Teisipäev, detsember 31, 2013

Mille järgi tunneb ära tõelise tervisesportlase?Vastus: enne ei lõpeta kui veri ninast väljas. Ega ma siis ka ei lõpetanud tegelikult, ma olin alles poole peal ju :D. Kappasin edasi, verine paberinutsakas ninast välja lehvimas. Aga nägu oli naerul. Sest täna oli tegelikult üle pika aja hea päev. Sest hea oli olla. Sest ma ei olnud väsinud. Issand kui kopp mul on ees sellest, et ma olen koguaeg väsinud. Ma tõusen hommikul kell 9 ja ma olen kohe väsinud. See ei ole hommikune uimasus, sest see ei lähegi üle. Ei õues, ei toas, ei istutes, ei tegutsedes ja ka mitte magades. Või peaks rääkima mineviku vormis, sest täna oli tõesti hea. Äkki ma olin vahepeal haige. Mul läks apteegis 30euri, ju siis. Äkki on homme ka hea päev. Noh selline, endine.

 Aa ja seda ka, et poiss on :)

Aa ja seda ka, et ma nutsin eile peatäie, sest ma arvasin, et mul on venitusarmid juba kõhul. Õnneks ei ole. Õnneks olid mingid riide muljumisjäljed, aga nägid välja nagu oleks ja ma ei suutnud uskuda, et see minuga nüüd juhtus. Tarmo muidugi irvitas mu üle. Aga ma hakkan järgmine kord jälle nutma, kui ma neid nägema peaks, ma luban. Sest kuskil on piir, minu vigade limiit on täis, rohkem pole vaja, aitäh.

Pühapäev, detsember 15, 2013

Aasta vanemad....




Ja aasta koerapidajad....

Tegelikult keegi haiget ei saanud, isegi nirk pääses eluga. Oli aga hoopis vahva nädalavahetus ja nüüd on kuusk ka veel toas, ehted küljes ja puha. Päkapikke ja muud jõulunänni sai ülearugi. Päris imal värk eks. Aga noh, rock'n'rolli saab mõni teinekord :)

Esmaspäev, detsember 09, 2013

Et ma ka ei õpi, mu kassile on ainult üks ravum. Jätaks seekord  meelde, et vältida edaspidi sellist halamist. Vähemalt üle päeva on vajalik endorfiini laks füüsilisest aktiivsusest. Isegi rasedana,  Kui jääb kaks päeva vahele on pekkis. Nagu näha oli. Kass on kohe platsis. Ma ära kustutama ka ei hakka, ah tühja temaga. Ei peagi kõik ideaalne olema
 Mul on tunne, et ma jätan midagi tegemata, midagi, mida ma võiks teha. Et ma raiskan pidevalt aega, kus  võiks teha midagi millest oleks suures plaanis kasu. Et ma ei märka seda, sest ma olen liiga ametis hetkes elamise ja nende pisiasjadega. Mingi pidev rahulolematus on. Aga ma ei saa nende pisiasjadegagi hakkama, sest ma väsin enne ära kui needki otsa saavad.

Ma ei saa aru, kuidas need rasedad säravad. No ma olen kuulnud, et sädelevad kohe. Et nii öeldakse. Ma ise ei ole näinud ei teiste pealt ega ka tundnud ise.  Ma ei tea, miks ma ei suuda. Ma võtsin nädalaid hoogu, et töökohas teavitada, et ma olen JÄLLe rase ja lähen JÄLLE lapsepuhkusele.  Ma ei käinud koolikokkutulekul, sest ma olen JÄLLE rase. Eelmine oli 5a tagasi, ma olin siis rase ja nüüd JÄLLE. Sarisünnitaja selline. Muud ei oska teha kui rase olla. Kui  mul titt olemas juba oleks, ma oleks läinud pea püsti. Sest ma olen ju suurepärane - 2 last ja saan-kõigega-hakkama. Siis ma oleks suurepärane, praegu ma tahaks seinaga ühte sulada ja jumalaeest kui keegi tuleb mulle rääkima, et oi sul on juba nii ilus beebikõht....siis ma tahaks karjuda käed rinnal risti:"Ei ole, ei ole, üldse ei ole, niisama olen paks". Et ma ei saa selle üle uhkust tunda või isegi rahul olla, sest ma tunduksin siis endale täiesti opakana. Et siis mul järsku ei oleks enam aju.  Et minuga ei tohi siis enam nõmedaid nalju teha ega tavalistest asjadest rääkida, sest ma ei ole ju tavaline inimene, ma ei ole isegi see, kes ma olin enne. Sest ma olen ju rase. Ma ise ei tohi tavalistest asjadest mitte mõelda ka. Ma pean mõtlema, et külmsuitsu lõhet ja pasteeti tegelikult ei tohiks süüa. Aga ma vot tahan, sest mitterasedana ma ei saa jälle saia süüa ja mille peale ma seda pasteeti siis määrin?

Ja siis on need teised. Kes on selle kõigega rahul, kes käivad fotosessioonidel ja sätivad heegeldatud papusid oma punnis kõhtudele. Minumeelest see on õudne, eriti need paljad  kõhud. Mul on neid vaadates tunne, et kohe-kohe käib praks ja venitusarmid ilmuvad sinnasamasse pildile.Ma kahetsen, et ma ei teinud pilte siis kui mul olid veel kõhulihased, võib juhtuda, et ma ei näe neid enam kunagi. Ise ka varsti enam ei usu, et olid. Vot sellest on kahju.

Aga last ma tõepoolest ootan. Natuke kardan, aga ikkagi ootan. Kõike sellega kaasnevat ootan. Lihtsalt rasedus ei ole minu teema, kohe üldse ei ole. Ma olen täielikult nõus selle ära kannatama, aga ei kavatse mingil juhul sellest rõõmu tunda.



tahaks joosta - kiiresti, kaugele..... sest jalutamine on tüütu. Eriti üksinda. Ma võin üksinda joosta, õnnis irve näol terve see aeg, aga jalutamine on nagu sunnitöö. Ja ma sain aru, miks trennis pooled üldse ei higista. Ma vahest olin tunni lõpuks nagu vette kastetud kassipoeg, aga näe nendel on heal juhul kergelt juuksepiir märg. Arvasin, et viga on minus (ja paar teist opakat oli veel). Aga ma olen nüüd ka üks neist. Kraapisin 1/3 raskust maha ja  see ei olegi enam trenn vaid võimlemine. No ja ega võimeldes ei peagi higistama. 

Reede, november 29, 2013

Ma olen tihti kirjutan midagi ja siis selle jätnud drafti. Sest see, mis ma olen kirjutanud ei ole ilus. See on olnud hala ja ving. Ja peale vaadates ei ole ju nagu millegi üle mul viriseda. Ja kas ma tahan lugeda aasta pärast, et mul oli paha tuju? Milleks?

