Käisin jõululaupäeva hommikul koertega metsas, puud olid lumised ja see kõik oli alles värske ja uus. Hinge võttis hardaks, ootusärevus oli sees. Kodus oli laud kaetud, praad küpses ahjus, kuusk säras tuledes. Taldrikuid tuli panna  vähem,  vähem kui tavaliselt,  vähem kui juba nii palju aastaid on olnud. Ja mitte ainult üks vähem. See teeb kurvaks, elu oma loomulikusega, oma paratamatusega lööb hetkeks jalad alt. Aga kui meenutada jääb ainult head, kui kahetseda jääb vähe, kui ainult seda mis alati, nagu kõigil vist. Et äkki oleks võinud....sagedamini, rohkem, olla ja näha.  Aga nii see kord juba on. On olnud ja on edaspidi.  Aga laud oli ikka kaetud. Ja ootus oli hinges, et nad tulevad. Need  inimesed. Ja terve tuba saab neid täis. Ja juttu on jälle niipalju, et ei jõua ära kuulata. Ja vastu vaielda. Vähemalt ei ole vaikus. Ma loodan, et kunagi ei ole lihtsalt vaikust, sest see on kõrvulukustav.


Nüüd on nädal möödas. Ja jälle ma käisin metsas. Lumi lörtsus saapa all. Raske oli kõndida, päike loojus ja liiga soe oli. Hommikul ehitatud lumekindlus on vajunud väiksemaks, õnneks lipp veel lehvis. Ei tea kas peab järgmise aastani vastu. Lumekuulid, suusarajad ja kelgujäljed  olid hoopis ära kadunud. Aga oli vahva. See on alles.

Uusaasta lubadused, vana aasta kokkuvõtted - ah liiga tüüpiline, liiga tavaline. Läheb edasi, sest kõik on ju suurepärane. Aitab vast sellest emotsemisest, reaalselt on asi nii - titt, see kasvab liiga kiiresti. Juba on tal jalad all, tudisevad, värisevad, aga kes kord püsti on tõusnud, ei lepi enam kõhuli olemisega. Kukub ja tõuseb jälle. Öösel ärkab tihti, aga ma olen teinud rahu sellega. Kui nii siis nii,  kõige olulisem on öösel magada, kes magab, suudab ka päevaga toime tulla ja mitte toimetulevaga pole jälle midagi peale hakata, ei kellegil. Kõik laheneb iseenesest. Ja kasvab niikuinii liiga kiiresti. Seda ma juba kirjutasin jah? Eks ta  armas ole ju ka, kui kaisus nohiseb. Või jalaga mind näkku  tambib ja juustest tirib. Aga ma kannatan ära, sest emad ju teevad nii. Ja on veel õnnelikud ka.

Igast päevast tahaks kirjutada, niipalju tahaks mäletada ja meelde jätta....aga päriselt ei ole aega. Praegu juhtumisi on, sest kõik teised magavad ja mina ei maga keset päeva. Ja mis ma siin ikka vana aasta viimasel päevl enam rapsin, asjad pakkisin kaasa,  silmad värvisin ära ja porgandikangid lõikusin valmis. Paras aeg heietada.  Enda ümber näen läbu, põrand on värvine, külmkapp on keset tuba, tugitoolid on esikus, toru otsad turritavad seinast....Aga see kõik saab varsti korda.Ja siis on parem, parem kui varem.

Noh, mis ma ütlesin. Roomab nagu üks titt kuagi. Näpud said ka tordiseks. Mõlemil.

Täna oli see öö, see imeline öö, üks hetk oli kell 23.52 ja järgmine kord olid numbrid juba 4 ja midagi peale. Mina magasin, beebi magas, no teised muidugi ka, aga see pole uudis.  Ma ei näe, et vihma sajab, minumeelest on ilm imeilus.

Kassul tuleb homme sünnipäev, sellel puhul tahaks kirja panna kui imeilus ta on, kui  pehmed on ta põsed, kui hästi ta lõhnab, need väikesed käed, mis mu nägu patsutavad, need pisikesed varbad.. Et see kunagi meelest ei läheks. Ausalt kõige nunnum titt peale Karolini.  Pikkust on 73cm ja raskust 8.1kg, lõug on koguaeg ilane, kilkab, naerab, jutustab, keerleb, pöörleb, jõnksutab neljakäpakil ning vaikselt hiilib oma matilt minema. Naudime seda aega kui saab veel paigal olla ja ei pea ise järel jooksma ja asju käest kiskuma, no nii paar päeva veel. Sellepärast ma täna seda kirjutangi, sest täna ma veel saan.  Peseb põrandat, kriiskab nagu kajakas, patsutab ja matsutab,  ujub, kui viiakse, sööb kui antakse ja kas ma juba ütlesin, et hirmus nunnu on ka. See ei ole tegelikult päris õige sõna, aga ma ei tea ka mis parem oleks, ta lihtsalt on nii vahva, et igakord kui vaatan, siis tundub nagu esimest korda näeks, ikka paneb imestama. Ah see ongi selline asi, mis tittedega kaasas käib, loodus noh. Lihtsalt tore on.

Ja et ikka hingelt ära saaks.  Sest ühest küljest on nii parem, teisest küljest  kindlasti mitte.  Võiks ju salajas hoida. Mina ja mu suur suu, kõik on vaja välja paisata. Aga ma olen isekas, tahan, et kergem hakkaks.

Ma pole saanud olla ideaalne, selline nagu tahaks ja olema peaks. Et kõrvalt vaadates poleks piinlik.
Oli vaja kõigest seda ühte ööd. Nüüd ma saan aru, mis tunne on olla tavaliselt. Et kui kerge on olla nii. Mitte olla ärritunud, kohe ärritumas või üritada teeselda teiste huvides, et ei ma ei ole ärritunud. Nüüd ma võiks ka öelda endale selle kuldse nõuande, mida ainult kuulnud olen siiani -  ära ole siis nii, ole parem naa, ei pea olema nii, ja ära siis söö., no miks sa oled nii, ole ikka naa.  Et ma saan aru, aga ikkagi, ära ole. Ei, ei sa ei saa aru. Praegu ei saa isegi. Aga mäletan, noh sest see oli alles ju eile. Ütle joodikule, et ära joo, depressiivsele, et ela ometi,  ratastoolis mehele, et mis sa istud, tõuse, sära ja kõnni. Lihtne. Kas sa ei taha või sa ei SAA?

Lissabon

Ma olen vaimustuses. Sellest, et mulle mõni suur linn meeldib. Eriti, et see meeldis meie peres kõigile. Tavaliselt ei meeldi. Kellegile. Tavaliselt on liiga palju inimesi, liiga lärmakas, liiga kitsas ja liiga vähe õhku. Seekord oli ka. Aga meeldis. Isegi titele meeldis. Ta ei öelnud midagi, aga kui titt on rahul, siis talle järelikult meeldib. Ja õnneks see ei olnud minu titt, keda lennukis pilguga maha tõsta taheti. Minu titt  magas või arvas, et tormis maandumine on mingisugune asjaga kaasas käiv tasuta meelelahutus  samal ajal kui ümberringi oksekotid täitusid ja kõrvad valutasid :) .

Karastusime ookeanis,  pahkluuni vihmavees, killukeses päikeses, tuules, rahvasummas, trammis, rongis, metroos, trossidel rippuvates putkades,  väljasurnud linnatänavatel, ülerahvastatud linnatänavatel, treppidel linnatänavatel, liftides linnatänavatel, väga kitsastel linnatänavatel ja  linnatänavatel, mille kalletel oli raske isegi niisama seista, rääkimata käru lükkamisest. Jäime luku taha ja eksisime ära. Oli palav, oli külm, oli märg,  olid sõbralikud inimesed, olid abivalmis inimesed, olid lärmakad inimesed, olid suussulavad road, olid mesimagusad mangod, kuhjas puuviljaletid, oli jäätist, palju jäätist, ja need koogid, liiga odavad, liiga suured, liiga palju ja liiga magusad, kohvi, burkse,  kalu ja mereande nii taldrikul, lettidel kui akvaariumis, oli loomi ja linde ja puid ja merekarpe, liiva ja kive, kõrgeid kirikutorne ja mäenõlvadel kinlduseid.  Kohati räämas ja vana,  samas nii lummav ja ilus. Soe öine õhk nagu augustikuus. Piisav, et olla palja varbaga.Pilte sai liiga vähe.  Kummaline,kuidas selle sagina keskel on aega küll, kõigil, nii meil kui neil. Kuidas meil on kõik pealtvaadates nii rahulik aga aega on nii vähe, vähemlat meil,  alati. Kaasa sai sellest kõigest liiga vähe. Nagu alati. See kõik ununeb, nagu alati. Raske on olla vastutustundlik imetav ema kui vein on odavam kui vesi. Eriti olles sisimas ravimatu veinihoolik. Kummalisel kombel rohkem und kui viimase 5 kuu jooksul tavaks on saanud. Ja see beebi ja see laps ja see mees,  peaaegu ideaalsed ja mina, kaugeltki mitte.

Kõik oli nii odav või vähemalt mitte kallis,  samas raha läks  nii palju nagu oleks kõik väga kõrge hinnaga olnud.

Ma tunnen, et ma olen targem. Palju targem.  Et ma nüüd tean. Et ma järgmine kord oskan.Kes kodutööd ei tee, see  maksab liiga palju. Kes suud lahti ei saa, see maksab liiga palju. Eurosid, tunde, närvirakke.

Kirjutasin pika hala, sellest kuidas ma ise olen kõiges süüdi, oma täiesti ebavajaliku stressiga, aga ah....jura ma ütlen.

Päriselt, on ju imeline. Ilm on imeline, beebi on imeline,  tark laps on imeline, abikaasa on imeline. Vaata ümberringi, hinga seda õhku, nuusuta seda sügist. Issand, see on ju imeline. Kellegil ei ole parem, kellegil ei ole kõike korraga, igaühel on oma.  Jälle hakkas häbi enda pärast

Varahommikune kolmkõne -
Osalised: AA - armastav abikaasa, TL - tark laps, ZI-zombi ise, NB- nunnu beebi

AA - aga maga siis ise ka kui NB tuttu läheb
ZI - ma ei taha ja ma pean ühe töö asja valis tegema
TL- no näed emme, sa ei oleks pidanud ikka beebi kõrvalt tööle hakkama, siis sa ju saaksid magada
ZI - Nutikas lutikas oled :). Saaksin, aga ei tahaks ikkagi.

Öö on kohutavalt pikk, kui sa vaatad abs iga tund kella. Ma ei kavatse veel pool päeva takka otsa voodis veeta.

