Käisin üle pika ka sellel "tööl".  Ja vist ongi nii, et väga ei taha enam. Ma tahan lihtsalt ennast treenida ja ma ihtsalt kardan, et sellises mahus see ei ole mõistlik ja mul oleks vaja vabandust, et see oleks põhjendatud. Aga see on ainult otsustamise asi. Kui ma lihtsalt otsustan, et see on minu asi ja ei kuulu õlemõtlemisele. Ja äkki ongi õnn õuel, sest nii nagu enne ma tõesti enam ei taha.

Kassu lasteaia kott on pakitud ja seisab nurgas maas, kolmandat nädalat. Sees on lühikesed püksid ja asjad, millega ilmselgelt oleks nüüd veidi jahe minna. Ma ei tea miks ta ei lähe, keegi vist ei vii. Sest nii on praegu lihtsam, vähemalt nii tundub. Päevapeale tundub muidugi vastupidi.  Ah, nädal ees või nädal taga.

Suvi, see hakkab ennast kokku tõmbama. Ma tahtsin võtta viimast ja sellepärast me läksimegi, perega väljasõidule. Kuigi oleks võinud ja ehk pidanud tegema midagi muud. Aga ma lihtsalt tahtsin, sest ma nüüd oskan olla, mul on puhkuse samm selge ja kaamli kannatus ja kõik jutud.

Elu ja melu tuli ise, palav ja ma teadsin, et see on viimane, siis see oli ka hea. Sest kõike oli, randa ja vett, linna ja jäätist ja ghetto jõusaal ja hotelli jõusaal ja hommikune panoraam ja õhtune värviline purskaev ja kõrged majad ja suured laevad  ja jonni ja kiunu täpselt niipalju, et elab veel üle. Sest vahepeal peab olema natuke halb ka, et saaks aru kui on hea. Mulle hakkab see minimalismi podcastide kuulamine mõjuma, positiivselt. Ma ei taha enam eriti midagi osta, ma ei viitsi, otsida ja osta ja pärast neid asju autost tuppa tuua ja toas kuhugile panna ja....Ainult niipalju, et oleks emotsiooni. Kui roosad põlevad üksiksarvikud teevad tuju heaks, siis võib neid roosasid põlevaid üksiksarvi osta ka.

Tahtsin olla fun-aktiivne-teen-kõike-lastega-mänguväljaku ema, mitte mingi pingil passiv igav mammi.  Aga aktiivsus on ohtlik, 3 tundi ei saanud peaaegu käia ja see oli päris hirmus. Aga õppetund on ju jälle, et tervist tuleb hoida.

Nii soe on ja mul on täitsa savi, et higi voolab. Las voolab, koos sellega voolab ka ju soojus läbi.

Sõidan rattaga ja lihtsalt tunnen kuidas voolab, positiivne sisse ja ebavajalik välja ja ma ei tahagi enam neid asju, mis enne olid nii üliolulised, et reaalselt sure või ära. Reaalselt.  Enam ei taha, ei neid materiaalseid ja eriti mitte materiaalseid. Neid mida enne tahtsin ja enda meelest hädasti vajasin.  Natuke arusaamatu, kuidas ja mis siis nüüd.  Miks ma nüüd sellele kõigele kõrvalt ja ülevalt vaatan. Oma kõrgelt hobuselt, sirge seljaga. Aga liiga palju pole vaja ka analüüsida, eriti kui on hästi. Las ta siis olla. Nii palju asju on lastud vabaks. Ja nii hea on sellepärast.

Ükspäev sai ammu imestama pannud asi selgeks. Temperatuur oli ainult +23 ja panin pusa peale.  Sellepärast nad seal aprillis jopedega käivadki kui luitunud nägudega valged põhjalased ennast paljaks koorivad. Sest inimene on harjunud ja harjumused ja harjumised võivad muutuda. Üsna kiiresti.

Ja ükspäev olid lained. Ja ükspäev oli valge tigu teepeal. Ja mul on uus lemmik shokolaadijäätis.  Ja ma endiselt imestan, et ma tunnen jälle rõõmu aeg-ajalt. Endiselt on kummaline. 

Me läksime ühel laupäeva hommikul ratastega poodi. Kaehekesi. Sest lapsed ei viitsi ja ei saa üles ja siis on see multika passimine ja....ja sest me saame. 9-aastate i ole saanud minna koos koduuksest välja ilma, et peaks mõtlema ette ja taha, kuhu neid sokutada või keda kutsuda või kes jääb või kes saab minna või...Väga veider oli, lihtsalt kahekesi selverisse sõita. Nii võib ju isegi kinos hakata käima.


Mõõdulint jäi ette. 4aastane on 116cm ja ja 9-aastane on 155cm. Kasvukõverad jäävad kaugele maha.