No eile näiteks mul oligi tuju paha. Ma ei saa aru, kas ma olen väsinud või olen ma laisk. Või on kaamos. Või on asi selles, et päev läbi istudes vajud lõpuks kössi ja ei tahagi enam midagi muud kui ainult pikali heita. Ja telekat vaadata. Ja süüa. Ja üldse on koguaeg paha, sest kõht on kas väga väga tühi või väga väga täis ja ma reaalselt tunnen kuidas see kõhunahk venib kui ma söön. Ja liiga palju söön. No ja siis on rutiin. Tahtsin teha ühe rutiinivaba päeva ja jätsin K lasteaiast koju. Siis selgus nagu ikka, et need asjad, mis ma arvasin korras olevat seda teps mitte polnud ja ma terve päeva jooksul tõusin umbes 3x arvuti tagant. Et panna talle järgmine multikas. Aasta ema. Me ei jõudnudki teha midagi toredat terve päeva jooksul. Kui siis ainult mannavahtu. Mis jälle venitas seda kõhunahka. Ma isegi trennist ega ujumisest pole see nädal rõõmu tundnud. Ei taha ei viitsi, ei näe mõtet. Raske on selline hädapätakas olla.  Ja siis asjad, mis ei ole küll minu asjad, aga ometi teevad tigedaks.  No näiteks, et mehed on isekad mölakad. Nii pehmelt öeldes. Et mitte öelda midagi muud, sest sellel pole ka mingit mõtet. Ning siis on veel see hirm. Ma isegi ei tea mille ees. Selle ees, et koer ulub ja titt ei saa magada. Ja siis titt ei maga ja mina lähen hulluks.  Ja sellepärast on ju ometigi vaja juba praegu muretseda.

Õnneks ma lugesin eile mitut artiklit, mis mu silmad avasid. Et selline negatiivne mõttelaad on mu enese tekitatud ja ma saan selle vastupidiseks muuta kui ma tahan. Ja et ema rasedusaegsed tujud mõjutavad tulevase beebi käitumist. Tsitaat:
Uuringu käigus selgus, et emakasisese keskkonna muutustele - näiteks suurenenud kokkupuutele ema kortisooli hulkadega - järgnevad loote kohandumused geenide avaldumise regulatsioonis võivad viia probleemideni lapse närvisüsteemi arengus.

Holy grap -  kui ma ei taha endale mingit närvihaiget ärevushäire käes piinlevat last, siis tuleb ennast kokku võtta ja mitte olla ise selline hädapätakas. Eriti kuna reaalset põhjust ju ei ole. Vähe sellest, on tehtud uuringuid, et vanavanemate toitumine mõjutab tulevaste lastelaste geene ja hiirte peal on kindlaks tehtud, et kui selline hädine isahiir, kes teiste käest koguaeg kottida sai(st oli stressis) pojad valmis meisterdas, siis need pojad olid ka kerge hälbega võrreldes nende isahiirte poegadega, kelle isasid(kes olid sama hädised) ei kotitud (st ei olnud stressis). Vot selline vastutus. Ja ma siin nüüd mõtlen endale veel ise hädasid juurde. Rikun enda, laste ja lastelaste elud ära. Või tegi seda juba minu vanaema?




Eile me k-ga igatahes meisterdasime lumememmi ja elu tundus täitsa lill. Mütse ma ainult ei suutnud millestki neile välja võluda.




Esmaspäev, november 25, 2013

Ma kirjutasin vahepeal pika postituse sellest, mis ma arvan sellest uuest suurepärasest plaanist tõsta lastetoetusi alates esimesest lapsest. Et mul on halb  vaadata, kuidas inimesed, kes tegelikult saavad ise päris adekvaatselt hakkama, sarjavad riiki, et too neid mõnitab oma 19 euroga. Kogutakse mingeid sheere, laike ja allkirju. Kusjuures üleskutse kirjapilt viitab tihti koostaja arengutasemele.  Et kuidas ikka on Soomes ja mujal ja kuidas meil siin kõik nii halvasti on. Jah, meil on palju asju halvasti - lasteaia õpetajate, päästetöötajate jne palgad on madalad, puuetega inimeste ja nende hooldajate toetused on madalad, elu kaob väljaspool pealinna jne. Äkki keskenduks nendele. Ei tasu ka unustada, et Soome riigil on eelarve ka tiba suurem, millest toetust maksta ( Ja riigi eelarve tuleb kust....? Ja ei hakka enne suurenema kui....?). Ja neil on need eelpool nimetatud asjad korras. Nemad võivad lahmida kõigile toetust. Meil lahmitakse 9 eurose vajaduspõhise toetusega ja see ei ole mõnitamine,  selle tõstmiseks ei kogu keegi allkirju. Sest see ei puuduta enamuse rahakotti. Ja selle eest ei saa nii palju hääli valimistel.Ah rääkimata sellest, et Soome ei ole ainus riik maailmas.  Aga jah, ma juba korra kustutasin selle jura ära ja nüüd hakkasin jälle pihta. Ilmaasjata ärritan ennast, sest minu arvamus ei huvita mitte kedagi.Ja teisalt tuli välja, et ma pole ainus, kes nii arvab. Mõni põhjendas isegi paremini oma seisukohti kui vahtvihaga.  Hakkas kohe kergem. Ma loen internetist niipalju lollusi vahest, et hirmus hakkab.

Aga millest ma tahtsin kirjutada? Sellest, milline rõõm on avastada, et kanad on õppinud kõik korvi munema ja ei potsata enam mune õrrelt sita sisse. Ma esimene kord hakkasin suurest õnnest lausa kõva häälega naerma. Ei mingit sitaste munade pesemist enam.


Kolmapäev, november 13, 2013

igaühel oma kiiks

Mul on tark laps. Teoreetiliselt on mul muidugi juba kaks väga andekat last, aga ma räägin praegu sellest esimesest.
 Küsib väga sügavmõttelisi küsimusi, et kuidas maakera tekkis ja kust inimesed tulid ja kuidas elekter juhtme sisse saab jne. No lisaks tunneb tähti, veerib sõnu ilusti kokku ja oskab väikese etteütlemise järgi kirjutada.Luuletused ja laulud jäävad pähe nagu naksti  Mäletab asju kahe aasta tagant, mida ma isegi enam ei tea. Loeb numbreid nii eesti kui inglise keeles, saab põhimõtteliselt aru, kuidas numbrid kahekümnest edasi käivad. Teab, et kui on kausis kolm õuna ja üks ära süüa jääb alles kaks õuna. Või kui juurde panna saab neid seal kokku 4. Oskab kirjutada ja tunneb ära numbrid 1 ja 2 ja...siis algab tühi maa.
Mängisime linnade põletamist tund aega jutti. Mitte korda ka ta ei tundnud ühtegi numbrit ära. Iga kord luges ärtud või rombid kokku. No näiteks, tulevad kaks kaarti 7 ja 8. Loendab kokku ühe ja teise, ütleb kellel on suurem ja kes portsu endale saab. Kordame üle näe sellised numbrid, kaheksa on kaks palli üksteise peal, noh peaaegu nagu lumememm, jääb meelde, tore. Nii järgmised kaardid 8 ja 9. Ta vannub, et ta ei ole elu sees kumbagi numbrit näinud. Ta teab, et üks on poti ja teine risti, aga neid numbreid ta ei tea. See ei ole nii ka, et me alles eile oleks avaldanud talle suure saladuse, et tead, maailmas on kasutusel numbrid ka lisaks tähtedele.  Ta teab millised on x ja y, aga number 6 pole mitte kuidagi moodi tuttav tegelane. Päris naljakas, kuidas tal üks uks nii kinni on. Ma ei ole harjunud, et ta millestki kohe üldse aru ei saa.  Või ta teeb meiega sellist peenet nalja ja õhtul üksinda itsitab teki all, et ta teab küll kuidas sada kirjutatatkse, aga vot ei näita :)

Ahhaa, ma eile võtsin julguse kokku ja kaalusin ennast ära. Mitme erineva kaaluga, sest mulle tunuds, et mu kodu oma irvitab minu üle. Täiesti uskumatu, ma olen paksuks ainult näiliselt läinud. Või kuidagi õhuliselt. Kaal näitab hädavaevu 2kg suuremat numbrit. Mul enesetunde järgi on kogunenud seda 3x suurem number. No sellepeale ma hakkasin eile õhtul küll kommi ja võileibu vitsutama, hull naine ikka küll, jätab lapse nälga ka veel niimoodi :D

Esmaspäev, november 11, 2013

Mul on kodus lepatriinu. Üleni täpiline ja puha. Vist on tuulerõuged. Ma olen alati arvanud, et tuulerõuged on haigus, aga see täpiline  küll haige ei ole. Lihtsalt täpiline.   Istu siis sellisega kodus. Hullem jama võib tulla aga  2 nädala pärast. Sest me oleme nii vanad, et keegi ei mäleta enam, kas me oleme selle läbi teinud või mitte.

