Esmaspäev, september 10, 2018

Täna on 10 september.  Tühja sellest kõigest muust (ja seda kõike muud on omajagu).  Tühi ja tähi ja eesmärgid aastaks ja viieks ja saaks lihtsalt päeva võimalikult väikeste kahjudega (igas mõttes) õhtasse....

Me käisime Kassuga  kell 8 jões ujumas. Ilma leilita. Päeval on veel täitsa suvine, õhtul kisub juba jahedaks. Ja pimedaks. Aga on hea.

Esmaspäev, september 03, 2018

Koolitus on juba esimese päevaga mulle midagi väga olulist õpetanud. Ei mitte ühtegi kildu, mida töös kasutada, aga ma katsun sellest üle olla. Kui sa oled sellises aja optimeerimise modes, et vaata kuhu sa oma ressurssi kulutad ja deep work ja kõik jutud, siis olla õppimas asja 7h päeva jooksul, mille saaks kokku võtta ühe 1,5h pikkuse sessiooniga, kui rääkida veits asjadt ja ....ah vahet pole, ega starost ne radost ja see hiir ja mõte ei liigu ja eks ma kannatan ära, sest praha majad ja tänavad ja....ja mul sai neist veits juba kopp ette. Kaua sa jaksad neid vahtida. Ja see on ka hea kui isu saab täis. Imeline, aga sai küll.

Ja õppetund - üksindus sakib sajaga, isegi minusugusel hundil sai sellest ka küll.   1 päev on tore, teine on juba selline, et ükski kõrguv torn, tuledes kivikamakas või nikerdatud kujuke kullast pärjaga ei kaalu midagi kui sa pead seda üksi vaatama ja keegi ei vingu kõrval. Aga see kõik on väga hea!! Et keegi ei vingunud ja et ma ei jõua seda ära oodata, et siit soolost minema saaks

Pühapäev, september 02, 2018

Viimasel ajal on show olnud päris hea, olen nautinud teiste etendusi, vaadanud kõrvalt ja elanud kaasa, täiega ja südamest. Õigel ajal, sest enda näidendis on ajad sellised, et tuleb leppida, oli aega settida ja juurelda ja ma saan mõistusega aru ja ma isegi ei taha seda enam, päris ausalt, aga hea oleks ju olnud, et õudne lõpp peale pikka õudust oleks olnud minu valik, mitte paratamatus. Ja see on ometi ehk viimane kord, mil trükimusta sellele kulutama peab, see on vabadus. Ma pean tähelepanu lõpuks mujale suunama, selleks ma selle valiku ju tegingi, selle, mis oli minu valik ja otsus.

Aga ma istun hel-prg lennukis ja mul on suu shokolaadi täis ja raamat pooleli. Jättes kõrvale, et ehk võiks jaapani turistide asemel mu kõrval olla kaks heledapäist last ja habemega eesti mees, ja kohvris päikesekreem ja bikiinid...siis on tegelikult ka päris hästi, küll jõuab nii ja naa. Üks läheb homme kooli ja teine üle 2 kuu aja lasteaeda ja nii see elu läheb edasi. Ma ei jaksaks enam õnnetu olla jääb siis ainult üks valik.