Reede, jaanuar 27, 2017

Kurat  "äkki see on ikka kõik või vähemalt natukene mu ettekujutus". Jälle. Noh, see õpitud enesehaletsuse muster. Samas, ma olen väga veendunud, et ma olen alati objektiivne.  Sest ma ju tean. Samas ma olen paljudes lihtsates asjades ka päris kindel olnud, faktid aga on näidanud hiljem vastupidist. Ometi, ma olin nii kindel.

Deprekas on vist üks hirmus asi. Vist õnneks, sest ega ma ei tea, vist. Kolm päeva oli käega katsuda, täitsa kohe nii, et süda füüsiliselt valutas ja padi oli märg. Õnneks läks üle. Noh, tõusis nagu natukene tuhast või nii. Sellepärast ma selle pildi tegingi. Õnneks või nii.


Viiruste möll ka ehk selleks korraks vaibunud. Et kui vahepaeal on halvem, siis tavaline on juba päris hea.

Ma ei julge rõõmustada. Aga pean. Jah, on hästi.

Pühapäev, jaanuar 22, 2017

Sitt lugu on. Nii sitt, et isegi halada ei taha. Ei taha analüüsida, mõelda. Üldse ei taha. Asi ei ole üldse selles faktis või kas see on oluline või mitte. Lihtsalt natuke mõru pill on olla selline.

Kassu oli/on paduhaige jälle. Eile oli päris haige, täna juba rõõmsam. Ööd on muidugi toredad. Niipalju aega mõelda. Hommikul magas(ime) õnneks kaua.  Ma ei jõudnud ära oodata millal ta ärkab. Et ma ei peaks enam üksi olema, oma mõtetega. Ta tahab ja nõuab just niipalju, et kui ta juures on, siis polegi aega. Ja hea ongi.


Teisalt pidin ju keskenduma ainult heale. Ja ma isegi leidsin eile ka seda head. Ilm oli nii ilus, tundus nagu tuleks juba kevad. Ma sain tunnikese seda nuusutada ja sisse hingata. Kuigi kevad hirmutab.  Ma olin täpselt nii väsinud, et ei tundnud isegi süüd ega kahetsust toas istumise ja palava käe hoidmise ja tatise nina pühkimise pärast. Tegingi ainult hädapärast ja rohkem polnudki vaja. Keegi ei eeldanudki rohkem. Sest kedagi polnud, peale minu ja Kassu. Ja teistel oli tore ja parem ja nii oligi hea. Seda juhtub juba liiga tihti kuidagi. Et ma luban endale, et täna ma lasen sellel minna. Ja tänasest saabhomne ja ülehomne ....ja köis ikka lohiseb. Ja kodus ei olnud eriti midagi head süüa. Oleks olnud, siis praeguseks seda enam poleks niikuinii. Laste komme veel ei pannud kinni. Niipalju kontrolli on. Oleks võinud ju halvemini minna. Alati võib natukene halvemini minna. Vist.

Reede, jaanuar 13, 2017

Uusaasta lubadus, panna kirja head asjad. Igav eluolu, tegin seda käisin seal postitus. Mõtlesin osta märkmikku ja kirjutada sinna. Aga käsitsi kirjutamine on liiga raske, selleks tuleb arvuti tagant lahkuda.

Issand kuidas tahaks halada. Panna kirja kõik, mid ama valesti tegin ja mis kõik rappa läks. Nutta ja vinguda.

Aga reedel mõtlesin eelmise päeva peale -

Neljapäev: Mul oli hea tuju. Hommik - meil oli Kassuga aega, sest smuutikann oli nõudepesumasinas ja ei saanud hommikusööki teha. Ja enne seda ei saa ka midagi tegema hakata.  10 minutit võimlesime. Tegin lennukit ja silda ja hobust ja viskasin teda õhku. Tema naeris ja mul oli hea meel.  Jõudsin veidi koristada. Jõudsime õue, kraavile uisutama, palli taguma, kanu söötma, sallid üle näo ja põsed punased. Oi tuul. Tuppa. Ilma jonnita, ilma jaurungita. Küsis suppi. Jah, mul on suppi. Head ja tervislikku, ise tegin.  Sõi, kiitis. Tuli "naama". Kellel mäng, kellel töö. Lõuna. Tuttu. Peaaegu ilma jaurungita. Suhteliselt valutult, ja ta jäi. Päriselt tuttu. Üles, bussile. Kassule meeldib bussiga sõita. Mulle ka, sest siis saab kuskil äkki natuke kõndida.  Ilm oli paremaks läinud. Kõndida on nii mõnus, isegi 15kg pamp süles. Mõnus. Lastevahetus. Läksin külla. Issand mul on sõpru. Natuke jutustamist,  kuidas kõik on suhteline ja mis on kellegil mureks ja rõõmuks. Trenni. Pool täis või pool tühi? Ja sai jälle natukene kõndida. Mul on sellest nii suur puudus. Koguaeg tahaks kõndida, aga pole kuskile minna. Kõnniga. Ja siis sai süüa. Nii kaua kuni uni tuli. Magus uni. Oli ju tore päev.

Täna, ma tunnen tuleb nõme päev. Sest ma tean, mis on ja miks see on ja ah...tuju pole ja ei tule. Ja homme, jälle see vaikne vaikus.

