(Istud Rooma kesklinnas restoranis, sööd suht vägisi ehtsat Itaalia pastat koos eel- ja magusroaga ning mõtled, kuidas tahaks kalapulki hapukoorega). Kuigi enamus sellest toidupõlgusest oli tingitud mu erilisest olekust, mängis oma rolli ka see, et ma olen siiski eestlane ja mulle meeldib kui mu makaronid on pehmeks keedetud :). Tagasi tulles sain mingi kohutava okseviiruse kallale, mis mind mõneks päevaks siruli voodisse vedas, aga erinevalt oma toakaaslasest, kes seda kõike Itaalias pidi 'nautima', sain ma selle haiguse vaikselt nohisedes oma koduseinte vahel läbi põdeda.

Ps seenel on ka korra käidud ja pang per nägu kuuseriisikaid pole väga paha tulemus :)

Garaazhi põranda valamine

Tiim õlle nime kõigeks valmis ;)

Ehitusest on jälle kopp ees, kas need asjad ise kuidagi ei võiks valmis saada (kellegi palkamine ei tule kõne allagi).
Kuur on ametlikult valmis ja tuubil puid täis. Aga järgmine kevad vajab pisut remonti (sest muidu hakkaks ju puhta igav, ega siis terve aasta ühte aeda ei ehitata). Ma ei oska pakkuda, kumb on hullem kas laiskus või loll pea, aga kasu ei too neist kumbki. Hoolimata sellest, et kuuri talad on karumõõtu jäävad nad 4.5-meetrise silde puhul selle puukoorma all nõrgaks, ühel on oksa kohas juba pragu sees. Ajutise lahendusena pani Tarmo pakud alla, aga kevadel kui kuur tühi, tuleb põrand üles võtta ja toed alla valada.
Garaazhi juures on veel pisut tuulekaste nokitseda ja siis põrand valada. Loomulikult käsitsi :). Tegelt see ei tohiks väga hull olla, kokku peaks minama ca 2kanti, 2 masinaga üle paari tunni ei lähe. Alguses mind natuke hirmutas Tarmo idee, teha garaazhile 3(!) suurt akent (kes siis sellist asja enne näinud on), aga nüüd kui iluliistud ka ümber on ja kõik värvitud, siis on päris kena, nagu selline nunnu suvemajake. Ma panen järgmine aasta lillekastid ka nende akende alla(garaazhile onju :P)
Järgmise nädala projekt on hüdrofoori mõistatuse lahendamine. Lahendusi on mitmeid, aga asjaosalistele kõik päris ei sobi. Minumeelest on igaljuhul tegemist win-win olukorraga, kõigil oleks puhtam, kuivem ja muretum tunne.
Ma ootan sügist, sellist ilusat, kus päike paistab, aga õhk on meeldivalt jahe. Suvest oli mul juba juuni lõpuks kõrini. Tahan seenele minna ja seente saamine on sellejuures kõrvalise tähtsusega. Ma olen kuulnud küll legende ja maha vuranud kümneid kilomeetreid, et jõuda õigesse seenemetsa, mille tingmärgid enamasti on stiilis, et teeääres oli kollane maja ja laps mängis koeraga õues, kuid üle ämbri suurust saaki per nägu pole mu silmad siiski veel näinud. Muidugi teel sinna imede metsa jalutab teepervel kahekaupa paarides memmesid, kellel korvid kuhjaga puravike täis. Ja õunamahla tahaks teha. Ja halbu fotosid värvilistest puulehtedest, sest häid ma lihtsalt ei oska ja tegelikult on aparaat selles süüdi. Aga ega ma üle kuu ei pea enam kannatama.

Voodri panek


Kuuri värvimine, värv on ikka see heledam, tume oli puiudkaitse lihtsalt

Seekord mitte ehitusest

Või natuke siiski, sellesmõttes, et ei saa me ka see talv ennast ja rahakotti sellest säästa. Kui kõik läheb plaanipäraselt, tuleb ülemine nn vaba tuba valmis teha, paha poleks ka vannituba tegema hakata.
Ma tahks lihtsalt paar asja kirja panna.
Ühesõnaga on oodata perelisa, hetkel on käimas 12.nädal, väga usinalt seda infot veel levitanud pole, sest minu suureks üllatuseks ei käi päris elu ikka täpselt nii nagu ameerika filmides, kus fämily ootab vannitoa ukse taga, samal ajal kui pabinas tulevane noor ema rasedustesti teeb. Tegelikkuses on esimesed kolm kuud üsna ohtlikud ja kui ei taha pärast liigset pärimist, et mis siis ikka juhtus jne, siis on targem esialgu nokk kinni hoida.
Raamatu järgi peaks halb aeg kohe kohe mööda saama ja mu 2 kuud kestnud pohmakas lõpuks välja magatud saama. WC-potti küll kallistanud pole, aga selle eest ma ei tea, mis on hommikune iiveldus - selles mõttes, kui see ikka päev otsa kestab, kas ta siis ikka on nii väga hommikune? Muide mul oli hulk teooriaid välja mõeldud, miks ma veini ei joo jne, aga õnneks väga palju ei pidanud udu ajama, sest kedagi eriti ei huvitanud. Paar korda plaanisin näiliselt veini juua, aga tegelikult klaasi põõsa alla tühjendada. Ma ei tea, mis selle mõte oleks olnud, aga eks need raseda mõtted ole ikka sellised pooletoobised, sellepeale ilmselt ei tulnud, et pärast oleks joodikraseda tempel otsa ees olnud, vahi kus kaanis, seleta siis, et põõsa alla valasid, jutt on niikuinii koguaeg nagu vine all oleks :D.
Söömisega on ka kahtlased lood, hommikul läheb tükk aega enne, kui aru saan, mis kõige vähem vastu hakkab. Poes on väga raske käia, sest lisaks sellele, et ei tea, mida praegu tahaks, ei oska ju ennustada, mis homme alla läheb. Kaalu peal pole käinud, aga polster on paksenenud küll. Üks põhjus on kindlalt see, et üle mitme aasta ma söön selliseid asju, mille kalori sisaldus enne juukseid katkuma pani, nt väljas söömas käies ei olnud ma ikka väga ammu midagi peale salati (rohelise eks) tellinud, aga nüüd läheb juustusnitsel, pizza aga ka salat(aga noh, kartuli salat:)) Eks ma olen neid asju alati tahtnud, aga nüüd on nagu süümepiinadeta võimalus neid süüa. Loodan, et varsti tuleb mõistus koju, sest muidu see trall hästi ei lõpe. Aga söömine on üks kahest asjast, mis iivelduse vastu aitab, teine on magamine.
Ja ma ei jõua mitte midagi teha. Iga tegevus on väljakutse, isegi lihtsalt seismine.
Aga see saab kohe läbi, sest raamatus on ju kirjas, et tuju läheb heaks ja väsimus kaob.

Katuse panek



Garaazhi sokli valamine

roovi panek kuur-garaazh-terrassile

Mõned nädalad tagasi





Härra pesemine. Seekord ei puigelnudki nii palju vastu, jalg värises all ja keha oli kangestunud nagu puunott, aga pärast oli vist head meel küll, patseeris saba rõngas uhkelt mööda õuet ja käis pugemas.


Terass siit ja sealt




Maja teiselt küljelt


Selline trall ja müdistamine käib meil õhtud läbi väljas, telekat pole vajagi, show käib akna taga :)


Peremees puhkab ka vahest :)

Mõtlesin, et teen nüüd lõpuks majast mõned pildid ka, et nüüd nagu krohvitud ja viimistletud, aga hetkel sajab ja lilled on nuppus ning terassi laual on paar tühja õllepudelit ja suur hapukurgi purk - ei ole just kõige kaunim kompositsioon. Jääme ootama paremaid fotografeerimispäevi.

Tuulelipp

Täna on siis tuul hoopis teistpoolt. Nägin mina täitsa keset linna ilusat maja, kus voodriks oli niisama tolline laud ja vist isegi hõõveldamata. Kui me saame tuulekastidega umbes samas kvaliteedis laudu, siis võib neid täitsa panna ja meie kuur-varjualune ei näe välja nagu laut.

Aga paneks ikka selle kivi sinna maja äärde, oleks nagu teeraja eest ka. Mu palgiseibidest aretis on poolenisti täitsa kobe, aga teise poole jaoks ei jätkunud ilusat materjali ja kasvavat puud ei hakanud ka sellepärast maha võtma, läkski siis loosi juba ammu maha kukkunud ront. Mõnda aega las olla, aga varsti läheb muld peale.

Vundament jäigi ehitusmeestel praegu tegemata ja ma pean seda kivipuru ikka peenrale panema. Ei saanud nad seda kuidagi korralikult seina, jäi selline ebaühtlane (aga muidu idee poolest oli ilus küll). Ja kui juba nemad ei osanud seda panna, siis me ei hakanud ise proovimagi. Õnneks pole see väga suur kaotus. Tellisime mingi uue möga, mis oli u 3x kallim ja see peab seina saama.

Täna õhtuks peaks maja saama väheke esinduslikuma välimuse, üle-eilsest alates ehitusmehed tegutsevad väljas. Odav lõbu see just pole, aga ütlemata hea tunne on, et ise ei pea punnima ja jamama. I-korruse seintele siis draiv(jah, ma tean, et nii ei kirjutata) ja vundamendile kivipuru. Üks töömees polnud sellist asja enne näinud ja soovitas meil seda peenra peale panna, et sellega nüüd küll maju ei tehta :D. Sama lugu oli küttemeestega, need ka ei uskunud paljusid asju, mis ma rääkisin (neid, mis ma üüratutest interneti avarustest teada olin saanud). Ja ehituspoes ei usu mind ka tihtipeale keegi.
Ma otsustasin(me), et enam igasugu jama ei tee (eelmine aasta läkisd paljud asjad lihtsalt, odavalt ja põhiline, et kiiresti). Panime paar nädalat tagasi kuuri ühte seina otsavoodriks tollised lauad, väga jube ei ole, aga no ilus ka mitte. Ja maha nad sealt tulevad. Läheb hööveldatud vooder, nagu terassinurgas ja kõik, kuigi ilmselt läheb alles augustis, sest finants kulub praegu mujale.
Nädalavahetuse plaaniks on tuulekastid ja äärekivid ümber maja + kild. Näe, juba hakkab pihta, sest tegelikult tahtsin panna unikivi, aga jällegi hetkel ei saa sellist ninnni-nänni lubada. Aga ega see kild seal väga mööda pole, sest kivide alla käiks ta niikuinii. Midagi peab aga kiiremas korras panema, sest muidu pritsib vihmaga fassaadi liiva täis.

Ps. Happy birthday to me :)

Vahekokkuvõte

Sellest maja viimistlusest ei tule midagi välja, lõpuks nõustus ka Tarmo, et ta pole just parim krohvija siin pool sood. Peale katlaruumi tegemist hoian isiklikult niikuinii sellisest teemast eemale. Ma arvan, et ruudu hind ei tule odavam(vbl vastupidi hoopis), kui siis, kui sein oleks praegu ilma selle võrgu ja ühe kihita. Ah noh, ikka juhtub.
Teine pool puhkus möödus mulda laiali vedades ja muud nipet-näpet tehes. Muuhulgas ootame kivipuru, et vundamenti teha. Ootamatult on tekkinud suur hunnik puid ja kaikaid õuele, see nv tegeleme nende hekseldamise ja viisakasse vormi ladumisega. Järgmine nv võiks ju teoreetiliselt ära osta kuuri-terassi-garaazhi roovituse ja ära tellida neile katuse ja natuke ehitust edasi edendada. Kuidagi toppama on jäänud see asi, aga ega meil kiiret ka pole kuskile.

