Esmaspäev, jaanuar 22, 2018

Kuna oli juba kelgutatud ja uisutatud ja puid lõhutud ja ma laupäeva õhtul tundsin, et ma ei taha. Ei taha hommikul jooksma minna, ei taha kirvest näha, ei taha hantlit näha, isegi kelgutada ei taha (4. päeva järjest tahaks vist ainult üks meist), ei eriti ei taha mingit veekeskust ja aju ei tahtnud ka mitte midagi teha, siis jäi üle ainult põgeneda.

Ma olen ammu tahtnud, aga raske on see minek. Sest samal ajal oleks ju vaja ja saaks teha midagi muud ja eks see üks siin teeb selle minemise ja olemise ka kohati keeruliseks. Sest ta tahab koguaeg valel ajal süüa-ei taha magada-ei taha autos olla-ei taha kõndida-on väsinud ja on hüperaktiivne korraga, tavaline kolme aastane ühesõnaga.  Ja kui ei lähe siis ju ei kulu ka. Aga siis ei saa ka midagi. Seega peab meeldima. Ma olen enda üle täitsa uhke. Ega see kaas oleks võinud pauguga ikka mitmel korral ära lennata, aga ma hoidsin kõvasti äärest kinni ja kõik laabus.

Liiga palju ei tasu oodata ja liiga palju ei tasu ette võtta, siis läheb kõik hästi. Käisime vanalinnas ja muuseumis ja kohvikus ja poes ja sõitsime trammiga, täitsa vinks vonks päev. Natuke närvikõdi ka roheliste mehikeste eest pagemisel, kuidagi pidi selle südame ju ka kiiremini põksuma saama. Hea eeskuju lastele :)





Ja ma ei hakka üldse negatiivset kirja panema. Sest ma olin sellest üle. Ja las ta olla. Otsi ainult positiivset. See peab töötama. 

Ja on hommik ja ma jaksan jälle :) Lihtsalt peab.

Ja uisutamisest. See on raske, ma ise olen suht koba ja hirmus on ka, sest ma kardan kukkuda. Plika ka kardab. Lehm libedal jääl, sul oleks nagu uisk all. Kui kaua läks rattaga sõitma õppimine, ma ei jõudnud ära imestada, et ta tükk aega ei saanud tõuksiga sõidetud, ei osanud kraavijääl saabastega liugu lasta, suusatada ei oska siiani ja ei taha proovida ka enam. Kükki ka ei oska teha. Tal võtavad sellised asjad alati natuke rohkem aega. Sama selle uisutamisega. Uisk on viltu all, põlved vajuvad sisse, püksid on kukkumisest lumised, põsed külmast punased, aga ta ei anna alla. See mulle meeldib, see visadus. Pärast esimest korda ma arvasin, et läheb nagu tavaliselt suu tõmbab viltu ja enam ei taha  ja mina ütlen, et proovime ikka ja tema hakkab mossitama ja mina hakkan tänitama.....Aga ta tahtis veel minna. Kahju ainult, et see talv saab enne otsa kui meiesugused sõitma hakkavad. 

Aga igaühel on omad tugevused. Enne uisutamist käisime raamatukogus. Üks naine meie seljataga tegi suured silmad plika raamatu hunnikut silmitsedes ja avaldas arvamust, et tema poiss ei loeks kahe aastaga ka seda kogust läbi. Ma avaldasin vastu, et minu tüdrukul ei lähe kaht nädalatki. Ja päriselt ei lähe ka. K säras ja oli silmnähtavalt kõrvust tõstetud. Kiitus teeb head. 

Kassu lubas esmaspäeval jalkatrenni minna. Ei käinud. Teisipäeval lubas jälle. 

Reede, jaanuar 19, 2018

Vana hea teema - mõtted ja reaalsus. Kui muidu ei usu, siis lihtne näide on see, et piparmündi näts on ju tegelikult soe. Aga tundub külm. Sest aju arvab, et see on külm ja see reaalselt tundub suus külm, hoolimata sellest, et sa ju päriselt tead, et see on   soe, sama soe kui su suu. Ükskõik kui palju sa usuks ja veennaks ennast, et see on soe, see tundub külm. Mis siis, et ta päriselt on ka soe.

