Teisipäev, detsember 31, 2013

Mille järgi tunneb ära tõelise tervisesportlase?Vastus: enne ei lõpeta kui veri ninast väljas. Ega ma siis ka ei lõpetanud tegelikult, ma olin alles poole peal ju :D. Kappasin edasi, verine paberinutsakas ninast välja lehvimas. Aga nägu oli naerul. Sest täna oli tegelikult üle pika aja hea päev. Sest hea oli olla. Sest ma ei olnud väsinud. Issand kui kopp mul on ees sellest, et ma olen koguaeg väsinud. Ma tõusen hommikul kell 9 ja ma olen kohe väsinud. See ei ole hommikune uimasus, sest see ei lähegi üle. Ei õues, ei toas, ei istutes, ei tegutsedes ja ka mitte magades. Või peaks rääkima mineviku vormis, sest täna oli tõesti hea. Äkki ma olin vahepeal haige. Mul läks apteegis 30euri, ju siis. Äkki on homme ka hea päev. Noh selline, endine.

 Aa ja seda ka, et poiss on :)

Aa ja seda ka, et ma nutsin eile peatäie, sest ma arvasin, et mul on venitusarmid juba kõhul. Õnneks ei ole. Õnneks olid mingid riide muljumisjäljed, aga nägid välja nagu oleks ja ma ei suutnud uskuda, et see minuga nüüd juhtus. Tarmo muidugi irvitas mu üle. Aga ma hakkan järgmine kord jälle nutma, kui ma neid nägema peaks, ma luban. Sest kuskil on piir, minu vigade limiit on täis, rohkem pole vaja, aitäh.

Pühapäev, detsember 15, 2013

Aasta vanemad....




Ja aasta koerapidajad....

Tegelikult keegi haiget ei saanud, isegi nirk pääses eluga. Oli aga hoopis vahva nädalavahetus ja nüüd on kuusk ka veel toas, ehted küljes ja puha. Päkapikke ja muud jõulunänni sai ülearugi. Päris imal värk eks. Aga noh, rock'n'rolli saab mõni teinekord :)

Esmaspäev, detsember 09, 2013

Et ma ka ei õpi, mu kassile on ainult üks ravum. Jätaks seekord  meelde, et vältida edaspidi sellist halamist. Vähemalt üle päeva on vajalik endorfiini laks füüsilisest aktiivsusest. Isegi rasedana,  Kui jääb kaks päeva vahele on pekkis. Nagu näha oli. Kass on kohe platsis. Ma ära kustutama ka ei hakka, ah tühja temaga. Ei peagi kõik ideaalne olema
 Mul on tunne, et ma jätan midagi tegemata, midagi, mida ma võiks teha. Et ma raiskan pidevalt aega, kus  võiks teha midagi millest oleks suures plaanis kasu. Et ma ei märka seda, sest ma olen liiga ametis hetkes elamise ja nende pisiasjadega. Mingi pidev rahulolematus on. Aga ma ei saa nende pisiasjadegagi hakkama, sest ma väsin enne ära kui needki otsa saavad.

Ma ei saa aru, kuidas need rasedad säravad. No ma olen kuulnud, et sädelevad kohe. Et nii öeldakse. Ma ise ei ole näinud ei teiste pealt ega ka tundnud ise.  Ma ei tea, miks ma ei suuda. Ma võtsin nädalaid hoogu, et töökohas teavitada, et ma olen JÄLLe rase ja lähen JÄLLE lapsepuhkusele.  Ma ei käinud koolikokkutulekul, sest ma olen JÄLLE rase. Eelmine oli 5a tagasi, ma olin siis rase ja nüüd JÄLLE. Sarisünnitaja selline. Muud ei oska teha kui rase olla. Kui  mul titt olemas juba oleks, ma oleks läinud pea püsti. Sest ma olen ju suurepärane - 2 last ja saan-kõigega-hakkama. Siis ma oleks suurepärane, praegu ma tahaks seinaga ühte sulada ja jumalaeest kui keegi tuleb mulle rääkima, et oi sul on juba nii ilus beebikõht....siis ma tahaks karjuda käed rinnal risti:"Ei ole, ei ole, üldse ei ole, niisama olen paks". Et ma ei saa selle üle uhkust tunda või isegi rahul olla, sest ma tunduksin siis endale täiesti opakana. Et siis mul järsku ei oleks enam aju.  Et minuga ei tohi siis enam nõmedaid nalju teha ega tavalistest asjadest rääkida, sest ma ei ole ju tavaline inimene, ma ei ole isegi see, kes ma olin enne. Sest ma olen ju rase. Ma ise ei tohi tavalistest asjadest mitte mõelda ka. Ma pean mõtlema, et külmsuitsu lõhet ja pasteeti tegelikult ei tohiks süüa. Aga ma vot tahan, sest mitterasedana ma ei saa jälle saia süüa ja mille peale ma seda pasteeti siis määrin?

Ja siis on need teised. Kes on selle kõigega rahul, kes käivad fotosessioonidel ja sätivad heegeldatud papusid oma punnis kõhtudele. Minumeelest see on õudne, eriti need paljad  kõhud. Mul on neid vaadates tunne, et kohe-kohe käib praks ja venitusarmid ilmuvad sinnasamasse pildile.Ma kahetsen, et ma ei teinud pilte siis kui mul olid veel kõhulihased, võib juhtuda, et ma ei näe neid enam kunagi. Ise ka varsti enam ei usu, et olid. Vot sellest on kahju.

Aga last ma tõepoolest ootan. Natuke kardan, aga ikkagi ootan. Kõike sellega kaasnevat ootan. Lihtsalt rasedus ei ole minu teema, kohe üldse ei ole. Ma olen täielikult nõus selle ära kannatama, aga ei kavatse mingil juhul sellest rõõmu tunda.



tahaks joosta - kiiresti, kaugele..... sest jalutamine on tüütu. Eriti üksinda. Ma võin üksinda joosta, õnnis irve näol terve see aeg, aga jalutamine on nagu sunnitöö. Ja ma sain aru, miks trennis pooled üldse ei higista. Ma vahest olin tunni lõpuks nagu vette kastetud kassipoeg, aga näe nendel on heal juhul kergelt juuksepiir märg. Arvasin, et viga on minus (ja paar teist opakat oli veel). Aga ma olen nüüd ka üks neist. Kraapisin 1/3 raskust maha ja  see ei olegi enam trenn vaid võimlemine. No ja ega võimeldes ei peagi higistama.