Kolmapäev, september 24, 2014

Tunne on nagu oleks peol käinud, palju joonud, teinud asju mida ei taha mäletada ja kell 6 voodisse taarunud ja ärganud poolest lõunast. Ainult et ei ole, ainult et  mingit pidu pole olnud ja ei tule ka mujal kui ainult eneses. Ei taha ka. Tahaks magada hoopis, no näiteks kaks tundi järjest ja nii isegi mitu korda. See juba oleks midagi. Nii et keegi ei ripuks mu küljes, ei taoks mind jalgadega kõhtu, ei peksaks mind kätega näkku ja ei hädaldaks mu kõrva ääres. Kui ma öösel kella vaatan ja ühel imepäraselt kaunil ööl avastan, et viimati vaatasin ma neid helendavaid numbreid no näiteks 4 tundi tagasi, siis ma hakkan vist õnnest nutma. Seni üritan kõigest väest mitte nutta, sest kõik läheb ju mööda.

Esmaspäev, september 08, 2014

No näed, ongi otsas. No ma ei oska. Mis siis, et õhtuti on selline tunne, et ...ma ei teagi, selline nagu olema vist peab kui titt on nõus voodis olema ainult nii, et mina kõrval olen. Aga ma ei taha kell 9 titega  magama minna. Issand kui palju aega mul oleks, kui titt jääks ise kell 9 magama. Ta ei peagi ise jääma, ma võin panna, aga ta võiks magama jääda. Oleks terve maa ja ilm.  Aga mis siis.

Igatahes on olla parem, kui su päevatöö on natuke rohkem kui 2x soe söök laual, purk marineeritud kurke ja kauss körti kanade nokkade ees. Rõõmus titt pealekauba. Las tuleb stress, las tuleb päästekas ümber vöö ja las olla see neetud puru sellel neetud põrandal. Ma olen ju laisk, ma lihtsalt ei viitsi päev läbi toimetada, hoidistada, koristada. See on küll tore jah, aga kui ma hetkeks peatun ja mõtlema jään, siis see on lihtsalt nii mõttetu, et kass tuleb peale. Ma tahan ekraani taga istuda ja teha midagi natuke vähem mõttetut. Ainult natukene. Eks näis kuidas kulgeb, üks juba köhib ja üks on koguaeg tööl ja üks ei viitsi öösel magada. Aga see ei loe, sest ühe keel ei paindu ütlema:"olen titega kodune ja jah rahul sellega".

Aga titt on nunnu, kuidas see küll meelest ära vahepeal sai minna. Aga ongi hea, nüüd on selline tunne, et oleks avastanud Ameerika kui vaatad neid helesiniseid narevaid silmi. Ja need vaatavad vastu ja saavad aru küll kes sa niisugune oled.

Rohkem pole aega emotseda, sest jah, ma pean tööd tegema. Seda mu keel paindub ütlema :)