Ma teadlikult arvan endast midagi, ma tean, aga tundub hoopis vastupidi. Sest aju arvab ja ma ei saagi seda muuta. See on kõigi asjadega nii, päris õudne. Lihtsalt mõtlemise muutumisest ei piisa.

Ja sellepärast, et see näts tundub  külm kuigi päriselt on soe, ma vist ise tõmban endale häda ja viletsust ja vaesust kaela. Jälle ise tegi.

Lihtsalt üks eluline näide. Mul oli see kuu natukene, hästi natukene rohkem finantsvabadust. Lihtsalt tavapäraste asjade ostmiseks. Mõned asjad on sellised, et avalikus kohas hakkab natuke häbi.  Aga häbi kannatab ära või pole siis vaja avalikus kohas käia, jälle soodsam.  Mõtlesin, et seekord ikka luban neid asju. Aga mu vastik aju arvab, et ma olen ikka rott. Paari lolli otsusega, agaruse ja ogarusega, suutsin ikka jälle selle tasa teha, et oleks pihtas põhjas.

Neljapäev, jaanuar 18, 2018

Kassust

Kassu on oodanud üle aasta. Millal ta saab ükskord suureks poisiks. Sest suured poisid saavad jalka trennis käia ja oi kuidas see väike poiss tahab lasteaia jalkatrenni minna. Nüüd saab. Trenn oli esmaspäeval, ta küsis iga hommik, kas nüüd on trenni päev? Iga õhtu küsis, kui ma ära magan, kas siis on trenni päev? Iga lõunauinaku aeg küsis kui ta ära magab, kas siis? Käisime ostsime uued tossud. Millised püksid, milline särk?  Rääkisin kasvatajatele, treenerile milline jalkafänn  siin peidus on, kuidas ikka ootab. Esmaspäeva õhtul ta muust ei rääkinud, kui tore see oli. Et tema oli väravas ja treeneril oli uus pall ja kõik on viimse peal. Paneme uued botased kotti, sest homme on jälle trenn. Õhtul ei jää magama (see pole küll midagi uut), elevust kui palju.

Teisipäeva hommik. Kassu:"Ma ei taha täna trenni minna". Ma üritasin teemat mujale juhtida, ütlesin, et eks sa pärast vaata, lõpuks läksin muidugi vana rada ja kommimangumisele vastasin ähvardusega mitte kommi enam osta. Peaaegu hakkas nutma. Ja ei taha enam trenni minna. Ei käinud ka.

Normaalne.

Järgmine õhtu, olles juba tunnikese voodis sipelnud, avaldas - "Ma ei viitsi seal väravas passida. Üks poiss kukkus ja sai haiget. Või oli see tema ise. Või keegi jooksis vastu seina. Või vatu tooli. Igatahes, hullult igav oli ja koguaeg saab jõhkralt haiget ja üldse oli ta niii väsinud jaaniiedasi"

Lihtsalt mõned seigad.

Kassu on paras smuutihaige. Ostsin smuutipurkidele uued kaaned, natuke värvilisemad, sest vanad olid täitsa ära kulunud nõudepesumasinas. Kassu vaatab imestunult oma purki ja küsib:"Kuidas need täpid nüüd siia minu kannu peale said?"

Ma ostsin poest igaks juhuks makarone, et oleks kodus olemas. Hädapärast. Kassu keksis nagu segane kui ta neid nägi korvis. "Ooooo, makarooonid, emme sa ostsid makaroooone. Ma tahan neid kohe süüüaaa". Kohe ei saanud. Tegin siis laupäeval, sest kiire oli. Vaja ju kraavijääl uisutada ja metsa langetada jne. Siis keksisid mõlemad. "Oooo makarooooonid, emme sa tegid makaroooone". Hommikuste pannkookide peale ei olnud ka sellist joovastust.

Ma ise olen suht samasugune kui ma endale korra kahe nädala jooksul kaerahelbe putru luban. Ooooo, puder, mmmmmm :)

Ja lihtsalt niisama heietuseks. Issand kui erinevad on poisid ja tüdrukud, juba sünnist. Ega ma ei ole meelega ostnud toatäit autosid, ma ei põristanud imikule autohääli kõrva ja pole sundinud palli taga ajama. Kui ma seda ise ei näeks, siis ma ka ei usuks. Et ah, niikuinii on keskkonna ja kasvatuslikud mõjud ja ise sa suunad, kui tal oleks ainult nukud, küll ta siis mängiks nendega. Jah, ta vahel paneb mõmmile teki peale, aga kui autot parajasti ei ole, siis ta teeb selle leivaviilust, kurgirattad alla ja valmis. See on veres.


Muu uusaasta lubadused kõiguvad kanajalgadel. Tundub, et ikka ei piisa mõtlemisest ja suhtumisest. Aga õnneks on ajumaht piiratud, korraga ei mahu väga palju mõtteid pähe. Ja päris elu surub peale ja ressurssi on vähe niiet eneseanalüüs jääb ära. Sellepärast polnudki vanasti depressiooni. Aint nobody got time for that.

Neljapäev, jaanuar 11, 2018

Ma eile imestasin ennast peaaegu kummuli. Et teooria töötab praktikas. Issand kui valesti ma olen kõike teinud. Esimesed 5a olid lihtsamad, siis ei olnud niipalju põhjust, aga viimased 4 oleksid võinud küll valutumad olla.

Eile õhtune plaan - käime kiirelt kolapoes, siis jalutame kerge pool tunnikest ja siis toidupoodi.
Kolapoes oli liiga palju autosid, järelkärudega, treileritega, suuremaid, väiksemaid, tuletõrje, kiirabi, politsei, maastureid, tsikkleid. No on natuke liiga palju tahta, et Kassu neid kõiki endale ei tahaks ja lepiks vaikselt selle maailma ja vanemate julmusega, et kõiki asju poest ei saa koju vedada ja igakord ei ole mõistlik osta mänguasju, mida kodus on niipalju, et koguaeg peab kaste, kuhu neid panna,  juurde ostma.
Peale läbirääkimisi lõppes ikka suure nutuga. Ja kes viitsib nuttes jalutada. Või jalutada ca 20kg väänlevat sülti kuidagi süles hoides. Jama värk. 

Lõpuks point. Selle asemel,  et täiega ärrituda. Selle asemel, et  käratada, selle asemel et kõik kokku pakkida ja koju tagasi. Selle asemel, et ähvardada lubatud jäätisest ilma jäämist, selle asemel, et ähvardada....ükskõik millega, et ta ainult lõpetaks selle üüürgamise. Täiesti meelega kasutasin raamatutarkust.

Mina:"Kassu, seal poes oli nii palju vägevaid autosid onju, sa oleksid tahtnud neid kõiki endale" (vahel aitab, kui keegi lihtsalt mõistab sinu tundeid)
Kassu:"äää, jaaaaa"

Mina:"Sa vist ei mahuks siis enam oma tuppa üldse ära"
Kassu"ikkkaaa tahaaan"

Mina:"Kui me igapäev uusi autosid ostame, sis saab raha otsa ja me ei saa isegi enam süüa osta"
Kassu:"Aga ma tahan!!"
(vale taktika, teda vist väga ei häiriks toatäis autosid ja raha on liiga abstraktne mõiste)

Mina:"Tead mul on ka vahel nii, et tahaks kõiki asju.....(pingeline mõttepaus). Ma tahaks vahel kõik jäätised poest korvi panna ja ära süüa (päriselt, ma ei valeta)"
Kassu(enam ei üürga, on natukene üllatunud)
Mina:"Aga nii vist ei saa, miks sa arvad, et ei saa"
Kassu:"Need ei mahu sulle kõhtu"
Mina:"Äkki ma lähen siis lõhki"
Kassu:"Eiiiiii, ära mine" ja natuke naerab
Mina:"Ma vist siis ei osta kõiki jäätiseid, äkki ainult ühe"
Kassu "jaa, mulle ka, ja Karolinile"
Ja autod on läinud meelest. 

Kassu:"Ma ei viitsi kõndida, mul on jalad väsinud, mul jalad valutavad....."
Selle asemel, et "tõuse püsti, ära vingu, no jää siis siia, meie lähme edasi...."
Mina:"Mul ka, kassu, võta mind sülle"
Kassu:"Ei, sa oled raske"
Mina:"Ei ole, proovi"
Kassu:"Ma ei jõua"
Mina:"Aga mina tahan"
Ja nii 100x kuni ta lõpuks taipas ja jälle naeris.


Lisaks raamatutarkusele aitavad kaasa ka vilkuvad helkurid. Et kui jooksed, siis tuld lendab. Ja nii on päris lõbus joosta. Või väike laulujupp. Või kui ise oled nii positiivne ja keksid ja lapsed ei suuda lihtsalt vastu panna ja nad annavad alla. Lõpetavad vingumise ja mossitamise ja keksivad kaasa. 
No jälle on täpselt sama, nii nagu ise oled, nii on. Ma olen niipalju kordi selle ise kõik tuksi keeranud, sest minul on ju raske, mina olen kõige suurem kannataja, te peate mind lohutama. Aga see ei ole kunagi nii töötanud. Teistpidi töötab, sajaga. Jah ma võin olla selline, isegi kui ma pean selleks pingutama ja natuke teesklema. Sest ega see hädaorus päris olemine pole ka tore

Esmaspäev, jaanuar 08, 2018

uusaasta lubadustest. Mis need tavalised on. Vähem kaalu ja alkoholi ja muid pahesid ja rohkem sporti ja rohkem raha ja rohkem.......kõik millegi nimel.  Et oleks rohkem õnne.

Mul on eesmärk sama, et oleks rohkem õnne. Vahendid aga peavad olema teised. Ma olen täitsa hästi hakkama saanud,  terve selle nädala. 1-l ei saanud ja siis see juhtuski, jälle see ilmutus, et nii edasi ei saa.
Ma otsustasin olla lihtsalt nii nagu ma olen, ainult et ma ei muretse ja ei põe. Nii lihtne onju. Ja kui tekib olukord, ja neid on juba tekkinud, (issand ja kurat küll, kui palju, täiesti uskumatu), kui ma ei tohiks tunda rõõmu ja peaks arvama, et kõik on minu süü sest ma olen selline....siis lihtsalt fuck it. Ma ei tee välja. Mina olen selline ja nii on. Lihtsalt, kokkusattumus ja asjad lihtsalt juhtuvad nii (ja mind ei huvita(väga). Mul on elu ja ma olen tore.

Ja lapsed, need väärivad natuke paremat elu. Lihtsalt sellepärast. Et ei oleks seda täideminevat ennustust. Et ütled 100x loll ja siis hakkadki käituma nagu  loll. Sest ise usud ju. Või äkki ma olengi loll, aga ma ei saa sellest aru. Ma olen selliseid näinud ju küll. Ma näen, et nad on tropid, aga nad ise ei arva nii. Ja nad on õnnelikud. Sest nad ei saa aru, et and on tropid, nad on hoopis nii ägedad.
Ja mina olen ka. Nii äge.
Minu uusaasta challenge. Uskuda, et ma olen äge. Või noh, tore. Või noh, mitte väga s**** Ja ma pean petma ainult ennast, sellest piisab.

Teisipäev, jaanuar 02, 2018

Me käisime teatris ja veel pealinnas. Natuke ülevõlli ja natuke ikka päris ka. Kõige suurem kunst on oskus õigel ajal lõpetada. Üks nali veel samasse auku ja oleks juba palju olnud.