Kapis on isadepäeva võileivatorti järgi ja ma võin saia süüa kui ma tahan ja ma magasin täna kaua. Päris hästi ju.  Ning lepatriinu kujutab ette, et on latiinostaar. Tantsib. Trikooga. Päris hirmutav tegelikult. Sest ta on neljane. Entel-tentlit kellegile? Kuigi hea seegi, et wiid meil ei ole vaja, iga pühapäev tuleb tasuta uus mäng, mille järgi saab kepselda.

Koer ainult ulub palju. Tal on sügismasendus. Teda ei saa kaissu ka võtta. Sest ta on põdrapabulatega koos.

Mulle meeldivad pildiga blogipostitused. See siin on ilmselt parem ilma punnilise lapse, äkase koera või pooliku võileivatordita. Ma võiks ühe endast teha. Ma olen juba päris paks. Tegelikult mind isegi üllatab, et ma veel paksem ei ole. Arvestades seda, mida ma söön ja kuidas ma (peale trenni muidugi) eriti liigutada ei viitsi jõua.

Ja neidsamuseid on nüüd järgi 13 või 12. Keegi ei tea ja kedagi ei huvita.  Pole aimu ka kuhu nad läksid.

Esmaspäev, oktoober 28, 2013

...ja järgi jäi neid 14. Tegelikult küll 14+1+5, aga neid, kellest kasu kah miskit on, on nüüd 14. Sest nad on lihtsalt nii järjekindlad. Mul on mitu päeva järjest pea valutama hakanud, sest olen pidanud ilma mütsita ja t-särgi väel välja tormama ning tegema koledaid hääli ja kätega vehkima  kuni see kari on me aiast eemale peletatud. Aga no nad ei anna ju alla. Ma ei tea, mis õnne nad siit leida lootsid, aga üks neist leidis oma otsa. Ma loodan, et nad kõik nägid seda vähemalt pealt ja ma nüüd edaspidi pääsen nende lõputust ära ajamisest. Sest ausalt, mul on sellest täiesti kopp ees.


Ma tegin kahe päeva jooksul kokku 8 tundi süüa. Üheks söögikorraks ja mitte isegi väga suurele seltskonnale.  Isegi mitte väga suures sortimendis. Ma vist olen üks väga aeglane flegma. Kuigi ma omaarust ikka vihtusin teha. Aa õige, ma pidin vahepeal nutma ju ka. See natuke pidurdas. Ma vist nüüd mõnda aega enam ei viitsi. Kuigi lõppkokkuvõttes see oli isegi seda väärt.  Aga noh oleme ausad - life is too short to stuff mushrooms :)

Ma tegin abikaasale sünnipäevakingituse. Me selles suhtes oleme mõlemad käpardid. Ei oska tema, ei oska mina. Aga seekord, seekord oli teisiti. Nii ma arvasin. Mulle tuli lõpuks idee, millestki, mida ma tean, et ta tahab, aga ise kunagi ei raatsiks osta. Meil on koguaeg mingisugune kokkuhoiu mode peal ka, niiet see oli minujaoks suur väljaminek. Ja ma olin väga uhke enda üle. Isegi elevil. Ja siis päev peale ostu kuulen juhuslikult pealt sellist vestlus, kus tulevase kingisaaja poolt viidatakse põlastavalt, et sellist produkti ei ole tegelikult üldse mõtet osta, et miinimum nõuded sellele produktile algavad 9x kõrgemast hinnaklassist , et peab saama püsti sees seista ja avamerele seiklema minna ja sees tantsida ja saltosid visata jne. Et nagu mida. Mis ma siis nüüd teen sellega, saadan tagasi ja ostan paari tavapäraseid boksereid asemele?  Aga ei, tarisin selle siis ikkagi päevavalgele ja tuli välja, et sobib küll. Et päriselt  ei olegi vaja nii hädasti seal sees nüüd püsti seista või tormisel merel õõtsuda. Et tegelikult  täitsa tore on.




Kolmapäev, oktoober 23, 2013

Ma sain täna puuga pähe. Ülekantud tähenduses. Samas päev pole veel läbi ja kõike võib juhtuda. Mind on raske igasuguse tiluliluga heldima panna ja mulle tegelikult ei meeldi tited üldiselt. St teiste tited. Üldiselt. Kui siis ainult pildi peal. Aga enamasti näiteks  ühte korraliku koera on parem vaadata.  Nii sissejuhatuseks, et mõista, kui karm mutt ma olen. See on samas selline ühekülgne karmus, sest kui ikkagi on imingi võimalus asju südamesse võtta või tönnima hakata, siis ma seda kindlapeale teen ka. Vot selline karm mutt.....  Aga sellest puuga pähe saamisest lähemalt - ma sain alles just nüüd aru, et see ei ole nii, et minul on halb olla ja mina olen väsinud ja mina pean seda neetud makaroni sööma ja mina ei saa teha enam mingeid asju või pean neid tegema ebanormaalselt mõõdukalt. See on hoopis nii, et tema kasvab ja tema ärkab ja tema väsib ning siis magab ja kui tema tahab, siis keerab ennast külili  või selili ja lehvitab käega või sirutab jalga ning vahel avab oma suu, et proovida, kuidas see kõik kunagi käima hakkab. Jah, ma ise nägin. Ta on päriselt olemas.

Esmaspäev, oktoober 21, 2013

Kui kõik kokku liita oli nädalavahetus tasakaalus. Ükskult võttes oli laupäev tegus ja suurepärane va see, et ma magasin täiesti ideaalse, karge ja päikesepaistelise  jooksuhommiku maha. Aga oligi hea, muidu oleks äkki tegusid ka vähem olnud. See on kurb ja naljakas ühteaegu (aga samas täiesti kindlalt ajutine), kuidas ma olen nii hädine ja jõuetu. Peale eelmise nädala istikukaevamise 2 tunnist aktsiooni, kus mul jälle korraks tuli meelde, kuidas  normaalne oli olla, magasin  tunnikese maja ees pingil. Ja sain päikesepiste. Keset oktoobrikuud. Igatahes selle nädala teod lõppesid laupäeval. Mul ei olnudki pühapäeval aega midagi teha, sest ma magasin.  Ja hädaldasin. Ja mul on niii kõrini sellest. Ma lihtsalt ei viitsi enam. Ma tahaks jälle normaalset sööki tahta ja ma tahaks teha midagi muud peale külili olemise. Ja hädaldamise.

