Esmaspäev, veebruar 25, 2019

Barca

Ei tahaks olla igav ja imal, aga no päike ja ei mingit jääd, puhas tee, anna ainult minna. Valgus ja vabadus ja ma enam ei hullu kui peab tiksuma. Isegi kui mind paljaks varastati, sõna otseses mõttes, osegi kui apartmendi rent tõmbas vee peale, pun intended, isegi kui ühe öö hinna eest saaks mujal kolm, isegi kui kontojääki ei julge vaadata, isegi kui sai natuke liiga palju nahavahele, isegi siis oli kõik suurepärane.

Sest kõik oli suur ja inimesi oli palju ja ninalt sai naha maha ja magada sai vähe ja halvasti aga hoolimata sellest oli olla hea. Linn oli ilus ja maa oli ilus ja ometi veebruar ja palmi kerge sahin.

Sest loeb emotsioon, mitte euro ja üks kott vähem ongi lihtsam reisida, mul on oma asjadest kahju, aga heameel selleüle, et rotil nendest tühjagi kasu pole.

Õppetunnid ka nagu ikka. Nälg ei ole hea sõber ja igaüks enda eest.

Teisipäev, veebruar 19, 2019

Kõrged ootused on halvad, sest isegi kui olukord osutub heaks, siis see tundub nats nagu halb, sest sa ju arvasid, et see saab olema suurepärane.
Mul kahjuks natukene nagu on vist, ma natukene liiga palju ootan seda. Aga samas, ma ei ootagi rohkem kui et seda (sisesta rämedalt voorimehe sõimusõnu) lund ja jääd ei ole. Seda ometi ju saab. Ma ei tahagi tegelikult mitte midagi muud kui et seda s****a maas ei oleks. Ja et mul oleks kaks põlve, mitte kolm. Aitäh :) Ja ma nüüd oskan ju puhata ja olla.


Laupäev, veebruar 09, 2019

It did not kill you, but did it make you stronger?

Iga olukorra jaoks on oma vaatenurk, kõik on alati tip-top, sa pead lihtsalt õige nurga alt vaatama.

Et on külm ja pläga ja tuul ja terashelbekesed vasta õrna nooremas keskeas nägu...noh sul on jalad, sul on jõudu või vähemalt tahtmist või vähemalt tahtejõudu. Midagigi

Et on kael valus ja selg valus ja ma ei saa sellest mitte midagi aru ja te kõik ootate, et ma saaks sellest kiiresti ja õigesti aru....oleks valus ja kange ka siis kui peaks kilusid karpidesse toppima, päevast päeva, ööst öösse. See on see hind, mida sa maksad.

Või et tee on pikk ja tüütu või äkki käed on vabad ja sa peadki olema, võid teha, aga ei pea.

1. veebruaril ma kuulsin Tallinna bussijaamas lindu laulmas. Ma juba ammu unistan, panen silmad kinni ja kujutan seda ette, et on puhas asfaldt tossu all ja jäiste nõelte asemel küll läbilõikav tuul, aga päike. Et on veebruar, siis on lootust.  Kummalisel kombel pidasin eelmine aasta kauem vastu, koorem oli ju niipalju raskem, mulle tundus. Aprill ja lõunamaa olid need mis päästsid.  Seekordne päästja ei ole päris "lõunamaa" aga ta tuleb juba paari nädala pärast ja sellepärast piisab kui termomeetril on kahekohaline number. Ja Päike. Midagigi.

Ma vihkan seda lund ja vihkan seda pläga ja jääd ja et on külm ja on sula ja on pime ja niiske ja tuul ja lörts....ma tahan selle kallal vinguda, lihtsalt tahan jonnida.

Ah, pähh, ma olen niigi progresseerunud siin . Ma oskan olla küll, täitsa niisama ja niikaua, et tekib juba "tahaks" mitte koguaeg ainult "peaks".