Ma unustasin ära, et rebane kurask on kaval loom. Et kui alt ei saa, siis proovib pealt. Süüdistada saan ainult ennast, sest ma teadsin. Teadsin, et see kummivõrk ei pea looma, teadsin, et loom oskab ronida püstloodis. Teadisn, et loom on visa. Aga lootsin, et ei juhtu. Väike meg või peg, mustlane, kaks kirjut kukke, vana hea pruun muneja ja kaunis lumepall. Läind nagu poleks olnudki.
Ma ei loe uudiseid, ei taha. Aga ikka kuidagi kuulen. Ja ma jälle tean. Tean et kummivõrk ei pea looma ja et loom on visa. Aga siiski loodan. Et ei juhtu. Ma võiks ju ignoreerida, olla julge, olla ükskõikne, aga mulle vaatavad otsa kaks paari siniseid silmi. Minu vastutus. Nii ilusad ja head. Aga mina.... olen nõrk ja naiivne.
teisipäev, juuni 30, 2015
laupäev, juuni 20, 2015
kolmapäev, juuni 17, 2015
esmaspäev, juuni 15, 2015
Kõik oli suurepärane. Vahelduseks. Kõike oli piisavalt või veidikese liiaga. Päikest, sööki-kooki, veini, inimesi, murumänge, linna peal laiamist, tantsu ja tralli ning ei saa me läbi ilma draamata. Sest muidu oleks ju igav. Ja mida see igav elu ikka väärt on. Isegi pohmell oli natuke liiga leebe, nii veini kui söögi. Aga ikkagi piisav ja nii ei saa ju üldse sporti teha, seega järgmine kord katsub vähem liialdada. Mõistus tuleb aastatega. Vist.
Loomulikult ei olnud aega teha ilusat sätitud grupipilti. Käigupealt, osad said peale.
Loomulikult ei olnud aega teha ilusat sätitud grupipilti. Käigupealt, osad said peale.
laupäev, juuni 13, 2015
Tõusen mina täna, esimesena. Vaatan, ohhoo, puhas boonus ju. Aga see pole üldse eesmärk. Täna ongi see päev. Sest see pole kunagi nii kerge olnud (vähemalt 15a mitte). Läbi hommikuse kastemärja sammun õue kase alla, öösärgis. Sirutan käed, haaran roostes raudtorust. Süda peksab rinnus nagu tuhanded silmapaarid jälgiks mind. Aga olen ainult mina. Ja roostes toru. Ja ma teen selle ära. See oli eesmärk. Siit edasi pole enam midagi - 5x, pull-up, 10x, 1x üks laps kummagi jala küljes rippumas, misiganes aga kunagi enam ei ole see üle roostes toru vaatamine nii magus kui täna :)
Kassu on viimasel ajal halastama hakanud. Viieni enamasti, erilistel pidupäevadel jääb see 5-6 jauring ära. Nagu nt täna. Minu sisemine kell ei ole ainult veel sellise luksusega harjunud. Aga kuna ma olen hetkel puhkusel, siis on mul sellest täiesti ükskõik. Lisaks on loodus kavalam kui inimene ja hoolisteb selle eest, et ma saaksin puhkuse ka sellest tööst, mille jaoks ma päris töölt puhkuse võtsin. Ikaldus, põud, röövlinnud.
Kassu viimaseaja teema on kallistamine. Tuleb paneb pea õlale ja käed ümber kaela. Palju parem kui hammustamine. Ja juttu on juurde tulnud, aru küll ei saa, aga vadistab hoolega. Ja sööb. Ise. Väga näljane ja natuke väsinud Kassu muidugi rohkem röögib, vehib kätega nii, et pudrumöll ja lusikas lendavad põrandale, sest närv läheb nii mustaks kui see söök sinna lusika peale ei lähe.
Karolini viimaseaja teema on tublidus. Ja kallistamine niikuinii ka. Aga tublidus. Aitas kurke istutada ja oli täitsa töömehe eest väljas. Kasta aitas. Rohimisega on nii ja naa, aga eks see ongi üks paras tüütus. Eile tegime lavashirulle ja ta täitsa aitas. Enam ei ole nii, et "aitamine" päädib sellega, et pärast läheb topelt aeg koristamisele.
