Teisipäev, juuli 24, 2018

Suuremate lastega on elu nii-nii palju lihtsam. Sest. Nad jõuavad õigel ajal voodist välja ja ei roobi enam voodisse. Põrandalt on oluliselt lihtsam koristada. Ja mõni on juba nii suur, et kui ma läbi une aovalgel kuulen, et sihitakse potti ja juuksed juba panin öösel kinni, siis ei ole eluliselt oluline, et ma kõrval pean seisma. Ja täna söögipärast ei pea muretsema. Kas see on juba kraad liiga palju teemal - näe igas halvas asjas ka head?

Aga nädalavahetusest. Natuke pean sundima, aga hakkan harjuma. Chillimine üle ekskursioonimise. Ma poleks seda enne suutnud, olla päev otsa järve ääres, sup-itada, ujuda, lihtsalt niisama. Polegi oluline, peaasi, et oleks seltskond ja oleks tore. Kõike ei pea nägema, parem on kogeda. Hommiku päikest telgiavas, kruusateed tossu tall all, oina köhimist, allikakülma ja suvesooja vett. Süüa ja juua nagu f**** it dieet ette näeb. Ja täitsa ükskõik on, mis jääb tegemata. Ma vist hakkan juba nats liiale sellega minema, talvel võib nii päris nälga jääda. Aga puid on ja hinge toita on natuke olulisem.  Sest varsti on nad juba nii suured.

Laupäev, juuli 14, 2018

Ma olen täitsa võlliks ära läinud ja see on nii tore. Sest võll võtab laupäeva vabaks ja ei tee midagi mida ei taha. Kuigi teha oleks nii palju. Mõni õhtu on dilemma marjakorjamine/töö tegemine versus lastega jätsi järgi jalutamine saanud ainuõige lahenduse viimase valiku näol. Ja süümepiinad surun alla ja läheb järjest paremini. Ma ei ütle, et päris valutult, sest  suured laevad pööravadki aeglaselt, aega on vaja. Lihtsalt õigel ajal tuleb ratast keerutama hakata, et isegi kui jäämäest päris riivamata mööda ei saa, siis vähemalt jääks pinnale. Mul ei ole seda medalit enam vaja, mul ei ole enam iga minut planeeritult arvel ja samal ajal peas vasardamas mõte, mida oleks võinud selle minu jooksul teha. Ma ei tea, kas see on sellest, et Kassu on 4 ja plika on 9 ja seda on juba päris palju. Või lihtsalt olles silmine mudas "the only way is up". Ma enne läksin isegi sellepeale närvi kui pidin foori taga, järjekorras, kuskil kedagi, vesi läheks keema mis iganes asja järel ootama, täiesti maha visatud aeg. Ma jõuaks selle ajaga teha kükke, pesu pesema kuivama kartuli kooritud või mis iganes kohustuse ära teha. Kui ma ei peaks ootama. Nüüd ma ootan. Kui vaja, siis ma lihtsalt ootan ja taevas ei ole alla kukkunud, kapid on täpselt sama segamini kui enne ja mitte mingit vahet ei ole. Või on see selles, et ma ostsin kevadel igaühele 2 pakki sokke vähemalt. Ja ei pidanud selle üle arvet, sest see polnud oluline.

Eks ta veidi hinge kriibib, et võiks teha rohkem. Ja kriibib, sest ikkagi ju tahaks, mis siis, et see nii halvasti lõppes. Aga on suvi, mul ei ole päris puhkust ette nähtud, seega ma luban endale laupäeva. Sest lõppkokkuvõttes see suurendab produktiivsust, rahulolu, energiat jaaniiedasi.

Ja eks see kehtib endiselt, et kui minema ei hakka, siis kohale ei jõua ja kui tegema ei hakka, siis tehtud ei saa. Filtrid lihtsalt, kuhu on vaja minna ja mis on vaja, et tehtud saaks.

Dieet mõjub ka. Vahepeal läheb isegi meelest ära ja koguaeg ei taha kellegil pead otsast ära hammustada. Win ju.

Ma ei tea, mis selle mõte oli praegu, lihtsalt eneseõigustuseks või nii.

Neljapäev, juuli 05, 2018

Ma olen seda nii kaua oodanud ja nüüd on see siis käes. Kassu ei pea enam lõunaund magama ja see on nii hea, et ma pean sellest lausa kirjutama. Ainult ükskord päevas last magama ajada on nii paju lihtsam kui teha seda mitu. Sest ei saa kuskile minna, sest uneaeg tuleb peale ja siis on väsinud ja siis on üleväsinud ja siis ei saa minna, sest ta ei ärka üles ja kui ta üles ärkab, siis on paha tuju ja ei saa käima ja kui ta liiga kaua magab, siis ei lähe õhtul magama ja siis on hommikul väsinud ja paha tuju ja keegi ei saa küla, sest uneaaeg ja kui ei maga siis on paha tuju  ja keegi ei tohi kolistada ega raske jalaga trepill astud aja koer ei tohi uluda ja närv on koguaeg see, et äkki ei jää magama, äkki ärkab ja siis ma ei saa midagi teha ja jäe tuju on paha ja..... ühesõnaga koguaeg mingi väsinud-pahatuju-magab-ei taha magada kammajaaaa.....ja sellega on nüüd ühel pool. Issand kui tore. Ja õhtul on enamasti lihtsam magama saada, küll hiljme, aga nii-palju-lihtsam. Sest ta on väsinud. Ja hommikul magab kauem, tõuseb 9-10, mitte 7. Nii-palju-lihtsam.
 Lasteaeda tagasiminnes asjaolud veits muutuvad, aga seniks, issand kui hea ja nii-palju-lihtsam :)

Ja ma alustasin uut dieeti. Dieedi nimi on F**** IT. Söön täpselt nii palju kui tahan, siis kui tahan ja mida tahan. Tulemused pidid olema suurepärased.