Värdjad on lahkunud. Läksid libedalt. Nii mulle vähemalt tundus, ma ju oma valgeid käsi veriseks ometi ei teinud. Erinevalt K-st, kes sai mitu elulist õppetundi teemadel kust tuleb söök ja kus asub maks. Mõistlik tüdruk on. See teeb ainult rõõmu. Sest noh, elu on ju selline. Ma endale pean ikka kinnitama koguaeg, et see on okei. Et kui sa ostad poest ilusti pakendatud ja maitsestatud kanakoibi, siis see tegelikult ei ole vähem rõvedam. Või tähendab on sama normaalne. Ja nina alloleva pildi peale kirtsutada on täiesti silmakirjalik.  Aga  ei kokkuvõttes oli põnev hommikupoolik. Viiega oli lihtne, aga  üks kana oli väledam kui mitu inimest kokku. Samas jälle üks koer oli ikkagi väledam kui see õnnetu kana. Jaht missugune. Ja nüüd pooled neist õnnetutest istuvad suitsuahjus. Nad vist peavad seal jõuludeni istuma, et hammas peale hakkaks. Vintsked mutid on.


Reede, oktoober 18, 2013

 Trenni motivatsiooniga on viimasel ajal kehvasti. Mitte, et ma ei tahaks vaid kuidagi mõttetu on teha asju poole pingutusega.  Välja arvatud eelmine nädal, kus ma lihtsalt ei jõudnud ja kuna vaim tervenes enne füüsist, siis jõudsin juba ka siis enesele etteheiteid teha. Õnneks oli keha targem ja ei andnud vaimu kiusamisele järele ja keeldus midagi ülearust tegemast.
Aga eile mul tuli meelde, miks seda kõike vaja on. Sest tugev peab olema, mingisugune väljanägemine on absoluutselt kolmandajärguline. Ja nagu K tabavalt märkis, et elu läheb nüüd raskeks (kust ja miks 4-aastane seda teab ja arvab?) Siis peabki ju tugev olema. Ma mäletan veel kui ma väga ei olnud ja ei olnud hea. Parem on ikka jõuda. Isegi kui ma jõuan ainult pool, on see parem kui langeda nulli. See on mui vaimsele tervisele ka hädavajalik, ma võin muidu muutuda ebastabiilseks elemendiks.

Mul on vist üldiselt natuke parem, või mulle tundub see ainult nii peale eelmise nädala suremist. Päris normaalne ma muidugi ei ole, eile tegin ujulas kiirpesu, et jõuda poodi enne sulgemist ja seda selleks et osta keeduvorsti. Ma sõin seda autos.  Ma ei ole keeduvorsti  kümme aastat söönud (va salatites). 

Puhas poliitiliselt ebakorrektne ensekiitus. Nii ometi ei tohi. Seal ujulas mul muide see suurepärane tugevuse välgatus tuli ka. Hoolimata sellest, et ma pole ujumist trennina võtnud alates K ootamise ajast, siiski ma jõudsin tiirutada terve tunni jutti ilma puhkepausideta. Erinevalt nendest teistest vormis ja vähem vormis meesterahvastest samal rajal (naistest ma üldse ei räägi, need tavaliselt ei uju vaid loivavad) Aga oligi hea, et nad vahepeal  puhkasid, sest nad olid mul niikuinii  koguaeg ees. Vot selline vormis kala olen :)  Varsti olen küll  kerakala, aga ikkagi kala

Kolmapäev, oktoober 09, 2013

jumal tänatud, et on lasteaaed, et lapsel on isa, et koerad elavad õues, et keegi annab kanadele süüa, et ma eile tegin niipalju süüa, et jätkub ja eriti olen tänulik, et ma saan tööd teha kodus ja seetõttu teha seda siis kui mul kunagi parem hakkab. Sest praegu on halb, ikka väga väga halb. Halvem kui tavaliselt, palju halvem. Ma loodan, et see on viirus. Sest viirused lähevad suhteliselt kiiresti üle.  Ja mul on vaja, et see üle läheks. Sest ma ei vihka midagi rohkem kui oksendamist...ja külmavärinaid. Eriti oksendamist avalikus linnaruumis. Nice!

Esmaspäev, september 30, 2013

Arvestades seda, et mul on koguaeg "pohmell", siis ma olen ikka  tubli olnud. Eile ma korraks tundisn ennast nii hästi, et võtsin igasuguseid asju ette, aga kui ma vannitoa põrandale kell pool kaheksa tukkuma jäin, siis sain aru, et pingutasin vist natuke üle. Aga pole hullu, väike uinak teeb ikka head.

Pildil on väikesed harjutused iseseisvaks eluks. Tegelikult on lasteaia laada jaoks, ma päris ärikaks veel ei plaani hakata. Pööbli elul on kah omad plussid. Aga elu pikk.




PS: Vahest saad kah seda, mida just vaja on. Eriti kui sa tunned ennast nagu üks suur taljetu ja väsinud junn, siis tuleb keegi ja ütleb midagi ilusti. Eriti kui ta pole su oma pereliige ja eriti kui ta on vastassoost. Naiste komplimendid ei tähenda tuhkagi :)

Kolmapäev, september 25, 2013

eile oli shokolaadi päev, ma oli nõus vihmas tund aega lonkima, et saada fazeri shokolaadi ja see oli seda väärt. Täna on muna, juustu, suitsuvorsti ja majoneesi päev. Kuidas saab olla, et tomat ei maitse ja kurki ei taha. Miks ei läinud suvikõrvits omleti sisse või veel parem brokkol? Ma ei ole söönud täna ühtegi aed-puu- ega juurvilja. See ei ole mina, see on keegi teine. Palun ärge laske tal rohkem toitumisalaseid otsuseid langetada.
Miks nad saadavad mulle pakkumisi 3 inimest 1200 eest Maltale? Miks? Kas nad ei tea, et ma tahaks hoopis uusi põrandaid? Ja kardinaid? Kingi tervele perele? Ka autodele, jah mõlemale. Ja uut kappi, sest kuhu ma siis vanad kingad panen kui uued saab? Ja üldse on inimesel, eriti pereinimesel varusid vaja. Ja me alles käisime ju ka, ei saa öelda, et pole käinud ja pole näinud. Aga see on ju kõigest raha - tuleb läheb, mälestused jäävad. Samas jäävad ka põrandad. Soojad puidust päris põrandad. Ah ma ei teagi, mis see nüüd on. Mul tavaliselt pole ilmast midagi olnud. Ja praegu pole ka kõige hullem väljas, kannataks olla küll. Aga ma ei taha, sest mul on külm. Mis see on, vanadus? See ei tule enne järgmist aastat ju. Suvi vist hellitas ära, oleks tavaline kehv suusailm olnud, poleks ümberharjumine mingi kunst. Kõrgelt kukkumine vist.

Teisipäev, september 24, 2013

Nälga ei jää

Ma ei pea metsa puuke toitma minema, mul kasvavad seened ilusti hoovis kaskede all. Mitu purk i juba istuvad marinaadis


See kõik muidugi kahvatub siin teisepoole viimase aja saavutuste kõrval. Elukas oli üle 70cm-i pikk ja jõgi meil siin ongi enam vähem selline, et kui see ennast risti keeraks, siis ta oleks tamm. Ma muidugi liialdan, aga ühesõnaga väike jõgi on. Aga naeratus on suur



No ja siis ta tegi laua, puidust ja sellise ilusa. Meil on nii vähe puidust ilusaid asju, sest meil on kõik laminaat/plastikust, sest meil ei olnud aega siin jamada ja raha ka palju ei raatsinud kulutada ja kannatust mitte üks raas. Nüüd on aega ja on kannatust, raha on aga veel vähem või on lihtsalt kulutused suuremad, igal juhul on see koguaeg otsas. Aga see 10 eurot, mis selle laua alla panna tuli, oli olemas. Oleks läinud 14, aga ma olen lihtsalt nii võluv, et mulle tehakse allahindlust ka siis kui ma seda isegi ei küsi mitte.