Ah, ega tegelikult pole hullu midagi. Lihtsalt laps on tark. ta viimasel ajal paneb mulle kogu aeg ära. Tänased sõnad:"Ma saan aru, et sul on palju teha ja sa oled väsinud, aga sa ei pea nii närvis sellepärast olema". Jah, õigus kullake. Ja endalgi hakkab häbi. Ja ega ma ei olegi, päriselt. Ja mitte sellepärast. Ma olen närvis alati  ainult sellepärast, et mul on oma söömishäire ja see häirib mind. Et ma ei kontrolli seda kui ma ei jaksa olla. Ja ei hävita seda kui ma ei jaksa olla. Tahaks seda lihtsalt jagada, kurta, loota kellegile teisele vahepeal ja eks ma vahepeal ju saan ka, aga öösel ja õhtul ma olen üksi oma tunni ajaste vahedega (või noh mitte päris üksi  eks :) ) . Ja see öö on pikk.

Jah, tegelikult ma ei ole närvis, ei ole kindlasti mitte beebi peale pahane, et ta ei oska. Ma arvan, et see on minu enda süü. Sellepärast, et ma olengi selline, sellepärast, et ma olin selline  stress terve raseduse, sellepärast, et ma näen neid pool tühje klaase alati ja seda, kuidas midagi on puudu. See, mis tegelikult on, see kui imeline kõik on, seda ma mõistan mõistusega, aga see teine pool, see pole kunagi rahul. Ma tahaks selle kinni keerata kuidagi.  Ma olen piisavalt teaduslikke ja "teaduslikke" artikkleid lugenud, et uskuda jah, ma olengi selle ise tekitanud kuidagi. Oma negatiivsusega. Sellega, mida mõistus ei suuda kontrollida. Nüüd helbin oma suppi, või mis mina, Kassu vaesekene helbib seda suppi. Oh geenid geenid. Sellekohta on ta ulisegi hästi välja kukkunud, sest päevad on ju meil imelised ja ega öösiti ta ka ei röögi. Tegelikult on ta täiesti tavaline imeline beebi.

Aga päriselt, on ju imeline. Ilm on imeline, beebi on imeline, see tark laps on imeline, aa on imeline. Vaata ümberringi, hinga seda õhku, nuusuta seda sügist. Issand, see on ju imeline. Kellegil ei ole parem, kellegil ei ole kõike korraga, igaühel on oma.  Jälle hakkas häbi enda pärast

Tunne on nagu oleks peol käinud, palju joonud, teinud asju mida ei taha mäletada ja kell 6 voodisse taarunud ja ärganud poolest lõunast. Ainult et ei ole, ainult et  mingit pidu pole olnud ja ei tule ka mujal kui ainult eneses. Ei taha ka. Tahaks magada hoopis, no näiteks kaks tundi järjest ja nii isegi mitu korda. See juba oleks midagi. Nii et keegi ei ripuks mu küljes, ei taoks mind jalgadega kõhtu, ei peksaks mind kätega näkku ja ei hädaldaks mu kõrva ääres. Kui ma öösel kella vaatan ja ühel imepäraselt kaunil ööl avastan, et viimati vaatasin ma neid helendavaid numbreid no näiteks 4 tundi tagasi, siis ma hakkan vist õnnest nutma. Seni üritan kõigest väest mitte nutta, sest kõik läheb ju mööda.

No näed, ongi otsas. No ma ei oska. Mis siis, et õhtuti on selline tunne, et ...ma ei teagi, selline nagu olema vist peab kui titt on nõus voodis olema ainult nii, et mina kõrval olen. Aga ma ei taha kell 9 titega  magama minna. Issand kui palju aega mul oleks, kui titt jääks ise kell 9 magama. Ta ei peagi ise jääma, ma võin panna, aga ta võiks magama jääda. Oleks terve maa ja ilm.  Aga mis siis.

Igatahes on olla parem, kui su päevatöö on natuke rohkem kui 2x soe söök laual, purk marineeritud kurke ja kauss körti kanade nokkade ees. Rõõmus titt pealekauba. Las tuleb stress, las tuleb päästekas ümber vöö ja las olla see neetud puru sellel neetud põrandal. Ma olen ju laisk, ma lihtsalt ei viitsi päev läbi toimetada, hoidistada, koristada. See on küll tore jah, aga kui ma hetkeks peatun ja mõtlema jään, siis see on lihtsalt nii mõttetu, et kass tuleb peale. Ma tahan ekraani taga istuda ja teha midagi natuke vähem mõttetut. Ainult natukene. Eks näis kuidas kulgeb, üks juba köhib ja üks on koguaeg tööl ja üks ei viitsi öösel magada. Aga see ei loe, sest ühe keel ei paindu ütlema:"olen titega kodune ja jah rahul sellega".

Aga titt on nunnu, kuidas see küll meelest ära vahepeal sai minna. Aga ongi hea, nüüd on selline tunne, et oleks avastanud Ameerika kui vaatad neid helesiniseid narevaid silmi. Ja need vaatavad vastu ja saavad aru küll kes sa niisugune oled.

