Eluke veereb ja lappab endiselt. Ma olen võtnud eesmärgiks igapäevaselt lugeda midagi kasulikku. Ja vähendada ebakasulikku, scrollimist. Sest väiksed asjad kuhjuvad lõpuks suureks hunnikuks. Et kas sa tahad oma ellu hunnikut kasulikku või hunnikut *****? Suhtlemisel ja suhtumisel ju ka, ikka need naelaaugud aias.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse sellest. Aga ma kunagi ei saa millestki muust pihta hakata kui ma tee enne seda statementi. Et noh, lappab, aga sadulas.


Me lähme palmi alla. Seekord on hoopis teistmoodi. Ma ei ole viitsinud mitte midagi ( peale lennu ja magamise) vaadata, otsida, planeerida, sest mul on jumala savi. Kuhu me läheme ja mida me teeme. Hotellis on bassein ja jõusaal ja vähemalt hommikul  antakse piiramatult süüa, sooja lubatakse +25, viimati maksis vein alla euro liiter ja seltskond on selletagi suurepärane. Ja mind ei huvita mitte ükski muuseum ega varemed ega isegi mitte  looduse imed ja asjad. Eelmine reis õpetas seda, et liigne etteplaneerimine viib asjad rappa. Üleeelmine õpetas, et mitteplaneerimine viib asjad rappa. Igal juhul maksad üle ja kulutad mõttetut aega. Aga see on probleem ainult siis kui sa muretsed sellepärast. Kui on yolo siis on lihtsalt kogemus ja värk.
Absoluutselt iga reis läheb mu aju puhkuse rezhiimile umbes eelviimasel päeval. Mis on lollus ja raiskamine. Enne ma lihtsalt ei saa oma mõtetes rattalt maha. Seekord ma juba olen täiega rattalt maas ning katsun mitte sinna alla jääda. Seekord seda muret ei ole, et ei oska olla.  Ma ise ka ei saa aru miks, miks see tahtmatuse tunne on, kui ma objektiivselt vaatan, siis ma ei ole mitte kuskilt enam üle tõmmanud. On kuidas on, aga üle tuleb sellest saada. Sest mai kuu ja suvi ja peab hakkama üle tõmbama ja praeguses olekus ma siin ei tõmba midagi.