Esmaspäev, september 09, 2013

Hea, et mina vähemalt vett joon, siis tuleb 200 liitriga välja. Vist

Teisipäev, september 03, 2013

elu linnulas

Kanalast on saanud linnula, sest part ei ole kana. Veel vähem on seda viis parti. Pardid elavad kapis. Sest nad on lihtsalt nii arad, et ei julge minna kuuti, sest kuudis istub 16 kana ees. Aga kuut on suur ja mahuks küll, sest need 16 ei ole värdjad, värdjad koos numero unoga on ühes teises ruumis. Mis muidugi ühel kaunil päeval ei takistanud neid normaalsete kanade aeda tungimast ja seal värdjaid olemast. Aga varsti pole neil tungimiseks võimalustki, sest surnud kanad ei tungi enam kuskile öhöhhhöö :P. Et lisaks värdjatele on 9 eriti nummit aga kohutavalt tüütut kana, kes jooksevad järgi ja tahavad pai ja peost süüa ja ma ei tea veel mida, hullemad kui mu koerad. Lisaks siis 7 värsket, kes on olnud meil umbes 3 päeva. Aedikust nad välja pole tulnud, kuigi uks on pärani ja 9 nummit rändavad hoovil päev otsa ringi, hoolimata sellest, et värdjad ka rändavad. Aga ongi hea rahulik, las nad olla, harjuvad ja ma neil ehitan kui nad ka värdjateks hakkavad. Esimene päev panime tähele, et üks uus käis ja nokkis teisi uusi, aga verine veel keegi pole ja lootus püsib, sest esimesed värdjad olid tulles ikka hullemad. Iga aasta ei viitsi ju ka neid kanu nottida, sest kana hind järjest tõuseb ja muna hind poes järjest langeb. Jah, muru nokkimise võimalus maksab ka midagi, aga kuskil on mõistlikkuse piir. Aa ja pardid on täitsa nunnud, üks öö ladistas vihma, ma muretsesin, et kuidas nad nüüd seal on niimoodi kui nad kuuti ei julge minna ja kappi ei mahu (nädal tagasi mahtusid, aga täiesti hullumaja kui kiiresti nad kasvavad) Läksin hommikul vaatma, tüübid oli kõhuli vihmast tekkinud sopaloigus ja plaidstasid. Ülirahul olid kuni ma neid segama läksin. Nüüd on neil suur vann kah ja puha. Eks nad peavad lõpuks harjuma nüüd nende nummide ja uutega ja ikkagi kuuti ka minema, sest talv läbi peavad koos olema. Ja talved on meil siin pikad.

Laps hakkas balleriiniks. On ja oli üsna elevil, aga tühja tal sest võimlemisest ja jala vibutamisest, millal trikoo ja balleti seeliku saab? Saab, saab. Kas ma pärlid võin trenni kaela panna? Aga tiaara pähe? Ei. Tee selgeks, et trennis käiakse noh põhiliselt trenni tegemas. Aga ma olen ju imelik ka.

Käisin ise eile trennis. Rattaga. Minnes sadas vihma, 10x mõtlesin, et loll, keera ots ringi. Ei keeranud. Tagasi tulles kiskus juba päris hämaraks. September ei ole naljaasi, et siin kell 9 maanteel ringi sõtkuda. Suurest surmahirmust tegin elu kiireima sõidu. Aga ma ei kahtse midagi. Järgmine kord valin varasema aja lihtsalt.

Teisipäev, august 27, 2013


Segane jutt, aga  tahab välja tulla. Kui kõik on hästi, siis see ei saa lihtsalt kesta.

Aasta tagasi oli sama asi, ma arvasin, et see on viimaks läbi, et see ei näri enam mu hinge, et see ei varjuta enam minu enda reaalsust, mis teadupärast on ainult see, kuidas sa ise asju näed. Päris vabastav oli. Mitte hoolida sellest närijast, inimestele silma vaadata, naerda kõvasti, seista käed puusas ja mitte rinnal risti.  Kas sa näed pool tühja või pool täis klaasi. See kuidas keegi teine näeb  seda klaasi  ei oma ju tähtsust.  Eksisin. Ju siis ei olnud sealmaal.  Ja nüüd on jälle. Aasta on täis saanud, käed on puusas, klaas tundub mulle täis ja ma kardan, et tuleb keegi ja valab selle jälle tühjaks. Sama halb on see, kui keegi üritab seda kuhjaga täis valada. Milleks? Peen iroonia, mis asi? Kas ta ei võiks lihtsalt olla, pool täis, nagu ta päriselt on.

Ah või vahet pole ka, elu on ilus niikuinii.

 
Mängisime 2:1-le jalkat. K: toida mulle, toida mulle! Ehk siis sööda

Kolmapäev, august 21, 2013

huumorinurk

Eile hommikune vestlus -

K: Millal me sinna minema hakkame kuhu me täna minema pidime?
Mina: Kuhu?
K: Eesti vabariigi sünnipäevale noh
Mina: No ei me ei lähegi kuhugile, pidu on igaühel omas kodus, õhtul teeme kooki ja värki.
K: No jaa, aga onud peavad ju rääkima ka.
Mina: Ma ei tea siis, võib-olla telekast tuleb midagi...

Ta ikka hästi ei olnud nõus sellega, aga no päriselt, need onud ei räägi kuigi huvitavat juttu, eriti 4-aastase vaatevinklist.  Aga kooki ma tegin, esimene üle mitme kuu, aga mitte sellepärast. Hoopis sellepärast tegin, et punased sõstrad on praegu täiesti vastupandamatud. Ja sellepärast, et ma ei viitsinud eile mitte midagi muud teha peale söögi ja söömise. Hommikul käisin jooksmas ja ikka üldse ei läinud edasi. Ei mingit tavapärast energia laksu, ei mingit õnnejoovastust - lihtsalt väsimus ja töntsid jalad.


Mul tuli meelde üks suvine seik, see oli lihtsalt nii piinlik, et ei saa riskida sellega, et see kunagi meelest võiks ära minna. Sport on läinud massidesse, kallil sugulasel on rattasõltuvus ja vastav ratas ka - no selline ilma pedaalideta ja ulme kerge ja ulme hästi läheb edasi jne. No kuidas sa siis ei proovi sellega sõita. Ei saanud neid jalgu hästi kinni-lahti, otsustasin siis sõidu teha nii, et ühte jalga päris kinni ei pane. Sain siin  kõrvalisel maanteel hoo üles ja vahetasin käigud alla ja seda kangi enam ei leidnud, kus käike üles saaks, jalad käisid elu kiiresti ringi, aga ratas hakkas peaaegu seisma jääma ja seisval rattal on suhteliselt kehv tasakaalu hoida.  Järgmisel hetkel käis nõks ja mu mõlemad jalad olid kinni - no pole hullu, rahu, rahu, pean lihtsalt järsult tõmbama ja jalg tuleb lahti jälle. Vaatasin seljataha ja nägin, et tagant tuleb politseiauto. Mina nagu vana kriminaal läksin veel rohkem ähmi täis ja unustasin jala lahtirebimise meeleolus väntamise ning kukkusin seisva rattaga ümber, endal seelik üle pea. Politsei oli muidugi viisakas, jäi seisma ja küsis ega ma viga ei saanud. No väga ei saanud, aga ma nägin kerget muiet mõlemal suunurgas. Ei tea kas nad oleksid võinud mulle trahvi ka teha - täiesti ebsaadekvaatne käitumine ju. Fail, fail, fail