Terve tund on möödas ja kõik ikka magavad. No ma lasen siis edasi
Täna on selline päev, et vaataks nagu edasi ja tagasi. Mis mul on ja mida mul pole. Säravat karjääri, aktsiaportfelli, lõpetatud magistrit, oma ettevõtet, tulevikuvisiooni. Aga. Suurepärased lapsed, abikaasa, perekond, sugukond, väga paindlik ja enam-vähem okei töökoht, maja, päike ja heinamaa, puhkus, enesekindlus, meelerahu, lõpuks ometi tunne, et ma ei pea tõestama midagi, kellegile. Et võin lihtsalt olla, mitte teenida igapäev medalit rinda. Ja ma jõuan lõuga tõmmata. Ja täna saab pidu. Pidu, mida ükskord ometi ei pidanud tulema. Aga ikka tuleb. Sest Kassu ju halastab. Ja peod on toredad. Äkki mul läheb veel nii hästi, et saab päris peole ka, üle mitme-setme aasta.
Aa ja meil on kanad. Uued. Eriti nunnud. Mustad, pruunid, üks valge, tutiga, tutita, karvaste jalgadega, suuremad, väiksemad. Aga võib-olla tuleb sellest kõigest üks suur kukesupp. Oh, pilti peaks tegema.
Karolin tegi mulle sünnipäevaks käevõru. Ise. Issand kui ilus.
Kassu on viimasel ajal halastama hakanud. Viieni enamasti, erilistel pidupäevadel jääb see 5-6 jauring ära. Nagu nt täna. Minu sisemine kell ei ole ainult veel sellise luksusega harjunud. Aga kuna ma olen hetkel puhkusel, siis on mul sellest täiesti ükskõik. Lisaks on loodus kavalam kui inimene ja hoolisteb selle eest, et ma saaksin puhkuse ka sellest tööst, mille jaoks ma päris töölt puhkuse võtsin. Ikaldus, põud, röövlinnud.
Kassu viimaseaja teema on kallistamine. Tuleb paneb pea õlale ja käed ümber kaela. Palju parem kui hammustamine. Ja juttu on juurde tulnud, aru küll ei saa, aga vadistab hoolega. Ja sööb. Ise. Väga näljane ja natuke väsinud Kassu muidugi rohkem röögib, vehib kätega nii, et pudrumöll ja lusikas lendavad põrandale, sest närv läheb nii mustaks kui see söök sinna lusika peale ei lähe.
Karolini viimaseaja teema on tublidus. Ja kallistamine niikuinii ka. Aga tublidus. Aitas kurke istutada ja oli täitsa töömehe eest väljas. Kasta aitas. Rohimisega on nii ja naa, aga eks see ongi üks paras tüütus. Eile tegime lavashirulle ja ta täitsa aitas. Enam ei ole nii, et "aitamine" päädib sellega, et pärast läheb topelt aeg koristamisele.
Terve tund on möödas ja kõik ikka magavad. No ma lasen siis edasi
Täna on selline päev, et vaataks nagu edasi ja tagasi. Mis mul on ja mida mul pole. Säravat karjääri, aktsiaportfelli, lõpetatud magistrit, oma ettevõtet, tulevikuvisiooni. Aga. Suurepärased lapsed, abikaasa, perekond, sugukond, väga paindlik ja enam-vähem okei töökoht, maja, päike ja heinamaa, puhkus, enesekindlus, meelerahu, lõpuks ometi tunne, et ma ei pea tõestama midagi, kellegile. Et võin lihtsalt olla, mitte teenida igapäev medalit rinda. Ja ma jõuan lõuga tõmmata. Ja täna saab pidu. Pidu, mida ükskord ometi ei pidanud tulema. Aga ikka tuleb. Sest Kassu ju halastab. Ja peod on toredad. Äkki mul läheb veel nii hästi, et saab päris peole ka, üle mitme-setme aasta.
Aa ja meil on kanad. Uued. Eriti nunnud. Mustad, pruunid, üks valge, tutiga, tutita, karvaste jalgadega, suuremad, väiksemad. Aga võib-olla tuleb sellest kõigest üks suur kukesupp. Oh, pilti peaks tegema.
Karolin tegi mulle sünnipäevaks käevõru. Ise. Issand kui ilus.
laupäev, juuni 06, 2015
Mind on viimasel ajal mitu. Viimasel aastal. Magamatus teeb imelikuks, ise ka ei usu eriti. Vabanduseks k2ib kyll. M6ni p2ev on tavaline, teeks ja oleks ja naeraks. Teine p2ev, liiga tihti, ei taha teha, olla, otsagi vaadata. Iga liigutus ja s6na on v2ljakutse omaette. Tahaks ainult kurta ja 6lga mille najal nutta. Aga see 6lg ju ka v2sib. Aga t2na oli suurep2rane p2ev, tegin, Olin, naersin. Oleks home ka. Ja ylehomme. Oleks ju normaalne.
Tellimine:
Postitused (Atom)