Poiss käib pool aega ringi küüned lakitud ja kiisu nägu peas. Mingilt planeedilt kus neil ninad on sinised. Nüüd see on siis juhtunud, et nad mängivad koos. Kräunuvad ja kiunuvad, aga mängivad ka, punased küüned, sinised ninad, murused pleedid  on väike ohver, vesi ja aeg puhastab kõik.  

Videosid peaks tegema, see jutt, mis sealt tuleb...väärt huumor.

Tihti on ju nii, et vaatad neid smeedia pilte ja kõigil on kõike ja palju ja kõigil on tore ja kõik käivad igal pool ja endast hakkab hale, kuidas mul mitte midagi ei ole ja kuidas ma mitte kuhugi mitte kunagi ei saa ja.....

No ja vaata, ongi elu lill(eline). Sellepärast ma tahangi teha palju pilte, et see annab mulle reaalse pildi. Kuidas asjad päriselt on, läbi objektiivi, mitte läbi subjektiivi.  Et jõuaks kohale, päriselt pärale.  Ja vaatan vähem teiste omi. 

Laps sööb kartulikrõpsu ja suured...õudne. Mis tervis ütleb, mis moraal, eetika ütleb? 

No nüüd läks küll hästi. Päris äge nädalavahetus, päriselt. Ma muidugi sain aru ka jälle, et ma olengi natuke peast haige. Et on täiesti ebaloogiline ja ei klapi graafikuga ja ma ikka lähen. Ja sellepärast ma täna jõuga ei läinud, oleks jõudnud, aga lihtsalt ei läinud, sest see ei ole normaalne ja sellele peab ka piiri panema.

Aga nädalavahetus. See ongi see suvi, just nüüd ja just praegu. Selleks see on! Saun ja seltskond, see on juba liiga tavaline, aga igakord on mõnus ja igakord on eriline.  Aga, ossajutt, kus see oli äge. Mitte niivõrd isegi enda pärast. Vaid "ägedad tüdrukud" ja need ägedad ei tule ju niisama, eeskuju peab ka olema.  Ja ma magasin pool elu maha, hoolimata sellest, et oli kõva ja ebamugav, külm ja kuum ja ma ikka magasin. Liiga palju, sest hommikul oli kuulda, et mitte magamine oleks olnud ägedam. Aga nii oli ka hea. Et oli viitsimine  trippida ja vaadata ja natukene olla. Ja oligi lihtsalt äge. Õhtuks oli muidugi rahutus kohal, et kuidas nii saab, et ei tee ja ei jookse ja pole samme ja pole väsinud ja pole välja teeninud...aga kaks potti kapsast ja pere ja kõik on ikka nii hästi.

Vahelduseks vähem hala ja rohkem  visuaali. Nägudega, udused, ilusad, sest emotsioon peab jääma!

Jah, me teeme selfisid. 

 Mitmekesisus rikastab, sülti ja kommi kõigile

Tuli ja päike. 

Rock'n'roll ja Square! Alati omas elemendis, alati suurepärane. Ja mulle ka meeldis, seda ei juhtu viimasel ajal tihti ja see teeb mind juba murelikuks. Aga kõik ei ole veel kadunud, kuigi nihe on toimunud,  see oli  hirmutav, kuidas "ärge tapke mu ema" saab uue varjundi. Sest sa ei mõtle enam, et ise tatid viltu. Sa kurat oledki see ema nüüd ju!

Muuseumis. Päris muuseumis.

Jälle muuseumis. Päris muuseumis.

Heinapallid olid Kassu jaoks hitid. Teepeal oli neid palju ja igakord "Heinapalllliiiiiddd!!!"

Kalad vees!

Ja kuival.

Lapstööjõud. Nii tore nii tore. Lõpuks ometi. 

Tähelepanelikult vaadates on näha laual üks kaart. Karolin tegi, peale kleepis muuseumi pileti, veidike vesivärvi ja sisse kirjutas "Aitähh emma ja issi".  Ta rääkis mitu päeva veel kuidas see oli selle suve kõige ägedam nädalavahetus. Ja kuidas ta jalad valutavad. Hüppa ise poole ööni eksole. Ma loodan, et ta eksib, et see ei olnud veel see kõige ägedam nädalavahetus, et neid tuleb veel! 

Ma planeerin alati palju. Et läheks sinna ja teeks seda ja siis vaikselt hakkab pihta see maha tõmbamine. Et ah, mis seal siis ikka ja vaja ju seda hoopis teha ja nii ongi. Et ongi muid asju vaja rohkem teha kui chillida ja kulutada.

Aga loomaaias ikka käisime. Kohvikus mitte. Shoppamas käisime. Muuseumis mitte. Melu ja elu natuke nägime, laevu eriti mitte. See ei ole nii, et istud(ükskõik, kasvõi maas), päike palgeil, muusika (ükskõik kasvõi halb) kõrvus, sõbrad ümberringi ja teed topsi veini(ükskõik, kasvõi plasttopsi). Pool topsi teed, sest lapsed, need ei püsi paigal ja asjadel peavad korgid peal olema. Samas on see ju loogiline ja ainuõige.

Aga natukene tahaks nagu veel. Olla ja minna ja lahtiste silmadega ringi vaadata. Ja vahepael tahaks need lahtised silmad kinni panna. Õudne, kui see kõik tuleb tagasi, see, et need silmad ei lähe kinni.

Aa ja reede-laupäev oli ju ka. Päev oli, öid natuke vähem. Kuradi alateadvus ja ületeadvus ja kuradi isehakanud shamaanid ja mu oma kuradi hundike. Ma tahaks viimasel ajal palju vanduda. Aga ma ütlen ainult kurat ja sedagi ütleb juba Kassu ka järgi. Seega rohkem ei või, talitse ja valitse ennast. Ma tahan igale poole minna, aga ma ei taha kuskil olla. Seekord oli külm.  Kurat(jälle, päriselt), mul on nii külm, koguaeg ja igal pool. Kuigi kasu oli täitsa sees. Ma koguaeg arvan, et ma pole veel päris täiskasvanud, et kuidagi ei ole veel kohal ja päris täiskasvanud teevad neid päris asju ja nii edasi. Aga ega see täiskasvanu värk vist ei lähegi mõistlikumaks. On palju vanemaid inimesi, kes ei mõtle palju rohkem. Ja nooremaid, kes mõtlevad ikka palju vähem.  Ja ma saan naljast aru küll, aga naljakas ei ole ja võib-olla on see vanuses või äkki üldises maeitea....kas võib öelda i tähega sõna? Eks ka muidu tore ja tark inimene võib labase nalja peale naerda.   Aga mingilt maalt tahaks natukene rohkem,  peenetundelisemat, natukene sarkasimi ja satiiri, lihtsalt roppusest ainult ei piisa. Oksest ja p.....st on natuke vähe.

Ma vist ei oksa normaalset päevikut pidada. Et kirjutaks kronoloogilises järjekorras suurepärasest nädalavahetusest. Mis tegid ja kus käisid ja tegelikult oli kõik niii tore.  Aga ma olen ikka jätkuvalt isekas. Ma kirjutan sellest, mida ja kuidas ma tunnen. Mitte seda, mis tegelikult oli.

Tahtsin pilte ka panna, aga piltidel on liiga palju nägusid. Meelespea endale, järgmine kord kui elu põnev on, tee pilte kus ei ole nägusid. On olu  ja elu ja ilu ja kuklaid ja jalgu ja mitte nägusid.

Mitte, et midagi muud teha ei oleks. Mitte, et rakendust poleks, ülepea ja veidi peale ka. Aga lugesin 8 viga mida üle kolmekümpised naised riietumisel peaksid vältima - ma vist teen neid kõiki, ju ma ei ole veel valmis. Olema päris täiskasvanu päris maailmas. Hobusesaba pidi olema naeruväärne. Vabandust jah, et ei viitsi kiivrit pähe föönitada. Hea kui pestud saab jooksu, trenni, trimmerdamise, jõe ja sauna vahel. Viimasel ajal ostan endale ja K-le samadest poodidest samasuguseid asju.  Sest noh, saab ju.

Kuigi jõkke ma enam ei hüppa, see paneb mind muretsema. Et ei ole sellist tunnet, et tahaks pea ees sisse lennata. Et pea saab märjaks ja nägu saab märjaks ja...See on vanadus. Noored hüppavad. Vanad lähevad redelist, jalad ees, nabani sisse ja siis vaikselt liuglevad. Pekki, õhtul ma küll hüppan. Kõik ei ole veel kadunud.

Ja tegelt ei peagi soe olema, vihmaga saab ka ujumas käia.  Kui noor olla.

Tellisin maasikaid. Taimi, igavese hunniku. Jah, ma saan hakkama.

Igapäev on nagu laupäev. See on veel parem kui endal oleks puhkus. Mul alati peaaegu on ka. Alati on kõik tasakaalus. Peaaegu.

