Ma kirjutasin vahepeal pika postituse sellest, mis ma arvan sellest uuest suurepärasest plaanist tõsta lastetoetusi alates esimesest lapsest. Et mul on halb  vaadata, kuidas inimesed, kes tegelikult saavad ise päris adekvaatselt hakkama, sarjavad riiki, et too neid mõnitab oma 19 euroga. Kogutakse mingeid sheere, laike ja allkirju. Kusjuures üleskutse kirjapilt viitab tihti koostaja arengutasemele.  Et kuidas ikka on Soomes ja mujal ja kuidas meil siin kõik nii halvasti on. Jah, meil on palju asju halvasti - lasteaia õpetajate, päästetöötajate jne palgad on madalad, puuetega inimeste ja nende hooldajate toetused on madalad, elu kaob väljaspool pealinna jne. Äkki keskenduks nendele. Ei tasu ka unustada, et Soome riigil on eelarve ka tiba suurem, millest toetust maksta ( Ja riigi eelarve tuleb kust....? Ja ei hakka enne suurenema kui....?). Ja neil on need eelpool nimetatud asjad korras. Nemad võivad lahmida kõigile toetust. Meil lahmitakse 9 eurose vajaduspõhise toetusega ja see ei ole mõnitamine,  selle tõstmiseks ei kogu keegi allkirju. Sest see ei puuduta enamuse rahakotti. Ja selle eest ei saa nii palju hääli valimistel.Ah rääkimata sellest, et Soome ei ole ainus riik maailmas.  Aga jah, ma juba korra kustutasin selle jura ära ja nüüd hakkasin jälle pihta. Ilmaasjata ärritan ennast, sest minu arvamus ei huvita mitte kedagi.Ja teisalt tuli välja, et ma pole ainus, kes nii arvab. Mõni põhjendas isegi paremini oma seisukohti kui vahtvihaga.  Hakkas kohe kergem. Ma loen internetist niipalju lollusi vahest, et hirmus hakkab.

Aga millest ma tahtsin kirjutada? Sellest, milline rõõm on avastada, et kanad on õppinud kõik korvi munema ja ei potsata enam mune õrrelt sita sisse. Ma esimene kord hakkasin suurest õnnest lausa kõva häälega naerma. Ei mingit sitaste munade pesemist enam.