Esmaspäev, oktoober 26, 2015

Ma ei saa aru,  mis siis nüüd juhtus. Ma ei taha midagi teha, liigutused on aeglased, mõte on uimane, tahaks ainult süüa ja keras olla ja selle vastu võitlemine kurnab jälle vaimu. Mis kurat see veel on? Ma saan veel aru kui mulle oleks lõunamaa päike nii hinge läinud, et igatseksin nüüd selle järele, aga mulle ei meeldi kuldsest sügisest tegelikult midagi rohkem. Ma peaksin praegu värvikirevas lehesajus tantsu vihtuma. Aga ma ei taha. Miskipärast. Ehk ma olen lihtsalt nii nõrk, et paar tundi maatööd väsitab kohe nii ära. Hea selle juures oleks see, et see järelikult läheb varsti üle, halb külg on muidugi see, et hoolimata oma pingutustest, olen siiski nõrk. Ja milleks siis ometi kõik SEE?


Süüa ja magada ja süüa.

Neljapäev, oktoober 22, 2015

Kuniks veel emotsioon on värske - kohati oli ikka parem, kohati oli ootuspärane,  päike oli kuum, söök suurepärane eriti kui teha õiged valikud(sai ei ole kunagi hea valik), vein halb ja kallis, aga noh, ikkagi vein, vesi soolane, soe ja sinine, vaated  lummavad, hilpude ja suveniiride rivid lõputud. Ja äike, täpselt õigel ajal. Lapsed röömsad, ülevoolavad, lõbusad ja lõpuks väsinud. Ja Kaspar nii ilus kui ta magab. Eriti kui ta pikalt magab.

Kogu see transport sinna ja tagasi oli pikk, väsitav ja tüütu. Isegi ilma Kasparita oleks olnud.

 Ausalt ei olnud kerge,  ei mul ega tal. Sest väike laps ei suuda ega peagi suutma muu karjaga sammu pidada. Ning ajab ju nutma kui niiväga tahaks kõike seda tänavale laotatud värvikirevat tavaari näppida, autode vahel ja sõiduteel jalaga palli taguda, pea laiali ükskõik kuhu suunda joosta, laua pealt kõik ümber ajada ja välja kallata või tegelikult ülekõige hoopis magada, aga ise seda mitte teada. Ja koguaeg tiritakse asju käest ära. Õudne. Samas oli head ikka rohkem. Palju rohkem,  Päevad rannas, basseini ääres, isegi linnas ja eriti koos teiste lastega olid jällegi talle väga toredad.

Me julgelt pool aega veetsime mingisugust veri guud praissi taga ajades, otsisime seda õnne nendes asjades ja eks mõneti leidsime ka. Õnneks ei hullunud, õnneks ei midagi ebavajalikku. Ja peame tänama Kasparit, et ta selle ostuhulluse meile võimalikult keeruliseks tegi.

Täielik lasteparadiis olla tundide viisi liutorudes, rannas, süüa niipalju jäätist ja kooki kui iganes soovi on. Õnneks oli ka mulle maandus olemas -  väike, kulunud, ilma konditsioneerita,  kuid oli olemas ja raskused
olid olemas ja mina olin olemas.  Kui ootused on madalad on positiivsed üllatused kergemad tulema. Sest me saime seda, mille järele me läksime -  igaühele oma entertainment. Ei läinud saama kultruurielamust, tundma kohalikku eluolu, imetlema vaatamisväärsuseid. Seekord ei tahtnudki. Pea kõik mis me nägime ja kogesime oli fassaad. Kuurort. Mitte päris elu. Absoluutselt ei olnud vahet mis riigis, mis rannas, mis hotellis. Ainult punased lipud tuletasid meelde,  kus me oleme. Võib-olla oli hooaja lõpp, aga tänavatel ei olnud melu. Ei olnud rõõmsat rahvast istumas kohvikutes ja nautimas sooje õhtuid. Ei turiste, ei kohalikke. Eriti mitte kohalikke.  Ainult mehed teeklaasidega oma kaubahunnikute otsas - veri guud praiss, veri guud gualiti.  Suhtumine nii ja naa, oli palju sõbralikke ja toredaid. Ja ka mitte. Mulle vähemalt tundus, et õhtul lärmaka karjaga ringi liikumise peale vaadati kuidagi. Või oli asi selles, et midagi muud ei olnudki vaadata. Taksojuht oli vähemlat showmees, lasi mussi ja klõbistas oma puulusikatega kaasa, autojuhtimine oli täiesti teisejärguline.

Aga selle raha eest küll. Ka ilma nahaalsuseta oleks küll olnud. Kuna see ongi mulle väga vastumeelne, siis hea veel et see nii läks. Järgmistel õhtutel oli kohe palju parem.

Aga ilus on ju küll.




Teisipäev, oktoober 13, 2015

Kuna mul on mittevabatahtlik puhkus jälle, siis heietame jälle trenni teemadel.

On kaks varianti. Kas kang on vahepeal kergemaks läinud....või siis ei ole. Ja kui ei ole, aga tundub nagu oleks, siis mida me sellest kõigest järeldame ja kas see tõesti on võimalik.

Pühapäev, oktoober 11, 2015

Teisipäev, oktoober 06, 2015

Viimane aeg, jagada emotsiooni. Lõputu suvi ometi otsas. Ometi saab hommikul kastemärjade varvaste asemel tuppa joosta jalad härmatisest tulitamas. Ometi on otsas need toimetused, on ometi aega teha midagi muud. Kas just paremat aga vähemlat teistsugust. Päike ei ole otsas. Koos külma õhuga teeb riietumise ja eriti riietamise ebameeldivaks väljakutseks. Aga. Klishee või mitte, aga kuldavad puud on päris okeid silmale vaadata. Aega ja ilma ei jää enam nii palju rattasõidule, pimedus pressib peale, graafik pressib peale, südametunnistus pressib peale. See eest DB press on päris huvitav kui samal ajal saab tähti vaadelda.

Varsti on uued emotsioonid. Ootused ei ole just ülearu kõrged.Lendamine pole kindlasti vahepeal meeldivamaks läinud. Eks näis. Eks paistab.


Pühapäev, oktoober 04, 2015


Ühesõnaga, mõttetu trenni jutt tuleb nüüd. Ma täna nägin, et õnneks on maailm ikkagi õiglane koht, et ei ole ainult need neetud geenid. Või noh ikka on ka, aga vähemalt sain lohutust. Et kergelt ei tule ja ei hakkagi tulema. Ja et see töö on liiga suur, et selle järgi õhata.