Esmaspäev, august 19, 2013

Suvepäevad

Ei noh, see pidu ei lõpegi kunagi ära. Või korraks siiski lõppes, küll varsti edasi läheb. Põlved kipitavad, sest oma tiimi eest tuleb väljas olla. Maksku mis maksab. Maksis küüne,sellest oli kahju. Ikkagi oma ja kaua kasvatatud Aga mul läks hästi, vähemalt suu ei olnud verd täis. Kohvi(ja ainult) mürgituse sain. Või oli see E951. Reielihased valutavad. Kui mul üldse midagi on, siis on need treenitud reielihased. Ja näed kuidas tulitavad, see kõneleb nii mõndagi. Aga pole minu süü, et punk on lahe. Või oli see rokk. Mõne hinnangul labane sült. Aga lahe ju oli siiski. Öö oli täis asju, nalja, laulu  ja naeru, noh üldse inimesi. Parajas annuses.  Raiskasin peaaegu neli tundi magamisele, nõrk. Tugevamad ei raisanud. Kanaemadus on mu diagnoos, natuke võiks vist tagasi tõmmata. Aga muidu lapsest saab asja, näpud püsti ja hop-hop.

Lihasvalu võib olla ka tegelikul trennist, päris trennist. Aga ilus on mõelda, et see on hoopi sellest, et: "Mama anarhia, papa stakan portveina...."

Reede, august 16, 2013

värdjad

Ei ole kõik roosamanna kah. Õnneks on mured tühised.

Kanad on ikka täielikud värdjad ja see viimane kukk on veel esivärdjas numero uno, sest tema peaks olema mees ning käituma vastavalt mitte nagu mingi värdjas kana. Selleks ta ju mõeldud ongi, et ta ei oleks värdjas kana vaid oleks kukk ja ohjaks neid värdjaid kanu ja teeniks kuidagi oma jahukördi välja.  Praegu ei teeni, üldse mitte. Õnneks ei ole mu usk kogu kanasoosse veel kadunud, sest värskem kari, mis sellel kevadel võetud, ei tundu väga värdjad olevat, veel vähemalt. Need vanad olid juba tulles värdjad, sabade asemel olid verised köndid. Aga noh, neil oli raske lapsepõlv, ela ise kümnekesi ühes kastis, ikka sööd naabri saba ära. Uued olid tulles väiksemad st kastis oli neid sama palju, aga ruumi oli rohkem. Ei jõudnud veel ära värdjastuda. Eks näis, talv mõjub kõigile masendavalt. Kui see veel rohkem kestaks, lööks inimesedki üksteisel pead veriseks.  Uued ja vanad värdjad on praegu veel eraldi kuutides, päeval patseerivad lahtiselt. Nende esimene omavaheline kohtumine oli nagu stseen mõnest metsiku lääne teemalisest  filmist  - uued tulevad arglikult õuele vaatama ja siis vanad värdjad tulevad, kusjuures teisest hoovi otsast, kusjuures jooksuga, kukk kusjuures  kõige ees(sellepärast ta ongi numero uno värdjas), silmad pungis ja lendavad kusjuures kogu pandega uutele peale. Nüüd on mingi harjumine juba toimunud, aga  kui uus  vanale värdjale silmaulatusse jääb, siis see uus ikka nokaga saab ka. Õnneks hoov suur ja uued saavad põgeneda ja varjuda. Üks vana värdjas talvel ei saanud, sest noh talvel on külm ja värdjad on ruumis kinni. Ja ruum ei olnud väga suur. Lõppes see talle halvasti ja verise peaga. Elas kevadeni teistest eraldi ja siis kui õueaeg peale tuli, siis ta sai põgeneda. Valis muidugi hea ohutu koha kuhu teised värdjad, kes üllatuslikult midagi on võimelised ikka õppima ka, vältisid. No istus paar päeva meie kuuseheki all, mulle ta täitsa meeldis, sest ta oli ohver ja mitte värdjas. Tunne oli vist vastatikune, sest ohver otsustas vaatama tulla, mis me seal oma aias sees teeme. Meie ei teinud midagi, toas olime, aga Suska korraldas talle sooja vastuvõtu. Mina pidin pärast sulgi koristama. Teised värdjad hoidsid eemale meie aiast sellepärast, et see sama asi oli juba ükskord enne juhtunud. Ja ükskord juhtus nii, et kukk ronis oma aedikust välja ja suska juhtus kah oma aedikust väljas olema. Ja ükskord juhtus nii, et aediku uks oli ööhämaruses lahti ja kellegile, kellel olid teravad hambad,  meeldis rohkem kui sellel järgmisel uuel kukel ei oleks pea ja keha vahel otseühendust. Esimestel kordadel tundus see  kõik mulle shokeeriv, peale esimese kuke ära minekut käed isegi värisesid, aga nüüd ma vaikselt juba ootan, millal see värdjakari veel väiksemaks jääks, et äkki nad siis ei ole nii värdjad. Vastasel juhul peab ise kirvest välgutama hakkama.  Ja kui see jutt tundub rõve, siis need metsamarja maitselised kana pooltiivad poe jahedal riiulil kena karbikese sees on tegelikult ka kunagi mõne elus kana küljes olnud ja kasvanud ja sellel konkreetsel kanal oli kah kindlasti kahju neid kaotada kellegile õhtusöögiks, aga noh, life is a bitch. Igatahes, need kaks esimest kukke olid kuidagi mehisemad ja neid ma ei vihanud väga. See praegune, värdjas numero uno, sai ise muidugi ka kõvasti nokkida talvel, terve rinnaesine oli sulgedest lage, just siis kui oleks vaja mingit kehakatet, sest külm on niigi. Värdjad ise on ka päris koledad, pool tööd, mis enne potti pistmist tehakse, on juba valmis. Aa ja üks värdjas  suri täitsa ise paar päeva tagasi ära, enne lonkas paar päeva, siis  vajus hari lönti ja saidki koerad  jälle kõhu täis. Aga vbl ei surnud ka ise, äkki teised värdjad ka aitasid.  Igatahes ühel värdjal tekkisid hiljuti mingi instinktid ja hakkas mune hauduma, see fakt päästab ta praegu värdja staatusest. Sest noh, see on ikka loomulik ja ilus. Ja nüüd ta istub pesal juba 2 nädalat vist. Pesa on küll eraldi ruumis teistest, aga kuna hauduja tahab ka vahest välja ja süüa ja päikest, siis ei ole ta päris luku taga. Ja teised värdjad lähevad talle kogu karjaga kallale kui ta välja juhtub tulema. Eile nägin, kõik, korraga, täiesti värdjad. Ajasin värdjad minema, oleks mul mingi pikem terariist olnud, oleks koerad jälle kõhu täis saanud, silm poleks ka pilkunud. Aga mingi aja möödudes tundus tobe neid niisama kätega  taga ajada. Igatahes ei ole haudujal järelikult vaja välja tulla ja me peame midagi ehitama talle, et ta ei saaks välja. Normaalne, nagu muud poleks oma eluga teha.  Igatahes eile ta ikka lonkas ja käis kõveralt, ei ole normaalne. Ma miskipärast väga ei usu, et ta midagi reaalselt välja ka haub, aga üritamise eest saab plusspunkte. Igatahes on värdjaid järgi nüüd mingi 7 koos kukega. Ehk viskab enne talve veel mõni varbad püsti. Äkki surevad kõik maha. Värdjad. Aga uued on nunnud, näevad ilusad välja ja ei noki teineteist lõhki. Sellistele tahaks isegi pai teha ja saia moosiga anda. Seega ma ei ole loomavihkaja ja  need vanad kanad on lihtsalt  värdjad. Aga munad on head. Äkki on neisse ka agressiivsus sisse kodeeritud? Äkki ei peaks sööma? Ah, ega need poes müüdavad munad ka mingitelt muinasjutu kanadelt ei ole, kindlasti on samasugused värdjad, ainult ilma päikesevalguseta kasvanud. Ja siis võib aru saada, miks nad värdjad on, erinevalt nendest värdjatest siin. Igatahes palju auru mingi tühise 7 kana peale (kukk on ka kana).   Mitu korda ma kirjutasin värdjas? Liiga vähe vist.