Ja kui ma viitsiks, siis ma võiks kirjutada nii umbes paar lehekülge selles, kui lahe Kreekas oli. Aga ma ei viitsi :)

Okei, majablogi majablogiks, aga kuna ma vahest mainin, et käisin siin või seal konsal, siis oleks tiba imelik kui ma nüüd üldse ei mainiks, et me vahepeal võtsime ennast kätte ja tegime selle pulli ära, et käisime registreerimas, 3.mail. Too päev olime kahekesi, ilus oli ja rohkem ma ei hakka rääkima ;).
Pidu ja pralle toimus nädal aega hiljem. Isegi oli natuke päris pulma moodi, et tehti mänge ja värke(mida ma isiklikult nagu tuld pelgan, aga oh üllatust, ei olnudki väga õudne;)). Pidu käis varavalgeni ja kael jäi haigeks, aga see pole ka mingi ime, et meil rokiks kätte ära kisub. Kulmud jäid seekord terveks, hinged vist ka. Hommikul oli kuulda ka nurinat hääle käheduse kohta.

See nädal ehituses on selline tagasihoidlik, lükkame oma pulmakinki laiali ja tasandame maad. Mul on paar plaani, aga nende teostamine lükkub ilmselt edasi, sest laupäeval on Kreekasse minek (feta juust mmmm:)). Tagasi tulles läheb ilmselt esialgu vundamendi ja olenevalt töö edenevusest ka maja enda krohvimiseks.

Istun siin terrasil ja..

vaatan kuidas päike kuuskede taha vaikselt vajub :). Täna sai terassi katusealuse nurgale vooder seina, ilus oleks muidugi ta jätta selliseks puiduvärvi, aga praktiline on ikka mingit tooni värviga üle võõbata, sest pingid tulevad kohe sinna äärde ja vastu seina toetades oleks seljatagune varsti määrdunud.

Valgustid on samuti paigas, piirdepostid kooritud ja köis ostetud.

Tarmo on iga õhtu vaikselt kuur-varjualust ka nokitsenud. Postid on püsti ja kuuril sarikad ka peal. Ma tegin ülejäänud terassilaudades lillekastid ja lilleseemnedki juba kasvuhoonesse külvatud(aga kas nad ka üles tõusevad ?)

Mul on igal hommikul(just siis tulevad head ideed :P) tuhat uut mõtet, mis aga õhtuks millegi taha alati takerduvad, küll pole mulda tellitud, küll pole maja krohvitud ja küll pole kraavid kaevatud ja küll pole suve soe veel käes. Aga ega kõike korraga ikka ei jõua. Mulle tundub, et mina ei jõua kohe eriti midagi tehtud (majapidamine ja koeraga mängimine võtab oma aja :P)

PS terass ei jää eest niimoodi lahti nagu piltidel on, lauad tulevad ikka ette ka.













PS. Ma lubasin suure suuga, et ei hakka lilledega mässama, aga praegu on selline hoog sees, et tahaks kõik kohad oma peenraid täis teha :P(Aga see aasta ilmselt ei saa veel - ikka muld ja kraavid). Aga ju see ind ka varsti raugeb, kui mu esimesed katsetused närtsima hakkavad (ja seda nad jumala kindlat ka teevad). Ma tean juba isegi mõnda sordinime ja värki :)

Töö käib

Tundub, et prioriteet nr 1 on ikkagi terass. Lauad on juba maas ja suurus on igati ok. Piirete, valgustite ja katuse osas käib igapäevane mitmekordne meele muutmine, aga tänase seisuga on ilmselt otsus vastu võetud.

Natuke ehitusest, aga ikka rohkem koerast :)

Oleme vaikselt alustanud kuuri-garaazhi-terassi vundamendi ehitust. Enamus auke kaevatud, asbest torud sisse pandud ja enam-vähem paika aetud. Natuke on veel teha ja ehk saab see nädal isegi ära valatud, siis nädalavahetusel, kui ilm lubab, saaks hakata konstruktsiooni tegema.