 Pühapäev näiteks. Juba päris nii soe oli, et lapsed olid nõus jõkke tulema. Peaaegu kõik ja peale suurt veenmist. Ja kohe oligi  nii suvine, et snäkilaua sai õue katta. Traditsiooniline valik grilllihast, juustust, pähklitest, porgandist ja nuikapsast. Koerad on  hästi välja koolitatud. Laua pealt ei võta ise midagi. Mitte kunagi, peaaegu. Kuid mõni ahvatlus on lihtsalt suurem kui truudus. Tulen mina viimasena leilist, valmis jõe poole punuma, aga mis ma näen. Hunt käppadega laual, nina kapsakausis ja muudkui pugib sinder. Kusjuures lihavaagen oli lähemal.

Huvitaval kombel on mul pool sügavkülma maasikaid täis saanud. Täitsa imeväel.


Tegelikult on natukene hirmus, et kuhu see lõputu laupäev viib. Kesse jõuab niipalju joosta? Jooksimine on lihtne, ebaeffektiivne, aga lihtne. Ma liiga tihti tunnen, et ma muud ei jaksa kui ainult seda lihtsat.  Aga karussellilt maha ka ei saa.

Ilma metafoorideta, vahelduseks.

Mida külvad ja nii edasi. Ma eriti palju ei külvanud, seega pole üldse põhjendatud kõrged ootused lõikuseks. Aga ma ikka tahaks. Ma ei taha osta poest suvikõrvitsat, sest põllul ju on, kasvuhoones ju on, kasvuhoone taga ju on. Põõsad vähemalt, vilju mitte eriti. Kurki ka käsi ei tõuse ostma. Kasvuhoones ju on. Ise  panin ju ja  juuli on ju. Miks ma pean neid ostma? Maasikaid on terve vagu. Uued ja elujõulised taimed, seekord pandud päris põllule, mitte kesale. Aga pole, eriti. Kahjuritel on pidu, meil pole midagi.  Isegi lilled kurat ei kasva eriti.  Umbrohi kasvab küll.  Seda peaks hävitama, aga mul ei kulge miski nii nagu vaja.  Tahaks, peaks, aga tehnika ja aeg ja olu ja värk.

Mõnes mõttes ma ikka ei jõua ära imestada. Kui kerge on elu kui õhtul tuleb uni ja lapsed oskavad rääkida ja mängida ja ise uksest välja minna ja nagu päris kohe. Ja vahel saavad täitsa ise hakkama ja vahel ei saa ka, ja vahel leidub keegi, kes aitab hakkama saada. Ja see on suur vabadus.

Istumine on raske töö. Kas see pole mitte õnn kui pausi ajal saab batuudil põrkuda. Mul on koguaeg suur unistus, et ma tahaks jala tööl käia. See on see, kui sa näed kõike negatiivses valguses. Et ei saa jala tööle minna.  Aga mida sa kõike saad? Ebareaalne.

Olme ja Ulme. Kuu elektriarve oli  65 eurot. Ja tuled isegi ei põle. Tuleb vähem pesta. Kõike ja kõiki.

Ja ikka on külm. Ma ei näe oma varbaid isegi mitte kodus. Rääkimata sellest, et läheks kuskile lahtise kingaga. Mis kasu on roosadest varvastest sokkide sees.  Mul on kindad rattakorvis.

Aga õhtul oli vikerkaar. Otsast lõpuni, terve kaar. Ja topelt ka veel. See oli ilus ja tegi mul rinna rõõmsaks, sest ma arvasin päriselt, et see on ilus. Ja see on ju siis ometi suurepärane

Terve kuu läks aega. Et elada sisse, et lasta sellel olla ja tulla ja võtta seda nii nagu see on. Ja see on nii hea. Ühest küljest olen ma ettevaatlik, sest sellest välja tulemine on ka raske, alati on, isegi pühapäevast esmaspäeva tulek on raske. Mis siis veel suvest sügisesse.

Niiet terve kuu, et leida rütm ja anda alla. Lihtsalt leppida, et Karolin magab pool päeva maha ja Kaspar uinub alles poole öö peal. Et ei õhtul ei saa tuppa ja hommikul ei saa liikuma. Ja kuigi on külm, on vähemalt valge. Veel on.

Ja midagi ei juhtu. Sest on suvi ja kõik saab korda. Ja ühest on päevas  küll. Sõltuvused on alati halvad. Alati. Ükskõik kui head nad tunduvad. Ja et kõik tuleb millegi arvelt ja ma võin vahepeal seista ka. Olla paigal. Ja mitte olla sellepärast ärritunud.  Oskama ja tahtma lõpetada, mitte liialdada. Sa saad just seda, millele sa pühendud. Äkki ma peaks sihtima ikka kõrgemale ja kaugemale või pigem just lähemale, aga mitte igatahes ainult ühte kohta. See ei saa ju olla eesmärk.