Neljapäev, märts 31, 2016

mis on hullem kui enda pildi vaatamine? Enda video vaatamine. Sa näed, mis sa tegid ja kuuled, mis sa rääkisid. Õudne. Aga muidu ei saa ja muidu ei õpi. Harju ära!



Vaatab nüüd enda ninast kaugemale ja näeb jälle kuidas kõik on suurepärane, neid pilte mulle meeldib vaadata.




Laupäev, märts 26, 2016

Mul mõte voolab läbi näppude klaviatuurile ainult siis kui negatiivne energia otsib välja pääsu. Ainult siis kui tahaks nutta ja appi karjuda. Praegu väga ei taha. Naerda ja hõisata? Sellega ma olen ettevaatlik. Võib-olla ei peaks, võib-olla peaks laskma rõõmul tulla ja olla. Äkki ta siis tahaks rohkem tulla, olla ja jääda?. Äkki sellega on nii nagu kõige muuga, et harjutamine teeb meistriks?

Väliselt on kõik endistviisi. Hästi. On ju alati olnud hästi. Muutud natukene sisemiselt, muudad natukene oma suhtumist, seda pidepunkti. Ja saab parem. Vaatad kõrvalt ja näed, et onju suurepärane. Rohkem kohal olla, siis kui on see hetk, rohkem positiivsust, rohkem objektiivsust, vähem hala pikem samm?



Ma sain uue telefoni ja ma olen väga rõõmus. Mitte telefoni üle. Mitte sellepärast, et see on ilus ja uus ja sellega saab helistada kohe,  mitte kolme minuti möödudes ja mitte ka sellepärast, et kuumakse on väiksem isegi kui enne ja nett palju kiirem vaid hoopis selle üle, et nüüd ma saan püüda kinni need hetked, need hetked kui Kassu teeb naljakat häält, kui ta silmad lähevad suureks ja ta tõstab oma pisikese näpu ja osutab sellega  tee poole ning ütleb vene aktsendiga "BUSS". Või kui Karolin paneb lihtsalt linna minekuks selga riided, milles ta näeb välja just nii äge, et tahaks teha pilti. Või kui me kiigume mänguväljakul ja päike paistab meile peale ja õhk on mõnusalt soe. Kõik need hetked tahan alles jätta.

Reede, märts 18, 2016

Lähenedes objektiivselt, vaadates suhteliselt, arvestades asjaolusid - kõik läheb suurepäraselt. Enamgi veel. Kas ma ise oleks seda uskunud mõnda aega tagasi. Ei. Kas kunagi on algus ideaalne, sile sirge  tee ilma konarusteta? Ei kõla just usutavalt. Ma olen andnud oma parima, otsinud ja kasutanud iga võimaluse. Aga midagi nagu närib, hirm, et see läheb minust mööda, et ma magan selle maha, kes kannatab, see jääbki kannatama või on agarus ogarus? Ma olen olnud endast üle, ignoreerinud seda, mis peeglist vastu vaatab, unustanud selle milline ma olen, summutanud iga tärkava kahtluse, leppinud sellega, et kõigile ei saa meeldida ja arvestanud sellega, et ükskord ma kuulen seda. Aga ikka on üllatav. See sära silmis, see energia, see väga hästi ju, üllatavalt hästi jne kaob  kohe kui  ilmneb vihje, et äkki kellegi meelest ei olnud või ta ei nänud seda.

To avoid criticism - to nothing, say nothing, be nothing (Aristotle). Seda ma olengi siiani teinud, aeg on teha midagi muud. Tüdruk,  aeg on paksu nahka kasvatama hakata!

...3 päeva hiljem -   Life does not get easier, I just get stronger. Bring it on!

Veidi tobe on, aga mind aitab, aitab olla fokuseeritud, aitab olla motiveeritud.  Niiet elame üle.

Laupäev, märts 12, 2016




Kui ka kõik ei lähe nii nagu plaanitud on igal juhul õppetund. See võtab aega. Ja pühendumust. Ühte mul on.

Teisipäev, märts 08, 2016

Pühapäev, märts 06, 2016

making it happen

läks nagu kartsin(kõik see vaimu mitteväljalülitumine, 24h jooksul rohkem trennitunde kui une), oli lihtsam kui arvasin, lõbusam kui lootsin, kergem kui tahtsin, lihtsam kui vaja.

great weights, nice! love your style, I see you love being in front and totally enjoying it.  you will rock your class.

true- i wish.
cliche- maybe.
nice to hear it anyway.

2 päevaga on mõtted muutnud keelekeskkonda

Teisipäev, märts 01, 2016

Huvitav, et see inimene nii imelik on. Et keha ja vaim ei suuda koostööd teha, siis kui seda vaja on. Et üks on teise vaenlane, üks väsitab teist ja kumbki ei funktsioneeri nii nagu vaja. Et see vaim ka ei väsi. Ma ei leia seda nuppu üles, et see välja lülitada. Kõik lahendused on kahe teraga mõõgad, lõikavad hiljem valusamalt kui paitavad. Ega nende väliste ärritajatega on ka nagu on. Natuke halvasti. Aga oleks talutav, kui iseendaga hakkama saaks.

Tõlge: uni on  oleks magus

Ja see vaim närib. Või on see süütunne. Kui ma teen midagi, siis peaksin samal ajal tegema midagi muud. Ja nii ringi ratast. Korraks nagu tuleb päike välja, kõik on hästi, kõik on tasakaalus, siis jälle on see keeris platsis, keegi pole rahul, kõike on vähe, midagi ei edene. No üks on vähemalt kindel, seda siin toksides kõik need muud asjad seisavad....

Ma ei hakka oma trenni projektist üldse jahuma. Mul ei ole niipalju aega, kellegil pole. Siinkohal on vaim üllatanud positiivsemalt kui füüsis, mis kipub alt vedama. Aga ma annan talle andeks, sest ega kui puhkust ei anta, siis polegi paremat loota. Senikaua tõrjub peast kõik kahtlused, kõhklused - milleks, kui mõttetu, kui võimatu, kui kauge ja keskendub ainult kahele asjale. Jah ma suudan, jah ma tahan. Ma ei oska seda objektiivselt hinnata, subjektiivselt võiks parem olla, lohutab ja paitab küll veidi tagasiside jääb loota selle tõesusele. Aga ma ei tahtnud üldse selles rääkida.


Alla, tasa, Peppa, iss, emme (ämmaäää, äämmmmääääääää), kiisu, buss jne tuleb, tuleb. Lõpuks on lootus, et me saame paremini üksteisest aru. Või noh, probleem on pigem meil, Kassu saab kõigest suurepäraselt aru ja teda ajab väga marru kui teised teda ei mõista.

Mis selle kõige mõte oli, ma ei teagi. ma vist tahtsin öelda, et ma saaks ja ma suudaks ja ma oleks suurepärane kui ma poleks enda kõige suurem vaenlane. Kui see vaim vahel väsiks. Ja laseks elada. Nädalapärast on igathes see juba läbi. Võ alles algab.