Esmaspäev, september 11, 2017

Plaanisime laupäeval sauna teha. Sest reedel ei jõudnud. Aga liiga soe oli. Nii soe oli, et ei tahtnud, aga ega ei jõudnud ka. Sest vaja oli lasta kätel käia, kuigi ei viitsinud. Ja väiksed käed käisid ka nii, et pärast maksime palka ja andsime kommi ja ei jõudnud ära kiita. Et neli paari kätt jõuab ikka palju rohkem kui kaks.

Pühapäev, plaan oli aga välja kukkus isegi paremini. Sest tühja sellest, et asjalikku ei saanud. Poisid paadis ja tüdrukud sadulas.




Kolmapäev, september 06, 2017

Läks üle see bluus, elu läheb ikka edasi, läheb ülesmäge ja aina paremaks. Ometigi pole veel november.

Esimene päev nuttis, teine päev hoidis kramplikult veel käest, kolmandal päeval tõusis 6.45 ja teatas, et läheb issiga ja musta autoga.  Et mitte minna minu ja rattaga. Vaba valik.

Oleks vaja esilaternat, fliisiga retuuse, kindaid.  Päikselisi päevi. Neetud ikaldus.

Rütm on sees, power on sees. Ja äkki ongi hea, et ei saa ennast kurnata.


Pühapäev, september 03, 2017

Sügisbluus

See sügis lajatas ikka kohe konkreetselt rusikaga näkku.  Päevapealt. On tunda ja see pole üldse hea. Läks külmaks ja pimedaks, vesi on karge ja lehed kolletuvad, batuut on tühi ja rattasõidu jaoks on lastele  liiga tuuline. Ja telekas käib.  Kella ei taha vaadata, samme pole ollagi.

Ja võiks ju rõõmu tunda, et varsti saab küünlaid põletada ja õunamoosi ja kõrvitsasuppi ja lauamänge ja....aga.

Kassu nutab oma voodis. See ei ole selline jonni ja kiusu  nutt. See on selline kurb ja kaeblik.  Ta ütles, et ise ka ei tea mis viga on. Mina tean küll. Ta ei taha lihtsalt minna. Ma ka ei taha. Aga vist peab. Ma ka ei tea miks, aga peab. Sest kõik teised....ja sest nii on ette nähtud ja töö ja elu ja tegelikult on ju tore ja vahva aga...Süütunne närib.

Reede, september 01, 2017

Puhkuse viimane päev

Mäletan, et eelmine aasta oli sama tunne. Täna hommikul ma tundsin jälle. Seda, et vahepea peab kohustustest loobuma. Mitte et ma ülearu palju tööd teeks, üldse mitte, pigem teen liiga vähe ja see piinabki mind. Et tegema peaks ja tahaks  rohkem, aga ma ei teagi miks ei jõua. Laks õhtu käes ja päev läinud. Siis hakkadki igat veerand tundi planeerima ja kui jookseb kokku....siis jookseb kokku. Aga nii hea on olla, kui närv ei ole must ja süütunne ei näri. Mõtlesin, et peaks teinekordki vaba päeva võtma.  Äkki selleks nädalavahetused ongi ette nähtud. Mitte, et ma kuskil diivanil külili tahaks olla, vastupidi. Aga lihtsalt oma peas vaba päev. Et korrastad kappe ja korrastad mõtteid.

Huvitav, et ma ennast nii ummikusse suudan ajada oma paari pooliku töökoha ja paari tubli lapsega.  Ma olen niigi tagasi tõmmanud igasuguse tõmblemisega. Ei hoidista (eriti), ei kasvata lilli(eriti). Põllupeal käin ka ainult saagi järel. Mida need täiskohaga ja probleemsete lastega inimesed veel tegema peavad.