Reede, aprill 20, 2018

Eluke veereb ja lappab endiselt. Ma olen võtnud eesmärgiks igapäevaselt lugeda midagi kasulikku. Ja vähendada ebakasulikku, scrollimist. Sest väiksed asjad kuhjuvad lõpuks suureks hunnikuks. Et kas sa tahad oma ellu hunnikut kasulikku või hunnikut *****? Suhtlemisel ja suhtumisel ju ka, ikka need naelaaugud aias.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse sellest. Aga ma kunagi ei saa millestki muust pihta hakata kui ma tee enne seda statementi. Et noh, lappab, aga sadulas.


Me lähme palmi alla. Seekord on hoopis teistmoodi. Ma ei ole viitsinud mitte midagi ( peale lennu ja magamise) vaadata, otsida, planeerida, sest mul on jumala savi. Kuhu me läheme ja mida me teeme. Hotellis on bassein ja jõusaal ja vähemalt hommikul  antakse piiramatult süüa, sooja lubatakse +25, viimati maksis vein alla euro liiter ja seltskond on selletagi suurepärane. Ja mind ei huvita mitte ükski muuseum ega varemed ega isegi mitte  looduse imed ja asjad. Eelmine reis õpetas seda, et liigne etteplaneerimine viib asjad rappa. Üleeelmine õpetas, et mitteplaneerimine viib asjad rappa. Igal juhul maksad üle ja kulutad mõttetut aega. Aga see on probleem ainult siis kui sa muretsed sellepärast. Kui on yolo siis on lihtsalt kogemus ja värk.
Absoluutselt iga reis läheb mu aju puhkuse rezhiimile umbes eelviimasel päeval. Mis on lollus ja raiskamine. Enne ma lihtsalt ei saa oma mõtetes rattalt maha. Seekord ma juba olen täiega rattalt maas ning katsun mitte sinna alla jääda. Seekord seda muret ei ole, et ei oska olla.  Ma ise ka ei saa aru miks, miks see tahtmatuse tunne on, kui ma objektiivselt vaatan, siis ma ei ole mitte kuskilt enam üle tõmmanud. On kuidas on, aga üle tuleb sellest saada. Sest mai kuu ja suvi ja peab hakkama üle tõmbama ja praeguses olekus ma siin ei tõmba midagi.


Neljapäev, aprill 12, 2018

"Superemme, sa oled super, emme!" "Lihtsalt super!" Ja ovatsioonid ei lõpe.

Ei keetnud makarone, spidermani pidzhaama ostsin.

Kiida lolli, siis loll teeb. Ma pingsalt ketran peas, mida ma veel võiks OSTA, et olla super ka teisele. Sest päris hea on olla superemme vahelduseks näägutavale, kavatavale, käskivale, laskvale, sundivale, väsinud ja tigedale. Lihtsalt super!

Pühapäev, aprill 08, 2018

Arusaamatul kombel olen väsinud, koguaeg, hommikust õhtuni. Ja ma ei saa hästi aru, kas see on sellest, et ma ise seda ju tahangi, ma teen kõik selle nimel, et olla õhtuks väsinud. Või on see hoolimata sellest. Et kas peaks olema mures või olema rahul? Et ei ei ole ainult "tükk tühja tööd tehtud". Ikka võib ju rahul olla, et vanad puud lõigatud ja põletatud, et väiksed puud saavad õhku ja päikest ja et suured puud saavad lämmastikku ja  toitu.

Jää on läinud, saab kuiva jalaga ujumas käia. Ja nokamütsiga jooksmas. Lill ju!

Shopahoolik. Ma valmistun suveks ja selleks kõigeks, milleks tuleb valmis olla.

Need pakid ja asjad. Ostsin metallist pulga. Peaaegu oleks Eestist ostnud, juba olin maksmas, aga siis tegin väikse uurimustöö ja sada euri puhtan käden. Aga see pulk, see annab niipalju võimalusi.
Ratta muidugi ka, aga see on ju tavaline.


Sest 3h trennis käimise asemel 45minti ja tehtud. Ostsin kangi, päris metallist, hunniku ketastega,  triibuga dressides Olegilt, kes elas emaga paneelmaja 3.korrusel. Abivalmilt tassis mulle kangi autosse, muretses veel, kuidas ma selle üles saan. Õnneks käib kang lahti ja õnneks mul on abikaasa ja kuna ma siin juba seda kangi ostsin, siis ilmselt ma natuke ise jaksan ka ja päris tegelikult pole seda vaja üldse kuhugi üles tassida. Aga elus ükski eestlane poleks seda küsinud. Pani korraks mõtlema.



Kolmapäev, aprill 04, 2018

Kassu:"Ma tahan suvel ka lasteaias käia, kas ma võin?"
Mina (umbusklikult, sest ega sa praegu ka päris valutult ja naerusuiselt sinna ei lähe, samas lootusrikkalt, et noh, rohkem aega ja vähem planeerimist ja oh kui lihtne oleks): "Ikka tohid, aga miks sa tahad?"
Kassu (õnnelik ja kõrvuni suufa):"Siis saab nokamütsiga käia!"

Noh, kes ei tahaks onju :)

Ma saan täna tavaari, kullerid, postipakid särgid värgid. Et asi oleks tasakaalus, siis samavõrra ma neid saadan ja postitan ja vean laiali ka.