Pühapäev, august 11, 2013

100 things to do before...

Tantsida nii nagu keegi ei vaataks, keset  sulnist augustiööd, paljajalu märjal asfaldil, juuksed vihamst tilkumas - checked!

All my life I've been searching for something. Something never comes and never leads to nothing.....
(FF)
Volume - up, repeat - on

Laupäev, august 10, 2013

Eneseupitus ei ole ilus,  nii lihtsalt ei tehta ja niikuinii ei määra see midagi, see on tühine ja  see ei huvita kedagi ja ma võin lugeda üles kümneid, kui mitte sadu asju, mis on minu küljes, ümber ja sees valesti või mitte piisavalt hästi. See on kaduv ja täiesti ebaoluline, aga ma tunnen ennast selletõttu suurepäraselt, sest  jah... I rulez, big time :D

Neljapäev, august 08, 2013

Päevad on nii lühikesed. Nüüd on kohe eriti lühikesed, sest vähemalt kolmandik olen sunnitud olema asjalik ja istuma toolil ja vaatama helendavat ekraani ja magada tuleb ka umbes kolmandik, sest kui ei puhka, siis ülejäänud 2/3 päevast on täiesti raisus läbi udu olesklemine. Sööma peab, kõige hullem on see, et seda sööki peab tegema ka ja mingil juhul ei kavatse ma praegusel ajal süüa mingisugust kiiret poe äkat kui vitamiine täis köögivilju pressib aknast ja uksest peale. Ja need pressijad  tuleb ju veel sisse ka teha.  Sest talvel peab ka inimene sööma (mul on 2 sügavkülma juba täis). Pesema kah peab, eriti latsekest. Nad lasteaias vist ei vaataks eriti hea pilguga kui preili põrsas hommikul kohale tuuakse. Ja põrsas ta õhtul enne vanni on, sest kes see viitsib jalanõusid õues jalga panna, sest kivid teevad ju massaaaazhi. Puhkuse ajal tihti ei jõudnudki pesta teda, üldse. Sest kui kell on 12 öösel, siis sa tõstad 4-aastase voodisse, mitte vanni ja ega pimedas ju nii must ei paistnud kah. Päris hea pilt oli kui hommikul(keskpäeval) voodist välja ronis.  Aga nüüd ta peab magama minema kell 9, sest muidu ei saa hommikul maast lahti. Ja keegi peab ta magama panema.  No ja mitu tundi jääb alles? Väga vähe, kõige rohkem kolm. Ja selle kolme tunni jooksul ei saa koristada, ei saa poodi minna, ei saa kinno minna, ei saa sauna minna, ei saa raamatukokku minna(tegelikult ma seda kõike muidugi teen, aga südamest kahju on :D ), ei saa üldse kuskile sellisesse kohta minna, kus on katus peal, sest see on selle aasta ainus suvi ja see saab kohe läbi ja siis päike enam ei paista ja ei ole soe ja peab jope selga panema ja vihma sajab ja peab oma urus vangis istuma. Teine varinat on see, et ma ootan nende asjade tegemisega selleajani kui ilm peaks halb olema, aga iroonia seisneb selles, et paari kuu jooksul on olnud umbes 2 päeva, kus on saanud väita, et ilm on ehk natuke kehva võitu. See sillerdav suvi on kestnud mai esimesest nädalast ja mul on terve see aeg selline paanika - see saab kohe läbi, sest Eesti suvi on ju lühike, kõik teavad seda, mõni aasta seda polegi ja kui ongi, siis on see väga-väga lühike, nagu poleks olnudki..... Aga on alles augusti algus ja see aasta on suve olnud küll, ma ei mäletagi, et seda suve kunagi nii palju ja korraga oleks antud ja ma ei räägi kaugeltki ainult ilmast vaid olemisest, elamisest ja vabadusest. Korraga on olnud lõbusat seltskonda ja mõnusat üksiolemist, laps on korraga juba nii suur ja iseseisev kui ka ikka väike, siiras ja armas, vahel on tundide kaupa rahu, järgmine hetk on terve lasteaed me õuele kolinud ja nad kõik tahavad minult midagi saada,  on saanud istuda, astuda, olla ja rahmida, nii palju on olnud teha ja midagi ei ole pidanud tegema, kodus on hea, mujal on hea. Pähe ei mahu, miks see nii üllatav mulle ikka veel on. Tõrvatilk on mu vigane olemine, aga see juba on sisuliselt möödunud ja äkki oligi hea, sest hulludel on vahel vaja oma kinnisideedest kah puhata.
Ja ehk ei olegi nii hull kui sügis peaks tulema...kunagi. Sest praegu on väljas 30C, ilma liialdamata ja niikuinii on ükskõik mille tegemiseks liiga palav.


Teisipäev, juuli 23, 2013

palju toredaid inimesi, palju lõbustusi, palju ralli, palju hüppamist, palju loomi, palju tarkust, palju kilomeetreid, palju pilte, palju tuult, palju süüa, palju mänge....kala sai ainult vähe :)


ma olen palju vigane kah, pool lõbu jäi  saamata. See kõik algas juba nädal tagasi, kui selgus (minu suureks hämmastuseks), et ma ei olegi kõige tugevam tüdruk siinpooljõge. Alguses ma ignoreerisin seda närivat valu,  ja ei lasknud ennast sellest häirida, nüüd vasutasuks häirib see mind päris kõvasti. Vaatan maailma nagu kana, öösel küljekeeramine on mitme minutiline ettevõtmine ja igasugusel aktiivsel ja lõbusal tegevusel on kriips peal.

Esmaspäev, juuli 15, 2013

ainult sõnad

kurgid, legend, trenn, grill-chill, vaarikad, lokid-mukid, pidu-pillerkaar, liiga palju kooki, kell neli hommikul parvesaun ja sulps vigala jões korda kolm, kell 6 headööd, ratas, vastutuul,  dance-with-dragons, hommikujooks, hommikukohv ja nüüd....kurgid jälle.

Esmaspäev, juuli 08, 2013

pilt päevas.

Ma avastasin, et teefoniga saab pilte teha. Ma teadsin enne ka, aga nüüd avastasin. Kahjuks ei avastanud ma seda juba reedel ja ei mõelnud välja suurepärast suve salvestamise viisi. Reede ja laupäev olid kah huvitavad - koos söögi-joogi-inimeste ja muu ööga.  Aga panen siis eilse eest ühe ja tänase eest kaks, nii kompensatsiooniks endale



Ja täitsa hullumaja kui valusasti ma oma käe praegu pliidi peal ära kõrvetasin - jah käe mitte näpu ja toas nüüd öösi veel mitte õues, kus ma täna muide 5 tundi pliidiall tuld kütsin. ma trükin ka vasaku käega, sest nii valus on. ja mingi rohi on peal.