Ma pean täna ekstra pingutama, et hoida seda positiivsust. Kuidagi. Või vist mitte. Äkki ma täna ikka natukene ulun ja lasen sellel olla nii nagu on.

Esmaspäev, jaanuar 09, 2017

Ma olen ilmselgelt liiga diip. Või aravan seda ja eeldan, et elu ja olemine peaks seda ka olema. Sest keegi ei küsi miks või mida see sümboliseerib. Esimene päev, ma saan aru kerge pettumus, et ma olla salatseja ja valetaja. Eks ma mõistan, veidi. Aga keegi ju ei küsinud ka. Et kuhu ja milleks. Ma tahtsin ise, ilma mingi mõjutuseta, sest ma olen väga mõjutatatv, otsustada. Lihtsalt ise. Ilma arutamata ja läbirääkimata. Lihtsalt, sest ma tahan. Natukene see röövis seda rõõmu ja elevust.  Ok kui keegi ei küsi, siis äkki ma pressin end peale ja räägin ise, aga elu ja olu segab. Lähenesin siis teiselt poolt. Üritasin rääkida, et mis on lootus ja miks ma pean seda hoidma ja nii edasi. Võib-olla mitte kõige selgem ja ladusam 7-aastasele. Vastus oli midagi sellist:"tead, ühel juutuuberil on siit terve käsi ja siin rinna ees ka....". Ah, päriselt. Tegin üksi ja elan selle teadmisega siis ka üksi edasi. Sümbol omaette seegi.

Ma olen maganud siiani terve jaanuari.  Väga huvitav. Kuigi mõtteid ju oleks. Küllaga. Pühitud kõik.

Selle kuu märksõna. Häshtääg kirves nagu üks siin korrutab.  Raske on, aga hea. Vahelduseks, et ei pea tühja jooksma. Et selg on märg, aga riit kerkib. Ja pärast on hea tunne, et midagi on tehtud. Midagi reaalset. Ja selle eest ehk on ju uni välja teenitud.


Ma igapäev loodan, et ma prioritiseerin veidi ringi. Et kõik ei pea väsitama, põletama ja teenima - medalit ja raha. Et ma ei hauguks ja hammustaks. Vaid kallistaks. Vähemalt ostsime ühesugused teksad. See oli päris tore :) Pidin ostma märkmiku ja kirjutama iga päeva kohta. Lihtsalt midagi head, hoolimata sellest, kas peamine emotsioon on selline. Ma tunnengi, et ma tahan koguaeg kurta, et kurdan ja hakkab kergem. Äkki kui ma ei kurdkas vaid kiidaks siis ei hakkaks ainult kergem vaid hakkask hoopis parem? No on ju diip. 

Kolmapäev, jaanuar 04, 2017

Ma andsin küll lubadusi. Suure suuga kohe. Endale. Midagi teha rohkem ja midagi vähem. Palju asju.

Käisin 1.jaanuar jooksmas. Ja oligi selline uuestisünni tunne. Et pole seda vana taaka kaelas ja kõik on värske ja ma saan kõigega hakkama ja reaalselt suu oli kõrvuni terve see aeg. Õhtuks juba oli muidugi selge, et üleöö ma ikka ei muutu. Järgmiseks hommikuks oli selge, et asjaolud ei muutu ikka kohe üldse. Aga ma veel ei anna alla, sest sellega ei võida ka midagi.

Reaalne elu on hetkel see, et Kassu käib ja öögib ja teised panevad panuseid suurele küsimusele, kes on järgmine?

Aga hoolimata sellest, et ma vist feilin selles mida ma nii väga tahtsin (või äkki siis ikka ei tahtnud, äkki ma lihtsalt arvasin, et ma tahan? Ah, loll lohutus. Issand saa juba üle ja lase minna nii nagu läheb) Et elu ja aasta tõotab tulla põnev. Äkki peakski panustama rohkem kuskile mujale, äkki sealt kuskilt mujalt tuleb rohkem tagasi. Rahulolu ja rikkust.

Ma olen ammu, alates juba eelmisest ja see oli ammu, tahtnud uut pilti. Aga pole seda õiget. Paar aastat on olnud kaks kavandit. Üks tähistab neid uneprobleeme, mille küüsis ma oma mõtete tõttu olen, seda üksiku hundi tunnet, mis pole otseselt halb vaid pigem lihtsalt nii on, et ma olengi see eraldunud hunt metsas ja seda pidevat rahulolematuse tunnet. Et see pilt sümboliseerib seda, et ma aktsepteerin seda ja nii on ja sellest pole midagi. Teine on natuke naiivne. Tõuse tuhast ja võida. Nagu seda poleks piisavalt proovitud, nagu see ei lõpeks alati ühte moodi. Saatsin kunstnikule ära esimese, sest see olen mina ja nii on. Ja kohe tundsin, et see on vale. Et ma päriselt ei taha selles lõksus igavesti olla. Tahaks ikka tõusta, mis siis kui see ka on tsükkel. Et vajud jälle tuhka tagasi.Fall down seven, get up eight. Or thousand and thousand and one. Või midagi sellist. Ma tegin siis selle teise.