Tundub, et Härra on kohenenud. Enamuse päevast magab, õhtuti, kui väljas oleme, läheb tõsiselt käima, jookseb nagu pöörane puude vahel ja kutsub duellile :). Vahel käime metsas jooksmas ja kui ennast väsitada ei viitsi, siis jooksutame ratta kõrval.
Seda me oleme juba jõudnud kahtseda, et käskluse 'käppa' talle õpetasime. Ta kasutab seda igal võimalikul juhul, muudkui käib ja äsab koguaeg, igatahes puhta riidega tasub teistpoole aeda hoida. 'Siia' kuulmine on Härral ikka veel valikuline, kuigi märgatavad edusammud on ka siin.
Ning suure vihmaga läheb kuuti ka, aga seda tõesti viimases hädas, kui liivahunnikus kohe üldse ei kannata olla.

Macho

Mina ei lähe kuuti....



ja tuppa ka ei tule, või noh, kui te just väga peale käite, siis korraks võin ju elamise teil üle nuuskida. Ja söön ka ainult krõbinaid ning sedagi suure veenmise korral. Nagu tola võimle söögikausiga päev otsa tal nina ees. Välja ei saa kaussi jätta, sest roigasaed on täpselt tehtud meil selliste vahedega, et naabri Morti saab sisse-välja. Talle miskipärast hirmsasti maitseb too tangu-lihapuder, mille peale Mats ainult põlglikult selja keerab(siiani ongi Morti kõik need korrad selle söögi nahka pistnud, kauss on muide suurem kui tüüp ise, ma ei tea, kuhu ta selle paneb ja kas keegi talle siis üldse süüa ei anna?). Ja kuudis põõnab ta ka heameelgea kui oma koju ei viitsi minna, nii et ei ole kuut vale kohapeal ega pole tal ka muud häda. Mats on lihtsalt liivahunniku kunn. Ja kui ilm paar õhtut eriti tuisuseks kiskus, siis me ei suutnud vaadata, kuidas ta seal kössitas ja kupatasime tuppa ning enne hommikut välja ei lasknud. Aga muidu on ta ülilahe. Seadusega võik koerapuhkus ette nähtud olla :)

Tegime need piirded valmis ja paikasime tagaia. See roigasaed jäi päris kobe, teistpoole tegime alustest ja see väga kena ei jäänud, aga oma funktsiooni täidab ta sellegipoolest häti. Igatahes tundub, et meil on nüüd koer :). Kuudi sõber ta küll pole, öö läbi istus lumesajus liiva hunniku otsas. Aga tuppa ta ka ei tahtnud jääda. Samas, hetkel põõnab siin soojal põrandal küll mõnusasti.










Sülekoer

Ehitasime soojenduseks sellel nädalavahetusel Matsile kuudi. Katust oleks pidanus tiba rohkem olema või kuut ise veidike väiksem, siis oleks parem saanud, aga nii on ka päris hea. Tegime vaheseinaga, nn magamistuba on seestpoolt tuuletõkkega, esik ehk lebotamise osa on ilma. Panime katuse aluskatte ka ja puha ning kui kuudi omale kohale tõstame, siis saab põrand penoga soojustatud ka veel. Matsi kasukat arvestades ei tohiks tal seal külm hakata. Ja kui ta kuuti omaks ei võta, siis võtame uue koera juurde ja kui see ka ei taha punkrisse minna, siis võtame veel ühe. Tühja tööd ma ei salli :)
Laupäeval käisime tiiru ka metsas ja kogusime aia materjali kokku, nüüd vaja ainult ära tuua ja saab sellegi valmis teha.

veidi kannatust veel

Kuigi praegu möllab akna taga lumetorm, olen ma üsna veendunud, et varsti võib ehitustöödega pihta hakata. Ilmaprognoos lubab esmaspäevast ööpäevringseid plusse ja ehk on ka maa järgmise nädala lõpuks väheke tahenenud. Põlvini sopas ei hakka midagi tegema.