Rohkem pole aega emotseda, sest jah, ma pean tööd tegema. Seda mu keel paindub ütlema :) 

Võitlesin mis ma võitlesin, aga jagu see lõpuks minust sai. See titega kodune olemine. Tunnistamine, et see on tegelikult okei ja ma võin seda endale lubada. Et tegelikult ei pea jooksma nagu arutu ringi ja ennast kasulikuks tegema. Et võidki keset päeva titega peegli ees tantsida, mis siis, et teised on tööl. Ja kui titt magab võib ühe peaaegu kohvi juua ja niisama olla. Sest kõik on valmis, põrand on puhas, hoidis on purgis, söök on soe. Ei mingit suuremat eesmärki, ei mingit linnukest kuskil kirjas. Olla tavaline, lihtne. Ainult natukene ja praeegusel hetkel. Sest see kõik läheb mööda enne kui ma arugi saan. Ja siis on kahju. Ma tean, sest see kõik on juba korra juhtunud.

Aga muidu, kus on inimesi, seal keeb elu. Või mis ta ikka niiväga keeb,  hea, et natukenegi podiseb. Tühjas potis poleks sedagi. Ja millest ja kellega me siis küll räägiksime.

Ma ei käi praegu küll tööl, aga söögi toon sellest hoolimata lauale :)

Mis see tähendab kui pole aega heietada? Et on kiire. Järelikult on huvitav. Või noh vähemalt mitte väga igav :)  Tegelikult on pidur peal, sest ma liigun nagu vana inimene. Lõbustused on ohtlikud. Eriti kui koba olla. Ja mina seda olen. Laps on samasugune, sellepärast ma kanaema olengi. Ma tean, et kui on võimalus kukkuda, siis ta kukub. Seekord kukkusin ise. Kah oleks pidanud ette aimama.  On ju elu ilus kui suurim probleem on, et  tahaks hirmsasti joosta, hüpata, kangi tõsta, kummardada, labidat visata, aga ei lasta.

Titt sööb, magab, naerab, kakab ebasobival ajal ebasobivas kohas ja on ise kõige selle juures nii uskumatult nummi.

Mees käib paadiga sõitmas. Ise ütleb, et käib kalal. Aga see ei ole kalal käimine kui kala ei tooda, see on paadiga sõitmas käimine.

Kuur on puid täis, maasikaid on sügavkülm täis,  neid mädasid ja rohutuuste on terve vaovahe ka täis, hetkel on  hoov on laste naeru täis, nüüd ja edaspidi on terve õu päikest täis ning mõnda aega on kuuseoksi  kõik kohad täis. Aga need ei paista välja.  Muru on niidetud ja maja ei ole väga segamini.  Käed on rikutud, aga see mind eriti ei häiri.  Mul on kõht  lillkapsast ja kartulit täis, ma sain seda süüa peaaegu soojalt. Pärast tegin ühe moosi saia ka veel salaja. Tegelikult sepiku, valge sai oleks juba liiale läinud. Jäätist peab ju ka veel sööma. Ja ma ei taha täna enam midagi  teha ega kuhugile joosta. Vist.

Kaalusin ja mõõtsin  tite ära, tervelt 6kg ja  60cm. Nautigu aega, mil kaalutõus on puhas rõõm :)

Elu on seiklus.Vähemalt üks nädal oktoobri kuus.  Ja mõtlemine on liiast. Tavaliselt laheneb kõik iseenesest. Ise peab rahulik olema. Hakkan kohe harjutama, kuidas saavutada zen olek  olukorras kus titt kisab ja terve lennuki täis rahvast tahaks  mind pilgugsa tappa. Ma loodan, et ainult pilguga.Ja me maandume Lissabonis. A vida é uma aventura. Minule see ei ole muidugi selline seiklus, et pidu üle pea ja meri põlvini, aga ma olen juba sellises eas kah, et ma oskan hinnata värske olemisega hommikust jalutuskäiku, lükates enese ees tite käru ja tundes palgeil sooja ja mitte kuuma Lõuna-Euroopa päikest. Saab ehk  head süüa ja mõne sõbraliku naeratuse kah, siis võib ju rahule jääda. Veini tarin kohvriga kaasa ja joon kunagi hiljem.

Nooled põlema, vibud vinna ja läks!

Elu on hea, oleks rohkem raha ja väiksem söögiisu oleks ideaalne. Aga no kellel see ikka on eksole. Nädala sündmus on see, et ma käisin trennis. Igal lollil ikka oma lõbu. Aa, ja eelmise nädala oma oli see, et ma sain uude kümnendisse ning ma läksin sinna koos pere, heade sõprade, kringli ja laialt naeratava titega.

Elu on täis ootamatusi. Miski pole jääv. Kõik kulgeb omas rütmis ja korraga on ainult üks paks triibuline kass trepil. Ja maja ise on tühi.....

mees ehitas terrassi

ja naine käis pärast sünnitamas.

mõlema tulemusega võib rahule jääda.

Et inimesel pole ka muud teha kui hädaldada. Liiga palju vaba aega on. Selle asemel, et hetke nautida, sest hetked - need ei kesta igavesti.  Aga no nii palju on, et lausa piinlik on nende ees, kellel seda pole. Aeg endale ei tundugi nii ahvatlev kui see kestab terve päeva. Mis seadus see selline on ja kes see hull selle välja mõtles,  mis keelab tööd teha või õigemini palka saada?  Aga tegelikult ongi hea, ega ma enne ei saanudki aru, et tööstress oli. Aga oli, päris suur oli.
Huvitav kas rahaga oleks ka nii, et kui oleks niipalju, et ei jaksaks maha laristada, siis see oleks pigem tüütu. Et siis ei oleks päeva kõrghetk, see kui saad kaltsukast 4 normaalset asja, maksad 2 eurosega ja saad tagasi ka veel.

Minu egotsentrilise heietuse vahele võiks mainida ka, et ilmad on ilusad ja töö käib. Seda siis, kui nendel, kellel pole päev otsa aega niisama olla, on mingi vaba aeg. Väliköögis saab nüüd käsi pesta ja raadiot saab kuulata nii, et pikendusjuhe ei lookle keset hoovi. Maja ees on vundamendil ilus kate. Ja terrassi ehitus on alanud.

Üldiselt ma võiks sünnitama minna.  Noh, et elu oleks põnevam või nii.

Tunne, nagu oleks suvepuhkus. Mõningate takistustega.  Avastasin, et saan juba tenkud päris hästi jalga ja ei togita kah enam otse ribidesse. Nii võiks ju täitsa isegi olla veel. Sest hea rahulik on ja sellega harjub üllatavalt kiiresti. Isegi see näriv hääl on sumbunud, ma ei kuule enam, kuidas ta käsib mul teha midagi suure plaani heaks.

Mul hakkab kõik meelde tulema. Näiteks see, et tundub väga oluline igapäev põrandaid pesta. Samas on see nii tähtsusetu ja ajuvaba, no milleks ometi seda tegema peaks. Tegelikult peaks need põrandad hoopis ära vahetama. Aga kummardamine ei ole praegu mingi naljaasi, seega ma vist jätan selle plaani katki. Mitte, et  see plaan üldse kunagi oleks sisaldanud seda, et mina seda vahetamist teen.   Dekreet algas nädal tagasi, sisuliselt  läks nagu alati ja algas nädala lõpus, aga muidu olekski liiga palju. Kuidagi uskumatult vabastav tunne on, kui ei ole midagi pooleli, kui oled niisama ja ei tunne süüd, et ei tee midagi kasulikku või kasumlikku selle ajaga. Tegelikult tunnen süüd küll, aga mitte enam enda ees. Et pühapäev hakkabki nii, et ei tee mitte midagi. Peale söömise. Ja esmaspäev ka.

Soovidega tuleb ka ettevaatlik olla. Keegi pani pooled kanad pihta. Või mis pihta panemine see ikka on, kui nad ise lõvi lõugade vahele ronivad. Ja välja ei oska ronida. Terve karjaga.  Asi on selles, et see kukk on  lihtsalt nii loll. Mehed noh.  Ja mul on tegelikult śalaja hea meel ja vbl tuli see vabanemise tunne hoopis sealt. Ise muidugi oli vaja enda elu raskeks teha ja mõelda, aga ju ma lihtsalt ei oska teisiti. See ei ole 15 min päevas, see on terve päev mõtlemist. Ülemõtlemist.  Ja enam seda ei ole.

Laps oskab rattaga sõita, pidurdada ainult ei oska. Ta enne sõidab kraavi, hüppab hoo pealt maha, kukub niisama või sõidab kuskile otsa, aga jumala eest, ei pidurda. Sest ei tule meelde. Ujuda peaaegu oskab. Kirjutada, lugeda, arvutada - ikka paneb veel imestama.

Uudiseid ei loe, sest ei taha. Ei taha teada midagi. Sest see on lihtsalt nii ajuvaba kõik.

Elu on üldse kummaline. Kusagil kellegi teise elu tundub alati parem. Vaatad  ja kadestad. Aga seda teistpoolt  ei tea või ei pane tähele ja vaatad sellest lihtsalt mööda. Sest seda  ei tahaks. See rikuks selle ilusa osa ära. Ja niimoodi koos sa seda ka ei taha. Siis äkki ongi hea, et on nii nagu on. Liiga filosoofiline. Lähen teen parem midagi ebavajalikku. Põrandad on ju jälle mustad.

 

Ma tõmbasin eelmine nädal kardinad ette. Et päike sisse ei paistaks. Ei ole midagi nõmedamat kui soe märtsi päike sel ajal, kui kuidagi toast välja ei saa. Selline see lapsevanema elu on, aeg oleks ära harjuda. Aga õnneks kõik läheb mööda ja ma ikkagi nägin sillerdavaid lained ja kollast liblikat, niiet tegelikult on kõik suurepärane.

 Ma küll ei salli neid kõhupilte, aga ühe ikka tegime, sest K käed ulatuvad mulle vaevu ümber.Ma ei tea kuidas see titt kavatseb veel 6 nädalat kasvada, ei mahu ju.

Peale sööki on halb, enne sööki on halb, istuda on halb, selili on  halb, külili on halb ja jube halb on, et jope lukk ei lähe kinni. Aga muidu on kõik ilus ja tore.