Reede, juuli 05, 2013

sillerdav suvi

Mul hakkab täna puhkus, vähemalt ma loodan seda. Suvi on siiani olnud suurepärane ja eelolevad kolm nädalat saavad olema veelgi suurepärasemad. Kummalisel kombel, mida valgem, ilusam ja pikem on päev, seda lühem ta tundub, sest tahaks kõike korraga teha, sest see on ikkagi selle aasta ainus suvi ja see saab naksti läbi nagu unenägu ja tuleb pikk talv, kus pole muud targemat teha kui oma urus passida ja ennast rasva süüa. Mitte et see kunagi oleks nii olnud, aga mul on mingi kiiks, et ma paaniliselt  kardan, et head asjad saavad otsa ja asemele ei tule midagi. Aga tavaliselt ikka tuleb ja  enamasti on see veel parem.

Mul on palju väikseid väikekodanlikke plaane selleks ajaks

*)veel rohkem joosta ja mängida, 100 kätekõverdust päevas,  lõpuks kõik järjest? Väljakutse jah või jah?

*)lugeda läbi 1k lehekülge puhast kulda :) In english eksole, see läheb ju küll enesearendamise alla? Ei ole  mingi  labane meeleleahutus. Kui mul kunagi, oma eduka karjääri naise elus, peaks tulema vestlus mõõgavendade, kuningate ja lohede teemal, siis ei kavatse ma igatahes häbisse jääda. See on peaaegu sama kasulik kui magistritöö kirjutamine, ei misasja, see on palju parem!

*)issand ma pean suurpuhastuse tegema, terve suvi on selle koristamisega mingi häda, sest noh, see on ju ainus suvi see aasta ja ilm on ilus ja nt  3 kuu pärast ulub õues tuul ja on pime ja ei olegi muud teha kui lapiga maja nühkida. Lihtsalt kohati on rõve käia ringi nii, et puru jääb talla alla ja kööki nagu ka eriti vaadata ei taha, aga  samas muu elukvaliteet pole nagu väga kannatanud ka sellepärast, et maja must on. Hmmm, võibolla lükkub see siis ikkagi sügisesse. Sest noh, see on ju ikkagi ainus suvi seeaasta, pealegi see on minu viimane  kahekümnega algav suvi ja  seda ei tohi raisata.

*)Kurgid, hoidised, moosid ja muu- piiramatus kogustes. Kurgid said otsa juba talvel, mögina hoidised oleksid ka saanud, aga ma vahepeal ei raatsinud neid süüa, et noh, otsa ei saaks. Ja marju sügavkülma, eriti vaarikaid ja maasikaid. Mustsõstrad on küll kasulikud ja värsketena head, aga külmutatult nagu keegi eriti ei taha ma olen vaadanud. Veenda ennast eraldi sügavkülma mõistlikkuses ja see ära osta. Sest on vaja. Moose vist isegi jäi järgi, sest Karolin hurraa-hurraa sööb vähemalt pooled hommikusöögid lasteias ja niikuinii suur pudru sõber ei ole ja palju sa jaksad pühapäeva hommikul ikka seda moosi pannkoogi peale määrida. Ja mina, hurra-hurra, lõpuks mõistsin elu ühe suurematest saladustest, mis tagab õnneliku ja terve olemise - suhkur on paha, väga paha koos pudru ja/või saiaga. See on tõsi. Omletti kellegile?

*)Aeda värvida. Ah ma olen loll, ostsime värvi juba aprillis vist ära, ise olin põhiline eestvedaja, et on ikka vaja ja aed on kulunud ja ostame ära jne. Loll. Ei ole tegelikult midagi nii kole, kannataks vabalt veel 1-2 aastat. Nüüd kallis kaasa vihjab koguaeg sellele värvile ja ennast ka nagu natuke häirib, et pole sellega tegelenud. Sest värvimine on nüri. Loll ma ütlen. 

*)kanade s*tt välja vedada ja nende elamine korda teha, et endal piinlik vaadata poleks

*)Kas peaks põllal kah midagi kasulikku tegema? On kõikvõimas loodus mulle selle võimaluse veel üldse jätnud?

*)grillida-chillida-hängida nii kodus kui kodust väljas, nii nagu see pidu ei saakski kunagi otsa. Tegelikult see oleks pidnaud olema esimene punkt.  Sest see on kõige olulisem. Sest see on ainus suvi seeaasta.

*)süüa nii palju värsket kui sisse mahub, D vitamiiniga enam probleemi ei tohiks olla. Päike tule paista lihtsalt  mulle veel natuke pähe, juuksed pole minumeelest piisavalt pleekinud.  Ettevaatust, ma olen kõndiv-rääkiv vitamiinipomm.

*)Väike trip kodumaal või lähiriikides. Peaasi, et oleks lõbus ja suhteliselt odav.

*)olla suurepärane ja tunda ennast suurepäraselt.

*)Mitte pankrotistuda.

Nüüd sai vist kõik hingelt ära. Ja töö saab kah kohe valmis. Hurra-hurraa (siis lähen tantsin natuke omaette ja siis maasikaid korjama ja siis trenni. Kui ma oleksin keegi teine, siis ma oleksin praegu kade, aga ma ei ole...seega hurra hurraa :))

Kas ma juba ütlesin, et see on ainus suvi seeaasta?


Kolmapäev, juuni 26, 2013

Olen mitu aega mõelnud, et võiks midagi kirjutada, mitte et mu elu nii põnev oleks, aga ega see pole mingi seiklusblogi ju kah. Kirjutatakse igavamaidki asju. Endal hea kunagi lugeda, et jääks meelde ka igapäevased väikesed asjad, mis näiteks meele rõõmsaks teevad. Äkki teeb üle lugedeski veel meele rõõmsaks, topelt õnn ühest väiksest hetkest. Mai oli näiteks  imeline kuu, ma olen ikka vaimustuses sellest, et päevad on pikad, õhtud valged, kell 9 õhtul saab veel rattaga sõitma minna, et õue minekuks ei pea 10 minutit last riidesse toppima (üldse on puhas rõõm juba see, et selle toppimise teeb ta ise ära  ja on pealekauba veel eriliselt tubli, ilus, tark ja osav) ja ei tule meeldegi, et apteeki peaks minema või kas kodus ikka mett ja küüslauku on. Enam ei  tahagi üheotsa piletit Küprosele, täitsa hea meel on, et sai tagasi tuldud.  Enam ei pea maximast kurki ostma ja ma eile sõin peale hommikust omlett  kuni õhtuni ainult maasikaid. Hommikul käisin jooksmas ja lõpetasin selle sulpsuga jõkke. Jah, väikesed asjad, ei ole midagi paremat.
Tarmo on vahepeal suuri tegusid ka teinud.




Jaanid olid ka lahedad- väsitavad, pikad ja täis mitte midagi asjalikku tegemist, aga seda mitte midagi asjaliku sai tehtud koos toredate inimetsega ja see oli päris tore. Ja midagi me ju ikka tegime ka...näiteks lõket.
No ja muid tegusid ka :)


Ja ma ei oleks viitsinudki midagi kirjutada, aga mu tööprogramm hangus kinni ja ma ei ole viitsinud veel restarti teha. Oma kohvijooki ka tahaks, aga ei ole veel viitsinud alla tegema minna. No ja mis sa siis ikka teed kui enam midagi muud ei viitsi teha :)