esmaspäev, oktoober 20, 2014

Lissabon

Ma olen vaimustuses. Sellest, et mulle mõni suur linn meeldib. Eriti, et see meeldis meie peres kõigile. Tavaliselt ei meeldi. Kellegile. Tavaliselt on liiga palju inimesi, liiga lärmakas, liiga kitsas ja liiga vähe õhku. Seekord oli ka. Aga meeldis. Isegi titele meeldis. Ta ei öelnud midagi, aga kui titt on rahul, siis talle järelikult meeldib. Ja õnneks see ei olnud minu titt, keda lennukis pilguga maha tõsta taheti. Minu titt  magas või arvas, et tormis maandumine on mingisugune asjaga kaasas käiv tasuta meelelahutus  samal ajal kui ümberringi oksekotid täitusid ja kõrvad valutasid :) .

Karastusime ookeanis,  pahkluuni vihmavees, killukeses päikeses, tuules, rahvasummas, trammis, rongis, metroos, trossidel rippuvates putkades,  väljasurnud linnatänavatel, ülerahvastatud linnatänavatel, treppidel linnatänavatel, liftides linnatänavatel, väga kitsastel linnatänavatel ja  linnatänavatel, mille kalletel oli raske isegi niisama seista, rääkimata käru lükkamisest. Jäime luku taha ja eksisime ära. Oli palav, oli külm, oli märg,  olid sõbralikud inimesed, olid abivalmis inimesed, olid lärmakad inimesed, olid suussulavad road, olid mesimagusad mangod, kuhjas puuviljaletid, oli jäätist, palju jäätist, ja need koogid, liiga odavad, liiga suured, liiga palju ja liiga magusad, kohvi, burkse,  kalu ja mereande nii taldrikul, lettidel kui akvaariumis, oli loomi ja linde ja puid ja merekarpe, liiva ja kive, kõrgeid kirikutorne ja mäenõlvadel kinlduseid.  Kohati räämas ja vana,  samas nii lummav ja ilus. Soe öine õhk nagu augustikuus. Piisav, et olla palja varbaga.Pilte sai liiga vähe.  Kummaline,kuidas selle sagina keskel on aega küll, kõigil, nii meil kui neil. Kuidas meil on kõik pealtvaadates nii rahulik aga aega on nii vähe, vähemlat meil,  alati. Kaasa sai sellest kõigest liiga vähe. Nagu alati. See kõik ununeb, nagu alati. Raske on olla vastutustundlik imetav ema kui vein on odavam kui vesi. Eriti olles sisimas ravimatu veinihoolik. Kummalisel kombel rohkem und kui viimase 5 kuu jooksul tavaks on saanud. Ja see beebi ja see laps ja see mees,  peaaegu ideaalsed ja mina, kaugeltki mitte.

Kõik oli nii odav või vähemalt mitte kallis,  samas raha läks  nii palju nagu oleks kõik väga kõrge hinnaga olnud.

Ma tunnen, et ma olen targem. Palju targem.  Et ma nüüd tean. Et ma järgmine kord oskan.Kes kodutööd ei tee, see  maksab liiga palju. Kes suud lahti ei saa, see maksab liiga palju. Eurosid, tunde, närvirakke.











Kommentaare ei ole: