Jõulutunne - lumevaibas, kingipakis, piparkoogilõhnas, verivorstis. Vale. Hoopis vabadusetunne, et on aega. Et maja on naeru ja lärmi täis. Ootusärevus, et näha neid säravaid silmi. Sest päkapikk on kuulanud, otsinud, vaaginud ja leidnud, just need õiged. Naeratus ei mahu näole, pressib heldimusepisarana välja. Lapsena sa arvad, et see on see asi, see kingitus, aga nüüd sa tead, et see on see emotsioon, see ilme.

Uusaasta lubadused. See aasta on teistmoodi. Traditsiooniline  lubadus jääb ära. Sest seekord ma olen sellest pagana suhkru nõiaringist väljas, olen väljas ja hinge kinni hoides üritan välja jääda. Et ei imetaks sinna tagasi. Seekord ei taha kergemaks. Tahan targemaks, tugevamaks, paremaks, õnnelikumaks, edukamaks.  Sellega on ainult  see halb asi, et kergemaks on oluliselt lihtsam eesmärk kui need teised. Alati on olnud kergemaks ja muuks ei jää aega. Sest see võtab kogu ressursi ja tähelepanu. Kergemaks on vana tallatud riskivaba rada.  Aga ma alustan, äkki kui ma lihtsalt alustan, siis see juhtub ka. Äkki kui ma lihtsalt alustan, siis see veereb edasi. Äkki ma lihtsalt pean alustama ja ülejäänu tuleb. Lihtsalt tuleb.

Aga hoiame nüüd oma karvamütsidest kinni, ega tali taeva jää!

Karolin. Heade asjadega harjub ära. Muutuvad enesest mõistetavaks ja enam ei üllata. Ma olen pidevalt enda tühitse asjadega nii ametis, et ei märkagi enam. Või märkan ainult siis kui on mingi kõrvalekalle, et muidu nii tubli ja kuidas nüüd siis nii.  Aga õnneks teised, võõrad, kellel on võrdlusmoment, märkavad. Ja tuletavad mulle ka meelde. Ja ma püüan mitte harjuda ja rohkem üllatuda. Sest ta on ju ometi seda väärt.


Kassu. Masuurikas. Jonnijuurikas. Tahaks öelda nii palju. Aga välja tuleb
"kann" (kana)
ääheleääuuu(tähelepanu, valmisolla läks)
tsss(tasa)
muu(ammuu ehk lehm)

ja tavapärased mämm-mämm, prõnn-prõnn, oi-oi, auh-auh ja läbilõikaval toonil "õõõõõõhhhhhh" või "eeeehhhh"  kõige muu kohta, mida vaja on. Aga natuke juba tuleb.

Mina. Purk on täis. Kõige suurem  kivi  on paigas, ülejäänu on täis liiva.  Pealtvaataja. Kuulaja. Tarbija. Orav rattas oma tühja tähjaga. Isegi suurem asi unistaja vist pole. Loojad, tegijad, saavutajad, need on need teised

See mõtle positiivselt jura  igas asjas ei kehti. Eeldada tuleb halvimat, siis on head asjad ja ootamatud üllatused kergemini tulema, lõppkokkuvõttes saadki oma positiivse emotsiooni puhtalt sellepärast, et olid kõige suhtes talumatult negatiivne. Et mõtle halvimat, saad õlle ja pepsi tasuta külmkappi, oota parimat, saad tund aega jopega toas istuda  ja apelsini karamelli, mida notsu ka ei näksi. Rääkimata olematust pastakast,  millega oma frustratsiooni tagasiside blanketile välja valada. Et alati ei ole nii, et saad seda, mille eest maksad.

Aga puhkuse ja kohustustevabadusega on ka vist nii nagu kommisöömisega. Küll ei saa, natukesest ei piisa ja isu ei lõpe. Võõrutus on raske,  lihtsam on üldse mitte alustadagi.

Aga saunas olid see eest soojad ja jõusaal inimtühi, niiet peaaegu saab andeks anda. Või ei, ikka ei saa.