Laupäev, veebruar 09, 2019

It did not kill you, but did it make you stronger?

Iga olukorra jaoks on oma vaatenurk, kõik on alati tip-top, sa pead lihtsalt õige nurga alt vaatama.

Et on külm ja pläga ja tuul ja terashelbekesed vasta õrna nooremas keskeas nägu...noh sul on jalad, sul on jõudu või vähemalt tahtmist või vähemalt tahtejõudu. Midagigi

Et on kael valus ja selg valus ja ma ei saa sellest mitte midagi aru ja te kõik ootate, et ma saaks sellest kiiresti ja õigesti aru....oleks valus ja kange ka siis kui peaks kilusid karpidesse toppima, päevast päeva, ööst öösse. See on see hind, mida sa maksad.

Või et tee on pikk ja tüütu või äkki käed on vabad ja sa peadki olema, võid teha, aga ei pea.

1. veebruaril ma kuulsin Tallinna bussijaamas lindu laulmas. Ma juba ammu unistan, panen silmad kinni ja kujutan seda ette, et on puhas asfaldt tossu all ja jäiste nõelte asemel küll läbilõikav tuul, aga päike. Et on veebruar, siis on lootust.  Kummalisel kombel pidasin eelmine aasta kauem vastu, koorem oli ju niipalju raskem, mulle tundus. Aprill ja lõunamaa olid need mis päästsid.  Seekordne päästja ei ole päris "lõunamaa" aga ta tuleb juba paari nädala pärast ja sellepärast piisab kui termomeetril on kahekohaline number. Ja Päike. Midagigi.

Ma vihkan seda lund ja vihkan seda pläga ja jääd ja et on külm ja on sula ja on pime ja niiske ja tuul ja lörts....ma tahan selle kallal vinguda, lihtsalt tahan jonnida.

Ah, pähh, ma olen niigi progresseerunud siin . Ma oskan olla küll, täitsa niisama ja niikaua, et tekib juba "tahaks" mitte koguaeg ainult "peaks".

Kommentaare ei ole: