Kassust

Kassu on oodanud üle aasta. Millal ta saab ükskord suureks poisiks. Sest suured poisid saavad jalka trennis käia ja oi kuidas see väike poiss tahab lasteaia jalkatrenni minna. Nüüd saab. Trenn oli esmaspäeval, ta küsis iga hommik, kas nüüd on trenni päev? Iga õhtu küsis, kui ma ära magan, kas siis on trenni päev? Iga lõunauinaku aeg küsis kui ta ära magab, kas siis? Käisime ostsime uued tossud. Millised püksid, milline särk?  Rääkisin kasvatajatele, treenerile milline jalkafänn  siin peidus on, kuidas ikka ootab. Esmaspäeva õhtul ta muust ei rääkinud, kui tore see oli. Et tema oli väravas ja treeneril oli uus pall ja kõik on viimse peal. Paneme uued botased kotti, sest homme on jälle trenn. Õhtul ei jää magama (see pole küll midagi uut), elevust kui palju.

Teisipäeva hommik. Kassu:"Ma ei taha täna trenni minna". Ma üritasin teemat mujale juhtida, ütlesin, et eks sa pärast vaata, lõpuks läksin muidugi vana rada ja kommimangumisele vastasin ähvardusega mitte kommi enam osta. Peaaegu hakkas nutma. Ja ei taha enam trenni minna. Ei käinud ka.

Normaalne.

Järgmine õhtu, olles juba tunnikese voodis sipelnud, avaldas - "Ma ei viitsi seal väravas passida. Üks poiss kukkus ja sai haiget. Või oli see tema ise. Või keegi jooksis vastu seina. Või vatu tooli. Igatahes, hullult igav oli ja koguaeg saab jõhkralt haiget ja üldse oli ta niii väsinud jaaniiedasi"

Lihtsalt mõned seigad.

Kassu on paras smuutihaige. Ostsin smuutipurkidele uued kaaned, natuke värvilisemad, sest vanad olid täitsa ära kulunud nõudepesumasinas. Kassu vaatab imestunult oma purki ja küsib:"Kuidas need täpid nüüd siia minu kannu peale said?"

Ma ostsin poest igaks juhuks makarone, et oleks kodus olemas. Hädapärast. Kassu keksis nagu segane kui ta neid nägi korvis. "Ooooo, makarooonid, emme sa ostsid makaroooone. Ma tahan neid kohe süüüaaa". Kohe ei saanud. Tegin siis laupäeval, sest kiire oli. Vaja ju kraavijääl uisutada ja metsa langetada jne. Siis keksisid mõlemad. "Oooo makarooooonid, emme sa tegid makaroooone". Hommikuste pannkookide peale ei olnud ka sellist joovastust.

Ma ise olen suht samasugune kui ma endale korra kahe nädala jooksul kaerahelbe putru luban. Ooooo, puder, mmmmmm :)

Ja lihtsalt niisama heietuseks. Issand kui erinevad on poisid ja tüdrukud, juba sünnist. Ega ma ei ole meelega ostnud toatäit autosid, ma ei põristanud imikule autohääli kõrva ja pole sundinud palli taga ajama. Kui ma seda ise ei näeks, siis ma ka ei usuks. Et ah, niikuinii on keskkonna ja kasvatuslikud mõjud ja ise sa suunad, kui tal oleks ainult nukud, küll ta siis mängiks nendega. Jah, ta vahel paneb mõmmile teki peale, aga kui autot parajasti ei ole, siis ta teeb selle leivaviilust, kurgirattad alla ja valmis. See on veres.


Muu uusaasta lubadused kõiguvad kanajalgadel. Tundub, et ikka ei piisa mõtlemisest ja suhtumisest. Aga õnneks on ajumaht piiratud, korraga ei mahu väga palju mõtteid pähe. Ja päris elu surub peale ja ressurssi on vähe niiet eneseanalüüs jääb ära. Sellepärast polnudki vanasti depressiooni. Aint nobody got time for that.