Tegelikult ma oleks tahtnud panna pilti, kuidas suure kõhuga naisterahvas sellega sõidab, sest see oleks asjadest reaalsema ettekujutuse andnud. Aga keegi ei pildista mind ju.Tegelikult ma loodan, et K-le hakkab see samapalju meeldima kui mulle. Kui ta ükskord selle asja käppa saab :)

Vingumine meeldib rohkem

Mind ajavad paljud asjad närvi. Lihtsalt tahaks, et maailm korraks seisma jääks ja kõik hakkaksid minu moodi mõtlema, sest nii on ju ainuõige, kuidas te sellest aru ei saa?
Mind ajab närvi et:
*)Emal on seagripp. Kaks halba valikut - sure koju ära või saa haiglast seagripp.
*)Teisipäevaga sai mu kõhuviirus mööda, aga mul ikka iiveldab kui ma midagi söön. Täna on reede. Tarmol see jant algas alles kolmapäeval ja tal juba eile ei olnud üldse enam paha. Tore muidugi, et kellegil hästi läheb, aga las ma tuletan meelde, see on mul juba kolmas kord see hooaeg ja mul niikuinii oli terve sügise s*** olla, kaua ma pean kannatama?
*)Mul on väga, väga raske sokke ja saapaid jalga panna. Kuidas need päris paksud suudavad, päevast päeva, aastast aastasse?
*) Ja külge keerata. Ja ma ei saa selili olla ja sellep hakkab mul taguots öösel valutama sellest külitamisest.
*)Ma ei saa istudes ennast kössi lasta, saan kohe jalaga ribidesse, istu siis 8+h pulk sirge seljaga või lainurga all arvuti taga. Mõnus eks.
*)Ma vist ei saa enam trenni minna. Mitte et ma ei tahaks, mitte et ma ei jõuaks, aga ma ei saa enam hästi sellel kuradi kangil kettaid vahetada, sest noh, see kang on põrandal. Ja ma ei saa hästi asjadega toimetada, mis on põrandal.
*)Kui sul iiveldab ja on halb olla, siis sa ei taha näha järgmist pilti kanalas - vähemalt 10 muna on sita sisse lastud, sest pesakorv on täis, toidukausid on täiesti tühjad, tähendab see söök, mis sa 48h tagasi panid oli neil viimane. Kapsajuurikad mädanevad vees, sest trapp ei tööta ja lollid pardid ajavad vee koguaeg ümber ja keegi, kes kapsast ette viskab, ei korista juurikaid ära.  Lollid pardid on veekraani lahti lükanud ja ühtlane virts on igal pool. Nii võtab nüüd rase kõhugripis naisterahvas ja tassib virtsa välja ja kuiva heina asemele. Väljatassimisel möödud "lõkkehunnikust" kuhu mingis pühas usus on tassitud klaaspurke ja igasugu kile ja plastmassollusi on lendlenud välja poole metsani. Ja ma tahaks karjuda: "mis kuradi asi see siin on ja miks ometi"? Aga ei tee midagi.
*)Mul on küll tunnipalk ja väga tore on, et ma pean sisuliselt ühte asja tegema neli korda, aga siiski. Milleks sisuliselt sarnaseid asju teha eraldi. Meetodid ei ole selleks, et neid 1x kasutada. Ma tunnen ennast lollina, sest kulutatud aeg ei ole võrdelises seoses tulemusega, kus ei paista välja, et ma tegin seda kõike 4x
*)K-ga ei saa poodi minna. Sest ta ei jõua. Ei jõua jalgu tõsta, ei jõua 100m kõndida, ei jõua poes olla. Küll aga jõuab tahta kõike - kommi, jäätist, kohukest, ajakirja, mänguasju, suhkruasendajaga(mis on ainus asi, mis on hullem kui suhkur) nätse jne Ja siis ta jõuab mossitada. Asi ei ole selles, et ta magusat ei saa. Saab küll, iga päev saab. Ehk ei peakski andma, sest suhkur ongi selline, et mida rohkem sööd seda rohkem tahad. Või mis mul siin anda.
*)Internet on lolle täis. Pärismaailm muidugi ka, aga õnneks ma ei kohta neid seal nii tihti.
*)Peaaegu oleks lõpetanud...aga ei - koeral on jooksuaeg...jälle päriselt. Kuu aega tagasi oli ja nüüd on jälle. Ma nägin kindlasti, et on ja eelmine kord oli ka kindlasti. Mis loom see selline on? Muidu poleks midagi, aga ta ulub k-o-g-u-a-e-g.

Ma tahtsin eile hommikul kirjutada, vahelduseks vingumisele, on vahepeal päris hea ka. Et kui metsas ei rassi, siis jõuab trennis käia ja jalutada (prioriteedid paigas eks :) )  ja laps oskab lugeda, mitte ainult sõnu vaid päris lauseid kohe veerib kokku ja peagi oskab ta ka ilma abikateta kimada. Tal on uus läikiv ratas, õppida on küll kergem vana titeka peal. Õigemini meil on kergem sellele järele joosta. Aga lootust on. Ma juba kujutan vaimusilmas ette kuidas me suvel koos käime - mina jooksen, tema sõidab. Titt jääb vist koju, sest kõik ju auto peale ei mahu. Kas keegi palun võiks ehitada meile kergliiklustee või vähemlt sillagi? Väga raske on tervislike eluviise nii harrastada.  Ja K oskab varsti ehk ujuda ka. Juba ta ei karda enam pead vee alla panna.

Ja kõige parem kogu selle asja juures on see, et mul on ema elus. Haiglas küll, aga  kõik saab korda. Seda ainult tänu sellele, et isa ei ole selline "küll kõik läheb ise mööda" vaid pigem käest kinni, emosse minek tüüpi. On ju suurepärane. Perearsti ainus funktsioon on see, et saatekirju ja haiguslehti peab ju keegi kirjutama. Aga see on jälle vingumise teema ja seda ma ei tahtnud teha, sest kõik on siiski suurepärane.


Ja see kõik on suurepärane ka hoolmata sellest, et ma ropsisin eile terve päeva. Jälle. Ma vist üritan mingit kõhugrippi jäämise rekordit püstitada. Midagi peab inimene ju hästi ka oskama.

Vinguda või mitte? Miks mitte? Võib-olla tunneks ennast tavaolekus ka suhteliselt räbalasti. Eriti  kui olen pool ööd üleval olnud, lapse juukseid kinni hoidnud kuniks ta potti "kallistab", vaevelnud juba sada aastat ninakinnisuse käes ja kummitav peavalu annab kerge irvega märku, et põskoopa põletik pole kaugel, selg meenutab oma kangusega, et oksahunnikust on jagu saadud ja puud istuvad ka lõhutult riidas. Selles on ometi killuke võidurõõmu. Ja äkki ma oleks niisama ka väsinud. Ma kohe lohutuseks tellisin endale igasugu asju, kuniks need käes pole võib rõõmu tunda. Sest eks tavaliselt kipub ju nii olema, et iga asi on oma hinda väärt. Lisaks sõin mõõdutundetult küpsiseid ja vahukoort, sest noh, seisus kohustab ja shampust mulle ei ole ju ette nähtud :)

Karolin sai 5. Pidu kestis mitu päeva. Ikkagi 5. Normaalne inimene juba. Ühtegi normaalset pilti ainult ei saanud, sest  mängutoasünnipäevad ei ole normaalsed. See oleks nagu kari ilusates riietes väikeseid ahve oleks keset dzhunglit lahti lastud. No midagi sellist.

Aga võib vist peo õnnestunuks lugeda sellegipoolest.

Mul oli eile saiapohmell. See on tõsi, gluteen on saatanast. Eriti suurtes kogustes. Ma ehmatasin eile täitsa ära, arvasin, et nüüd ongi see käes. No see kus käia ei jõua ja tahaks ainult magada ja diivanilt püsti saamine on omamoodi ettevõtmine. See kuiõue vaadates loodad, et hakkaks vihma sadama, sest siis ei pea ennast välja ajama ja saaks teki üle pea tõmmata.  Aga õnneks läks üle. Täna on peaaegu normaalse inimese tunne jälle. Tahaks vihmas tantsida või kuivas kükke teha (no selliseid poolikuid, mida paksud teha suudavad). 10 nädalat, käkitegu :)

jälle haige...JÄLLLEEE!

K-l algas see nali varem ja kestis põhimõtteliselt ühe öö, seega hea, et tal niigi läks. Mul ei läinud. Väärtuslik õppetund on , et apelsin maitseb tagasi tulles paremini kui suitsukala ja paprika.  Ma ei maganud 2 ööd ja magasin 2 päeva. Ei söönud 2 päeva ja kui mina juba ei söö, siis on asi halb. Hommikul jalad valutasid nagu oleks üle 10a jooksmas käinud, tegelikult tõusin iga 10 min järel istuli või vahetasin külge, higistasin ja külmetasin korraga, iiveldusest ja muudest võludest rääkimata.  Õudne värk ühesõnaga, ei soovita. Kogu huumorist ema juubelist jäin ka ilma. Olla vist tore pidu olnud, mõningate eranditega. Aga mis elu see ilma draamata ikka on. Laps tuli peolt koju sellise kingihunnikuga, et ma hakkasin kahtlema, et äkki ma magasin nädal aega ja juba oligi tema sünnipäev. Ma olin nende eest tänulikumgi kui ta ise, ta mängis nendega terve päeva, ise omaette ja lasi mul rahulikult kudeda. Oh õnnistust.

No igatahes praegu on tunne peaaegu nagu inimesel, isegi tahaks juba midagi teha. Nüüd tuleb pöialt hoida, et teistel ka põhjad peaksid :)

   Ma võiks ka praegu öelda, et see tolmuimeja on ju raske ja seda peab ju vahepeal tõstma, niiet mina seda värki nüüd  mõnda aega ei tee. Tehke ise. Ja ei virise. Ja läheks ise hoopis metsa puid lõhkuma.

Mul  selg valutab, koguaeg. Eile kõndimise ajal ei valutanud, päris hea oli.  Aga see ei huvita mind. Ignoreerimistaktika.

Vahest on tunne, et kui keegi sul selja taga naerab, siis raudselt see käib sinu pihta. Või kui sul on kole müts peas, siis sa tunned kuidas nad kõik vaatavad....Aga ma eelmine nädal nägin päriselt kuidas kõik mind vaatasid, kui ma endale kettaid ette kuhjasin. No need, kes enne näinud polnud. Ma ei tea kust neid järsku niipalju tuli, aga näha oli, et vaatasid. Mul ükskõik kas hukkamõistvalt,  imestades või täiesti ükskõikselt, sest lihtsalt midagi muud hetkel ruumis ei liikunud. Kui saaks ma kuhjaks rohkem.
Nädala kokkuvõte 3x bodypump ja 3xkepikõnd. Krt üks päev jäi vist vahele. Ujumas ei käi praegu, ma ei jõua niigi ära köhida. Metsas kõndimas käies tahaks koguaeg pildistada, seda sädelust, neid härmas puid ja mustikavarsi, päikeseloojangut, Suskat....aga käsi külmub otsast ära kui ma hakkan vahepeal telefoniga susserdama. Ja noh, see on ikkagi telefon, mitte fotoaparaat ja nett on ilusaid pilte täis, mis on tehtud fotoaparaadiga. Ja nagu keegi enne poleks näinud sädelust, neid härmas puid ja mustikavarsi, päikeseloojangut, Suskat. See on  ju iga aasta nii. Ja iga aasta on issand-jummel-kui-ilus.