Otsustasime, et 'päris' aeda ei hakka praegu punnima, teeme asju tähtsuse järjekorras ja korralikult. Matsi taltsutamiseks tuleb pirniaia aeda veidi kõpitseda ja maja nurkadese ajutised piirded teha - ühele poole vana võrkaed(10m) ja teise poole(7m) jaoks on mul oma plaan, mille õnnestumises mul veel teatavaid kahtlusi on :). Eilse metsareidi käigus leidsime, et torm on paar mändi maha murdnud ja sealt saab osaliselt ka materjali. Erinevaid ideid on ka selle palgi jaoks, mida saekaater liiga suure läbimõõdu tõttu vastu ei võtnud. Eks näis mis saab.

Kava siis järgmine-
Esimese asjana kuur-auto varjualune. Tarmo muidugi põhjendab seda sellega, et puud on vaja kuivama tuua, mulle on peamiseks põhjuseks see, et ajutise piirde võrk on otstarbeksas kuuri otsa külge kinnitada. Ehk siis niikaua kui ei ole kuuri, ei ole ka koera :)

Järgmiseks maja ja vundamendi krohvimine, tuulekastid, vihmaveesüsteem ja alles siis terass. Terassi osas käib ajude ragistamine - variante mitu, aga igal omad vead. Igatahes osaliselt tuleb katusega (läbipaistev). Maja eest maja taha peaks tulema teerada (kividest või palgi lõikudest). Lisaks veel maad tõsta, paar kraavi kaevata ja maja ümber äärekivid ja killustik

Joonistasin valmis ka aia plaani. Tegin mõõtkavasse ja puha, kandsin peale kõik olemasoleva ja plaanitud rajatised ning siis sai mõistus otsa. Kui nüüd täitsa aus olla, siis ma ei tea taimedest ikka mitte tuhkagi. Olen veidike küll kodutööd teinud ja aiandus foorumites tuulanud, aga kasu minimaalne. Mingeid lillepeenraid lähima X aasta jooksul ei tule. Ei ole oma elu mõtet mingite lillesibulate ja muu jamaga keeruliseks ajada, eriti kui asja vastu huvi puudub. Puudest, põõsastest ma saan aru, istutad maha ja korras.

Umbes selline on selle aasta plaan.

Vaene peab kaval olema või noh töökas vähemalt. Ja märgiks ära, et vaene pole siinkohal lihtsalt see, kellel on vähe raha, vaid see, kelle soovid ja vajadused panevad hetke võimalustele pika puuga ära.

Nii, meil on aeda vaja (muu jama hulgas) ja ma tahan seda enam-vähem kohe(nagu ka seda muud jama). Et üldse asja maksumuses väheke orienteeruda, leiab põgus neti otsing mitmeid aia spetsialiste ja ilusaid värvilis kodulehekülgi, kus mõnedel julgematel on isegi hind välja pakkuda. Meie 80jm 1.35m kõrguse aia maksumus võiks nende arvates olla tiba alla poolesaja tuhande(ainult materjal, töö suhtes pole kahtlustki, kes selle ära teeb :)). Metallpostid vähemalt 350 eeku tk(32tk), auto värav, lauad, värv ja immutus ning muu selline. No ei, see nali jääb nüüd ära, sest plaanis oleks umbes kolmandikuga sellest hakkama saada.