Meie minek kuskile on alati komplitseeritud. Vanemate õnnetunne pidi kasvama hüppeliselt kui laps(ed) saavad 5aastaseks. See on vist siis see, et mingisugused asjad ei löö enam plaane rivist välja. Aga kui ka 8aastasel on 39 palavik, siis see natuke teeb asja komplitseerituks. Aga õnneks läks üle ja õnneks oli meil super lapsehoidja ja kõik sujus jälle tegelikult nii hästi. Ainult mina, ei saa lastud ega oldud. Ja see 5a piir ei ole ka vale, sest kui oleks olnud vastupidi ja Kassu oleks eelmine õhtu siruli olnud, siis poleks ka super lapsehoidja aidanud.

Aga mis mulle meeldib hoopis. Mulle meeldib Tallinnas käia, mulle meeldib jalutada läbi linna, mulle meeldib statoka burks, sest see on ainus kord kui seda saab lubada (sest on öö ja võib). Peaaegu sai. Natuke liiga vähe, aga see on ka õppetund, õpi tundma rõõmu vähemast. Aga puhveti burks oli ikka tujurikkuja, mis asi see oli? Kapsasupp vettinud saia vahel. Hakka või nutma. Millal tuleb jälle õigus burksi süüa? Täpselt nii kultuurne olengi, teatri kohta üks lause, burksi vingumist terve lõik. 

Esmaspäev, jaanuar 01, 2018

Paukherned ja säraküünlad ja piu ja pau. Ma ei näinudki midagi taevas, äkki ei olnudki saluuti? Aga oluline on emotsioon ja  sära silmis ja see oli maalähedal.

Tagasi vaadates ju oli super, päriselt. Meil (mitte mul) on suurepärased sõbrad, on tore. On ju. Aga ma ei suuda võtta aeg maha. 1. jaanuar ongi selleks, et lihtsalt olla. Et ei pea mitte midagi. Aga mind ajab hulluks. See laua ja liua ääres mölutamine, mul on tunne, et tahaks joosta. Ja surun  alla, et võta vabalt. Et ei pea, jooksma, ei pea midagi tegema, istu selle laua ääres ja isegi sööma ei pea. Aga see kuradi kell, mitte midagi pole ju. Ah.

Head sõbrad, null telesaadet, miljon head sööki, jooki (mulle meeldis absint!). Hommikune külakuhi, lapsed kaisus, kuum saun ja tradistioonilised külaringid. Kohupiima kook ja kohvi koorega,  torres ja   vene disko, ikka ja alati. Tervitused kummalegi poolele. Rämpstoitu ja veel natukene külaringi. Sest kui ise ei lähe, siis keegi ei tule, sest vanadus ju pressib ka peale. Ja ei tahaks seda pidu lõpetada, aga pole midagi paremat, et see lõpuks läbi saab ja sai. Alustada hommikuid jälle nii, et on kohustused ja on vaja teha. Unegraafik on peapeal. Õnneks kõik saab korda.

Oleks see kellegi teise elu, ma oleks kade. Kade nagu ikka. Aga  sinult  teoorias. Miks, miks see praktika lonkab kahte jalga?


Tegin vea. Kuskil sellel külaringil võtsin kätte paberajalehe ja sirvisin ja jäin pidama aastahoroskoobil. Netist ma seda ei loeks. Sest ma peaksin seda klikkima ja mind see ei huvita ja ma poleks seda mitte kunagi vabatahtlikult teinud.  Täielikku s**** lubas mulle. Töötust, konflikte, suhtekriise. Kuidas sa lähed uude aastasse sellise teadmisega. Olgugi, et ei usu ja ma tean, et keegi neid kuskil lampi põlveotsas kirjutab....aga see ongi ju nii, et mida sa usud, see suunab su mõtteid ja kallutab su tegusid ja siis need asjad lõpuks juhtuvad. Nii ma olen arvanud, aga nii ei ole läinud. Heade asjadega. Sita saan ikka kaela ma arvan. Tänks õhtu või päeva või lõuna leht. Võta jah, see lootus ka veel ära.