Ja ma olen kade, ausalt. Nii kade, et krt hinge ei taha ära mahtuda. Ajab üle ääre. Keegi ei keelaks mul sama teha, teha seda veel paremini, unistamise asemel tegutseda, mõne aja pärast vähemalt. Kui ma olen jälle quuen of my castle. Aga mul ei ole seda noh, ma ei teagi mis see on  - absoluutne enesekriitika puudumine, absoluutne enesekindlus, absoluutne usk positiivsetesse tulemustesse (ilma mingi nähtava progressita), absoluutne ükskõiksus. Viisipidamatu muusikaõpetaja - tõesti, miks mitte.  Ma üritan olla alati tolerantne, vältida eelarvamusi, pealiskaudsust, olla empaatiline. Aga aega-ajalt ma siiski kukun selles haledalt läbi.  Sest ma olen kade. Väga kade.


Me ostsime pesumasina. Vana oli...must vist. See on see uusrikaste anekdoot. Aga kui ma pühapäeval ukse avasin ja JÄLLE läbiläppunud voodipesu välja koukisin, kanalisatsiooni hais üle pea, siis mulle aitas. Mind ei huvita, mis filter või asi seal must või umbes on ja kuidas seda parandada. Ma olen seda juba niikaua kannatanud. Muidu ma olen väga vastutustundlik ja töötavaid asju minema ei viska. Isegi aukudega saapaid mitte. Sest noh, kuiva ilmaga kannatab ju käia ka.


26+3. 14 nädalat veel. Kui veab, nagu eelmine kord, siis 12. Tegelikult olekski viimane aeg oma seisust ära kasutama hakata. Laseks end kätel kanda. Aga kes seda enam jõuab. Sellist võimlaust ei pruugi kunagi tulla ja ma loll lihtsalt ei kasuta seda. Nagu eelmine kordki. Ma loodan, et ma titepuhkust vähemalt oskan kasutada mõistlikult, ei ole vaja kohe igalepoole nagu kooli ja tööle ronida. Ah, keda ma siin petan....

Üks kana suri ära. Tal oli juba ammu midagi viga, istus nagu hunnik õnnetust. Eile siis istus nagu hunnik õnnetust veeämbri kõrval loigus. Tõstsin ta hellalt kuivadele heintele ahju äärde aga ta suri ikka ära. Kuigi ausalt mitte just ülearu hellalt - kõigepealt otsisin mingit kaltsu või asja, sest ma oma kindaid ei tahtnud haige kanaga kokku teha ja siis võtsin pool tundi hoogu ja kui ta mul juba käes oli, siis ei saanud ma ust ka lahti ja ta kukkus mul vahepeal tolksti maha. Aga vavevalt see ta olukorda kuidagi muutis - mis läind see läind. Positiivne on see, et vana kari ei oleks lasknud tal niisama maha surra, ikka veriseks oleks enne toksinud. Et uued on ikka jätkuvalt normaalsed. No ja nüüd on neil jälle ruumi rohkem seal.

Tegelikult mul on ausalt neist kopp ees praegu. Praegu on kõige hullem aeg muidugi ka.  Eile läks mul sealt talitamisele terve tund. Osalt muidugi sellepärast, et ma ei saanud ahju tuld esimese hooga alla ja ega nad igapäev kah ei sure, aga no ikkagi. Ma kujutasin sama stsenaariumi ette aasta pärast....no ei ma vist ei taha endale seda lisa risti kaela. Või üldse mingeid ebaolulisi lisariste.  Ma mäletan kuidas iga 15minutit oli arvel ja on asju, mida mulle meeldiks selle 15minutiga rohkem teha - näiteks kükke.  Olen jah pirtsper*e ja ei kavatse sellepärast vabandada

-15c ja vastu hommikusele päikesele

Mul pole enam põhjust halada, et ma joosta ei saa. Sest kõndimine on ka raske töö. Eriti kui seda teha maastikul, üsna kiiresti (no enda jaoks) ja vehkida samas kätega. No täitsa päris. Mage lugu muidugi. Ma olen ju maratoonar. Ma tegelikult sellepärast selle läbi jooksingi, et ma saaks edaspidi seda öelda. Vahet ei ole, kui saamatu ma parajasti või tulevikus ja ükskõik mis alal olen, seda fakti ei saa keegi muuta.

Looderdamisel on nüüd lõpp, ei mingit lõunani magamist, niisama molutamist ega metsas ringi tuiamist. Okei, metsas võib tegelikult tuiata, sest loom tahab ju joosta. Ja kui looma oled kord võtnud, tuleb tema heaolu eest hoolitseda. Minu sisemine loom tahab ka joosta, aga lepib ka kõndimisega. Uue aasta lubadused? Noh nagu ikka - võta kaalust alla :) Kavatsen võtta - kunagi. Tee rohkem, vingu vähem, ole rõõmsam.

Ennast ei ole ilus kiita, väga ei ole põhjust ka. Aga lapsi ju ikka võib. Laps on tubli. Tark ja mõistlik, heasüdamlik pealekauba. Isegi liiga vist.
Ja meest võib ka kiita

Koera võib ka kiita. Hea on temaga käia, ootab paksukest järgi ilusti. Kui kutsud, siis tuleb. Rohkem ma temalt ei tahagi. Teist koera võib ka kiita. Ta ei ulu vähemalt.