Variant I - ostame kuskilt metallitöökojast 2m postid(2 a tagasi 3m post ca 100.- tk, vaja selliseid ca 35tk), keevitame ise needsamused jullad külge, mille külge saab puust lati lüüa ja värvime ära. Ostame 120mm hööveldamata lauda, värvime ise. Postid valame maasse, lauad horisontaalselt külge, idee poolest peaks valmima selline suht viisakas ja armas tumepruun aiake, mida siis vajadusel aeg-ajalt üle võõbata. Väravate teema on veel lahtine - aga kõige tõenäolisem oleks siinjuures lasta keevitada karkass ja samuste laudadega üle lüüa. Eelarve sellise aia puhul oleks ca 15k, +/- midagi(ilma värava automaatikata)

Variant II - Immutatud puidupostid maasse taguda, horisontaalselt kaikad külge, kaika vahest olenevalt vbl panna ka võrk(ma olen ühte sellist pilti näinud, täitsa kobe oli). Värav analoogselt eelmisega. Eelarve oleneb, kas minna kirvega metsa või paksu rahakotiga poodi. Esimesel juhul pakun 2-3k, teisel 10k. Aga aia eluiga maksimaalselt 15 aastat.

Variant III - Puitpostid maasse(ilma valamata), nende külge ca 1.2m võrk. Võrgu sisse punuda paju vitsad, mis suure vedamise korral teoreetiliselt lehte puhkevad ja 2 aastage meile tiheda ja 1.5m pügatava heki tekitavad. Puitpostid võivad ära mädaneda, kui tahavad, aed püsib kasvavatel okstel edasi. (See idee ei kuulu mulle, leidsin netist pilte ja muud tõestust, et selline asi ka reaalis toimib). Kuludeks oleks siis ilmselt võrk(2k jämedalt) ja väravad. Toikad saab metsast. Suurim takistus tundub olevat paju vitste leidmine, vähemalt ma hetkel aknast ei näe küll ühtki võimalikku ohvrit.

Alguses mulle meeldis idee nr1, nüüd aga hakkab järjest rohkem kalduma nr3 poole. Tekib küsimus, miks üldse vaevusin trükkima varianti nr2?

Puud tehtud

Usinad, nagu me oleme, võtsime juba jaanuari esimesel nädalavahetusel( siis kui korraks isegi külmaks läks) kirve ja sae selga ja sammusime metsa. Esimese päeva õhtuks olin poolsurnud ja olin nõus need krdi puud ükskõik mis hinnaga ostma. Järgmine päev edenes riit vähe kiiremini ja olukord ei tundunudki enam nii lootusetu. Nädala sees võtsime veel paar puhkuse päeva välja, sest ilmad oli tõesti ilusad - lumi ja päike(tuul ei olnud eriti ilus, aga kõik ei saa ju ka täiuslik olla) ning saimegi oma puud tehtud. Väga hea oli vahelduse mõttes füüsiliselt väsinud olla. Ja niipalju seda talve siis selleks korraks oligi, praegu on õues selline määratlematu aastaaeg - tead küll, et on jaanuar, aga meenutab rohkem nagu jubedat sügis-kevadet. Ja talvele niipalju veel, et tead, kui sa ei oska õigel ajal tulla ja olla, siis parem ära tulegi enam üldse. Hakkab tekkima juba selline tunne, et tahaks vaikselt midagi tegema hakata(no näiteks maja krohvima, aeda, terassi ja kuuri ehitama, tuulekastid jne). Aga ega see tali tulemata ei jää, terve veebruar alles ees. Peab veel mõne kuu ootama. Prioriteedid ja tööde järjekorra peab paika panema, sest kõige jaoks korraga ei jätku ei finantsi ega aega. Aeda oleks kõigepealt vaja, sest siis saaks koera võtta ja võimalikult vara oleks sellepärast hea, et siis kasvab pitsu sügiseks piisavalt suureks ja võibki õue jääda. Kuuri oleks ka kohe vaja, sest siis saab puud sisse kuivama juba viia - nii et praktiline oleks esimese asjana see valmis klopsida. Aga maja näeb selle ühe halli krohvi kihiga ikka väga inetu välja... Ja enne oleks mõistlik krohvida, siis alles tuulekastid, vihmaveesüst. ja maja ümber nn pandus teha. Noh, igav ei tohiks hakata ja tädidel pangast pole mulle ka mõtet helistada ja suurepäraseid investeerimisvõimalusi pakkuda.