Ilma metafoorideta, vahelduseks.

Mida külvad ja nii edasi. Ma eriti palju ei külvanud, seega pole üldse põhjendatud kõrged ootused lõikuseks. Aga ma ikka tahaks. Ma ei taha osta poest suvikõrvitsat, sest põllul ju on, kasvuhoones ju on, kasvuhoone taga ju on. Põõsad vähemalt, vilju mitte eriti. Kurki ka käsi ei tõuse ostma. Kasvuhoones ju on. Ise  panin ju ja  juuli on ju. Miks ma pean neid ostma? Maasikaid on terve vagu. Uued ja elujõulised taimed, seekord pandud päris põllule, mitte kesale. Aga pole, eriti. Kahjuritel on pidu, meil pole midagi.  Isegi lilled kurat ei kasva eriti.  Umbrohi kasvab küll.  Seda peaks hävitama, aga mul ei kulge miski nii nagu vaja.  Tahaks, peaks, aga tehnika ja aeg ja olu ja värk.

Mõnes mõttes ma ikka ei jõua ära imestada. Kui kerge on elu kui õhtul tuleb uni ja lapsed oskavad rääkida ja mängida ja ise uksest välja minna ja nagu päris kohe. Ja vahel saavad täitsa ise hakkama ja vahel ei saa ka, ja vahel leidub keegi, kes aitab hakkama saada. Ja see on suur vabadus.

Istumine on raske töö. Kas see pole mitte õnn kui pausi ajal saab batuudil põrkuda. Mul on koguaeg suur unistus, et ma tahaks jala tööl käia. See on see, kui sa näed kõike negatiivses valguses. Et ei saa jala tööle minna.  Aga mida sa kõike saad? Ebareaalne.

Olme ja Ulme. Kuu elektriarve oli  65 eurot. Ja tuled isegi ei põle. Tuleb vähem pesta. Kõike ja kõiki.

Ja ikka on külm. Ma ei näe oma varbaid isegi mitte kodus. Rääkimata sellest, et läheks kuskile lahtise kingaga. Mis kasu on roosadest varvastest sokkide sees.  Mul on kindad rattakorvis.

Aga õhtul oli vikerkaar. Otsast lõpuni, terve kaar. Ja topelt ka veel. See oli ilus ja tegi mul rinna rõõmsaks, sest ma arvasin päriselt, et see on ilus. Ja see on ju siis ometi suurepärane