teisipäev, mai 26, 2020

Peale kolme või nelja kuud. Peale kõike seda, mis on toimunud, head, mitte nii head, valgustust ja pimestust ja mitte midagi sellist, mida saaks kuidagi ühe lausega kokku võtta. Ja pikemaks aega kohe üldse ei ole.

Aga

Eile ma tahtsin natuke maasikaid rohida ja Kaspar tahtis väga kaasa tulla. Ja poiss rapsis niimoodi võililli nuhelda, et nägu leemendas õhtupäikeses. Sure, sa neetud lill, sure. Endalgi hakkas natuke hirmus. Aga  me olime õilsad rüütlid ja päästsime maasikaprintsesse neetud umbrohu lohede käest.

Täpselt nii meeleheitele on laps viidud. Et maasikarohimine tundub mingi lõbus tegevus.

Ja neid üllatusi on palju. Niipalju, et millegi üle enam ei imesta. Ja midagi ei oska ette arvata.  Ja see oli siis see, millepärast ma võtsin ja  tegin blogi lahti. Et Kaspar tahtis maasikaid rohida. Aasta 2020 kevadel.