Varahommikune kolmkõne -
Osalised: AA - armastav abikaasa, TL - tark laps, ZI-zombi ise, NB- nunnu beebi

AA - aga maga siis ise ka kui NB tuttu läheb
ZI - ma ei taha ja ma pean ühe töö asja valis tegema
TL- no näed emme, sa ei oleks pidanud ikka beebi kõrvalt tööle hakkama, siis sa ju saaksid magada
ZI - Nutikas lutikas oled :). Saaksin, aga ei tahaks ikkagi.

Öö on kohutavalt pikk, kui sa vaatad abs iga tund kella. Ma ei kavatse veel pool päeva takka otsa voodis veeta.

Ah, ega tegelikult pole hullu midagi. Lihtsalt laps on tark. ta viimasel ajal paneb mulle kogu aeg ära. Tänased sõnad:"Ma saan aru, et sul on palju teha ja sa oled väsinud, aga sa ei pea nii närvis sellepärast olema". Jah, õigus kullake. Ja endalgi hakkab häbi. Ja ega ma ei olegi, päriselt. Ja mitte sellepärast. Ma olen närvis alati  ainult sellepärast, et mul on oma söömishäire ja see häirib mind. Et ma ei kontrolli seda kui ma ei jaksa olla. Ja ei hävita seda kui ma ei jaksa olla. Tahaks seda lihtsalt jagada, kurta, loota kellegile teisele vahepeal ja eks ma vahepeal ju saan ka, aga öösel ja õhtul ma olen üksi oma tunni ajaste vahedega (või noh mitte päris üksi  eks :) ) . Ja see öö on pikk.

Jah, tegelikult ma ei ole närvis, ei ole kindlasti mitte beebi peale pahane, et ta ei oska. Ma arvan, et see on minu enda süü. Sellepärast, et ma olengi selline, sellepärast, et ma olin selline  stress terve raseduse, sellepärast, et ma näen neid pool tühje klaase alati ja seda, kuidas midagi on puudu. See, mis tegelikult on, see kui imeline kõik on, seda ma mõistan mõistusega, aga see teine pool, see pole kunagi rahul. Ma tahaks selle kinni keerata kuidagi.  Ma olen piisavalt teaduslikke ja "teaduslikke" artikkleid lugenud, et uskuda jah, ma olengi selle ise tekitanud kuidagi. Oma negatiivsusega. Sellega, mida mõistus ei suuda kontrollida. Nüüd helbin oma suppi, või mis mina, Kassu vaesekene helbib seda suppi. Oh geenid geenid. Sellekohta on ta ulisegi hästi välja kukkunud, sest päevad on ju meil imelised ja ega öösiti ta ka ei röögi. Tegelikult on ta täiesti tavaline imeline beebi.

Aga päriselt, on ju imeline. Ilm on imeline, beebi on imeline, see tark laps on imeline, aa on imeline. Vaata ümberringi, hinga seda õhku, nuusuta seda sügist. Issand, see on ju imeline. Kellegil ei ole parem, kellegil ei ole kõike korraga, igaühel on oma.  Jälle hakkas häbi enda pärast