Kui eelmine nädal korraks öösel lumi maha tuli ja yrno näitas, et lõunaks on see läinud, siis ajasin Kassu hommikul kohe õue. Tõmbas kõrrega smuuti nahavahele, ise samal ajal sokke jalga ajades. Ja ei väsinud enne kui viiimne kirme oli veeks muutunud. Paari tunniga jõudis nii memme teha kui kelgutada, aeleda  batal ja loopida meid lumepallidega. Ta isegi üritas sellest kirmest kelgumäge ehitada. 

Kui esimese jõulupüha öösel tuli vihjeid, et napilt paarisaja kildi kaugusel on lund nii, et maa on valge ja mägesid ei pea labidaga ise kokku kuhjama, oli selge, et hommikul on meil minek. Kiire minek oli jah, pooled asjad jäid maha, sest meil ei olnud plaanis minna isegi mitte üheks, veel mitte ka kaheks ööks. Aga läks nii. Ja praegusel ajal, mis sa paremat oskaks tahta. Kui saab alla lasta kiirelt ja kurviliselt ja jalutada(või pigem joosta...sest sina oled! Ei sina oled!)  jõulutulede säras koos vahvlite ja glögiga ning magada toas kus koristama ja  hommikusööki ise hakkima ei pea. Saunad ja torud ja oleks ühe käeliigutuse rohkem teinud, ei oleks pidnaud mööda poodi mitu tundi kondama, et leida midagi, mis meenutaks ujumisriideid. Jah, aluspesus ja spordipükstes pole tõesti enne käinud, aga mis sa hädaga teed :D  Ei ole midagi paremat kui madalad ootused. Palmide ja päikesepõletuse asemel mäklein päästmas maailma. Ja kui sul on maailm, kus on juba selllised inimesed, kellga koos seda vaadata.See on kõige parem ja kõige halvem asi korraga. Et juba on ja enam ei ole.

Sai küll lund ja oli väga tore aga mulle aitas. Mitte libe asfaldt sobib mulle paremini. 

Oli päris tore. Süüa sai hästi ja juttu jätkus. Leil oli kuum ja seltskond hea. Nii ma arvasin. 

Telefon hommikul tuletas mulle meelde aasta, kaks, kom kuni kaheka aastat tagasi. Meeste kõhud kahanesid, minu kõht varieerus olenevalt seisukorrast, Ja tuli nostalgia, laksas täiega. Kõik tundus nii hea ja tore.  Tundus.

Ja noh, see ei ole saladus....Et need inimesed on toredad. Ei mingit kibestumist ei mingeid väljamõeldud probleeme. Otse ja omadega ja nii ehe. Plaat käis kaks ringi ja me ei saanud ise ka aru kuidas niimoodi lappama läks. Et kapi fännid tulid välja ja tallad tulitasid. Ja see oli nii tore. kaks tundi, viistuhat sammu, miljon positiivset emotsiooni, kuus jalga niisket maad ja baarmen vala veidi veel ....hommikul suu oli kõrvuni, sets see oli kõige parem jõuluõhtu ever. See oli niii tore.   Kuni järgmise  õhtuni.  

Katlatäis tõrva krae vahele. Väga halb. 

Aga eks iga asi on millekski hea. Annab ka siit pigistada. Et kui asjad pole nii halvad kui kardad, siis on ju väga hästi.  Ise peab olema lihtsalt parem, tugevam, targem ja toredam. 

 

.